Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Assassin`s Apprentice

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Salamõrtsuka õpilane»
Tallin «Varrak» 2000 (F-sari)
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
28
2
2
2
0
Keskmine hinne
4.647
Arvustused (34)
Roland Tepp

Tagantjärgi tundub naljakas, et selle raamatu ostmisega venitasin oma poolteist aastat, enne kui lõppeks raatsisin...   Kaanekujundus hakkas kohe silma - otsustasin sisemas, et nii stiilsel kestal PEAB olema hea sisu...

Kuid lõppeks tegin südame kõvaks, kraapisin kokku selle vähese krabiseva, mis veel viimasest palgast järel oli ja ostsin endale raamatu, mille kohta võin julgelt väita, et see on konkurentsitult parim ja omapäraseim kunstmuinasjutu (loe: fantasy) teos, mis seni minu kätte on sattunud.  Olen peaaegu kindel, et vähemalt Jürka vaidleb mulle vastu, kui püüan väita, et tegemist on kõige sümpaatsema, huvitavama ja originaalsema fantaasia maailmaga, mis ühe kirjaniku sulest sündinud on , kuid vaigistan tema (ja teiste õiglusenõidjate) pahameelepursked mööndusega, et minu lugemus ei ole nii suur, et oleksin nõus seda väidet ka oma pea ja õlgade vahelise kehaosa terviklikuse pantimisega toetada...

Pean tegelikult hoiatama neid, kes (nii uskumatu ja võõras kui see mõte ka poleks:)minu arvustusest tiivustatuna kohe kannalt raamatupoodi või amazoni poole tuhisevad, et tegemist ei ole mingi mõõga ja maagia saagaga, mille maailm on täis kõikmõeldavaid kolle ja lohesid, nõidu ja maagisid - kes kõik üksteise võidu häid kangelasi kord võimsate maagiliste kataklüsmide, kord katkematu füüsilise vägivalla lainetega üle külvaksid.  Pigem tuleb nentida, et maagiad, mida selle raamatu tegelased kasutavad on võrdlemisi mannetud - lausa usutavad..
Raamatus vihjatakse põhiliselt kahele koolkonnale: Võime (raamatus: Skill)oli võime, mille abil selle omandanud isik võis siseneda teise inimese mõtetesse (hoolimata füüsilisest kaugusest), neid lugeda ja suunata vastavalt oma vajadustele. Taip (raamatus: Wit) oli esimesega mõnevõrra sarnane oskus suhelda loomadega. Samuti andis Taip kasutajale võime tajuda enda ümber elusa hinge (inimese või looma) lähedust...
Mõlemad "maagiad" paistsid olevat seotud sünnipäraga- Võimeoli seotud kuningliku perekonna ja selle lähemate sugulastega, samas kui Taipoli lihtrahva pärusmaa (oli ajuti ka põlatud kunst)...

Raamatupeategelasel paistab olevat eeldusi mõlemaks, kuna tegemist on kroonprintsi sohilapsega.  Lugu algab (pärast meeleolu loovat sissejuhatust)sellest, kui kuueaastane poiss kuninglikku õukonda tuuakse... Suhteliselt loogiliselt ja sujuvalt laieneb jutu maailm vastavalt sellele, kuidas poiss kasvab ja teadmised ümbritsevast maailmast suurenevad.
Mingil hetkel hakkab poisil (muide umbes poole raamatu jooksul tal muud nime polegi)ka mitmekülgne sihipärane koolitus, mille ühe salajase osana pühendatakse ta ka mürkide ja pistoda diplomaatia tumedatesse saladustesse.
Kuigi üsna suure osa raamatust võtab enda alla peaaegu täiesti actioni vaba jutt, on raamat sellegi poolest tänu kirjaniku väga heale jutuvestja oskusele ülimalt nauditav lugemiselamus.Ostan kindlasti endale peatselt ka triloogia ülejäänud raamatud...
ja soovitan Teilegi...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tõepoolest igati mõnus lugemine see Farseer`i triloogia algatus. Kuigi arvestades seda, et mu juttu loevad vist peamiselt ulmefännid, tahaksin öelda, et ulmeliin ei ole siin mitte eksponeeritud, vaid on ainult üks paljudest võrdväärsetest, mis moodustavad kogu loo. Näib, nagu oleks autoril kirjutama asudes mõttes mõlkunud mitte iga hinna eest ulmeraamat, vaid lihtsalt hea raamat. Välja tuli, midagi pole öelda.
Teksti loeti inglise keeles
Milady

Julgen o"elda, et Robin Hobb kuulub minu arvates viimase 10-15 aasta kolme parima epic-fantasy autori hulka. Teised kaks oleks suurepa"rane Guy Kavriel Kay (Tigana) ja kyll vahel ebayhtlane Stephen Donaldson. Aga mis neid ja"rjestusi ikka teha, eks maitsed ka erine. Hobbi Farseer-i triloogia ja ta uus Liveship Traders-i seeria on m6lemad lihtsalt vaimustavalt head. Roland on juba pikema seletusto"o" a"ra teinud, nii et mina lisan ainult oma muljed. Yldiselt mulle mina-vormis kirjutatud romaanid ei meeldi, v6i 6igemini, paljud kirjanikud ei suuda neid va"lja pidada. Eriti epic-fantasy tyypi lugudel, kus on vaja luua suur ja va"rvikas maailm, on seda lihtsam teha paljude tegelaste vaatenurgast. A"a"rmuslik na"ide siin oleks na"iteks GRR Martin, kelle muidu yllatavalt hea seeria pideva vaatenurkade muutuse t6ttu kannatab. Hobb on suutnud aga kogu loo minategelase FitzChivalry vaatenurgast kirjutada -- kuigi see on FitzChivalry, kes vanana oma ma"lestusi ja kuningriigi ajalugu kirjutab, ning nii ka oma poisikese-eale perspektiivi lisab. Lugu on va"ga ha"sti konstrueeritud, p6nev, suhteliselt originaalne, ning tegelaskujud meeldeja"a"vad. Maailm pole ehk nii originaalne ja sa"rav, nagu v6iks olla, ent tegelaskujud ja syzhee pingelisus teevad selle tasa. FitzChivalry arengut on eriti huvitav ja"lgida. Raamatus ei puudu ka tumedad toonid, mis siin t6epoolest k6hedalt m6juvad. Soovitan kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Raha oli vähe. Raamatupood kutsus. Astusin sisse. Näppisin raamatut. Pärast oli raha veel vähem. Aga raamat oli seda igati väärt. Sümpaatne ja huvitav, kuigi sõna taid (Rolandi tõlkes Võime ) on eesti keeles nii harvaesinev, et päris tükk aega läks, enne kui taipasin, millega tegu. Ja koerakesed olid väga sümpaatsed, tekkis kohe tahtmine endalegi uus kutsikas muretseda. Huvitav, millal järg Eestisse jõuab?
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ja tõesti - igati tasemel fantasy. Yhinen eelkõnelejate sõnavõttudega ning soovitan - väärt asi. Yhtlasi maani kummardus tõlkija poole, tänutäheks selle eest et ta tegelaste nimed rahule jättis.

Mis mulle eestikeelse väljaande puhul arusaamatuks jäi oli see, et kuidas ometi nad selle köite kubatuuri sedavõrd suureks suutsid paisutada? Välja näeb nii nagu oleks tohutupaks raamat. Ma arvestasin enne lugema asumist vähemalt nädalavahetusega. Laupäeva hommikupäike paistis aga juba viimasele lehekyljele. Tyhja nendest vihmametsadest aga kui nii edasi läheb, siis olen ma varsti sunnitud Varraku köidetest omale toanurka uue riiuli laduma ;)
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ulmeraamat, mida - erinevalt paljudest teistest - iseloomustab inimlik mõõde. Südamlik, kuid mitte kordagi sentimentaalsusse libastuv. Hea näide sellest, et pinge tekitamiseks ja alalhoidmiseks ei ole ilmtingimata vaja pidevas gradatsioonis kulgevat actionit. Üks õnnestunumaid tänavusi tõlkevalikuid eesti kirjastustelt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Niikaua kuni polnud lõpuni jõudnud, oli raamat minugi jaoks igati tore ja hea. Kuid lõpp oli kuidagi väga mannetu. Ma ütleksin isegi et labane. Pahad said palga kuid millisel moel? Nagu higiga pastakast väljaimetud kombel. Ei uskunud. Seepärast enam ei meeldinudki ja hinne langes kahe võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Minu jaoks on raamat olnud näide heast fantasy`st. Sellisest, kus küll ühelt poolt on tekst puhastatud argielu tühistest kirjeldustest (lisan täpsustuseks - just kirjeldamine on tühine, mitte askeldused ise - on see ju elu; aga huvi võiks see pakkuda vaid ajaloolastele alates kahesaja aasta möödumisest...), teiselt poolt aga ei ole ka sisse toodud massiliselt veidraid eluvorme, mis on vajalikud vaid mahalöömiseks ja mis oma olemuselt on nii mõttetud, et panevad vaid õlgu kehitama. Selle natuke nõidust, mis ka kuidagi ei taha isegi iseenda loogilistes raamides püsida, ma kannatan ära, mis sest, et lugemisel tabasin end mõttelt, et kas autori maailmapilt ei ole ka selline... vähe hämar - noh et ega ta ikka päriselt aru ei saa, kuidas meie maailm koos püsib ja toimib... See nagu üks uitmõte, mida teistegi tänapäevaste sword-&-sorcery tekstide puhul märganud, nimelt et nõidused on seal natuke nagu tänapäeva massihävitusrelvade analoogid. Tunnen ära keemia- või bakterioloogilise sõja, kui vastased kaugel massiliselt surevad, tunnen ära elektroonikasõja, kui merel olevaid vaenlase laevu karidele juhitakse et cetera Olgu, enam ei mõnita, aga kui nimetet relvadel on teatud toimimisparameetrid, siis vastav, analoogne nõidus toimib nagu (autoril) pähe tuleb...

Kokkuvõtvalt on siiski tegemist väga hea raamatuga, mida suuremas osas sai nautida. On paar kunstlikku konstruktsiooni (nagu peategelase pikka aega arvamuselpüsimine, et ta koer maha löödi), on deus ex machina`t, aga muidu on põnevalt üles ehitatud, elus ja nauditav tekst.

-----

02.05.2012
Lugesin MK arvustust. Võtsin riiulist. No aru ma ei saa, mis mulle seal kunagi meeldis. Nii tühi jura. Vist polnud mul tollal veel mürgitust sellest SciFi ajudeta poolvennast... Hinne langetatud ühe palli võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Tõesti oli hea raamat.Mõnes kohas kohe naersin pikalt. Lõpp läks eriti heaks kui mindi printsessile järgi ja sealt järgnev.Sepast ja Nösust oli nii kahju...
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Pean seda parimaks 2000. aastal ilmunud eestikeelseks ulmeraamatuks!

Ei oleks kunagi uskunud, et epic fantasy nii meeldida võib, noh meeldis ta ilmselt selle kole inimliku mõõte pärast, mulle kui emotsionaalsele lugejale läks see kohutavalt korda! Ja õnneks polnud siin raamatus ka seda fantasyle tüüpilist questi. Kena ümberlüke ka nende jutule, kes väidavad, et iga fantaasiaraamat kindlasti rohkem või vähem quest on. Ja meeldis ka just rohkete poliitintriigide jms pärast. Hoolimata sellest, et autori üllatuskatsed igasugu sohipoegade väljatulekute jms suutsin ma miskipärast tükk maad varem ära arvata...

Tohutult meeldis veel see filmilik vaatenurk, millega kogu asi algas... Kuueaastase FitzChivalry lugejate ette astumine toimuks justkui läbi ta enda silmade pakutuna, samas on tunne justkui istuksid kinos ja näeks neid võrratuid kaadreid natuke ehk isegi aegluubis ja kõrvaltvaatajana.

Pagana vinge raamat! Pärast Teppert ja Mäkkäfrit Varrak lihtsalt pidi kellegagi naisulmekirjanikud Eesti lugeja silmis rehabiliteerima. Loomulikult on üsna mõttetud kohalike pintslikeerutajate harjutused seal, kus on kõrvale panna Michael Whelani kaanepildid. Vähemal määral ka John Howe ja Stephen Youlli omad.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Teostus hea, ülesehitus surepärane, õhkkond päris õnnestunud. Aga ei meeldinud sellepärast, et peitub veel minu sees see idealist, kes inimväärikust au sees peab. Masendav raamat, assassiini elukutset romantiseeriv. Seda raamatut loevad enamuses teismelised lapsed (voodistseene pole, veristamist ei kirjeldata - igati tsensuurinormidele vastav teos). Muidugi on hea kirjanduse puhul mõttetu niisuguse vanainimesliku vaatenurga eripära pärast häält tõsta, aga me ei ela enam keskajas, kus elu väärtust üksikisiku puhul ei hinnatud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

See raamat on nagu Enderi mäng" või "Hüperion" eraldamatu osa tervikteosest, nii et tegelikult on pisut totter triloogia osi eraldi arvustada. Ja pole ka eriti vajadust - romaani kallal, mille "raisku" läks enamik uneajast, ei tahaks eriti kobiseda. Veidi üledramatiseeritud tegelased saavad kähku omaseks. Autor suudab ka üllatada. Umbes 100 lehekülge enne lõppu koitis, et praktiliselt kõigi probleemide lahendused lükkuvad järgedesse, oli pisut kahju, et seda asja ühe raamatuga lahendada ei anna; aga mine sa tea, täiuslikuks eskapismiks 500st leheküljest ehk ei piisagi.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Kirjaniku poolt on "Assassin" kindla peale minek... muidugi peavad ka oskused kaasa tulema. Radikaalid võiksid öelda, et ega enne end kirjanikuks saagi pidada, kui selliseks romaaniks võimeline oled.

On võetud klassikaline sohipoja/tõugatu süzhee; mingi olivertvistilik kangelane, jälgitud tema elukäiku, kasvamist, õpiaastaid. Kangelane õpib palju - koondab endasse väga erinevaid oskusi; ta on veterinaar, tallipoiss, assassiin. Autor on loonud äärmiselt masendava ja depressiivse maailma ning tegelased ning nende teotsemised - isegi romantilisemad Fitzi stseenid Mollyga - on kantud lootusetusest.

Nii et üpris standartne süzhee tundub olevat (esialgu), ent oodatud rööbastesse see ei pööragi. Hobb/Lindholm peab romaani lõpuni originaalses võtmes välja; väldib klisheesid eriti tegelaste lahtikirjutamisel, ei tee neid väga arhetüüpide sarnaseks. Mis tegelikult üllataski... Tundub, et autor jättis mitmed tegelased veel endalegi mõistatuseks. Keegi ei käitu klisheeliselt ega ootuspäraselt. Ja see veenabki nende eheduses.

Veenev on ka olustik. Fookuses on ratsionaalsed tegevused - igapäevane eluolu, mitte fantasy puhul tavaline draakonijaht maailmas, kus kõik argine puudub. Korralikult on läbitehtud ajalookursus keskaegse (inglise) kindluse majanduse ja halduse poole pealt. Detailid riietusest, relvadest, taimedest, loomade kaustamisest jms on usutavad ja haaravad.

Algul tundus, et saarlaste /hertsogkondade rivaliteedi loomise juures on Hobb kasutanud midagi normannide ajaloost... igatahes mitmed seoses näikse inglise ajaloost pärinevat. Hiljem see tunne kadus.Autor on vältinud romantikat ja seksi; tapmisest, surmast on aga rohkesti juttu; ka alkoholi (kuri)tarvitamisega tegeletakse ohtralt. Selline valik on üsna originaalne. Mulle meeldis ja pole põhjust arvata, et järgmised osadad kehvemad oleksid. Kui veidi uriseda - siis kolme asja sai nagu veidi palju: künofiiliat, lehekülgi ja tinistamist(taidumist). Aga muidu igati hea, lubab loodud maailma kõrvadeni sisse vajuda; tõepoolest läind aasta 5 parima tõlkeromaani seas.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lihtsalt hea fantasy. Kuigi mingi koha peal kiskus naza igavaks ja uni tuli. ja jutt väga mõtteid ei mõjutanud, seega unes Fitzi ei näinud. Siiski - eeskujuks teistele kirjanikele.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Parim raamat mida ma lugenud olen(kui ehk mitte arvestada sarja ülejäänud osasid).Minu arvates oli kõige lahedam tegelane Chade-mulle meeldib salapärasus. Kohati kippusid lihtsalt jutustuse kohad tüütuks muutuma, kuid raamatutes ainult action mulle EI meeldi.

Peale raamatu uuesti läbilugemist tule tahtmine arvustust uuendada, aga millegi pärast ei tundu algse arvustuse kustutamine õige...Niisiis on siin veel üks täiendus eelnevale.

Teose mõistmiseks on kasulik lugemise ajal kaasa mõelda, sest muidu võivad olulised asjad kõrvust(silmadest) mööda minna. Minu nägemuse jaoks on sündmused ja teose olemus hiilgavalt kirjapandud ning kujutis on sügav ja läbimõeldud. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks kirjandusemaailmas on Fitz, Chade ja Fool(Narr).
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kaur Virunurm

1) Epic Fantasy kui zhanr on mõttetu nähtus.
2) Hobb on kirjanikuna küündimatu.

1) ei vaja selgitamist, 2) ehk küll.

* Karakterid on LAMEDAD. RH on maalinud neid nii paksude värvidega, et tulemus on elutu, usutamatu, ühekülgne. Mõni erand? Patience ehk. Narr kah.

* Tegelased on LOLLID. Nende käitumine on mõttetu, rumal, charide enda rollist lähtudes ebaloogiline. Alates esimesest stseenist - talupoeg annab käest ära just kaela kandma hakand nooruki - kuni lõpurabelemiseni,kus ükski char vähimatki mõistuseraasu ei ilmuta. See häirib, janii KOGU LUGEMISE AEG.

* KEEL ja STIIL on mannetud. Laused on pikad, lohisevad ja üksluised, nagu oleks tegu keskkooliõpilase harjutusega põimlause teemal. Tõlkija on nendega ilmselt üsna hädas olnud :) Iga nimisõna juurde on püüdlikult lisatud mitu epiteeti, et "detailirikast" muljet jätta. Ladusust ei ole, lugema ei meelita.

* Hobbi paljukiidetud "elav ja usutav maailm" on üsna keskmine ja vähe intrigeeriv setting.

* Tegevuse algus v-e-n-i-b. Midagi ei juhtu.. ikka midagi ei juhtu.. ikka veel...Kui mõnusama stiiliga autorit loeks ka niisama, siis Hobbi küll mitte.

* Vanity ja Chivalry ümber esinev pateetika mõjub üsna tülgastavalt.Tõsi, mitte alati.

* Nooruki tundemaailma muidugi SAAB igavalt kujutada, aga miks peaks?

* (vt hr Kastanje märkus Fool`s Errandi`i kohta, millega ma 100% nõus olen)
"Naiselikud" sisevõitlused iseenda tegude eetilisuse üle on täiesti mööda. Ma saan aru küll, et RH seda üheks Fitzi iseloomu põhijooneks peab, aga, kurat, kirjutagu see siis usutavalt lahti!

Tulemusena jääb raamatust kuidagi ... maavillane mulje. Ja selle autor võiks ollapigem algaja provintsikirjanik kui maailmakuulus meister.

Raamat ei saa hindeks 1, vaid 2, kuna, noh - loetav ta ju on.Mõtled küll igal lehel, et "issand, veel üks vaimse peetusega tegelane"ja "kas IKKA ei hakka miskit juhtuma??", aga päris käest ära ka ei pane.

Moraal:
aja surnukslöömiseks ehk sobib,
aga hea kirjandus see küll ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Kõhklesin kaua, enne kui lugema asusin, aga raamat oli tõeliselt köitev: harva olen kohanud nii filigraanselt väljatöötatud õhustikuga raamatut. Mitte just füüsiliste detailidega, kuigi ka sellele poolele pole eriti midagi ette heita, pigem lummas mind just selle loo õhustik.

Ja mullegi oli üllatuseks see, et autor on naissoost - avastasin selle alles BAASist.

Ei jõua kuidagi järge ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata üks noorukitele suunatud - young adult - imeulme tippe. Teeb pika puuga ära igasugustele kõndivatele linnadele ja muule saastale, mida kirjanduse pähe eksponeeritakse.

Mulle avaldas muljet eeskätt käsitöö professionaalsus... Autor teab, kuhu ta tahab jõuda, aga milliste loogetega ja lugejale valejälgi puistates see mõtteline teekond edeneb! Pole ju näiteks lõputut maadlemist tallmeistriga põhiliini jaoks otseselt millekski vaja... Või siis emand Kannatlikkusega veedetud aega. Aga ilma nende kohtadeta oleks tulemus niisama hüplik ja vahelejätlik kui Maniakkide Tänava esikromaan.

Kaur Virunurme kriitikaga tuleb teatud määral nõustuda. Ma ootasin huviga, et kuidas Hobb kõigi seiklusjuttude autorite suure mure ehk siis usutava lõpumadina lahendab. Ei lahendanud temagi eriti hästi; kui peni poisi tallist ära päästis, oli see veel enam-vähem, kuid saunas toimus siiski juba selge jamps.

Mõned väiksemad loogikavead:


  • Sepistus Punalaevastiku meestega kohtudes sörkis tegelane alguses vanast laohoonest eemale, aga kui sepistatud ta tabasid, siis taandus ta äkki tollesama ehitise seina äärde.

  • Pimemale nüüd küll kuidagi võlukunsti mõõtmiseks ei sobi :)

  • Tegelane käitub ja võitleb, nagu oleks mitu aastat vanem (raamatus vististi 13-15), aga muidugi pole kuskil kirjas, et sealmaal inimesed sama kiirusega kasvasid & arenesid, kui meil siin.

Tõlke koha pealt: ilmselt oleks olnud õigem tähendusega nimed tõlkida, nagu seda tehti Meremaa sarja puhul.

Üldse on muidugi noorte salateenistujate romaanidest esimene ja parim Rudyard Kiplingi "Kim". "Salamõrtsuka õpilase" taolistel oopustel on seetõttu paratamatult taaskäitlemise maik man.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ühinen siinkohal arvustaja Kaur Virunurmega. Epic fantasy jutustab ikka ühte ja sama lugu. Vahel pikemalt, vahel lühemalt. Vahel paremini, vahel kehvemini. Erinevused on tühistes pisiasjades: milliseid katsumusi ja kannatusi on autor vaevaks võtnud lasta oma tegelasele osaks saada, enne kui otsad kokku tõmmatakse. Antud juhul on tulemuseks tädilik soga.

Tädilikuks nimetasin ma juba Bujoldi. Kellelt ma lugesin küll ainult ühe raamatu ja rohkem ei kavatsegi. Siiski näis Bujoldil olevat selgem ettekujutus, mida ta oskab ja mida mitte. See, mida oskavad vaid väga, väga vähesed autorid – ja Hobb nende hulka kindlasti ei kuulu – on vastassoost peategelase kujutamine. Ning isegi need vähesed väga head kirjanikud on ettevaatlikud, kui faabula tõesti nõuab kandvasse rolli vastassoost inimest. Meeskirjanik teeb paremini, valides pigem pisut meheliku, oma erialasse süvenenud naiskangelanna, mitte sõbrannadest ümbritsetud udupea. Ning naiskirjanikul oleks mõistlik – kui just tõesti peab – keskenduda passiivsele pederastile või õrnahingelisele "kultuuritegelasele". Mitte mingil juhul kuningale või kindralile.

Antud juhul: need paar lehekülge, mis olid kulutatud hüsteerilise Patience kirjeldamisele, olid romaani kõige õnnestunumad. Fitziga seotu oli igav, ebausutav, eemaletõukav. Koeri jälestan ma muidugi ka. Kui ametikohustused ei sunniks, poleks seda jama lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Elläi Tuulepäälse

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.
Teksti loeti vene keeles