Kasutajainfo

Laura Loolaid

  • Eesti

Teosed

· Laura Loolaid ·

Tagavara-malev

(romaan aastast 2025)

Hinne
Hindajaid
0
3
1
1
0
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (5)


Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga ... Just seda lauset korrates rahustas peategelane, tagalatehnik Tikuta oma närve. Proovisin minagi mõnikord öösel, kui peas sagisid kümned mõtted ja plaanid ning uni ei tulnud, seda lauset mitmeid kordi korrata – peaaegu kohe jäin magama. Soovitan! Kümnete ja sadade kaupa mõnusaid ütlusi nagu: Kui sa ei tea, kuhu lähed, ei saa ka ära eksida. Ja ka vanasõnu kamalukaupa (näit: Pill tuleb pika ilu pääle, kusi kange naaru pääle) ja kõik kenasti tekstiga seotud.
 

Lahe kosmoseseiklus, kus Ekuranna süsteemi neljanda planeedi (Vastsevalla) inimesed hoiavad ühiste eelkäijate kombeid alal. Käivad kaitseõppustel ja nüüd toimuvad sellised Vastsevalla suurimal kuul. Võibolla reedan liiga palju, kui ütlen, et on selles paralleelmaailmu (mõnusalt nimetatud haruolevikkudeks, aga ka hargnevateks homseteks) kui ka armastust. 
 

Esimesed sadakond lehekülge valmistas teatud raskusi kõikvõimalike tulevikusõnade ja -vidinate rohkus, kuid inimene harjub ära. Nii ka mina.
 
 

Teksti loeti eesti keeles

Pooletuhandeleheküljeline žanripuhas teaduslik-fantastiline tellis on autori loomingulises arengus kahtlemata oluliseks verstapostiks, aga mind isiklikult see eriti kaasa haarata ei suutnud. Enamiku romaanist võttis endale alla maakaitsjate sahmerdamine jäises võõrmaailmas, lõpupoole tulid sisse ka teised teemad, aga tervikuna jättis see kõik kuidagi igava ja veniva mulje. Objektiivselt võttes ehk täitsa korralik romaan, aga minu subjektiivseks hindeks tuleb "3".
Teksti loeti eesti keeles
10.2025

Ma lugesin "Kübekesest elutervest vihkamisest" Laura Loolaiu lugu ning olin põrmustatud kui hea. Nii et kui Hooandjas läks käima kampaania Loolaiu romaani ilmutamiseks, lõin kohe innuga kaasa. 
Selle eest sain raamatu, lugesin läbi ning nüüd muljetan.

 Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem.  500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne. 

Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite. 

Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske". Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.

Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele.
Aga oli vaja venitada, mälestustehämmus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima. 
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kavab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele. 
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte. Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot. 

Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, siis vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid,  olid kuidagi veidralt skemaatilised.  Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte.
Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses. 

Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastega, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.

Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade mailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada. 

Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure oma maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks. 

Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas. 

Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge. 

Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse  ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse jaoks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine. 

Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad. 
+ lisada emotsioonide sügavuse ja inimeste käitumise omavaheline seos..
Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud.
Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad. 

Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, samas piisavalt reaalsed ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahlised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa. 

Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga.  See on protoversioon, kus sees kõik "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osised ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud. 

Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja. 

Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta. 

Teksti loeti eesti keeles
tvr

Üpris tugev saavutus, häid sisseelamispotensiaaliga kirjeldusi pakkuv lugu. Sõjanduse/kaitsetahte lahtikirjutuse osas eesti ulmes vaat et tugevaim tükk. Põhjalikumalt kirjutasin "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tagavara-malev-kui-militaarulme . 4.6 
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on selgelt teadusulme looga, mille jutustamisel on tunda autori kogemust nii ulme kui kodukaitse valdkonnas. Lugu on jutustatud sujuvalt. Tegelaskujud on värvikad ja neil jagub tundeid, siseheitlusi, suhteproove, aga ka huumorit. Puudu jäi minu jaoks pinevusest. Kõik juhtumised ja läbielamised kulgesid samas pehmes rütmis. Seda oli meeldiv lugeda, aga teatav teravus oleks muutnud selle veelgi nauditavamaks. Mõned viimased peatükid tuletasid mulle mingil põhjusel meelde Dan Simmonsi kogumikku „Heeliksi orvud“.
Meeldis, et autor on põiminud kokku tuleviku kõrgtehnoloogilise ühiskonna meile koduste ja armsate etnograafiliste elementidega. Näiteks kasutab Tikuta enda rahustamiseks keelemängu "musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga".
Omanäoline lugu, mis rikastab Eesti ulmekirjandust. Tagalas on alati soe!
Teksti loeti eesti keeles
x
tvr
1970
Kasutaja rollid
Viimased 17 arvustused:
tvr

Üpris tugev saavutus, häid sisseelamispotensiaaliga kirjeldusi pakkuv lugu. Sõjanduse/kaitsetahte lahtikirjutuse osas eesti ulmes vaat et tugevaim tükk. Põhjalikumalt kirjutasin "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tagavara-malev-kui-militaarulme . 4.6 
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Poleks Kivirähu lugu tõenäoliselt mingil juhul otsima hakanud, kuid juhtumisi on see üheks aluseks seni ainsale 2025. esilinastunud eesti filmile, mida siin-seal "ulmefilmiks" tituleeritakse. Kui filmis on eriefektidena isegi natuke ulmelisust, siis Kivirähu jutt on tema tüüpiline ebaõnnestunud nali, millele tulnukateteemaga pisut konteksti lisatakse. Loo tapab mitte niivõrd ulmeseos või -seosetus, kui autori ja tema ringkonna mäekõrgune üleolek käsitletavast ühiskonnakihist. Loe kuidas oskad, ikka kuulutab tekst "nad on groteskselt mõttetud!" Meenub miljon Roman Ohlau karikatuuri, mis püüdsid torumeeste üle nalja visata.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Loe läbi ja soovita sõbrale edasi - "Kronošütist" on raamat, mis vähemasti korraks paneb veel uskuma loomingulise vabaduse olemasolusse Eestimaal. Nalja saab, põnevust on, tõenäoliselt saate provotseeritud. Arvustaja joonealune märkus: keegi ei kohusta kirjanduse nautimiseks/tarbimiseks autoriga kõiges ja ilmtingimata nõus olema.
"Seiklusjutte maalt ja merelt" on väga mitmeti "Kronošütisti" mõjutaja. Joonealuste märkustega stiliseerib autor üsna üheselt sinnapoole . Kui kujutada korraks raamatust välja kogu päevapoliitiline satiir, jääb alles teos, mille võinuks kirjutada Jules Verne. Arvan veendunult, et "Kapten Hatterase seiklused" kuulus kindlalt autori lugemisvarasse. Verne'i kreedo ja stiil "anname mingi teema kohta poolentsüklopeediliselt infot ja põimime vägeva seiklusega" on kaetud vähemalt kahes teemas, jahinduses/jahivarustuses/relvastuses ja neandertaallaste ajastu elus-olus. Teine jalamaid meenuv SMjM, "Kuningas Saalomoni kaevandused", tervitab nii metslaste-tsiviliseeritute suhetega kui ka Rider-Haggardi nüüdseks ebakorrektseks kuulutatud valge rassi üleolekuga.  
Tuttavlikke momente kohtab sageli, enamasti muigamiskohtade loomiseks, mõnikord kuritarvitavalt. Kui peategelase ukse taha ilmub saksa härrasmees, kelles peategelane kuidagi hetkeliselt tuvastab natsikalduvused, kangastub jalamaid "Indiana Jones kadunud laeka jahil" - milline visioon vist peab kogu kirjeldamistöö ära tegema, kuna esialgu peategelasel tuvastamiseks tegelikult informatsiooni pole.
Paleoliitilisest loodusest võib-olla piisaks äkšn-antagonistiks, aga loodusega saab kehvasti nalja. Jalavägi umbusaldab eriteenistusi ja kaasajaga haakuva süžeeliini vastaseks saab Mossad ... või selle töötajatest ülekäte minevad võimujoovastuses fanaatikud ... või siiski Mossad, kes tegelikult peaks täitma riigi tellimust ... kes seal finantseeriski ... noh, ütleme kokkuvõtlikult, meelevaldselt väljakistud tsitaadiga "Juden!" Arvatavasti pärast Gaza sündmusi oleks Kusnets pool raamatut ümber kirjutanud, et mitte alla mängida väljakujunenud Iisraeli vaenavatele gruppidele, sest peavoolu või muidu massile kaasakiitmine pole tal kombeks. Antagonism on kena ja lihtne: tehnilise üleolekuga saab teha head või kuritarvitada. Õnneks pahad saavad karistuse. 
Madinastseenide kirjeldused on haaravad ja head, välja arvatud mõningane segadus, mis iseloomustab esimest politsei-kõigi-vastu paugutamist. Võrdlesin teise hilisema kirjeldusega, kus peategelane madistab koopalõvidega: selge ja arusaadav, kes-kuspoolt, millega äiatakse jne. Politseistseeni tuleb rida realt lugeda ja ikka jääb lahtiseks - "kes lööb keda, ütle seda?".
"Kord võitles Lõuna-Venemaal ..."
Lisan siin raamatust puuduoleva joonealuse märkuse, kõik võivad sobilikku kohta lisada:
Lahing Tannenbergi liinil ehk Sinimägede lahing, kus eesti väeosad lõid koos liitlastega tagasi ülekaaluka nõukogude armee rünnakud, on meie rahvusteadvuses olulisel kohal. Mille juhatas sisse Nõukogude armee ideoloogiline krahh kaitsesõja tingimustes ja üleüldine sõjaline käpardlikkus 1941. aastal, suvesõda ja järgnenud Saksa okupatsiooni käigus eestlaste suhteliselt neutraalne kohtlemine, läks, küll lõpuks taandumisega lõppenud, sõjalise operatsioonina ajalukku, luues ühtlasi narratiivi võimalikest liitlastest, kellega koos sõdides on võimalik kaitsta Eesti huvisid.
Kusnets küll ironiseerib, eriti omadussõnade turmtulega, natsisimi ja neonatsismi üle, raputades peale sakslaste stereotüüpide huumorit. Samas kannab jutt nähtavalt sedasama liitlaste narratiivi - meie, antud juhul peategelase, huvides saab sakslastega nende ideoloogiast üle olles kokku leppida ja vähemasti ulmeraamatus koostööst kasuliku tulemuse.
Õrnema soo vaatenurka proovides vist pigem "Kronošütisti" lugeda ei tasu. Ühtki naist loos ei ole - üks plakat, mõned neandetarlannad ja hulganisti naljaks maskeeruda üritavaid kaebeid "kaasaegne naissugu on hukas". Tarmo Pihlap tegi kunagi loo "Jäägu kõik nii" ja kui raamatus olevat kokku võtta, võiks arvata seda programmiliseks seisukohaks. Samas, lepime kokku, eks see on ju nali.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Lustakas poolmuinasjutt - pool, sest lastele vist ikka ei maksa soovitada. Muhe lugemine. Osalevad röövlid, maagia, võimuambitsioonid ja kõva annus irooniat. 
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Mõnikord juhtub, et loomingulise tegevuse materjale jääb hea hunnik üle. Näiteks asub ajakirjanik koostama artiklit, teema hargneb kuhugi algideega sidumata põnevasse ainesesse - aga ei haagi planeeritud sisusse või mahtu.
... kirjuta või järgmine.
"Verihambuline" on eraldi võetuna täiesti kobe raamat, kui aga "Kronošütist" loetud, kipub eelpooltoodu kangesti pähe tikkuma. Sarnasusi jagub peategelasele, mõned kõrvaltegelased korduvad - õndsas teadmatuses eelmise loo lõpptulemustest. Isegi koer hukkub väga tuttavatel asjaoludel. Samas, parem mõnevõrra eelnenut kordav hea lugemine, kui uudne ja kehv.
Kindlasti on uut, olulist ja mängulist. Näiteks saame täpselt teada, kuidas on Eestis ette nähtud püünist markeerida, märkimisväärse detailsusega kirjeldatakse ühe muistse ebamaisuse füsioloogiat kuni suguorganiteni välja. Süžeekäigud, mida ümber jutustada oleks patt, on fantaasiarikkad, muigamaajavad ja provotseerivad. Vanemad valged konservatiivsema maailmavaatega meessoost isikud saavad tõenäoliselt lugedes rõõmsaks.  Osade teemade arendused suunduvad kohati eikuhugi, tõmmatakse mõne lausega kokku. 
"Kronošütistist" olid üldise rahvusrohkuse juures puudu venelased. "Verihambuline" toob nad sisse, paraku paistavad siin traagelniidid. Kui meeleolukas propagandani pateetiline kirjeldus Kaitseliidust-diversantide-vastu-organiseerumas kõrvale jätta, on vene eriüksust loo juures vaja ainult selleks, et rõhutada meie-mehe suuri erakordseid oskusi ja võimeid. Kuri saab neist mängeldes jagu, jätmata võimalust plakatist kaugemale areneda. Hilisem venelaste teemaline passaaž keerab end silmusesse huvitava võttega, et seda vedav tegelane kannab nime Timerlan Kuznetsov - nali? paraleelreaalsus? Vene sõjaväelased-on-<tsenseeritud>, aga ikkagi sõdurid? Viimane motiiv kipub kangesti ka eriüksuslastele külge jääma.
Küsitava saavutusena on raamatul kaanekokkuvõte/veebireklaam, mis küll äärmiselt poeetiline, aga pehmelt väljendudes eksitav. Oleme jälle teinud sammukese inglisekeelse maksiimi "Never read the covers" poole. Õigupoolest ei vasta selles raamatusisule ükski lause. Eksootilised sõnad on armsad, aga kui miski heitleb "hämarate taigadega", siis kontekstita eeldan millegipärast teatavaid okasmetsi, mitte nõidust.
Toimetamise kallal vingumiseta ka kuidagi ei õnnestu: allolev on _üks lause_, kas keegi enne trükkiminekut seda tõepoolest luges?
"Odaotsad tema kaela suunas rääkisid aga teist keelt ning kuigi ta teadis hästi nördimusest, mis võis olla hõõgvel pärast liigjulgete karistamist, kes temaga nalja olid soovinud teha või tüli üles kiskuda, ei arvanud ta siiski, et nüüd, just nüüd, mil ta oli üksi nottinud viiking-vikerlasi oluliselt rohkem kui keegi teine, söandanuks keegi veritasu meelde tuletada."
Teksti loeti eesti keeles
tvr


Tuli romaanikirjanikel pähe mõte lühivormi kirjutada. Mõeldud-tehtud.  

Kõige lihtsam oleks vast hetke järele mõtlemata nentida, et lugu on jama, pimedus, midagi ei selgu, äkšn kehvake, fui, andke strugatskitelikku põnevust sotsiaalkriitikaga segi! Võib ka nii. Teisalt, lugu portreteerib Keskpäeva-maailma võõra pilgu, primitiivse, militaarpilgu läbi, omakorda määrates tonaalsuse – kui eelduseks on, et militaarne ahvinimene ei saa suuremat aru, palju siis lugejagi kirjeldatust mõistma peab ? Sellest võtmest lähebki mõnevõrra huvitavaks. Giganda kui kooslus autoreid kuigivõrd ei huvita, ju siis tahetakse midagi öelda Keskpäeva-Maa kohta.  

 Seitsmekümnendad. Kolonialism on otsas, huraaa! Vabanenud Aafrika ja Aasia, sisemiselt ja seksuaalselt vabanev noorsugu arenenud maades ! Teadustehniline revolutsioon, progress! …+orlus primitiivsel moel, ehk mõlemad pooled jagavad postkoloniaalsed ära, kelle asjadesse nina toppida. Loos Kornei on toimekas poiss, rahvast käib, mingeid tegelasi valmistatakse ette, kraami saadetakse kuhugi, Maa paiskab ressurssi musta auku, sarnasus on arvatavasti tolleaegsele lugejale silmatorkav – NSV Liit kui korralikult bürokraatlik kah pakendas ja koolitas ja muudkui abistas, süstemaatiliselt, aastaid. Ja – kah osalistel suuremat rõõmu tundmata. Jutus kuidagi nukrad on need meie valguseinglid, abistamas nõrgemaid, parandamas maailmu, ei tea, ei vea neil armastuses või?  

„Lõpetame teie konflikti ära, keegi ei võida.“ Muide, mitte veenmise abiga ja nagu võib aimata: nii lugeja kui Keskpäevamaailma tavakodanik ei taha Šaraksil kasutatavaid meetodeid teada ja Giganda puhul – samuti mitte. Keskpäeva tublid asjaomased millegipärast meetoditega ei kiitle.  

Suurelt ja punaselt lõppu aga, aafrika keeles – „pistke sinna oma abi, tahame iseeee!!!“  

Õnneks on 70ndad-80ndad möödanik ja keegi enam ei topi oma nina teiste riikide ümberkorraldamisse oma paremat ideoloogilist ettekujutust mööda.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
5.2024
tvr

Tahtsime kirjeldada maailma, mis meile endile meeldiks." (A. & B Strugatskid, tsitaat mälu järgi) Kirjeldasidki, sai hea ja peaaegu meeldiski ("Keskpäev, 22. sajand") - aga ikka ju tahaks omalooduga veel mängida. Tuli teine raamat, sai nimeks "Asustatud saar"  ja hoopis teine tera, sest meeldiv maailm oli taustas ja olemasolev trügis raamatusse ustest ja akendest sisse. Kui silmad kõvasti kinni pigistada, hästi-hästi kõvasti, võiks lõpu ju häppi-endiks lugeda.
Möödub veel paar aastat ja valmib "Väikemees". Maailmaloomist siin kuigivõrd ei ole, tegevuspaik on lihtsake, tegutsevad aga tegelased heast maailmast, mõni varasemast tuttav, aga mõni loogilisena sealsest keskkonnast kasvanud.
Nähtavalt ei ole tegu päris iseseisva teosega, referentse on liiga palju ja selle-maailma-kust-tegelased-tulevad kirjeldusi vähevõitu. Raamat eksistentsi eesmärgiga "kirjanik tahab ka palgapäeva" ?
Strugatskite puhul pigem reeglina on "Väikemees" mitmekihiline ja kannab mitut mõtet, peamine süžee ehk "äkšn" kõige lihtsam. Krutime põnevust, vaatame "kangelaste saatust"! Lõpus aga kas kõik on väsinud-kuid-õnnelikud ja/või traagiline kangelane jookseb koorietteaste taustal verest tühjaks.
Mõneti tegi kahe keskpäeva-maailma raamatu "Pioneeris" järjejuttudena avaldamine karuteene - lugesid meie ulmikud neid tundlikus eas (mina ka) ja tekkisid ootused, et olgu-olla-äkšn, sest seda ju antakse põnevalt!
Vaat, "Väikemees" on selles osas kehv ... Võib-olla. Kui "eelmises seerias" kihutatakse läbi linna kokkuvariseva Keskuse poole tagasi vaadates, sekundeid lugedes hädavajaliku mõrva sooritamiseni - seda siin pole. Lahendus meenutab angloameerika lugusid mõnikümmend aastat varem. Käiks ju küll? Aga "Saares" ?!!!
Teine kiht, sotsiaalkriitilisus. Algse keskpäevamaailma utopism (paar nõukogulikku rekvisiiti ei tee seda "kommunistlikuks" vms koleda termini alla kuuluvaks) oli kestev ettekääne saada trükitud; alates "Saarest" põimusid keskpäevalisusesse kõikvõimalikud ideed, iseenesest võib-olla isegi nõukogude parketile kõlbulikud, aga konteksti seatuna suisa riigivastased. Võrreldes "Saarega" on "Väikemees" vaata et riigitruu ?
Aastal 2015, kui eestikeelne tõlge välja anti, ilmus raamat juba mõnda aega demokraatlikus riigis, keset minidiskussioone "milleniaalidest" ja inimese õigusest juriidiliselt vormistatuna seksuaalset suunduda talle meedivas suunas.
1973 NSV Liidus oli mõte suuremate riiklike vajaduste kiuste üksikisiku, pealegi mingisuguse imeliku, õigusest eksistentsile, rääkimata tema õigustest, puhas ketserlus.
Laste ja vanemate osas  on A & B servapidi iseendakriitilised, aga seavad ka teese. Ehkki võib juhtuda, et põhjuseks oli süžeeks tarvilik konstruktsioon, taanduvad A & B ühtäkki keskpäeva lapsed-riigistame-varases-nooruses kontseptsioonist, hukkunud VOG abielupaar plaanis kõigi tunnuste järgi oma järeltulijat ise kasvatada. Kui lugeja ei märka - Maia Glumova ja Väikemehe poolsümbolistlik ema-lapse suhe joonib igaks juhuks jämedalt alla.
 
"Väikemehe" võtmeks on Gorbovski ja Komovi konflikt. Gorbovski on keskpäevamaailma Chuck Norris, plekitu kangelane, tubli plakat. "Keskpäevas" on ta ka juht, demokraatlik, tark ja nii edasi. Üksikud repliigid "Saare" kohta aga juba viitavad, et Komovil on Šaraksiga midagi pistmist. Gorbovski sellesse otsustusprotseduuri ei sobi, meie plekitu ... jah, tõesti, mida arvaks Gorbovski, kuidas Šaraksiga käituma peaks ?
See-eest sobib ta suurepäraselt "hea ülemus mõistab olukorda" rolli, lahendamaks väikemehe küsimust. Lõpp optimaalne ja eetiliselt parim, kõik hea ? Komov aga silmnähtavalt ei jää nõusse. Hilisemaid raamatuid teades pintseldatakse neis vastuolud kordades tumedamaks ja on raske hinnata, kas algselt pidi juhtkonnas toimuv paistma sama kurjakuulutav või "pisike arvamuste erinevus".
Tagantjärele on raske sisse elada 73ndasse aastasse keskpäevamaailma kontekstis, arvestades, et "Põrnikas sipelgapesas" on veel kirjutamata. Kui "Põrnikas" on varem loetud ja pähe kulunud, asetub "Väikemees" paika kui "tee KomKon-2 tekkele" ja "Kuidas algselt võib-olla kenadestki inimestest saavad väga kurjakuulutavad ametnikud, kes omakorda loovad eriti kurjakuulutava subsüsteemi". Samuti kirjeldatakse, kuidas seni veel on: Gorbovski arvab, seejärel tõmbab niite, vihjete järgi - rõhudes eetilisusele. Leiab ühel või teisel põhjuselt piisavalt arvajaid, kes on nõus ja paneb Komovile kollektiivse otsuse kaudu piltlikult pulga hambusse.
 
Üheksa aastat reaalaega ja mõnigi aasta keskpäeva-aega edasi - ilmub "Põrnikas". Selgub, et protoprogressor Sikorski on asendunud progressorite süsteemiga, kelle tegevuse üle vast linnukese ulatuses veel nõu peetakse. Eetikast nähtavalt enam ei arutleta.
 
Vertikaalsest progressist - "Väikemees" oleks justkui ebaoluline tähtsamate teoste vahepeal, aga keskpäevamaailma üks olulisemaid ideoloogiamomente on selles fraasidena kirjas mõte - mehed, klassikalise progressiga  on p-s, sest on. A & B siinkohal osutuvad jälle ennustajateks, sest vertikaalsete, horisontaalsete ja muude progressi eriliikide üle arutlemine vihjab suuremat sorti ideoloogilisele ummikule ja ennustab "arenenud sotsialismi faasi" ning muid märksõnu, millega NSVL kiivakiskuvat ideoloogiapilti hädiselt lappida üritas.
"Keskpäevas" kirjeldatud ühiskonna keskmine liige oli juhtide, kangelaste jms kambaga nii üksmeelne, et sisse tuli tuua vanavanavanaisad, et kontraste suurendada. "Väikemehe" noortel on juba tekkinud veelahe eelnevate põlvkondade vahel. Maia vaidlustab juhi otsuse eetilistel kaalutlustel, VOGi perekond paistab ühe motivaatorina tahtvat perekonnatada Maast eemal.
 
"Väikemees" on tarviline eellugu "Põrnikale", kuna täiendab detailidega keskpäevamaailmas toimuvaid arenguid ja pakub ka mõttemänge sarjast "kui meil oleks utoopia, kuidas see paratamatult untsu läheks".
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Nõukogude ulmekirjandus, progressiivseim ulmekirjandus maailmas, ei sure kunagi. See võib küll vahetada karva ja nimetust, kuid ilmselt jääb alles, kuni "Venemaa on alles veel". Aastaks on 2005, kuid ajakirjas ilmub tuttav laul - "kapitalistliku tegelikkuse ilmekas kriitika", mis põhineb autori mitte just kõige parematel majandusteadmistel. Üritatakse lugejat tüürida poliitiliselt hariva mõtteni, et kogu (kapitalistlik, konkurentsil põhinev) maailm on paratamatult ebavõrdsusest kubisev peldik, "noh, nagu Venemaa, ainult teisi keeli rääkiv". Ehk siis, autor on endale oma pisuhänna teinud ja ründab nüüd seda.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Hm. Nad on endale oma pisuhänna teinud ja kiidavad nüüd seda.

Kui Trubetsky hüperboloidilugu hakkas jõudsalt edetabeleid vallutama, taipasin tõsiasja, et igavene lapsepõli müüb igale järgmisele põlvkonnale. TT häda peitus ilmselt selles, et talle ei meeldinud omal ajal olemasolev võim - sobinuks ka mõned muud, aga hirmkõvasti karjutav aaaa-narhiaaaa paistis haakuvat rohkemate inimestega, kui näiteks utoopiline diktatuur vormis "nimetame nad tööerakondlasteks" - mis sobiks trubetskytele paremini, kui rübata külma õlut, kõige suurema toru päästik näpu all, valitud seltskonnaga - ja tööd teevad teised ? Idüll missugune.

Ma pole kategooriliselt nõus nõukogudevastase allteksti otsimisega AT raamatutes. Loetagu kasvõi "Kannatuste rada". AT võib oma raamatutes kaevelda vähem või rohkem elu julmuse üle, mille toob endaga kaasa paratamatu, vajalik, maailma muutev revolutsioon - see ei muuda asja. Andekas kirjanik saab hästi kirjutada asjadest, millesse ta usub. Arvestades kasvõi siinseid arvustusi - raamat on hea, pakub tõlgendusvõimalusi nii veendunud stalinistidele kui rahvusromantilistele unistajatele. Võrdlusmaterjali tellimuskirjandusega on terve NSVL-i omaaegne kirjanduslugu täis.

Mitmeplaanilisus ? Siin tekib üks huvitav nüanss. Raamat on küllaltki päevapoliitiline - sama lõik, kus professor natsi ja kommunistiga kohvi joob, muutub mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, kuna intelligentsi kui klassi hävitamisega sai NSVL kokkuvõttes ikkagi hästi hakkama. Seega muutub raamat lugeja jaoks lihtsamaks; puhtalt selletõttu, et keskmine trubetskymuusikasõber ei jaga ajastust ja selle sümbolitest tuhkagi.

Kahtlemata saab Garini endale sümpaatsemaks muuta. Lõpuks väidavad Garini ideevargaks ja teiste halastamatuks ärakasutajaks ikkagi Garini käest vastu näppe saanud tüübid. Ja - kui mulle meeldib näiteks miski kasakatest rääkiv teos, kus peategelane natuke vägistas ja natuke purjutas - arvestades seda, et kasakad olid nõukogudevastased ja muidu kanged, ehk tütarlaps nagu ise tahtis ka, ja nõukogude ajal joodi hoopis rohkem ?

Jack London olla kuuldavasti imestanud, et Martin Eden lugeja silmis positiivseks kangelaseks kujunes. Garini saatus eesti lugeja silmis oleks teda arvata kõvasti lohutanud...
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Viie saab see lugu minult algatuse eest. Ulme haakumine realismi on alati vaieldav küsimus, kuid Wõroka jutt on esimene pääsuke, kus tegevus toimub ajalooliselt tõepärastes meie oludes, pakkudes teretulnud vaheldust kõiksugu "eesti on ufonautide maailma naba" motiividele. Kui pole loota, et objektiivset ajastupilti saab nn. realistlikus kirjanduses, lohutab seegi, kui keegi vaevub sel teemal ulmelugu kirjutama. Teostus kannatab kiirustamise all, aga väga lootustandev lugu.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Igati soovitav lugemisvara üldhariduse mõttes ja ühtlasi sisaldab parasjagu palju mõtlemapanevat. Põnevuselt - haaravuselt veidi nõrgem ja eeldab üpris konkreetsete huvidega lugejat, kuna ripub ajaloo küljes. Aga ... Strugatskitel näituseks tappis eetikatunnetus igasuguse tahtmisegi arutada inimliku sotsialismi ja muu seonduva üle (IMHO). Sest isegi vendade esimestes raamatutes - "inimesed võiksid olla sellised", aga sotsialistliku / kommunistliku pulina (a-la lenini kuju "XXI vek - polden" ) võib kui avaldamiseks vajaliku butafooria maha võtta, ilma et midagi yldse muutuks - tähendab, vennakesed ei pidanud võimalikuks. Samas Zvjagintsevi küljest ideed sotsialismist ära ei võta. On teine lihtsama loomuga ja läänest ei vaimustu yldse. Sotsialismist selle reaalsuses kah mitte. (ilmselt, kui see tõlkida ja meil avaldada, tituleeritaks Zvjagintsev lihtsalt ja lühidalt tiblaks). Üleüldse, sygavalt keeruline tekst. Butafooria all märatsevad väga lärmakalt ideed. JA TEGELASED EI OLE OHVRID. Strugatskitel näiteks enamasti on ... Üleüldse torkab silma hunnikutes asju, millega Zvjagintsev on originaalne - otsiks talle meeleldi midagi kõrvale võrdväärset, aga näe, ei ole - ühtedest jääb ta maha sotsiaalses plaanis, teistest on jumalparaku targem (tüüpilise näitena Bulõtshev kargab pähe - tema taustas näha, et MIDAGI meeldivat on ta NSVL-is igal ajal leidnud).Muide, täpselt jääb arusaamatuks, mis versiooni luges Wõrokas - minu eksemplaris ei anta preventiivset lööki ja kosjakontor kombineerub kah teisiti ...
Teksti loeti vene keeles
tvr

Stoljarov kui selline on nähtus, keda soovitaks meeleldi kõikvõimalike ulmeautorite eeskujuks. Kasvõi seesama jutt sobib hästi näiteks - kui Herbert Wells-i "Nähtamatu" olud jätavad mõneti veidrikust teadlase ikkagi ise süüdi, siis Stoljarov elab maailmas, mis juba loomuselt on inimese erinemisele massist vaenulik. Ei kadunud loo mõjusus kuhugi koos nõukogude aja lahkumisega - Stoljarov tunneb inimest.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Ilmselt kohustuslik kirjandus meie kaasaegsetele kapitalistidele. Muidu kah muhe lugu, teemaks "üldiste teenuste" firma ja globaalprobleemid, mille lahendamiseks kõlbab kapitalistlik väikefirma kohati paremini, kui paaniliselt tegutsev riiklik suurstruktuur. Muheduse eest pluss.
Teksti loeti inglise keeles
tvr

Raamat, mis nagu loodud kõigi vaidluste "ulme või fantasy" üle irvitamiseks. Autoriteks paadunud ulmekirjanikud, tegevusaeg aastatuhandevahetus, aga mitte Y2T, vaid eelmine. Pärast lugemist jääb kummitama küsimus, kas raamat on või pole mõeldud vembumeheliku irvitamisena fantasy üle. Tegelaskond koosneb traditsioonilisest fantasy-raamatute tüüpidest - deemonid, nõiad jne, samas kirjeldatakse valdavalt nende olmeprobleeme erialaste küsimuste lahendamisel. Maailm, kus tegevus toimub, on ühtlasi kauge, aga samas kuidagi väga tuttav. "Üldinimlikud väärtused kõrgemate olendite elus" võiks muigamisi öelda. Muhe lugemisvara. 4, kuna jääb puhtalt meelelahutuslikuks, mis ilmselt ka autorite eesmärk.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Bulõtshov on suuresti pigem muinasjutuvestja, kui otseselt ulmeautor. Mõneti näitab see üllitis edasiminekut: täiesti arvestatav on sotsiaalne alatoon. Kusagil eksisteerib paraleelmaailm, kuhu satuvad ekstreemses olukorras olevad heidikud ja teised sügavas meeleheites olijad. Ühiskond, mis paraleelmaailmas välja kujuneb, peegeldab "reaalilma" oma, erineb aga sellest täiesti: inimesed selles ei vanane klassikalises mõttes, vaid hääbuvad, kuna "aeg" paraleelmaailmas puudub; sööki ja und seal ei vajata.Raamat eeldab mingeidki teadmisi Venemaa / NSVL-i ajaloost. Kohati kannatab bojevikluse all - figureerivad ka uusrikkad ja macho-teadlased. Samas pakub kirjeldatu fantaasiale toitu - autor jätab üpris palju lugejale edasimõtlemiseks, panemata oma tegelasi paika ja sundimata peale hinnaguid.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Nii-öelda kohustuslik kirjandus kõigile ulmelugejatele. Eriti eestikeelsetele lugejatele, kuna kuulub vaieldamatult eesti keeles välja antute tippu. Tähelepanuväärne antiutoopia, mille paradoksaalseim omadus on Verne-ga võrreldav tuleviku ettenägemine - kuuekümnendatel kirjutatu haakub tänapäevase reaalsusega ja arvatavasti annab ette ka tee lähitulevikku. Sünge perspektiiv. Alamplaan: kui tunda tolleaegseid poliitilisi olusid läänes ja NLiidus, annab juurde, ehkki kõlbab lugeda ka nö tavalugejale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Võrdlemisi edukalt populismi ja mõistuslikkuse piirimail laveeriv teos. Garanteerib lugejamenu pulp-võtetega ja suudab vahele paigutada piisavalt palju huvitavat ka "mõistusega" lugeja jaoks. 90-ndate Crichton. Teatav kurbus jääb pigem raamatuväliselt peale lugemist: Crichton, kommertsulmeraamatute suurmeister, arvestab kaasaegse lugeja rumalamaks, kui ta arvestas kuuekümnendatel.
Teksti loeti eesti keeles