Kusnetsi loomingust olen siiani lugenud vaid tema kunagist kergelt fantasy'ga flirtivat ajalooliste romaanide triloogiat "Hundipäikese aeg"ja ulmejuttu "Ootamatu jahisaak". Seni valdavalt ajalooliste romaanide autorina tuntud Kusnetsile on "Kronošütist" esimene niivõrd mahukas žanriulmeks liigituv teos, samas ajalugu (täpsemalt inimkonna esiajalugu) on siingi küllaga. Arvestades, et ka hiljutine Nobeli meditsiinipreemia läks neandertallasi uurinud eesti päritolu teadlasele, mõjub ürginimeste geneetika ja tänapäeva rahvatervise seostamine, mis "Kronošütistis" üsna radikaalsel moel avaldub, isegi üllatavalt aktuaalselt.
Lühidalt sisust: viiekümnendale eluaastale lähenev Eesti erusõjaväelane ja jahindusentusiast Ragnar Saar on oma eluga ummikusse jooksnud ning kaalub enesetappu. Ootamatult saabub tema Lõuna-Eesti tallu Baieri aadlimehest neonats, kes pakub talle värbamist uskumatult kõlavale missioonile. Nimelt selgub, et ajarännud on päriselt võimalikud ja WHO on otsustanud vabastada inimkonna neandertallastelt saadud pärilikest haigustest, püüdes ajarännumissiooniga takistada neandertallaste segunemist kromanjoonlastega paleoliitilises Euroopas. Selle juures on aga üks konks: selgub, et just neandertallased olid valge rassi esivanemad ja missiooni õnnestumisel oleksid puhtalt kromanjooni verd eurooplased üsnagi pigementeerunud välimusega - asi, millega Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei kuidagi leppida ei saa. Saar pole just eriline neonats, aga üsnagi konservatiivsete vaadetega keskealise valge eesti mehena ei meeldi talle mõte valge rassi eos ära kaotamisest mitte üks raas ja omadega niikuinii suhteliselt ummikusse jooksnud mehena nõustub ta suunduma aja-parašütisti ehk kronošütistina 40 000 aasta tagusele Prantsusmaale, kus valitseb jääaja kliima, et neandertallasi WHO eugeenikute eest kaitsta. Kogu lugu osutub aga arvatust veel keerukamaks ja lisaks WHO-le ning neonatsidele sekkuvad jääaja Prantsusmaal toimuvasse ka Iisraeli palgasõdurid ja juudiäärmuslased...
Ilmselt tuleks kohe mainida, et tugevalt sotsiaal-progressiivsete vaadetega lugejatel (ja eriti neil, keda kõiksugu naljad või märkused erinevate vähemuste teemal isiklikult häirivad) tasuks sellest romaanist pigem eemale hoida. Ei, "Kronošütisti" näol pole kindlasti tegu tõsimeelse rassismi propageeriva teosega, pigem trollib autor mõnuga moodsal ajal järjest tabustuvate teemade kallal ja suur osa teosest ongi muigvelsui kirjutatud ning nii ka loetav (ei saa ju surmtõsiselt võtta teost, kus juba esimestes peatükkides esinevad selliste nimedega tegelased nagu patoloog Joosep Nemgele või politseiuurija Zipelgas). Moodsale feministlikule lugejale võiks ehk ka naistegelaste kujutamise viis närvidele käia, samas kompenseeriks selle nende jaoks ilmselt osaliselt kauni, targa ja vapra Iisraeli teadlase Eden Mori tegelaskuju, kes endale ligitükkivaid juhmivõitu palgasõdureid juudiarmees õpitud käsitsivõitluskunstiga paika paneb ning "rääkivate dildodega" võrdleb. (Iisraeli puutuvaga näib autor üsna hästi kursis olevat, ent kirjutab millegipärast Mori teenistusel Golani kõrgendikel ja lahingutegevusest palestiinlastega, ajades vist Süüria piiril paikneva Golani segi Gaza sektori või mõne kolmanda kohaga). Kui nüüd eelnevast kirjeldusest jääb mulje, et "Kronošütisti" näol on tegu suvalise "poliitiliselt ebakorrektse" pulalooga, siis sellest on asi kaugel - autoril on ka nalja tehes õnnestunud tõsiseks jääda ja näiteks paleolootilisse Prantsusmaasse puutuva on ta endale ülihästi selgeks teinud, ürginimeste elu kirjeldused on põnevad ja detailsed, sõjaväelasena ning jahimehena valdab Kusnets ülihästi ka relvastusse ja muusse sõjatehnikasse puutuvat (nii palju erinevate tulirelvade täpseid kirjeldusi pole ma vist pärast Lew R. Bergi teoseid ühegi eesti autori ulmeteosest leidnud).
Teatud sarnasused (just maailmavaatelistes küsimustes) on Kusnetsil eesti ulmeautoritest ka Siim Veskimehega. Samas on ta stiil mingitpidi Veskimehe oma vastand - kus Veskimees tõsimeelselt jutlustab, seal Kusnets ironiseerib ja tögab, samuti puudub Kusnetsil Veskimehele omane matemaatika ja reaalteaduste fetišeerimine (peategelane Saar on "kõva mehena" pigem siiski humanitaarteaduste huviline). Ka lõpuosas mängutulevad ajaparadoksid (millest spoilerdamata on keeruline kirjutadagi) mõjuvad pigem iseendaga vastuolus olevatena - mingit tavamõistusele hoomatavat loogikat, füüsikaalasest rääkimata, polegi autor üritanud neisse panna.
Sarnasustes Veskimehega peitub ka "Kronošütisti" ehk suurim nõrkus - ehkki läbinisti irooniline, kipub autor poliitika- ja ideoloogiateemaga üle soolama ning pikapeale läheb kogu see "lillaroosa lögarastia", veganite, sotsiaalsõdalaste, alkoholiaktsiisi tõstnud Eesti sotsiaalmarksistide (kelle süül Saar peab enne ajahüpet oma kaasavõetavaid varusid Lätist hankimas käima) jne mõnitamine tüütuks, eriti, kui selleks kasutatakse spetsiaalseid joonealuseid märkuseid. Autori jutustatud lugu on niikuinii põnev, poliitiliselt ebakorrektne ja sürreaalselt jabur (nt stseen, kus SS-mundris neonatsist taaskehastaja päästab juuditüdrukust teadlase juudi turvamehe käest, taustal aga sagivad kivikirvestega neandertallased, mõjub kui mingist camp-filmist pärinevat), nii et kohati vaimukad, teinekord aga pigem Delfi kommentaariumi meenutavad poliitmõnitused ei anna sellele midagi juurde. Vast see asjaolu tõmbabki romaani hinde minu jaoks "4" peale, aga see on üks tugev ja tubli "4".

Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev

15.05.2023, kell 08:01

Kõigepealt ilmselgetest plussidest ja neid on tõesti palju:

1. Raamatu huumor ja teravmeelne pilge EU-suuna kohta on nauditav (eriti selle esimeses pooles).

2. Romaani keel on rikas nii sõnavara kui ka väljendite poolest; näiteks kohtasin esmakordselt sõnu nörritatud (pilk), ärjatu (elukas), (laua)suhvel, olbama, (suitsu) kinuma, (õlut) heegeldama jne.

3. Üle mitme-setme aasta sain ilukirjanduslikust raamatust lugemisnaudingu kõrval nagu möödaminnes üksjagu uut teadmist (peamiselt sõjandusest ja neandertaallastest).

4. Autori silmaring ja mitme keele oskus avaldavad muljet ning võõrkeelseid väljendeid on kasutatud just sobivates kohtades.

Raamatu viimases kolmandikus hakkas aga siiski häirima liigne liberalistliku maailmavaate satiir, mis jättis kohati isegi tigetsemise mulje. Ka on negroidse rassi alavääristamine ning valge rassi ülistamine mäng ühte väravasse, mis algul mõjus värskendavalt, kuid raamatu lõpupoole tundus üsnagi nürina.
Ülima tolerantsuse ja naeruväärsuseni viidud poliitkorrektsuse ajal oli värskendav lugeda sellise macho-kangelase seiklustest ürgajas. Soovitan soojalt: lisaks põnevusele laiendab silmaringi. Hindeks neli tugeva plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

27.05.2023, kell 23:19

[Sisaldab pisikesi spoilereid]

Meeldiv raamat.

Mida ma arvan ajarännulugudest, ei vaja vist ülekordamist, nii et ma pidin end kokku võtma, et sellest tõrkest üle saada. Ajarännuosa oligi, muide, täpselt nii halb või veel natuke halvem, kui ma arvasin, aga kuna see oli pigem loo käimasaamiseks, siis tühja sellest. (Nii et see kvalifitseerub pigem virisemiseks.)

Raamatu suurim pluss on kahtlemata autori lõõpiv toon ja oskus tuua midagi uut sisse pea igal momendil, kui tundub, et nüüd läheb tempo maha. Samuti oli kuidagi väga lahe ja tervendav lugeda midagi, mis vähemalt mõnes osas on realistlik ja loogiline – jah, veider väljend ulmeraamatu kohta, eks ole, aga tegevuse sisemine loogika, tegelaste motivatsioon ja kirjeldatud olustiku tundmine on asjad, mis ju puuduvad enamikust tavakirjandusest.

Mind häirisid loetu puhul liigsed kordused. Ehk loole oleks väga kasuks tulnud korralik toimetajatöö. Ja raamat oleks igas mõttes parem saanud, kui seda oleks kõige mittevajaliku minemakraapimisega jõhkralt sadakond lehekülge lühemaks tehtud.

Ja noh, valitud lõpplahendus ja teatud hoiakud võivad meeldida või mitte meeldida, aga ma annan palju andeks teosele, kus külm juuditar natsi embusse sulab ja mõni paha lõpuks lihtsalt ära süüakse.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

4.08.2023, kell 07:57

Ligi 600-lehekülje paksune tellis, mis jäi Stalkerihääletusel jagama teist-kolmandat kohta, on Tamur Kusnetsi järjekorras kuues romaan, ühtlasi esimene, mille võib suuremate süümepiinadeta ulmeks kuulutada, kuigi päris žanriulmelise tekstiga siiski tegu ei ole. "Kronošütist" on üsna võrdsetes osades robinsonaad, ajalooline romaan ja põnevik. Ulmet on peale määritud vaid seepärast, et ilma ulmelise elemendita seda lugu sellisel kujul lihtsalt ei oleks.

Romaani sisust on eespool juba pikemalt juttu olnud, lisaksin, et tekst oleks märksa loetavam, kui autor loobuks:
a) kombest kommenteerida oma teksti arvukate joonealuste märkustega. Siin teoses on selliseid märkusi 227 tükki, millest julgelt 90% oleks võinud lihtsalt kirjutamata jätta.
b) kombest täiendada oma lauseid sulgudesse paigutatud täpsustustega, ka need sulusisud oleks võinud kõik kärpida ja tekst oleks sellest üksnes võitnud.
c) kombest kasutada tegelaste adresseerimisel kõikvõimalikke sünonüüme, mis harva korduvad. Romaani esimesest 100 leheküljest suurema osa võtab enda alla vestlus peategelase ja teda värvata püüdva tüübi vahel ning esimest nimetatakse seejuures peremeheks, jahimeheks, kütiks, eestlaseks, soomeugrilaseks, ning teist külaliseks, võõraks, sakslaseks, saksmanniks, baierlaseks, germaanlaseks, germaani ülirassi esindajaks, germaani ülirassi apologeediks, aarialaseks, rahvuskonservatiiviks, rahvuslaseks, uusrahvuslaseks, NPD-meheks, NPD-funktsionäriks, nisuõllemaalaseks ja gestaapolaseks ning see nimekiri pole lõplik. Sünonüümide leiutamine läbib kogu raamatut, autor on teimud sellest mingi omaette spordi, aga pidev nimetuste varieerimine häirib lugemisel, kuna mida leidlikum on sünonüüm, seda raskem on järge pidada, keda sellega täpselt silmas peeti. Jääb mulje, nagu tekiks tegelasi pidevalt juurde.
d) kombest peategelasele (ilmselgelt ka autorile endale) vastumeelseid kaasaegseid nähtusi kommenteerimida. Selletaoliste nähtuste spekter on väga lai ning nagu kõik eelnev, kujutavad ka need endast mõttetuid kõrvalepõikeid põhiliinist.
e) kombest kasutada liigselt omadussõnu tegelaste iseloomustamisel. Me oleme peategelasega tuttavad juba mitusada lehekülge ja ikka on vaja teda tituleerida pikakasvuliseks kõhnaks eestlaseks.
f) kombest soolata üle võõrsõnade kasutamisega. Mõjub suuresti võõrsõnade tundmisega eputamisena.

Romaani keskne idee - et on vaja minna ja nurjata WHO katse neandertaallased inimese sugupuust välja rookida - õigemini selle põhjendus, miks seda vaja teha on - valge nahk on neandertaallaste geneetiline pärand - on kõige jaburam konstruktsioon, mida on võimalik väja mõelda. Esiteks on sisuliselt välistatud, et europiidid oma heleda naha neandertaallastelt pärisid. Naha (ja juuste) värvus on üldiselt korrelatsioonis laiuskraadiga, kus elatakse - heledam nahk võimaldab indiviidil kõrgematel laiuskraadidel nahas efektiivsemalt D-vitamiini sünteesida ning teisest küljest kaitseb pigmentatsioon inimest päikesepõletuse eest madalamatel laiuskraadidel. Lihtne. Tegelikult oli ka neandertaallasi mitmes värvivarjundis ning valgenahasust määravad geenid arenesid nüüdisaegsel inimesel välja alles umbes 10 000 astat tagasi, ehk tuhandeid aastaid pärast seda, kui neandertaallased juba välja surnud olid. Et kui juba konstrueerida selline intriig, et neandertaallaste pärandiga võidakse koos pesuveega visata välja midagi väärtuslikku (WHO tahab operatsiooni läbi viia mõningate neandertaallastelt päritud haiguste likvideerimiseks), siis mingite rassistlike fantaasiate asemel oleks selleks võinud olla midagi põnevamat. Näiteks, neandertaallastel oli mõnevõrra suurem ja ka teistsuguse konstruktsiooniga aju, kui Homo Sapiensil. Võimalik, et me pärisime neilt mingi erivõime või -oskuse, mis läheks kaduma, kui...

Teiseks tundub neandertaallaste vastase aktsiooni jaoks valitud ülepea vale aeg ja koht - Homo sapiensi ja Homo Neanderthalensise esimene ristamine toimus oluliselt varem Lähis-Idas ning neandertaallaste nottimine 40 000 aastat tagasi, s.o ajal, mil nad juba väljasuremas olid, ei nulli ju varasemat geenipärandit ega välista ka seda, et samal ajal toimub mingis teises piirkonnas tihe paaritumine.

Kui vaadata mööda kõigest ülaltoodust (lugemise käigus harjub teatavasti paljuga), siis on tegu täiesti loetava romaaniga. Romaani kirjutada Kusnets oskab ning pajatusliku laadi poolest meenutab "Kronošütist" mõnda Seiklusjutte maalt ja merelt sarja teost. Aga alati saab veel teravamalt. Kusagil poole romaani peal leiavad WHO eugeenikud, õigemini nende julgestusmeeskond, üles ühe ajarännukapsli. Oletasin, et tegu on romaani peategelase poolt peidetud ning varustuse panipaigana kasutusel oleva kapsliga ja aplodeerisin mõttes autorile, et ta toob sisse ootamatuse ning keerab sellega, et peategelane suurest osast varustusest võrdlemisi varakult ilma jääb, sündmustikule täiendava vindi peale. Paraku vedeles neid kapsleid seal Paleoliitikumis rohkem kui üks ning see, mille vaenlased leidsid, oli kellegi teise oma.

Kahjuks lähevad romaani viimased 100 lehekülge lappesse ja suuresti nullivad selle hea ja parema, mis selles raamatus üldse on, peaasjalikult ajaloolise ja robinsonaadi osa.

Ja ma mõtlen, et tegelikult oleks romaani lõpus tumedanahaliseks pidanud muutuma ka selle peategelane Ragnar Saar, sest ega tema sugupuu esiajas toimuvate muutuste suhtes kuidagi immuunne olla ei saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Olev Toom

20.10.2023, kell 21:23

Ei saagi teistmoodi öelda kui lugupeetud kaasarvustaja Ats Miller: meeldiv raamat.

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.

Teksti loeti eesti keeles