Suureparane huumor. Syndmustikku ei tasu ara markida -- raamat on m@ldud farsina, paroodiana. Ja sellena on ta vaga hea. Kellele meeldivad ulme ja fantasy paroodiad, lugegu kindlasti. Kasv@i yli-byrokraatliku P@rgu kirjelduse parast.
(romaan aastast 1991)
Nii kuulsad autorid, nii andekas pealkiri.. ja nii vilets raamat. Kunagi siin Jyrka vist kirus Pratchettit umbes selliste sõnadega, et lõputu palagan ja et ei jõua ära oodata millal see raamat ometi otsa saaks. Nyyd siis minul samad emotsioonid selle teose kohta.
Lugu ise on umbes selline, et segastel asjaoludel on põrgusse sattunud mingi tegelane, kellel tegelikult veel maa peal yht-teist pooleli oli. Kohalikule deemon-osakonnajuhatajale saadetakse käskkiri, milles teda kohustatakse tegelane kiiremas korras tagasi eskortima. Asjaga on kiire - kadunud hing tuleb kehasse tagasi saada enne kui too keha hauas hapuks läheb. Aga lugu pole tegelikult sellest..
Kogu see värk leiab aset esimesel milleeniumivahetusel - aastal 1000. Seoses sellise olulise tähtpäevaga korraldavad pimeduse ja valguse jõud omalaadse isetegevusylevaatuse. Yks eeskava deemonitelt, teine inglitelt. Inglid ehitavad miskit eriti vinget katedraali. Eelpool juba mainitud deemonil tuleb aga veelgi geniaalsem idee..
Tekst on kahtlemata ysna andekas. Ja kohati isegi naljakas. Aga _igav_! Kõik see huumor mis Pratchettil nii pagana hästi ja briljantselt välja tuleb oli selles ramatus kuidagi tuhm ja puine. Võimalik et asi oli tõlkes (lugesin seda vene keeles). Aga ma siiralt kahtlen selles - tegelikult tundus see tõlge mulle päris hea olevat. Anyhow, yle kolme see raamat minu jaoks välja ei venitanud.
Tuli romaanikirjanikel pähe mõte lühivormi kirjutada. Mõeldud-tehtud.
Kõige lihtsam oleks vast hetke järele mõtlemata nentida, et lugu on jama, pimedus, midagi ei selgu, äkšn kehvake, fui, andke strugatskitelikku põnevust sotsiaalkriitikaga segi! Võib ka nii. Teisalt, lugu portreteerib Keskpäeva-maailma võõra pilgu, primitiivse, militaarpilgu läbi, omakorda määrates tonaalsuse – kui eelduseks on, et militaarne ahvinimene ei saa suuremat aru, palju siis lugejagi kirjeldatust mõistma peab ? Sellest võtmest lähebki mõnevõrra huvitavaks. Giganda kui kooslus autoreid kuigivõrd ei huvita, ju siis tahetakse midagi öelda Keskpäeva-Maa kohta.
Seitsmekümnendad. Kolonialism on otsas, huraaa! Vabanenud Aafrika ja Aasia, sisemiselt ja seksuaalselt vabanev noorsugu arenenud maades ! Teadustehniline revolutsioon, progress! …+orlus primitiivsel moel, ehk mõlemad pooled jagavad postkoloniaalsed ära, kelle asjadesse nina toppida. Loos Kornei on toimekas poiss, rahvast käib, mingeid tegelasi valmistatakse ette, kraami saadetakse kuhugi, Maa paiskab ressurssi musta auku, sarnasus on arvatavasti tolleaegsele lugejale silmatorkav – NSV Liit kui korralikult bürokraatlik kah pakendas ja koolitas ja muudkui abistas, süstemaatiliselt, aastaid. Ja – kah osalistel suuremat rõõmu tundmata. Jutus kuidagi nukrad on need meie valguseinglid, abistamas nõrgemaid, parandamas maailmu, ei tea, ei vea neil armastuses või?
„Lõpetame teie konflikti ära, keegi ei võida.“ Muide, mitte veenmise abiga ja nagu võib aimata: nii lugeja kui Keskpäevamaailma tavakodanik ei taha Šaraksil kasutatavaid meetodeid teada ja Giganda puhul – samuti mitte. Keskpäeva tublid asjaomased millegipärast meetoditega ei kiitle.
Suurelt ja punaselt lõppu aga, aafrika keeles – „pistke sinna oma abi, tahame iseeee!!!“
Õnneks on 70ndad-80ndad möödanik ja keegi enam ei topi oma nina teiste riikide ümberkorraldamisse oma paremat ideoloogilist ettekujutust mööda.