Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Carl Sagan ·

Contact

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Kontakt»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

Tõepoolest hea raamat. Autor on USA-s laialt tuntud astronoom ja populaarteaduslike raamatute kirjutaja. Süzheest niipalju, et omaelu maavälise elu otsimisele pühendunud teadlane püüab lõpuks kinni kaugelt tähelt saadetud raadiosignaali. Ilmneb, et signaal sisaldab õpetust mingi masina ehitamiseks. Ja siis läheb lahti ülemaailmne arutlemine - mis masin see on, kas on mõtet seda ehitada, kes kogu asja finantseerib? Kui masin on valmis, siis algab trall selle ümber, kes sinna sisse läheb ja asja käima paneb (iga riik tahab loomulikult oma esindajat reisile saata). Kogu tegevust saadab religioossete ringkondade pidev vastasseis. Antud romaani põhjal on hiljuti tehtud ka väga hea film.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan jättis mõnevõrra kummalise ja vastuolulise mulje, justkui oleks kirjutatud mitme eri kirjaniku poolt. Film mulle meeldis ja ootused olid seetõttu suured. Asi võis olla ka selles, et tegevustik oli filmis kokku surutud. Ent romaan...

Üldiselt pole mul sellise " retroulme" vastu ju midagi.
" Küberpungiajastust" pärineva romaani stiil meenutab rohkem kuuekümnendaid ja eesti keeles ilmunud ulmest kõige rohkem vast Clarke`i kolme esimest kosmoseodüsseiat( eriti ilmselt Ameerika-Nõukogude teaduskoostöö kirjelduste tõttu) .

Mis siis ikkagi häirima jäi? Teatud ameerikalik perekeskne sentimentaalsus ja eriti lõpus toimunud latiinoseebilik paljastus. Olen alati arvanud, et kosmoselende kirjeldav autor peaks oma tegelased läkitama justkui totaalselt uuendatud keskkonda, mitte kirjeldama nende minevikuhirme- ja komplekse.

Eriti meeldis mulle " osoonivanakeste" kirjeldus. Lemmiktegelane oli kahtlemata Hadden. Tõeline üliinimene. Seda, mis tast lõpuks sai, olnuks vägagi huvitav teada ja minu meelest oli Haddeni kõrvalliin tegelikult huvitavam kui kogu Masina-ehituse saaga.

Mainiks veel, et seade, millega teleprogrammist reklaami eemaldada, on tänaseks " Telehaldja" nime all Saksamaal ( oli vist? ) tõesti leiutatud ja ka kohtuprotsessi esile kutsunud. Nii et vähemalt selles asjas oli Sagan prohvetlik.

Teksti loeti eesti keeles

Sagan on kahtlemata oluline teadlane ja mõtleja, kuid selle juures keskpärane kirjanik. Nagu keskpärased kirjanikud ikka, kirjeldab ta köitvalt ja usutavalt asju, mida isikliku kokkupuute tõttu hästi tunneb, kuid jääb võrdlemisi mannetuks sellest sfäärist eemaldumisel. Nii on peategelase lapsepõlve ja nooruseaastate kujutamine küllaltki äbarik. Näiteks on väheusutav, et esimese intellektuaalselt köitva isiksusega tutvus Ellie alles doktorantuuri 2. aastal.

Sagan teeb palju, et erinevatele ühiskonnagruppidele sõna anda ja üldiselt on see tal hästi õnnestunud. Selgelt ülepingutatud on Kitzi vandenõuteooria - uute tööstusharude rajamiseks läheks vaja mitte Ellie`t ja Vaygayd, kes mõned aastad Suure Pettuse nimel kombineeriks, vaid terveid instituute, kus niisama võimekad teadlased oma elutöö teevad. Erinevus on nii paljudes suurusjärkudes, et muudab ühelt poolt naeruväärseks Kitzi argumentatsiooni (mis võiks olla autori eesmärk) kui ka Ellie suutmatuse sellele adekvaatselt vastata.

Kaldkirjas lõigud näivad olevat selleks lisatud, et ameerika teismeline raamatut kohe kõrvale ei viskaks ja vähemalt minu meelest võiks olemata olla.

Kui jätta kõrvale romaani algus, kaldkirjas lõigud ja Kitzi vandenõuteooria, on selles romaanis kõik, mida iganes ka võiks teaduslik-fantastiliselt romaanilt oodata. Kompetente tehniline osa, balansseerimine suurte ideedega, sotsiaalse ulme elemendid... Sagan püüab maailma kujutada kogu tema mitmekesisuses ja see õnnestub tal hästi. Muuhulgas on romaan ka heaks näiteks arenguteest, mille ulmekirjandus oli käinud 40 või 30 aasta jooksul. Me kõik vist kujutame ette, kuidas oleks lugu maavälise tsivilisatsiooni poolt loodud kontaktivõimalusest ja Maa poolel selleks seadmete ehitamisest kirjutatud näiteks aastatel 1946 või 1955...

Ülalnimetatu valguses tuleb autorit eriti kiita selle eest, et ta pole peale pühapäevakooli tädikese ühtegi tegelast läbini sümpaatse või läbini antipaatsena kujutanud. Neist kõigi kohta antakse informatsiooni, mis laseb neil paista mitmetahuliste isiksustena (sedasama eesmärki teenib ilmselt eelarvustaja poolt seebilikuks nimetatud avastus viimastel lehekülgedel). Poliitikute käitumine võib pärast eksperimenti tunduda vastik, kuid samas oli ilmselt üks targemaid otususeid, mida kõnealuses olukorras teha sai.

Rääkides piisse peidetud sõnumitest, on olemas üks kena tarkvarajupp, mille abil saab pii esimesest 3,2 miljardist komakohast ükskõik mida välja otsida... Kuid juba kahendsüsteemis 3*5 pildi otsimiseks pole see kahjuks piisavalt võimas.

Üks asjassepuutuv link: filmiarvustus Larry Klaesilt.

Teksti loeti eesti keeles

Astronoomi kohta väga hea raamat. Sisaldas küll mõningaid vigu, aga ei hakka neid pikemalt lahkama, sest need leiti ka teiste arvustajate poolt üles.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumeti arvamusega tuleb nõustuda - astronoomi kohta on see tõesti päris hea raamat. Samuti tuleb autorile au anda selle eest, et romaan meeldis mulle rohkem kui film. Põhjuseks on ilmselt see, et tegu on pigem populaarteadusliku kui ilukirjandusliku romaaniga ja kui sellest mingi ulme-põnevusfilm teha siis teose tuumakaim osa peabki kaotsi minema.

Hinnet kisubki minu silmis alla see, et populaarteadusliku osa kõrval jääb kirjanduslik osa magedaks. Ka teaduslikku uurimistööd on võimalik kujutada nii, et see lugedes tõepoolest kaasa haarab - meenutagem või Crichtoni "Andromeda Straini". Praegusel juhul saame teada nii mõndagi huvitavat astronoomiast (mis muidugi ei jookse üldse külgi mööda maha), erilist lugemiselamust aga paraku mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Lühidalt -- väga hea raamat.
Üks hinne alla seebise lõpu ja pisut otsitud "viimase vindi" eest. Miinuse oleks raamat saanud tegelikult ka vandenõuteooriate üleekspluateerimise eest.
Sisust on eespool juttu, seda kordama ei hakka. Olen filmi lausa 2 korda vaadanud, nii et paratamatult võrdlesin neid pidevalt. Kui jätta kõrvale filmis toimunud ajakohastamine (NL lagunemine, kosmoseasustusi ei ole jne), oli raamat usutavam ja põhjalikum. Samas muidugi astub autor samasse ämbrisse, milles süüdistab religiooni -- miks peaksid võõrtsivilisatsioonid andma ühe piiratud ja mitmetitõlgendatava märgi, kui väga lihtne oleks saavudata seda, mis eristab teaduslikku maailmavaadet religiooni vaimupimedusest -- ratsionaalsus, korratavus ja kontrollitavus. Miks tuleb rändurid panna situatsiooni, kus on võimalik panna kahtluse alla mitte ainult võõraste olemus (selle üle vaidlemine on iseenesest väga loomulik), vaid ka kontakti kui sellise toimumise fakt üldse? Nii et minu jaoks jäi selle koha pealt usutavusest puudu, kõiges muus aga ei saa hüüatamata jätta, kui hea on selliseid raamatuid lugeda vahelduseks sellele põhule, mida viimasel ajal ulme nime all välja antakse!
Teksti loeti eesti keeles

Harva juhtub nii, et film on natuke parem kui raamat. Veel harvem juhtub, et väga heast raamatust tehakse veel parem film. Kontaktiga aga just selline asi toimus. Raamat on hea, see on põnevalt kirjutatud ja seda on lihtne lugeda. Kahjuks ei tabanud autor päris täpselt seda hetke ära, millal punkt panna ning lõpp hakkab pisut venima. Film on kompaktsem ja seda on lihtsam jälgida. Üldkokkuvõttes on mõlemad head, aga üks on kriipsu võrra parem kui teine. Sellepärast saab raamat ka nelja
Teksti loeti eesti keeles

Sagani "Kontaktil" on kahtlemata mõningaid puuduseid, nagu kohat ebavajalikud ja lausa ballastina mõjuvad detailid ning kõrvalliinid, ent teisalt kaaluvad positiivsed küljed need igati üles. Mulle oli eriti sümpaatne see, et Sagan püüab kõiki üldhumanistlikult lepitada: nii kommuniste kui kapitaliste, usklikke ja teadusesse uskujaid. Eks ta suuresti utoopiline ja ulmeline ole, aga samas ka päris mitte uskumatu. Ja tema kujutatud rahumelne-koostööline universum oleks kahtlemata toredam kui näiteks Scalzi kujutatud "kõikide sõda kõigi vastu". 
Eriti tahaks aga ehk rõhutada tõika, mis antud raamatus väga tugevalt esile tuuakse: religioon ja teadus ei pea olema leppimatult vastaspooltel, nagu millegipärast tihti arvatakse. Universum kogu oma tervikus on inimolendi jaoks lihtsalt nii kujuldamatult tohutu ja hoomamatu-hõlmamatu, et seda ei saa adekvaatselt kirjeldada-mõista ainult kuiva teaduse või ratsionaalsuse abil. Õigupoolest vast ka mitte religioossete vahendite läbi, kuid igal juhul ei saa ju välistada, et kogu meie universumi kõiksus on alates Suurest Paugust kellegi (ehk siis Jumala, Looja või väljaspool seisva Teadlase) üüratu eksperiment. Ehk siis, teataval määral võib õigus olla korraga nii teadlastel kui usumeestel, ehkki erinevates lõikudes ja eri määradel.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles