Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Manfred Kalmsten · Kadri Kääramees ·

Kübeke elutervet vihkamist

(antoloogia aastast 2024)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
2
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Esiteks: väga hea, et selline kogumik olemas on. Lootuspunk vajab tutvustamist ja see raamat tutvustab kenasti.
Teiseks: Parimad lood on raamatu teises pooles. Ma üldse ei taha vähendada teiste heade lugude väärtust, ent kui lugeja tunneb, et ooh, see oli hea - aga väidetavalt läheb veel paremaks, ei ole see ju halb asi?
Kolmandaks: Siin on mitu juttu - nimeliselt ei hakka ära tooma, aga üle kolme - mis on head absoluuttasemel, mitte "Eesti ulme kohta käib küll". Osad lausa nii head, et suu jääb ammuli. 
Neljandaks: lugusid on väga eriilmelisi. Mitte et teaduslik fantastika, postapokalüptika, fantaasia-imeulme on kõik esindatud jne - ei, seda kõike muidugi ka. Aga KIRJUTATUD on väga erinevalt. On mõtlikke sisekaemusi, on paljude tegelastega madinaid, on kõike seal vahel. On rõõmsaid reipaid lugusid, on selliseid, kus lootus vaid kauge taustaheli, on kõike seal vahepeal. Jah, suur jagu autoreid on lõppu puistanud rõhutatud "Läheb paremaks!"-emotsiooni. Ent osad ei ole ja see on tore. Värskendav ja mõjub ehedana. 
Viiendaks: tegu on peamiselt Hooandjas finantseeritud teosega, võiks nagu oodata kerget põlve-otsas-tegemise maiku. Kuid ei: väga professionaalne, väga kaunis, heade piltide, imekauni kaane ja korraliku toimetusega. 
Kuuendaks: see on uue raamatusarja esimene teos. Ausalt öelda saab raske olema sama taset hoida. Nõuab koostajatelt kõvasti kirge - selle raamatu puhul on seda kirge igatahes jagunud.   
Teksti loeti eesti keeles


 Ikka kohe väga mõnus ulmekogumik. Kuigi minu maitsenärvi kõditasid viieväärselt üksnes viis lugu üheteistkümnest, olid ka teised jutud üle Harju keskmise ja toredad lugeda. Esitan mulle enim naudingut pakkunud lood (lugemise järjekorras):
 

1.      Juba avalugu Harjusk (Häli Kivisild) tekitas kindluse, et see raamat pakub MIDAGI HEAD.
 

2.      Miljones päev (Kristjan Sander) oma ootamatu lõpplahendusega on ikka väga tugev jutt.
 

3.      Kübeke elutervet vihkamist (Veiko Belials). Siin on lisaks natuke segasele ja ohtu täis õhkkonnale (ilmselt põlvkonnalaeva meenutaval tuumakatastroofi järgsel kinnisel alal?) väga meeldejäävad lapsed, eriti see Rille. Emotsionaalselt Harjuski kõrval meeldejäävamaid.
 

4.      Kiirituskuu sõnnik (Laura Loolaid). Lisaks huvitavale süžeele on keel mõnus: ööhaku suund, üleliialised küsimused, muidurahvas, auvääriline, praeguajal jne. Ja ega kõrvaltegelasedki alla jäänud: Sada Tuhan, seksimaja emand Raudputs, söör Exit, kõrts nimega Situv kirp.
 

5.      Tapjaprints (Manfred Kalmsten). Üldiselt ma high fantasyt ei tarbi, eriti veel siis, kui jumalad on mängu toodud (omal ajal pettusin kõvasti Gaimani Ameerika jumalates, isegi ostetud raamatu panin müüki), kuid siin on vana Ühesilmne ja Loki omal kohal, olid nad ju haldjate esiisad. Ja haldjate vastu pole mul kunagi midagi! Nii et üks parimaid lugusid kogumikus.

 

Tibake vähem pani mind nurruma Plahvatus Le Gynil (Triinu Meres); ilmselt sellepärast, et siin on koos kaks teemat SF-s, millesse ma suhtun eelarvamusega: kosmoseulme ja ennast tunnetav tehisaru. Need kaks koos moodustavad kompoti, mis ilmselt mõjutab mu alateadvust 😊. Minu skaalal 4+. Õunapuu (Meelis Friedenthal) on hea stiili ja meisterliku maailmaloomega. Ka on välditud Abracadabras esinenud pimetähni sõnavalikus (seal on liiga üksluine otsese kõne saatesõna kasutamine: 75 korda ’ütles’ ja 24 korda midagi muud (küsis, kordas, kinnitas jne) ning see häiris lugemist). Kindel 4. Tore maailm on ehitatud seiklusjutule Läbilõigatud niidid (Miikael Jekimov). Welwitchia Mirabilis (Lüüli Suuk) on mu esimene kokkupuude autori tekstidega ja kindlasti ei jää see viimaseks – jättis hea mulje. Tume leek (Artur Räpp, Maarja Kruusmets) on põlvkonnalaeva lugu ja et olen eesti ulmeautoreid vähe lugenud, siis minule esimene selline. Kordaminek! Vein Naanil (Kristi Reisel) on kosmoses toimuv seikluslugu, kus tegutsevad mungad palverändurid ja tore tegelane Naffi, kel on oma kari.  

 

Usun ja loodan, et see kogumik toob järgmisel aastal kirjastusele, koostajatele ja autoritele mitu Stalkerit. Soovitan soojalt: naudin garanteeritud!  
 

Teksti loeti eesti keeles

"Kübeke elutervet vihkamist" on temaatiline ulmeantoloogia, kuhu erinevad kirjanikud etteantud teemal midagi värsket kirjutanud on. Selline antoloogiate koostamise viis on ulmekirjanduses üsna traditsiooniline ning Eestiski on sel oma ajalugu, seni peamiselt Indrek Hargla koostajakäe all.  
Hargla koostatud viimasest temaatilisest antoloogiast "Ülestõusjad ja kodukäijad" on aga juba aastaid möödas ning seetõttu on mul hea meel näha, et ka teised meeskonnad selles valdkonnas kätt proovivad. Lihtne see töö pole, käima sai see projekt ju ikkagi ühisrahastuse toel.  
 
Olgu mainitud, et ma ise toetasin ka seda rahastust natuke. Praeguseks aga on raamat juba kätte saanud kogu vajaliku lugejate tagasiside ja ka erinevaid Stalkeri ulmeauhindu, seetõttu ei näe ma midagi paha selles, et mõned mõtted selle kohta omalt poolt ära märkida.  
 
1. "Harjusk" - Häli Kivisild 4/10  
 
Selles loos on linnas velskriks õppinud tütarlaps nimega Ilo tulnud laadapäevadeks oma perele appi kauplema. Ajad on halvad, ilmad nigelad ja valitsejad hoolimatud, nagu ikka. Laadal kohtab Ilo aga oma lapsepõlvesõpra Rahuleidu, kes on vahepeal kummaliselt vananenud ja kärbunud.  
 
Selle loo tugevuseks on kindlasti eestilik tulevikumaailm - kunagisest tehnikatsivilisatsioonist on järel vaid riismed ja käes oleks jälle nagu 18. või 19. sajand. Näha on ka vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" mõju. Tervikuna jääb lugu siiski pisut kohmakaks ning oleks ehk veel lihvimist vajanud.  
 
2. "Läbilõigatud niidid" - Miikael Jekimov 2/10  
 
Endine tänavapoiss Brendan on sõjast tagasi ning saab teada, et kohaliku kuritegevuse boss Shorewell tahab käppa peale panna laostunud aadliperekonna häärberile, kus Brendan omal ajal üles kasvas. Koos selle perekonna viimase pärija Bethanyga püüab Brendan seda takistada.  
 
Siin loos on mõned väiksed õnnestumised nagu üksikud maailmaehituse elemendid või paar head fraasi. Kahjuks aga pole sellel ei korralikku algust ega lõppu, tegevus on täiesti sihitu ja autori valitud bulwerlyttonlik stiil pigem segab lugemist. See lugu oleks võinud kuskile sahtlisse jääda.  
 
3. "Miljones päev" - Kristjan Sander 7/10  
 
Ihuüksi ühel tühjal planeedil viibiv inimene on seal elanud loo alguseks kokku miljon päeva. Aga milleks see kõik vajalik on?  
 
Nutikas ja hea lugu, ehitatud küll täpselt ainult ühe mõtte ümber - aga sellisena väga hästi viimistletud ja lihvitud. Vahest ainult lõpus oleks võinud natuke vähem seletada ja natuke rohkem jätta lugejale mõistatamiseks. Sander on ikka hea kirjanik ja kahju, et temalt praegusel ajal vaid haruharva midagi ilmub.  
 
4. "Tume leek" - Artur Räpp ja Maarja Kruusmets 4/10  
 
Põlvkonnalaev on teel olnud aastakümneid ning erinevad probleemid ja kriisid on juba sellest üle käinud. Pärast viimast õnnetust on juhtkond kehtestanud karmi korra ning nõuab rahvastiku taastamiseks palju sünnitusi. Raamatukoguhoidja Anna üritab selle jama keskel oma vaiksel viisil head teha.  
 
Siin loos on mitu head mõtet selle kohta, kuidas lühinägelik poliitika mingite murede paikamisel uusi probleeme tekitab - stseen poistekambaga näiteks oli väga targalt tehtud. Kogu see vandenõu ja röövimise süžeeliin aga oli üsna mittemidagiütlev ja tuli loole tervikuna pigem kahjuks.  
 
5. "Õunapuu" - Meelis Friedenthal 6/10  
 
Üks mees sõidab bussiga isale maale külla. Selle bussisõidu jooksul hakkab ta meenutama, et kuidas see juhtus, et kõik asjad käest ära läksid.  
 
Friedenthali teksti on alati meeldiv lugeda ning ka see pole erand. Lihtsalt kõik see oskuslikult kokku pandud mõtisklus on natuke... igav. Esimest korda läks huvitavaks alles siis, kui juttu tuli varjendite kaevamisest, kuid seejärel oligi juba lõpp (see aga jälle omakorda ilus ja sümboolne). Eristuv ja silmatorkav on see lugu kindlasti.  
 
6. "Welwitschia mirabilis" - Lüüli Suuk 5/10  
 
Paphnutia neljas printsess Adeleine läheb oma onu Gerandiga diplomaatilisele missioonile naaberkuningriiki Shahhreesse. Peagi aga selgub, et kahe kuningriigi suhteid üritavad mõjutada mitmed vandenõulased ja pole sugugi kindel, keda Adeleine usaldada võiks.  
 
Siin loos on kamaluga täitsa toredat, kuigi natuke vanamoelist kõrbeeksootikat ning lõpus on süžeepöörded üsna andekalt tehtud. Mind häiris loo juures aga see, et kõik maagilised elemendid (sh pealkirjas nimetatud taim) olid suures plaanis täiesti ebaolulised - kui enamus sellest maha tõmmata, oleks alles jäänud lihtsam aga korralikum paleeintriig.  
 
7. "Kübeke elutervet vihkamist" - Veiko Belials 5/10  
 
Kunagi on mingid asjad väga halvasti läinud, aga mis ja kuidas, sellest ei tea käputäis lapsi enam midagi. Neil on niigi käed tööd täis, et ellu jääda Viimase Lootuse Baasis, kuigi seda nime ei võta keegi enam tõsiselt.  
 
Ma tean, et Stalkeri auhinna see lugu ära teenis, kuid minu arvates see päris tipplugu ei ole. Belials on sarnaseid asju kirjutanud varemgi ja paremini ("Kogu maailma valgus" tuleb kohe ette). Ma saan aru, miks see inimesi liigutada võib ja selline tehnika on hea, aga emotsionaalselt jätab see mind külmaks.  
 
8. "Vein Naanil" - Kristi Reisel 8/10  
 
Väike koerataoline nutikas tulnukas Naffi satub kogemata kombel kampa pisisuli Paul Mihkelsoniga ning koos toovad nad planeedilt Luvitaania ära salapärase eseme. Kuid nad ei oska arvatagi, mis neil tegelikult pardal on.  
 
Väga hea ja mõnusalt humoorikas lugu, üks kahest parimast siin antoloogias. Ma tunnistan, et mul on kerge nõrkus kelmikomöödiate ja muidu pikaresksete lugude vastu, aga igasuguse latiga mõõtes on siin tegu korraliku tükiga. Ühtegi teist Reiseli lugu ma lugenud ei ole, aga nüüd tekkis huvi küll.  
 
9. "Plahvatus Le Gynil" - Triinu Meres 6/10  
 
Õnnetuse tagajärjel peab kosmoselaev Le Gyn võimalikult kiiresti ohutusse liikuma. Kuid kaitsekapsleid ei jätku enam kogu meeskonnale. Ühe saaks panna skafandrisse, kus on arvestatav võimalus hukkuda... või kas on mõni võimalus veel?  
 
On tore, et see lugu võtab klassikalise SF probleemilahenduse-teema (nagu on tehtud Arthur C. Clarke'iga alates ja Andy Weiriga lõpetades) ja küsib, et kuidas teha siis, kui kõik ei ole väga huvitatud probleemi lahendamisest (ja kuidas see võib üle kanduda isegi tehismõistusele). Pisut palju on siin sirgjoonelist moraliseerimist, mis mõjub plakatlikult, aga kõik muu on hästi ja läbimõeldult tehtud.  
 
10. "Kiirituskuu sõnnik" - Laura Loolaid 8/10  
 
Peategelane saab koos peaaegu-väikeõega oma kodukindluse valitsejalt söör Exitilt loa minna kindlusest välja elusainest otsima. Kuid salaja on tal plaan otsida hoopis kiirituskuu sõnnikut, mis on palju väärtuslikum kraam.  
 
Teine kahest parimast loost siin ja tehniliselt ehk kõige parem. Loolaid on varemgi kirjakeelega mängimist katsetanud aga siin loos läheb see viimaks täiesti kümnesse. Mulle kohutavalt meeldib, kuidas jutustaja kõnepruuk ja postapokalüptilise maailma reaalsus siin kokku sobivad ja üksteist toetavad. Kindlasti parim lugu, mida ma sellelt autorilt lugenud olen ja vinge sooritus igasugusel skaalal.  
 
11. "Tapjaprints" - Manfred Kalmsten 6/10  
 
Haldjas Adamäer veedab lindpriina oma päevi kõrtsis redutades ja juues. Ühel õhtul aga jõuavad need, kes teda otsivad, talle järele.  
 
Täiesti korralik klassikalises stiilis fantaasialugu, mind isegi üllatas, et sellele mingit knihvi sisse ei tulnud (lõpus väike puänt siiski on). Kalmstenil on viimaste aastate lugudest kujunenud juba oma väike Põhjala müütide maailm ja see lugu sobib sinna kenasti vahepalaks.  
 
Tervikuna on tegemist täiesti korraliku antoloogiaga ning Hargla varasemate sarnaste projektidega kannab see võrdluse auga välja. Eriti hea meel on mul üllatuste, nagu Kristi Reiseli ja Laura Loolaidi lugude üle, kus ma sellist sooritust ei osanud üldse oodata, aga ka Kristjan Sanderi tugeva tagasituleku üle.  
 
Ka muud lood olid pea kõik kenasti ansamblis sees - ning nagu alguses ütlesin, projekt on oma tunnustuse juba välja teeninud. Nüüdseks on ilmunud järgmine antoloogia samas sarjas, mis tähendab, et ka projekti meeskond on õnnestumise omaks võtnud. Selle üle on mul ainult hea meel.  
 
Hinnang: 6/10, nii lugude eest keskmiselt kui ka projekti eest tervikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma peaksin need 11 lugu järjestama kirjandusliku taseme/kirjutamisoskuse järgi, oleks pilt vast järgmine: Sander, Friedenthal, Loolaid, Meres, Belials, Reisel, Kivisild, Kalmsten, Suuk, Jekimov, Räpp-Kruusmets. Kui lisada see aspekt, palju need lood päriselt korda läksid ja mingit lugemiselamust pakkusid, siis tõuseks Loolaid ühe, Kivisild kahe, Reisel kolme koha võrra; Friedenthal, Meres, Belials langeksid kõik kaks kohta ning Kalmsten ja Suuk vahetaksid omavahel kohad. Järgnevas lähtun viimasest järjestusest:
 
1. Kristjan Sandri "Miljones päev" on põhimõtteliselt täiuslik SF lugu. Et viimati kirjutas autor midagi samal tasemel aastal 2008, siis jääb õhku rippuma küsimus, miks seda sagedamini ei juhtu.
 
2. "Kiirituskuu sõnnik" on selle raamatu suurim positiivne üllatus ja väärib samuti vaid kiitust. Väga nutikas nipp on teha peategelaseks keegi veidi pooletoobine (kujutage korraks ette sama lugu kirjutatuna nende maal ekspeditsioonil käijate vaatepunktist või - veel hullem - samas võtmes teostatuna kui "Õunapuu", et aru saada, kui palju igavam see lugu siis oleks). Lisapunkti saab lugu kahes järjestikuses otsese kõne saatelauses verbi "ütles" kasutamise eest.
 
3. Põhimõtteliselt sama nippi - teha loo minategelaseks too Naff - oleks soovitanud ka Reiselile, ehkki siis oleks kogumikus muidugi olnud kaks sama võtet kasutavat juttu. Natuke jäi mulje, et autor ei halda päriselt oma lugu ära.
 
4. Friedenthali "Õunapuu" on hästi kirjutatud (midagi vähemat sellelt autorilt ei ootagi), aga võrdlemisi mõttetu jutt. XXI sajandi "Tallinnas aastal 2000".
 
5. Kivisild kipub oma tekstis liialt ilulema ja ausalt öeldes oli seda lugu õilsate inimeste eneseohverdustest üpris igav lugeda.
 
6. Merese tekst on tunduvalt kargem ja pakub enam pinget tehnilisest aspektist (ülilibedal pinnal uisutamise kirjeldust oli nauditav lugeda), palju vähem selle poolest, kuidas arbitraarne kangelanna arbitraarset probleemi lahendab.
 
7. Kogumiku nimilugu on järjekordne troostitu olukirjeldus/pildimaalimine, milletaolisi Belials on oma autorikogudesse ridamisi kirjutanud; mulle isiklikult on alati selgusetuks jäänud, miks selliseid lugusid vaja on.
 
8. "Welwitschia Mirabilis". Selle (ja kolme ülejäänud loo puhul) hakkab loo mittehaldamine juba lugemist segama. Põhimõtteliselt on sellesse juttu romaanijagu sündmusi kokku kuhjatud ning selle vähem kui neljakümnele leheküljele pressimine tähendab vaid seda, et pesuveega on laps välja visatud (see laps, keda tegelikult kunagi ei olnudki). Siia korstnasse võib ilmselt kirjutada ka selle, et loo armunud (!) kangelanna unustab oma armastatu jäägitult niipea, kui teist meest kohtab ja tal on sellest absoluutne poogen. Loo eri episoodid ei ole ühtlasi eriti sidusad. Tekst paistab samuti silma selle poolest, et selles on otsese kõne saatelauses kasutatud 32 korda sõna "lausus", 29 korda sõna "vastas", 22 korda sõna "sõnas", 22 korda sõna "küsis" ning üksnes 5 korda sõna "ütles"; kui sellega taheti jätta muljet masinlikust kirjutamisest, siis see on õnnestunud. Samuti peab ütlema, et konstruktsioonid ""Too süüa!" käskis/nõudis X", ""Aitäh!" tänas Y" osutuvad üldjuhul ülekirjutamise ilminguteks; niisamuti nagu on seda iga küsimärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "küsis" saatelauses või iga hüüumärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "hüüdis" või "hüüatas" või "käskis".
 
9. "Tapjaprints" on võrdlemisi tülgastav lugemine. Ma ei taha tollele, kümneid aastaid kõrtsis joonud, räuskavale ja oma kadunud armastust taganutvale tüübile mõelda, temas ei ole absoluutselt mitte midagi huvitavat. Pisut koomiline on Kalmsteni madalamast soost meestegelaste kihu kõrgema sünnipäraga armukeste järele. Miks mitte kunagi vastupidi? 
 
Ülejäänud kaks juttu avaldasid lugemisel aktiivset vastupanu, ma lugesin nad küll läbi, aga ei taha sellest midagi meenutada.
 
Stalkeri hääletajad on tänaseks ka omapoolse sõna öelnud, kinnitades pikematest juttudest Reiseli (2, koht Stalkeri pingereas), Loolaidi(3) ja Merese (4) paremust Jekimovi (10), Suuki (11) ja Kruusmetsa-Räpi (14) ees ning lühematest lugudest Belialsi (1), Sandri (3), Kivisilla (4) ja Friendenthali (5) paremust Kalmsteni (9) ees. Eks siit võib midagi kõrva taha panna.
Teksti loeti eesti keeles

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles