Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Nikolai Nossov ·

Neznaika na Lune

(romaan aastast 1965)

ajakirjapublikatsioon: «Semja i shkola» 1964; nr. 7 - 1966; nr. 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Totu Kuul», Tallinn «Eesti Raamat» 1969 (kui N. Nossov)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
15
9
2
1
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Kuivõrd enamik vanemast eesti keelde tõlgitud ulmest on siin baasis juba ära kirjeldatud, siis on tagumine aeg ära märkida ka see, nõukogude ulme tähtteos. Vanemad olijad on seda lapsepõlves kindlasti korduvalt lugenud ja nõustuvad, et tegemist on omalaadse fenomeniga.

Esitex on tegemist nö. ulme-muinasjutuga (mitte segi ajada fantasyga). St. raamat on eeskätt mõeldud algkooliealisele lugejaskonnale. Nagu igale heale minasjutule kohane, on tugevat rõhku pandud ka kasvatuslikule kyljele. Sedapuhku siis poliitils-kasvastuslikule.

Yhesõnaga. Seitsme maa ja mere taga elavad sellised tegelased nagu marakannid. Kasvult nii umbes pöialpoisi mõõtu. Elavad nad loomulikult kommunistlikus yhiskonnas ja on hästi kasvatatud ning töökad. Mõnede eranditega loomulikult. Erandid moodustavad tomsawyerlikult hyperaktiivne riukavend Totu ja paksuke ning kergestimõjutatav Pontsu.

Teaduslik tehnilise progressi ja miski kummalise kuu pealt pärit antigravitatsiooni tekitava mineraali avastamise tagajärjel asuvad marakannid tegelema kosmoseuuringutega. Ehitavad ilmatusuure ja vägeva raketi ja tahavad sellega kuu peale lennata.

Viimasel ööl vastu starti aga ronivad Totu ja Pontsu raketti ning vajutavad kogemata kombel vale nupu peale. Rakett stardib ja automaatpiloot maandab meie paharetid kuul.

Kuivõrd Pontsu on vahepeal proviandiga suht. yheselt hakkama saanud, siis ronivad nad skafandritesse ning yritavad kuu peal midagi söödavat avastada. Ootamatult selgub, et kuu on tegelikult seest õõnes. Ning selle õõnsuse tsentris on väiksem kuu, millel elavad samuti marakannid, täpsemalt kuukad. Ja mitte lihtsalt ei ela, vaid viljelevad säherdust kummalist poliitilist systeemi nagu roiskuv kapitalism!

Totu seob ennast mingite kriminaalsete tyypidega, kes teda alguses raha eest telekas näitavad ja hiljem maa pealt juurviljade ekspordi juurutamisega tegeleva aktsiaseltsi töösse kaasavad. Hiljem panevad nood kriminaalid aktsiate myygist saadud rahaga putku ja Totu jääb kuivale.

Pontsu samal ajal on avastanud majandusliku nishi kulinaariatööstuses. Nimelt saab temast soolavabrikant. Paraku söövad konkurendid ta peagi turult välja ning tema firma läheb pankrotti.

Niisiis, mõlemad kosmoserändurid osutusid majanduslikult ning sotsiaalselt ebakompetentsetex ning jäid nälga. Viimasel hetkel saabub abi maapealsete marakannide poolt teele lähetatud teise kosmoselaeva näol. Happy end.

Kõigest sellest oktoobrilapsikusest hoolimata on see raamat minumeelest viimasepeal hästi kirjutatud. Isegi niivõrd, et teda kannatab ka tänapäeval ja mitte-enam-nii-lapseeas yle lugeda ja pihku itsitada. Kui ei usu siis proovige!

Teksti loeti eesti keeles

Pljää-aahhh! "Totu Kuul". Lugesin. Kommunistlik kasvatustöö laste ja noorsoo seas. Tegelikult võib vist Avo arvamusega nõustuda: suure ajalise ja ideoloogilise distantsi tõttu on lugu pigem naljaks kui vihastav. Kes viitsib, lugegu.
Teksti loeti eesti keeles

Igati mõnus ja pisut ka naljakas ... no vähemasti (enam) mitte eriti tõsiseltvõetav, kuid mõnus lugemine - Ega keegi ei tea, kust saaks seda veelkord lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea näide sellest, kuidas PEAKS lastele mõeldud ulmet kirjutama. Ainus, mille kallal norida, on see poliitiliselt korrektne kasvatustöö, kuid kui hoolikamalt mõelda, tuleb välja, et kogu see (vara)kapitalismi pihta sihitud satiir on kasvõi meie enda praeguse hetke eestimaisele elukorraldusele päris kenasti üle kantav. Btw, kui keegi veel ei tea, siis on antud raamatu näol tegu osaga pikemast Totu lugude sarjast ja nad kõik on äärmiselt lahedad lugeda, eriti muidugi ärksama loomuga koolijõnglastele. Kui praegu ka selletaolist kraami maakeelde tõlgitaks, oleks elu täitsa tore ja kasvaks seda uut ulmefännide põlvkondagi jõudsamini peale. Hästi kirjutatud asi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu lapsepõlve pidev kaaslane. Ja mis poliitilisse värvingusse puutub, siis KAS SEAL ON MIDAGI ROISKUVA KAPITALISMI KOHTA VALESTI ÖELDUD. Lugege tänapäeva kohaliku vabariigikese lehti. See pole seal poliitiline kasvatustöö, vaid karm tõde.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see kommunistliku Lilleküla kohta käivat osa mitte arvestada, on tegu igati toreda raamatuga. Kunagi tudeerisin sealt pikalt ja põhjalikult kõike aktsiatega seotut. Nagu eelkõnelejad mainisid, pole seal kapitalismi kohta midagi põhimõttelist valesti öeldud ja ka tegelased on suht elulised.
Teksti loeti eesti keeles

No mina ei tea. On teistel nahk paksem või mis ? Minu jaoks küll natuke liiga propagandistlik.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Ma lihtsalt ei saa sellele raamatule vähem kui viite punkti panna, sest tunnistajate väitel on tegu raamatuga, mida ma lapsena kõige sagedamini lugesin. Lisaks Totule, kes minu jaoks oli selline vene jõmpsika koondkuju, olid ka teised tegelased kenasti karikatuursed, nt. makaronivabrikant Coifield. Ainus miinus oli kommuunakorra eksport Kuule, kuid ilma selleta poleks raamatut ilmselt avaldatud. P.S. Raamatus on kujutatud varakapitalismi (ja meil siin on ka), roiskuv kapitalism on nt. Rootsis.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kohati isegi väga hästi.Oli minugi lapsepõlve enimloetud raamatute hulgas.

Seda halvem talle.

ÜKS!

Sest tegemist on räige kommunistliku propagandaga, mis lastele suunatuna kasvatas Venemaal rohkem homo soveticusi kui `Pravda` ja poliitbüroo ideoloogiaosakond kokku ja aidates venelastes tekitada väärastunud ettekujutuse lääne ühiskonnast, millest siiani vabaneda ei ole suudetud.

Üritasin hiljuti lugeda. Vanduma ajas, lõpuni ei saanudki. Midagi pole teha, lastele suunatud reklaam ja propaganda ON vastikud ja kõik. Sorry, aga ilma ülalkirjut taustata ma sedasorti raamatuid vaadelda ei suuda, kui suudaks paneks VIIE, sest puhtkirjanduslikult on ta seda väärt.

P.S. Neile, kel keel kapitalismi pahede koha pealt sügeleb või, kes soveediaega nostalgitsema kipuvad (kui vanust mäletamiseks jätkub), olen tavaliselt soovitanud raamatukokku minna ja pakk 80.-te alguse `Rahva Hääli` ette võtta ja püüda lugeda. Kui ei aita, siis võtta pakk 50.-te algusest.

Teksti loeti eesti keeles

Ega enam midagi lisada polegi, nõus nii negatiivse reaalsuse kui hea ladusa stiiliga.Tore raamat, minu meelest vene lastekirjanduse tippe.Mis puutub propakandasse, siis see oli seal suht nõrk ja jutu sisse sulanduv, võrreldes näiteks kena USA päritolu "Võitlustanner maa"-ga (Neid raamatuid ei saa küll þanrilt ja stiililt võrrelda).Igatahes käis viimatinimetatud teos mulle oma tubli ameeriklasega tunduvalt rohkem närvidele." Totu Kuul " suurimaks plussiks on huumor, just paras nooremale koolieale aga sobiv ka vanematele.Kõige selle pärast tubli keskmine viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kaabakas Sulio ja lontrus Kalmare said ju lõpuks ilmselt terve nahaga minema, rääkimata väiksematest lurjustest nagu Pilks&Co. Parimate kapitalistlike kultuuritraditsioonidejärgi peaks iga ettevõtliku kirjamehe mõte liikuma ainult ühes suunas, arvestades muutunud olusid ja kõike muud, võiks üllitada teose "Kalmare tagasitulek: Kohtupäev", kus ausad ja töökad kuukad, kes on väsinud repressioonidest ja pidevatest küüditamistest Kuu väliskestale, laulavad laiali kommuunakorra ja seavad taas jalule turumajandusliku majandusruumi, mis teadupärast on ju ainus õige ühiskonnakord terves universumis. Müüks küll ja ma arvan, mitte ainult Eestis (eriti kui siiski laulmine ja igasugused vihjed kettidele jmt. välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Üllatusega avastasin selle raamatu baasis. Raamat, mis on lapsepõlvest saadik korduvalt üle loetud. Tudengipõlves (71-76) oli see meie kursusel parim kapitilismi poliitökonoomia õpik :) Mis puutub propagandasse - kapitalismi (tekkiva) kirjeldus on kuradi reaalne, piisab võrrelda kasvõi praeguse eluga Eestis, ega midag mööda poole pandud. Ainus häiriv moment on kommuunikorra eksport Kuule, aga nagu Andri märkis, ilma selleta poleks raamat ilmselt trükki pääsenud. Eestikeelse tõlke võtsin esmalt kätte ettevaatusega, originaaltekst oli juba liiga kodune, kuid mind ootas meeldiv üllatus, väga ilusti tõlgitud. Raamatule, mida on loetud ilmselt kümneid kordi, ei saa hindeks alla 5 panna.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks siinkohal Wõrokat tsiteerides hüüda: "Armsad sõbrad, see siin ei ole ulme, sest see kõik on õnnetuseks sulatõsi!" Välja arvatud muidugi see, et kuu sees on veel teine kuu, mis on suurem kui välimine.

Kui kirjutasin kursusetöö "Turumajanduse ja plaanimajanduse võrdlus", siis oli "Totu Kuul" üks minu põhiõpikuid turumajanduse kohta, sest päris õpikutes polnud asjast piisavalt palju räägitud. Muuseas tsiteerisin või viitasin seal veel "Andromeeda udukogule", "Trifiidide päevale", "Ahvide planeedile" ... Mingil tudengite konkursil jäin selle tööga jagama esikohta.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Totule ei ole muud hinnet panna kui "5", sest kuidas sa paned lapsepõlve lemmikkangelase seklustele kehvemaid hindeid. Hea aeg ramatu kirjutamiseks, kuna just siis jõudid ameeriklased esimest korda Kuule. Jälle segab Totu ennast mitmetesse pahandustesse, kuid siis tõttavad appi sõbrad.
Teksti loeti eesti keeles

Nostalgiast tahab pisar vägisi silma tulla ;) Jah, lapsena oli see üks lemmikraamatuid, kusjuures siis lugesin ma seda nagu lihtsat seiklusjuttu. Arusaam kõigi nende tegelike tagamaade kohta tuli alles hiljem... ja siis võttis see lihtsalt muigama. 4 seepärast, et ehkki tegu lapseea laheda lugemisega, polnud "Totu kuul" ka _niivõrd_ särav teos.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli lapsena üks suuri lemmikuid. Lõbus ja naljakas raamat, mis pakkus mõnusat ajaviidet pimedatel õhtutel. Sai korduvalt läbi loetud ja olen teda ka veel oma üliõpilastee alguses ajaviiteks kätte võtnud. Omamoodi lõbus oli ja on raamatus esitatud kommunistlik vaatenurk pahelisest kapitalistlikust ühiskonnast kuul , mida siis tublid maalased muutma hakkavad. See raamat väärib viite minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle pihile ...
Avastades nooruspäevil kodust raamaturiiulit polnud Totut kahjuks võimalik leida, sest väljaandmisaeg jäi veidi varaseks/hiliseks. Kuid nüüd, olles igasugust muud kraami tarbinud, ei taha liialt heldekäeline olla.
Keskel kiskus liialt pikaks minema, see "majandusõpiku" osa just. Lõpp, kommunismi peale toomine oli aga veidi lühike ning pealiskaudne.
Silma jäi tehniline aps 325. leheküljel, kus kuulasest teleoperaator hüüab muuseas: "Niipalju kui ma aru saan, ei viibi ma enam kuupinnal, vaid hõljun samuti õhus!" Raamatu alul aga öeldakse, et kuulased kutsuvad kuud maaks!

Tegelikult tõesti äärmiselt hää raamat, kriitikat kapitalistlikule majandussüsteemile ning ka "Masside mässu" meenutav Lollide saar. See oli vast raamatu parim koht - pidanuks palju pikem olema!!!
Teksti loeti eesti keeles

Eeskätt lummav lasteraamat. T6enäoliselt on ka lapsed ainus auditoorium, kes suudavad raamatus toodut ka nii must-valgena ära seedida, kui see on. Ei taha m6elda, mida arvaks ma "Neznaika.."`st, kui see praegu kätte satuks, oh seda tuld ja t6rva, mis nii m6negi koha peal oleks lennanud.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et lgp. arvustajate enamik pole raamatust Totu Kuul eriti hästi aru saanud. Raamat sisaldab varjatud kujul üdini nõukogudevastast sõnumit. "Kuidas nii?" küsite. Aga väga lihtsalt: maal kasvavad "hiidtaimed" ja elukorralduseks on midagi kommunismilaadset, Kuul seevastu, hiidtaimi ei ole ja valitseb röövellik kapitalism. Selleks, et importida kuukatele kommunismi, tuleb neile importida hiidtaimi. Autor kuulutab üle terve N. Liidu miljonitele noortele lugejatele lihtsat ja loogilist sõnumit: "Kommunism ilma hiidtaimedeta ei ole võimalik!" Niisama lihtne ongi!
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves üks mu lemmikraamatutest. Praegu enam mitte, kuna olen 80-date keskpaigast üpris allergiline igasugu punapropaganda suhtes. Ei suuda kuidagi mõista Nossovit, oli ta tõesti ideeline kommunist, sest nii hea lastekirjanik suudaks raamatuid välja anda ka ilma propagandata. Reeglina olid punaideelisete (laste)kirjanike teosed viimane rämps, mida loeti omal ajal kas kohustuslikus korras või siis kui tõesti midagi muud silma ei jäänud. Seetõttu on Nossov eriti taunimisväärt, et tema teosed neelati laste poolt igati kriitikavabalt alla ning seetõttu selline tõelise kunsti sisse segatud propaganda oli 10 korda tõhusam kui kogu punane sopakirjandus kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eelarvustajad on raamatu kohta piisavalt kirjutanud (eriti meeldis mulle kaasarvustaja Andres Septeri sissekanne ;). Nojah, nostalgia ühelt poolt ja punase värvi parem nägemine teiselt poolt annavad nüüd koku tugeva "nelja".
 
P.S. Olgu keivoriidiga (vabandust, luniidiga) kuidas on, aga päästeekspeditsiooni ettevalmistamisel oli mitmeastmelist raketti küll täitsa õigesti ja arusaadavalt kirjeldatud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Elavad Kuu sees marakannid, enamus elab suhteliselt hästi.
Siis tulevad Maa pealt kommunistlikud "progressorid” ja hullutavad kohalikud ära...
Romaan kõneleb (vähemalt minu jaoks) sellest et progressorlus kui idee on tegelikult jama, omad vead tuleb igaühel ikka endal ära teha.
Päris viit hindeks ei pane (kommunism ju lõpus võitis), aga tubli neli igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles