Karel Michal

Autor on loonud väga põhjaliku ja usutava maailma, ka õhustik on päris hästi välja kukkunud, ent karakterid on nõrgavõitu, nagu ka eelarvustaja maininud. Selles mõttes on olemas sarnasused Veskimehe "Kuu Ordu" tsükliga. See, et autori eeskujuks on suuresti olnud Dan Simmonsi "Cantos", paistab ka muidugi välja. Mitte, et selles midagi halba oleks.

Miinustest hoolimata võib öelda, et midagi nii võimast, kui see triloogia, pole kodumaises ulmes varem kirjutatud ja jääb loota, et Kunnas jätkab ulmekirjanikuna.

Mida siis raamatust endas ja miks selline hinne? Hinne on muidugi absoluutsel skaalal, ehk siis siin pole tehtud vähimatki hinnaalandus autori rahvuslikule kuuluvusele. Vabanduseks võib alati öelda, et heatuju/halvatuju arvustuste vahe on suurem kui eesti/muu arvustuste vahe, seega eestlasi tuleb lihtsalt alati hea tujuga hinnata... Selle raamatu puhul olen ma püüdnud seda mõttes paika panna ulme üldisel taustal ja... kurat, tuleb selline hinne -- väga hea raamat, aga "5" saab siis, kui ma ka teist korda loen.
Miks see minus siis absoluutset vaimustust ei tekitanud? Ütleme, teatud pinguldatus... Kohati läheb asi suhtlemiseks suhtlemise enda pärast ja kuigi maailm selle taga on (tõesti!) haruldastelt läbi mõeldud ja detailirikas, näib see olevat vaid ajaveetmine enne järgmist otsustavat sammu. Et minust õigesti aru saadaks -- ma isegi ei mäleta, mis totakas (pseudo)jaapani jutt see oli, mille eestikeelset tõlget ma paar aastat tagasi lugesin -- seal oli maailm nii vaene, et isegi mina oskaks ilma ettevalmistuseta, st taustainfo kogumiseta (pseudo)jaapanit paremini kirjeldada... Nutma ajab. Siin seda probleemi ei teki -- kurat, kui hästi on maailm läbi mõeldud. Aga kui mees täiesti kogemata süsteemist maksimumi võtab, seda isegi soovimata, siis meenuvad sellised teosed nagu "Universumi lõpu restoran" ja kasvõi "Totu kuul" -- et pehmelt öeldes: nii lihtsalt ei juhtu... Virisemine? Vist jah... Teine asi -- näiteks lahingute kirjeldused on perfektsed, ma usun neist iga sõna, autor teab, millest räägib, etc etc, ent... kuidas seda öelda... minu jaoks on sõda (lahingud) kurb paratamatus, midagi sellist, mis sünnib siis, kui enam midagi muud üle ei jää ja mida raamatutest lugeda on kindlasti hulga parem kui neid läbi elada. Eks neid selleks raamatutes palju olegi. Ent kuigi orisõduri, tolle masina inimlikustumine on ju romaani läbiv teema, ei pääse ma mõtte eest, et tegelikult kusagil sisimas autor ikkagi naudib lahinguid, sõda ja kõike muud, mis sellega kaasa käib. Olen ma ebaõiglane? Ei tea.

---

Ma jätan selle arvustuse tegelikult praegu pooleli. Ma ei arvustanud üldse teist osa, sest tahtsin siin selle kõik kokku võtta, samas aga... no kurat, aeg saab otsa -- see aasta, ma mõtlen. Ja seltskond käib nagu kari Mefistosid toauksel, vaadates imestunult mind ja ikka veel täis veiniklaasi... Järgmisel aastal kirjutan edasi... :-)

---

[01.01.2011] Lisada oleks nii mõndagi, ent üritagem leida mingit kompromissi arvustamise ja sisu liigse avamise vahel, sest on ju peaaegu võimatu loo kohta midagi arvata, puudutamata selle kandvaid punkte. Näiteks miks ma ikkagi jätsin teise osa üldse arvustamata? Kõige pehmemalt ja umbmäärasemalt öeldes sellepärast, et sel peaaegu ei olegi loo seisukohalt tähtsust. Minu poolt poleks muide üldse aus spekuleerida selle üle, kas lahendus oli ära arvatav või mitte, sest Leod pisut tundes see mind ei üllatanud. See ei ole etteheide, kaugeltki mitte. Lahendus on igati korralik ja võimas. Ent...
Olgu, paar tellist kah... Esiteks – ajarännud. See on üks ohtlik ja libe koht kõigile ulmekirjanikele ja kuigi siin on see suhteliselt talutavalt teostatud, jääb kogu konstruktsiooni juures ikkagi väga vastamata küsimusi. Ma kartsin kogu aeg, et kogu Gort Ashryni olemasolu seotakse aja kallal sorkimisega, aga õnneks jätkus autoril pieteeti see probleem lihtsalt ühe küsimärgina õhku jätta. Mulle väga meeldis see, kuidas oli välja mängitud see kuuejalgsete sardellide (ma ei hakka nende tulnukate nime siia kopeerima, eks ole) vaikne ja tundub, et väga intelligentne sekkumine. Samas neid kusagilt kaugelt ähvardav superoht oli kuidagi rohmakas... kuid võib-olla on vaja nö keskmisele lugejale midagi puust ja punaselt ette teha, muidu ei jõua kohale? Tegelikult ei oska vaielda...

Või peaksin ma pigem ütlema, et oli kaks asja, mille pärast ma Leole kõik muu (nii selle ajaga vusserdamise kui teatud puisuse ja plakatlikkuse... võimalik, et lausa kiirustamise loo lõpetamisel) andeks annan – esimene oli Gort Ashryni ühiskonna ja eluolu väljamõtlemine ja sellega seosest tõstatatud/tõstatuvad väga keerulised ja huvitavad küsimused, ja teine kuidagi lõikavalt kargusega esitatud üksikisiku/ühiskonna vastutuse teema (näiteks seosuses hallinäoliste tulnukatega, aga ka mujal).

Kokkuvõtteks. Kui ma tohiks Leo Kunnasele tagantjärele nõu anda, oleksin ma soovitanud esimese ja teise osa kuidagi segi miksida – et esimene ei ole ainult seletamine ja teine andmine (no ei ole ju päris nii, aga olgu) ning läbi ajada ajarändudeta (miks inimesed ei või lihtsalt ettenägelikud olla?).
Ma saan aru, et see oli ühekordne projekt ja rohkem pole kavas midagi sellist kirjutada. Kahju. Samas on nüüdsetele ja tulevastele tegijatele märk maha pandud – see teos on ikka väga kõva sõna ja ma siiralt loodan, et see saab inglise keelde tõlgitud ning hoian sellele pöialt.

Mulle hakkasid ka silma nii Ellen Ripley ja John Connor kui ka Weyland-Yutani korporatsioon. Selles raamatus jäid need nimed tõepoolest võõrkehadeks ja ma tegelikult imestasin, miks ei ole tsiteeritud Dan Simmonsi Hyperioni või Endymioni - otsest eeskuju, millega võib päris palju paralleele tõmmata. Minu arust need "Alienid" ja "Terminaatorid" jäid nagu vähe kaugeks. Aga autoril on muidugi õigus talitada oma arvamise järgi.

Kindel "viis", ei mingit kahtlust. Väikesed iluvead siin-seal ei muuda mu arvamust sellest triloogiast kui kaugele paistvast maamärgist nii eesti ulmes kui eesti kirjanduses üleüldiselt. Ma nüüd ootaks, et ka igasugused elukutselised kirjanduskriitikud ja kirjandusega ameti poolest tegelevad asjapulgad tardumusest ärkaks ja asuks vääriliselt selle teosega tegelema. Eesti ulmeskenet pole vaja äratada, arvan minagi et ka kolmas "Stalker" pole enam mägede taga...

Hea töö. Soovitan kõigile, kes veel lugenud pole.

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

"Rahu" on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul -- nagu ka kaotusel -- on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks -- nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis -- isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

Enne mind on nii palju kordi välja toodud autori erilist positsiooni militaarvaldkonnas, et mul pole vähimatki mõtet sel teemal arutleda. GA on ka oluliselt keerulisem projekt kui autori kaks esimest ilukirjanduslikku teost "Kustumatu valguse maailm" ning "Sõdurjumala teener". Nonde sündmustik oli küllaltki lineaarne ning mitme tegelase prototüübiks oli vähemalt osaliselt olnud autor ise. Iga intelligentne inimene suudab kirjutada ühe korraliku autobiograafiliste sugemetega romaani, kuid kirjanikuks võiks siiski pidada seda, kelle järgmine, mitteautobiograafiline, teos ka loetav saab. Selle katse on Kunnas kindlasti auga läbi teinud.

Ma ei ole arvustanud kaht esimest osa ega kavatse seda kunagi teha, kuna tegemist on ühe tervikliku romaaniga. Loomulikult saan ma aru, miks see kolmes tükis avaldati ja vaevalt et teisiti oleks teha saanudki, kuid see ei muuda asja. 1388-leheküljeline romaan on eesti ulmes igatahaes unikaalne saavutus ja hinne käesolevas arvustuses on suurteosele tervikuna.

Seda mahtu silmas pidades on kerge andeks anda mõned lugemishetkel vääratustena tundunud asjad nagu näiteks poole esimese köite ulatuses jutustav sissejuhatus. Seda oleks võinud teisiti lahendada ning praegune vorm on kahtlemata vanamoeline, aga üldises plaanis jääb see paarsada lehekülge siiski proportsionaalseks.

Nagu eelnevalt öeldud, jätab loo lõpp otsad tõesti lahti. Ihukaitseväest oleks ülim rumalus presidendi ründaja maha lasta ning jutt on ju esimese pöörde minevikuvormis. See annab lootust, et Anton jääb elama hoolimata sellest, mis ta viimasel leheküljel asjast arvab (optimismiga ei paistnud ta nagunii silma). Samas tekitaks võimalik järg siiski hulga küsimusi. Kas autor suudaks millegagi üllatada? Kui igale relvaliigile veel laskekaugust, soomusepaksust, mootorivõimsust jne. juurde keerata, kas see annaks järjele midagi juurde? Kui kirjutada järg, peaksid seal tekkima põhimõtteliselt uued probleemid ja olukorrad (sealhulgas peaks supertsivilisatsioon, millega Maa Föderatsioon kokku puutub, olema põhimõtteliselt uuelaadne). Jätkuks autoril selleks jõudu, haaret, fantaasiat...? Kui see on kahtlane, siis las lõppeb lugu hetkega, mil Antoni pimestab miljoni päikese sähvatus.

Autori sotsidelembus!? Inimese üldpilt!?

Pilt, mis mul jäi:
• Inimese jaoks ei ole oluline mugavuse astme absoluutväärtuses, oluline on „suhteline vaesus“.
• Inimeste rahuolematuse vähendamiseks on mõistlik ja loomulik üldise heaolutaseme vähendamine – oluline on ju erinevuste vähendamine! Lõpetage robotite tootmine, see võtab meilt ju töö käest (!) – kõlab Kunnase ludiitlik üleskutse. Loome kunstlikult rakusi, mida siis kangelaslikult ületada!
• Kui inimesel on palju vaba aega, siis ta hakkab tegelema lollustega - kuritegevusega (olgu selleks siis röövimine/varastamine või mässamine).
• Religioossus on selles universumis üldlevinud, aga see ei vähenda igavusest lolliksminemisemist, mida igapäevaselt endi ümber näha võime. Tulevikuinimeste religioossus on samavõrra pealispindne ja pelgalt deklaratiivne nagu meie igapäevases (poliitika)eluski viimasel paarikümnel aastal.
• Sääl oli üks O-tähega geniaalne kunstnik, kes oli õnnetu raha vähesuse tõttu. Suure kunsti tegemine ei tee inimest õnnelikuks – õnnest on ikka puudu raha, tähtis on võrdlus rohkem-kulutada-võivatega...
• Kahe-korruseline hurtsik...
• ...
• „sotsiaalsed töökohad“ + hea valitseja diktatuur + ... + kuri ja võimas välisvaenlane = konkurentsivõimeline ühiskond. – Boože moi!

• Meenub ulmelähedane aja ja ruumi ühendamine – kapat ot sjuda do obeda – minevikus nii lähedane, üleüldise õnne alus.

Kogu seda värki võiks ju lugeda autori irooniaks/sarkasmiks tänapäeva ja tänapäevase tegelikkuses nähtava inimese (sealhulgas nõuka-nostalgia) suhtes.

Aga, vaadates romaanitsükli üldist silmipunnitavat romantilist pateetikat ... Ei usu. Pigem usun, et ta nii arvabki. Kasutab vaid teistsuguseid sõnu.

Taas üks ... platoni riigi usku mees...?

Hei!
Miks see Vene Impeerium kakskümmend viis aastat tagasi kokku kukkus?
Kas mudel oli konkurentsivõimetu või rikkusid hea asja ära „üksikud liialdused“?
Kunnas, vastama!

Tsiviilühiskonna ja inimese olemise koha pealt ma teda kohe üldse ei usu – pole veenev!

Täitsa hästi loetav jutt oli. Tegelt.

Kolmeraamatulise terviku juures häiris natuke psii-võimete täielik unustussejätmine kogu kolmanda raamatu jooksul, enne lõplikku pauku. Taoline lähenemine oleks sobinud mõnda ulmejutuvõistusel viiendast kohast tahapoole jäävasse juttu, aga mammutromaanis peaks asjad käima teiste reeglite järgi.

Alguses kahtlesin nelja ja viie vahel – hinde peab ikka panema, see ju esimene asi, mis arvustuse lugeja näeb/vaatab. Lugesin oma kirjapandu üle ja otsustasin viie kasuks, minu virinat on siin rohkem kui lugedes tundus.

Viieväärt Batmani-lugu

PS! Kergitame loomingulise köögi eesriiet, maestrole lähedased isikud teavad rääkida, et NELJAS OSA TULEB. Ja selles neljandas osas on tähtsal kohal Eva Peron kahesaja neljakümne kahesas.