Karel Michal

ei, mitte nüüd nii hullusti kui Paolini või Stephenie Meyer, keda on väga raske lugeda üle kümne lehekülje. võrdluseks kodule lähemale vaadates, isegi Tamur Kusnetsit või Tiit Tarlapit on enne okserefleksi tekkimist võimalik hea mitukümmend lehekülge lugeda. Bretti puhul tekkis tahtmine raamat nurka visata alles kusagil kahesajanda lehekülje lähistel. just see võrdlus sundis lõpuni pingutama, et siis täie veendumusega tõdeda, et mis oli uus, polnud huvitav, ja mis oli huvitav, polnud uus.

fantasyga on alatasa see häda, et miskeid olendeid või nähtusi, mis autori jaoks lugu koos hoiavad, ei suuda ta pärast ära põhjendada. hea küll, kui on ikka hästi jutustatud, siis ma olen nõus uskuma, et ükssarviku tatt aitab paralüseerivate loitsude vastu või misiganes, aga antud juhul ma ei usu olevustesse, kes pimedusega maa seest välja poevad, päikese kätte sattudes aga kärbuvad ja söestuvad. veel vähem usun ma, et sellise orgaanikaga elukaid kannatab süüa. ning veel veel vähem, et maa peale joonistatud märgid neid elukaid kuidagi takistada saaksid. väiksem häda on selles, et kirjeldatud inimkooslused ikka eriti hästi ei saaks sel moel toimida.

sisust. kusagil - ja tervest maailmast saab ettekujutuse ilmselt alles kolmandas tellises - käib siuke värk, et tulevad öösiti deemonid ja panevad kõik nahka, mis ripakil. nende vastu saab maagiliste märkidega. inimesed on hädas, kuni tuleb Tarnija (Deliverer), kes kutsub vastu hakkama ja teeb seda nii tõhusalt, et deemonid enam ei tulegi välja. algab valgustuse ajastu, vohab teadus ja muu selline, aga mõne sajandi pärast tulevad deemonid jälle. selleks ajaks on inimesed juba unustanud, kuidas deemonitega käituma pidi, masohhistlikud usufännid peavad deemoneid ärateenitud karistuseks kõlvatu elu eest jne. nonii, raamat siis kolme andeka lapsukese täiskasvanuks saamisest kolmsada aastat pärast deemonite taastulekut. neile saavad osaks kõik äpardused, mis võimalik. deemonid panevad nende vanemad nahka või siis on vanemad nende suhtes äärmiselt mõistmatud. kui keegi on osav viiulit mängima, siis lüüakse iga vaevaga hangitud viiul talle pähe puruks ja nii edasi. kui on olemas deemonite vastu aitavad märgid, siis on vaja erilist imelast, tulemaks selle peale, et kui need märgid endale peale tätoveerida, siis on nagu suht ohutu ringi liikuda. romaani lõpuks peetakse tähtsusetus kolkakülas deemonitega lahingut, milles inimesed esimest korda jälle võitjaks jäävad. ma kardan, et järjed on tulemas. tehnika poolest oskab autor kirjutada küll, aga tundub, et eesmärgiks ongi olnud muinasjutu veeretamine, ilma et endal midagi öelda oleks.

Kogu see deemonite maast tõusmine ja inimeste öine elu ainult ward`ide taga oli piisavalt huvitav ja omapärane. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes loevad fantasyt ja hakkavad seejärel, nägu punane, tatti pritsima ja füüsikaõpik peos tõestama, et lohed tegelikult ei püsiks õhus või päkapikkude ühiskond poleks elujõuline või miskit muud jaburust. Kuulge, see on ilukirjandus, eks ole, fantaasia ka veel... Ei ole mõtet seda meie maailma aastasse 2010 üle kanda ja mingeid tõestusi otsima hakata, kuidas kirjeldatud elukad oleksid tegelikult täiesti võimetud tegema seda, mida nad raamatus teevad. Ma ise ka seda "deemonite" maa seest, Core`st auruna tõusmist ja pinnal materialiseerumist üleliia just ei fänninud, aga ma ka ei raisanud eriti aega selle üle juurdlemisele.

Kusjuures, needsamad deemonid meenutasid mulle kangesti Jurassic Park`i dinosauruseid ja mõningad stseenid kus väiksemat sorti tuledeemonid kedagi taga ajasid oli minu meelest üks ühele Jurassic Pargi filmist, kus pahade rollis olid mingid raptorid.

Mis puutub The Painted Man`i, siis siin ma ei saanud midagi parata, et silme ette kargas momentaalselt kuri Darth Maul Tähesõdadest, ainult et selles romaanis oli ta positiivne. Üsna sarnane oma ebainimliku võitlusvõime ja tätoveeringute poolest.

Raamat ise oli aga üsna huvitav. Nagu eelmine arvustaja on märkinud, esimesed 200 lk. möödusid suht kiiresti, mille järgi aga hoog maha võeti. Lõpupoole hakati aga tempot uuesti kruvima ja mõningad momendid, mis pole ennem silma hakanud (naispeategelase kaua oodatud süütuse kaotus röövlite küüsi langemise ja vägistamise läbi näiteks) hoidsid pinevust üleval kuni lõpuni. Lõpus jääb kõik ilmselgelt pooleli ja tegelikult on teine osa ma ei tea mitmeköiteliseks planeeritud sarjast juba väljas.

Mõnus ajaviide. Ärge ainult lugedes seda kaasaegse maailmaga võrrelge, tegemist on siiski meelelahutusliku fantaasiaga.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.