Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kaupo Pähkel ·

Ehatähe rüütel

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2008

Hinne
Hindajaid
0
1
4
3
0
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (8)

Raamat on ladusalt kirjutatud ja lugedes eriti igav ei hakka, kuid siiski head hinnet panna ei tihka.

Üks põhilisi vigu on see, et lugu meenutab rohkem arvutimängu, kui actionit. Peakangelane on niivõrd tubli, et tahes-tahtmata tuleb meelde legend (?) Fordi tehasesse kaadripoliitikas, kui uksetaha taheti jätta kandidaat, keda küsitledes selgus, et tal pole mitte ühtki pahet.

Samuti sisaldas loo maailm paljugi ebaloogilist. Esimese asjana jäi silma see, et teerajal, millel matkavad 5 sõjameest kõrv-kikkis-nool-nööril, reisib hiljem kaupmees-üksi-hinnalise-vasekoormaga. Samalaadseid väikseid apse tuli päris tihedalt ka edasi, kuid ei hakanud neid enam meelde jätma ega tähele panema, vaid leppisin sellega, kui (noore?) autori eripäraga.
Teksti loeti eesti keeles

... võiks kanda sapist alapealkirja ugrimugri ninnunännutamine. Plusspoolele tuleb kanda ehtugri jaanituli, miinuspoolele aga ilmselgelt ratsutavatest nazgulitest inspireeritud kurjamid. Tegelikult häiris mind kõige enam peategelase determineeritud käitumine -- teda ju suisa talutatakse ühest süþeekäigust teise, ei mingit oma peaga mõtlemist -- väikseimagi valikusituatsiooni ilmnemisel ilmus alati nagu deus ex machina selle naisteordu saadik, kes kangelasele sisuliselt puust ja punasest raja järgmise surmamist vajava kurjamini ette tegi. Tõsi, selle loovalt mehaanilise tegevusega sai ta hästi hakkama. Kurjamite arv muudkui kahanes ja anastatud riigikese vabastamine tuli üha lähemale.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahaks ilmselt noore autori kohta teenimatult pahasti öelda ja kindlasti ei tahaks, et selline kriitika tal kirjutadatahtmise ära võtaks, kuid midagi positiivset peale ladusa jutustamisstiili ma raamatu kohta öelda ei saa. Ja lõpuni lugema ei olnud ma tõtt-öelda kah suuteline, kahju raisatud ajast. Minu jaoks on see raamat libakirjandus – kõik kirjanduse tunnused on olemas, esimesel hetkel läbib lehekülgi mõtestatud tegevuste jada... kui aga laiemat plaani vaadata, ei ole seal midagi. Lihtsalt mitte midagi. See on eestlaste Paolini. Võetagu seda kiitusena, siiralt – kui see raamat oleks ameerikakeeles kirjutatud, vahetataks paar meile omast detaili näiteks indiaanlaste omade vastu ja ilmuks Jänkistanis, asuks see ilmselt samasse ritta muude sellistega.

Nagu juba eelnevalt öeldud, meenutab jutustus arvutimängu, kusjuures sellist, kus mängija ei ole vaevunud juhendit läbi lugema, vaid hakkab katsetama. Iga natukese aja tagant visatakse ta teele kamp pahalasi, kes tuleb maha lüüa. Siis saad sellest pildist läbi, satud ajatusse paika, kust leiad järgmise võlueseme ja su elumõõtja jälle 100% peale keeratakse. Olgu, seda oli tehtud ilusa järvekese ja veel ilusama tibi taustal, lisaks tegevustega, mis arvutimängu tavaliselt ei sobi, sest siis ei saa seda müüa alaealistele, kuid need iga stseeni lõpus korduvad tegevused olid umbes sama mehhaanilised ja säratud kui kogu muu lugu. Karjuvatele ebaloogilisustele on ka eelarvustajad tähelepanu juhtinud, ei hakka neid siin üle kordama, kuid kogu maailm, tegevuspaik järgib külmalt toda arvutimängu loogikat – liigutakse pildist pilti, leitakse uusi esemeid ja kaaslasi, võideldakse järjest vingemate elukatega ja kusagil kaadri taga suunab seda mängu väljamõtleja. Peategelasel, nagu öeldud, tuleb tagasi võita hertsogitroon ja maksta kätte, ta on küll võitlema õpetatud, kuid tal näib puuduvat igasugune järgmisest söögiajast kaugemale ulatuv arusaam, mida ta selleks õieti tegema peaks. Niimoodi teda siis läbi tolle haakumatute kulisside jada veetakse, ideaalne, nagu ta on, ja lõpptulemuses ei ole kahtlust, kuigi järjest vingemat maagiat mängu tuuakse.

Veelkord, ma ei tahaks ainult lahmida, tahaks midagi positiivset öelda... Leiaks mõne meeldejääva tegelase... Mõne ilusa kujundi... No ei ole! On mõned head killud ja lõpuks ei ole lugemine piin, hea lahe jutt selline...
Ainult et see, millest autor kirjutab, paneb mind pead vastu lauda taguma...

Teksti loeti eesti keeles

Ühel kenal päeval raamatukogus uidates sattus mulle kätte Kaupo Pähkli "Ehatähe rüütel". Raamatul oli kena väljanägemine ja tagakaanel minimaalselt huvipakkuv sisututvustus. Ainult täiesti tundmatu autorinimi tekitas pisut kahtlusi. Otsustasin ikkagi proovida. Kahjuks osutusid mu kahtlused põhjendatuks. Sisu on lihtne. Peategelane peab tagasi võitma mingisuguse maakonna trooni, mis kuripahalane salakavalalt anastas. Kogu protsessi käigus lüüakse mättasse hulganisti väiksemaid pahalasi ning kogu see möll päädib ühe "eepilise" lahinguga. Kangelasel on ka ustavad kaaslased, kes on peaaegu sama kõvad mehed kui ta ise. Loomulikult ei tule puudu ka ilusatest naistest, kes peategelasele hoobilt kaela langevad. Ühesõnaga on terve see teos üks suur jama, mida on raske millegagi õigustada. Autor on noor ja kogenematu ning seda on ka igast lausest ja mõttekäigust näha. Kui alguses meenutas jutustuse sisu ja ülesehitus natuke Howardi erinevaid kangelasfantaasiaid, siis hiljem pidin ma oma arvamust revideerima. Esitieks oskas Howard paremini kirjutada ning teiseks teadis ta, millal lugu ära lõpetada. Pähkel ilmselgelt sellisele tasemele veel ei küündi. Samuti tekkisid teatud seosed Ameerika-maa pseudokirjaniku Clive Cussleriga - mõlematele meeldib ilmselgelt kirjutada, vahet pole millest. Võrdlused Paoliniga pole ka kohatud, kuigi viimati nimetatu suhtes on see võrdlus isegi natuke ebaõiglane. Kahju on muidugi noore autori esimest teost niimoodi põhjata, kuid midagi muud ei jää üle. Kahju on lihtsalt nendest puudest, mis selle jama pärast oma elu pidid andma. Aga kui autori rahakott kannatab, siis võib sellised raamatuid muidugi ilmutada. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõnelejatega kõikides punktides, alates ebakõladest (nt kas need surmarüütlid kisti siis lõhki või mitte, eks) kuni tüütuseni arupidava ja jutlustava valikuvaese superkangelaseni, kelle eest iga viimnegi samm ära otsustatakse.

Hertsogitroonilt tõugatu leiab endale toetajad ja sõbrad seksapiilsee sõsarkonna juhatusel. Ja AINULT selle juhatusel. Kas see sõsarkond on ehk pärit Düünilt? Ja samas miskipärast meenub eesti muinasjutt targast mehest taskus... mitu korda tekkis küsimus, et kas raamat ongi kirjutatud selle ainetel? Selliste teemade põimimise eest küll kümme punkti!

Aga mul on paar punkti veel. Pool raamatut kinnitasin endale, et täiesti super, uus tegija meie eesti fantastikas. Aga siis hakkas allamäge kiskuma... Pikad ja sisult elementaarsed selgitused (kas noorele lugejale?), korduv tegevus liimi-ja-kleebi tegelastega... lõpuks närisin end sellest raamtust siiski läbi – umbes keskpaigani läks see üpris hõlpsasti, aga kui algasid pikad seletused teemadel, mis igale fantaasialugejale (ja muidu terve mõistusega inimesele) on ühe või paari lausega arusaadavad, siis läks küll kodus vandumiseks ja kirumiseks. Anna armu, Pähkel, ega’s me lollid ei ole!

Kui soovite patroniseerimise epitoomi, võtke see raamat. Einoh, kui ikka “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega ja veidi kassiliku näoga” tüüp ütleb amatsooni isale amatsooni juuresolekul pärast tolle isaga vestlemist, et „kallis väike amatsoon, kuuletu ikka oma isale”, siis viskab ikka ära küll. Või viskaks, kui ülejäänud raamat oleks “stiilipuhas” nagu tagakaanel väideti. Aga olge kallid, öelge mulle, kus on stiilipuhtus vanaaegse kõnepruugi, mida autor vahelduva eduga rakendada püüab, rikastamisel sõnadega nagu registreeruma, funktsioneerima, immuunsus... puudub veel e-mail ja andmeside.

Ja kõige lõpuks kasvatab “ülimalt lihaselise keha, helekollaste lokkide ja roheliste silmadega veidi kassiliku näoga” peategelane endale vurrud. Midagi õudsemat annab välja mõelda! Ouch!

Kokkuvõttes: raamatu esimese poole eest oleks pannud uuele autorile julgustavad 4 punkti, sest tahaks kindlasti näha veel materjali. Aga raamatu teine pool väärib vaevu ühte punkti. Samas on see sügavalt subjektiivne ja julgen öelda seda, et need, kellele meeldivad Siim Veskimehe macho-jutustused, naudivad ka seda lugu!

Teksti loeti eesti keeles

Pa``ris nii maha teha seda lugu kyll ei tahaks nagu teised arvustajad on teinud,kuigi v6rdlus arvutima``nguga peab teatud tasandini paika kyll.On ju teemade arv siiski l6plik,millest kirjutada,kuid variatsioone,kuidas kirjutada,on kyll sama palju kui kirjutajaid...ning hea ja kurja vahelise vahetegemise filosoofilise kylje juures on isegi paar nyket,mida just tihti ei kohta,nii et "3 rasvase plussiga"...on ta ju iseenesest yks ladusalt loetav lugu pealegi.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles