Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison · John Holm ·

The Hammer and The Cross

(romaan aastast 1993)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (8)

Vastupidiselt yldlevinud arvamusele, ei kirjuta Harrison sugugi mitte alati kergeid ja lõbusaid lugusid. Käesolev raamat (koos oma järgedega "One King''s Way" ja "The King And the Empreor") on kyllalt andekas näide alternatiivajaloolisest keskajast. Mis oleks juhtunud, kui tollal euroopas yldiselt maad võtnud monoteistlikule kristlusele, oleks vastu tõusnud mõni muu, teistel alustel ja kristluse vastu rahvaid yhendav religioon? Milline? Samal ajal kui vaimses mõttes vallutas euroopat kristlus, toimus märksa fyysilisem vallutamine Skandinaaviast pärit professionaalsete sõdalaste - viikingite poolt. Reaalses ajaloos said ka skandinaaviamaad ja normanni päritolu feodaalid lõppkokkuvõttes ära ristitud. Aga mis siis kui koos normannide endiga oleks levinud ka nende religioon - Odin, Thor, Loki ja need ylejäänud? Raamatu tegevus algab põhja-inglismaal, A.D.865. Laevahuku tagajärjel uhutakse kaldale merede hirm Ragnar Hairy-Breeks, kellele kohalikud mitte just kõige humaansemal viisil otsa peale teevad. Paraku on Ragnaril terve pesakond sõjakaid poegi, keda asjade selline käik mõnevõrra meelehärmi valmistab. Mõne aja pärast jõuab vana hea inglismaa randa kopsakas laevastik tigedaid viikingeid, kellel on tõsine kavatsus too saareke enda kontrolli alla saada. Viikingite laagrisse satub raamatu peategelane - poolelde saksi, pooleldi normanni soost ärksa olekuga noorsand nimega Shef. Tutvunud kohalike olude ja normannide religiooniga (The Way), korraldab ta peatselt revolutsiooni tolleagses sõjatehnikas - leiutab ammu, hellebardi ja võtab kasutusele kunagiste rooma jooniste pealt mahaviksitud kivi- ja odaheitemasinad. Mõne aja pärast saab temast viikingite armee yhe osa juht. Ja pärast ohtraid ja veriseid lahinguststseenide kirjeldusi yhtlasi ka inglismaa yhe piirkonna igati progressiivne kuningas. Tuleb tunnistada, et minule isklikult meeldivad Harrisoni kerged ja lustakad raamatud rohkem kui tema tõsisemavõitu sci-fi (nagu Eedeni triloogia, "The Turing Option", jne). Aga ega sellel triloogial kah viga pole. Pigem vastupidi.
Teksti loeti inglise keeles

Harrison on kummaline kirjanik, kes läbi lihtsa räägib keerulisest; pealtnäha odava stoori taha peidab asja, mida paljud teised kirjanikud lahendaks sünges postmodernistlikus mõtiskluses või surmigavas psühholoogilises romaanis. Sestap ei pruugi ta tõsisema lugemisvara ihkajatelt alati täit mõistmist leida ning ka "kollase" kirjanduse huviline võib pettuda, kuna asjad liiga keeruliseks kisuvad.

Ma pole lugenud Harrisonilt kunagi ühtegi mõttetut teksti; alati on ta mind lummanud oma läbimõelduse, komponeerituse, kindlakäelisusega. Ta valdab oma teksti täieliselt, teab alati, kuhu tahab jõuda ja mis selleks vajalik on.

Siiski on tal olemas nii kergemaid kui raskemaid tekste ja "Vasar ja rist" kuulub kahtlemata viimaste hulka.

Teosel on mitu plaani. Esiteks on tegemist alternatiivajalooga, mis täiesti reaalselt ja usutavalt pinnalt muudab meile teada olevate sündmuste käiku. Romaani lõpuks kujuneb olukord, mil maailma esimene ristisõda toimub Briti saarte vastu - paavst õhutab franke ründama seal nii kristlikke kui "paganlikke" valitsejaid - viikinge. Frankide dessant meenutab kangesti seda, mida viikingite romaniseerunud järeltulijad meie ajaloos paarisaja aasta pärast ise ette võtsid...kellegi Williami juhtimise all. Ainult, et dessant lüüakse tagasi.

Teiseks, on see lihtsalt klassikalises stiilis teostatud pompöössne ja panoraamne ajalooromaan - sõjad, lahingud, vallutused, intriigid, armastus, traagika. Autorid on teinud korraliku eeltöö ja teavad täpselt, millest kirjutavad (no kohati liigagi täpselt).

Kolmandaks aimdub siit üks korralik klassikaline tragöödia - inimene, saatus ja jumalad. Ettemääratus ja vaba tahe, valikud ning valikuvõimalused. Peategelane Shef on, ütleme et, Skandinaavia panteoni kõrgendatud tähelepanu all ning tema nägemuste ja võitlemiste seos ühe konkreetse jumalaga on teose vältel viikingite preestritelegi mõistatuseks. Ja Harrisonile vahendiks, millega põnevust ja huvi üleval hoida. Lahendus saab teadagi meisterlik ja jälle tuleb läbimõeldusele vaid aplodeerida.

Ega Avo sünopsisele polegi palju lisada; rõhutaks vaid, et Harrison sunnib kaasa mõtlema, et kuidas see võis olla võimalik, et kristlus Euroopas võidule pääses... Romaan lõppeb kohas, kus Inglismaal sünnib poolkristlik, poolpaganlik riik, mis selgelt ühelt teisele üleminekustaadiumis. Suhted mandriga pole teadagi kiita. Shef on läbi teinud tee sulasest krahviks, on saamas kuningaks. Tema peale on langenud needus teha seda, mida ta ise täpselt ei mõista.

Tal on vaenlasi kõikjal, ei viikingid ega inglased pole aga päriselt tema vastu ega poolt. Algselt küllatki selge motivatsiooniga alustanud (pihta pandud tüdruk vaja vangistusest päästa) satub Shef äärmiselt vastuolulistesse olukordadesse, mis ta lahendab salapärase jumala poolt saadetud nägemuste mõjul. Aasta pärast on Shef juhatamas rahva sõda paavstivägede vastu...

Romaan on väga realistlik, julm seega, nagu ajalugugi. Muidugi võib iriseda, et Shef mõjub 9.sajandi taustal kuidagi liiga 20.sajandi mõttelaadiga...aga see on ju ulmekirjandus. Suurepärase triloogia suurepärane algus.

Teksti loeti inglise keeles

Viimase aja kõige üllatavam leid raamaturiiulilt. Seniloetud lõbusate teoste põhjal Harrisonilt küll midagi nii karmi ei oodanud. Veelgi üllatavam oli leida, et raamatu sisukokkuvõte on leida ka inglise ajaloost rääkivas eestikeelses raamatus, kui loomulikult maha arvata Shefi tegemised ja Asgardi kultus. Sisust rohkem ei räägikski, seda on eelmised sõnavõtjad piisavalt üksikasjalikult teinud. Tundub, et igast viimasest kui ühest varakeskaja kroonikast on meisterdatud alternatiivajalooline romaan, mis paneb kahetsema, et eesti elu-olu kohta on sõna pillanud ainult Läti Henrik ja et viimase kallale pole kodumaised kirjutajad veel asunud.
Teksti loeti vene keeles

Kõik 3 raamatut on ühe hingetõmbega loetud. Soovitan soojalt. Väga hea. Braavo!
Teksti loeti inglise keeles

Teadsin Harrisoni kui kergekaaluliste, puhtalt ajaviitmiseks mõeldud romaanikeste, nagu Terasrott, Surmailm ja kunagi "Pioneeris" ilmunud "Ränkraske lend" autorina. Paar - kolm novelli siit - sealt juurde ei aidanud üsna kehva arvamust kuidagi paremaks muuta. Seda meeldivam oli avastada tapvalt põnev alternatiivajalooline massiivne tellis, mis sai läbitud praktiliselt ühe hingetõmbega.

Sisust on eelnevalt piisavalt räägitud. Varajane keskaeg Inglismaal, viikingite ja kohalike anglite ja sakside järeltulijate kokkupõrked. Lõpus lisanduvad veel kristlikud frangid. Tolleaegne maailm on edasi antud ehedalt, ajastutruult, mis ühtlasi tähendab ka kõikide tolleaegsete metsikuste kujutamist. Raamat kubiseb lahingutest, peade ja jäsemete maharaiumisest ja erinevatest jälkide piinamisviiside kirjeldusest. Erilist tähelepanu pööratakse keskaja ilmselt tuntumale friigile Ivar Boneless Ragnarssonile, keda on kujutatud küll paraja perverdina, kuid siiski natuke leebemalt, kui sama teemat käsitlevas Guy Gavriel Kay "The Last Light of the Sunis". Kay raamat praktiliselt ongi üles ehitatud Bonelessile ja tema lemmikhukkamisviisile, poolmüütilisele "verisele kotkale"; Harrison kujutab rohkem kristluse ja põhjala uskumuste kokkupõrget, kusjuures pole eriti raske aru saada, kelle poole autorite sümpaatia kaldub. Puhtast alternatiivajaloost eristab raamatut siiski fantasy suur osakaal, näiteks peategelase Shefi pidevad unesrännakud ja tema jumalast isa vihjed edasisele tegutsemisele. Siiski on kõike seda nii vähe, et puhta ajaloo huvilist lugejat mitte eemale peletada.

Huvitava asjaoluna võiks välja tuua veel selle, et raamatu pealkaanel ja mujal ilutseb suurelt ainult Harrisoni nimi. Kaasautor John Holmi võib teravate silmadega lugeja avastada alles kolmandalt leheküljelt üliväikses kirjas kohas, kus on juttu kopiraitidest.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust on eelarvustajad juba suhteliselt palju rääkinud, nii et jääb üle vaid kiidusõnadega ühineda. Panoraamne, detailne ja jõhker kerge fantasyelemendiga alternatiivajalooline romaan, veidi nagu Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aeg", ent kõvasti parem ning mõtlemapanevam.

Varakeskaja ajaloo mõningane tundmine aitab "Vasara ja risti" nautimisele kindlasti kaasa (ma ise ei pea end just viikingiteemaliseks spetsialistiks, ent juba päris romaani alguses turgatas mulle, et ot-ot-madudekoobas ja "verekotkas"-see lugu Ragnari poegadest tuleb tuttav ette). Ka 9. sajandil valitsenud kuulus Wessexi kuningas Alfred Suur, kes reaalses ajaloos 878. aastal viikingite Suure Armee purustas, mängib siin romaanis olulist rolli-küll veidi teisel moel. (Alternatiiv)ajaloolises mõttes huvitavaid episoode ja ideid leidub siin romaanis küllaga ning kahtlemata on tegu teosega, mis ka reaalse ajaloo arengu põhjuste üle sügavalt mõtlema paneb.

Teksti loeti inglise keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles