Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Fear

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Unknown» 1940; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Hirm»
Tallinn «Odamees» 1999

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
2
10
5
1
Keskmine hinne
3.292
Arvustused (24)

Oeh, dianeetika ja saientoloogia isa ning tema ulme.

Tagantjärgi püütakse saientoloogide reklaamikontori poolt väita, et L. Ron Hubbard oli ameerika ulme Kuldajastu kesksemaid tegelasi. Tegelikult see küll päris nii polnud, aga kõva tegija oli ta sel ajal küll ja viljakas kah. Lisaks muule oli ta ju ka John W. Campbell, Jr.-i üks lemmikuid.

«Fear» on tohutult paranoidne õudusfantaasia mehest, kes on kaotanud oma kaabu ja elust neli tundi. Pisiasi, aga talle tundub, et kui ta oma kaabu tagasi saab, siis meenuvad talle ka need neli tundi ja...

Kartke asju, mida olete unustanud, tõde ei pruugi sugugi pääsemine ja kergendus olla – nii võiks ehk kokku võtta selle lühiromaani mõtte. Tõtt öelda on tegu üsna piiripealse tekstiga, lõpuks saab kõik ju ratsionaalse seletuse, aga USA kirjandusmaailm peab seda ulmelooks (sestap ma ta ka BAASi panin) ning ilmus ta ka ulmeajakirjas. Ning see fantasmagooriline reis oma kaotatud asjade järgi oli samuti väga värvikalt ja võimsa fantaasiaga kirja pandud. Igatahes otsin ma nüüd hoolega varast (kuni 1950nda aastani) Hubbardi loomingut.

Soovitan kindlasti lugeda isikutel, kes hindavad õudukaid. Teised teevad seda omal riisikol.

Teksti loeti vene keeles

Heal tasemel õudukas, milles kenasti pinget kruvitakse ja mida kannatab isegi suuremate õudusmeistritega ühes riiulis hoida. Tõlge mõnevõrra häiris, kuid soovitaks siiski lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ülevoolavad kaassõnad Bradburylt, Kingilt ja ilmselt keskilt kaasmaalaselt hr. Toimetuselt. No ma ei tea. Nii häbiväärselt südamlikku õudukit pole mina juba ammu lugenud. Oma osa oli ilmselt ka industriaalsel keskkonnal, mis mind hoolimata hilisest öötunnist ümbritses, teki all taskulambi valgel lugedes oleks värk võib-olla mõjusam olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Loos oli häid kohti, näiteks see, kuidas mees ringi käis ja igal pool miingit väikest karvast elukat tajus. Samuti meeldis tema naise ja sõbra moondumine mingiteks kurjadeks olenditeks. Mingil põhjusel aga otsustas autor need intrigeerivad momendid põhja lasta pikkade ja igavate sürrealistlike unenägudega, millest parima tahtmisegi juures sotti ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Antud raamat on kindlasti üks mõjusamaid õudukaid. Ta ei pruugi nüüd mingi väga tugev tegija õudusmaailmas olla (pole sellega eriti kursis), kuid minu meelest vägagi loetav. Autor viib lugeja jutu sündmustikuga täielikult kaasa. Mina seda raamatut enne käest ei pannud, kui ma ta läbi olin lugenud. Pean tunnistama, et sellele kulutatud aeg läks asja ette. Hubbard on kirjutanud ikka märksa tugevamaid lugusid kui võis temalt eesti keeles esimesena ilmunud "Võitlustanner Maast" arvata. "Hirmule" panen hindeks tugeva 4.
Teksti loeti eesti keeles

Inglise keeles oleks see kindlasti efektiivsemalt mõjunud, eestikeelsena kippusid mõtted kangesti selle juurde, milline see tekst algkujul oli.Suur osa teksti mõjukusest pärines ju ikkagi riimidest rat ja hat ja bat. Ja kindlasti oli sellel palavikufantasmagoorial oma efektiivsusnivoo olemas, nagu ka tasahilju moonduval linnaelul. Paraku jäi mul see side nende kahe vahel tunnetamata, tekst jäi lihtsalt ilusate sõnade virnaks; isegi ilusate lausete virnaks, mis tervikuks paraku ei tahtnud sulanduda.

Lisaks tundus olukord olevat kuidagi standartne, ilma uudsuse võluta. Kurb on lugeda esmakordselt teksti, mille puhul sa tead ette, et näed, nüüd hakkab juhtuma see ja see. Oodates horrorit hakkasin seda lugema enne magamaminekut, ent paraku kippus see teos hoopis unejutuna mõjuma.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda tükk aega tagasi ja tahtsin esimese hooga "kahte" panna, sest ei mäleta, et oleksin lugemise ajal erilist lõbu tundnud, ent siis hakkasin meenutama ja tuleb tõdeda, et see on jälle üks säärane teos, mis on hea mitte lugedes, vaid takkajärgi meenutades. Kahjuks mitte väga hea. Unenäod ja palju mula rikkusid asja tõesti ära, kuid see paranoidne maailm... vahest loen teise isegi veel kord läbi.
Teksti loeti eesti keeles

ei olnud yldse hea ja 6udne ka mitte...olin valmistunud t6eliseks 6uduseks mida lubasid raamatutagakaane kiidus6nad ja ei tahtnud hakata raamatut lugema 6htul yksi kodus olles-kui ma seda siis l6puks tegin(sest midagi muud polnud hetkel lugeda) tabas mind t6eline pettumus...v6imalik et p6hjus oli t6lkes sest enamik kes raamatut kiidavad on seda lugenud mingis muus keeles...aga igal juhul on eestikeelne variant MINU arvates täielik jama......oeh nyyd 6nnestus kogu oma solvumine välja valada sest seda ma olin peale selle raamatu lugemist-solvunud
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ega üle 3 ei tule kohe kuidagi - hm, hea et niigi palju tuli. Ma nüüd ei tea, võib-olla lugesin ma seda raamatut valesti? Äkki oleks seda pidanud tegema küünlavalgel üksi keldris olles või midagi niisugust, aga igal juhul erilist õudusjutu tunnet ma nende kaante vahelt küll kätte ei saanud. Mina ei tituleeriks seda üldsegi mitte õudusjutuks, vaid võib-olla hoopis thrilleriks. Enne lugemist kerisid ootused üles nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel need kõvad arvustused Kingilt ja Bradburylt. Võib-olla lootsimegi nende põhjal teosest liiga palju? No ei tea, aga igal juhul üle kolme ei saa see mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat hakkab üsna kenasti ja vaikselt peale. Elad peategelasele kaasa, tema sekeldustele üliõpilaslinnakus ja vähehaaval haarab see sind ennast niivõrd endasse, et ei pane tähelegi kui peategelase ümbritsev maailm otsekui palavikusonimiseks muutub. Pühid otsa eest külma higi, loed, endal silmad punnis ja punased, ja kui läbi saad, on kõik sees pahupidi pööratud. Perfektne. Viis. Ei usukski, et selle on kirjutanud mees, kellele ma muidu üle kahe pole pannud.
Teksti loeti eesti keeles

See teos on mulle kui näitlik õppevahend, mis eristab SF-i horrorist – kui SF-is hakkab juhtuma sellepärast, et objektiivses reaalsuses, väliskeskkonnas nihkub miski paigast, siis selles raamatus sõidab peategelasel katus ära. Tõsi, pärast selgub, et ankruköis andis järele ühe kindla sündmuse tagajärjel. Päris muhe lugu, ja muide – minu jaoks lõpp päästis raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et parim Hubbard. Mina aga pidin kohutavalt pettuma. Ei olnud ta midagi nii erilist, see "tõeline õudukas" läks minust ikka väga mööda. Kuigi raamat algas ilusasti, keeras ta mingil hetkel sohu, ning ei saanudki sealt enam välja. Muidugi lõpplahendus oli hästi leitud, aga jättis mind totaalselt külmaks. Lõppkokkuvõttes polnud õudust, polnud hea, polnud tegelikult mittemiski. Täielik pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui mina jutust mäletan, oli kaabu ja 4 tundi ja üks mees. Kui kaanele või kuhugi sissejuhatusse oli kirjutatud, et nüüd valmistudege tõeliseks õudukaks, siis kahjuks pidi räigelt pettuma. Mitterahuldas plussiga. On palju palju paremaid horrori-esindajaid. Kasvõi Karen Orlau.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni viimase kahe leheküljeni olin veendunud, et tegemist on tõsiselt ülehinnatud teosega (eriti pidades silmas arvustusi ja kommentaare tagakaanelt ja avalehekülgedelt). Olles oma veerand tundi järele mõelnud, hakkas hinne sujuvalt tõusma, ning praeguse seisuga võiks nõrga viie ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on nn viimase lehekülje raamat (viimane lehekülg võttis ikka "karbi" lahti). Üli hea õudukas. See raamat teeb isegi Stephen Kingile silmad ette.
Teksti loeti eesti keeles

"Hirm" kisub rohkem sürreaalsesse ja absurdsesse sümbolismi kui õuduszhanri. Tüütu lugemisvara nii või teisiti. Ei suuda ma tõsiselt võtta või kaasa elada sündmustikule, kus inimene võtab üleloomulikku juhtumit kui loomulikku, kus üldiselt ratsionaalselt mõtlev inimene (ülikooli õppejõud!) kohe üldse ei küsi, kuidas saab ta äkki kõndida maakera sisemusse, kust tulevad koletised, keda ei saa olemas olla, jne. Psühhiaatrilise sisuga lõpplahendus muidugi selgitab, ent meditsiiniga vist autoril palju kokkupuuteid pole olnud, sest ka vaimuhaige mõttemaailm pole usutav. Taotluslik absurd on aktsepteeritav, ent pole minu maitse. Ja pole ka ammu lugenud sellist teost, mille kaantele kokku kuhjatud tegijate kiidulausete ning sisu vahel oleks nii suur kuristik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust oli see väga huvitav. Kahjuks olin ma liiga noor kui seda lugesin ja palju jäi arusaamatuks aga nii palju kui ma aru sain oli huvitav. Pinge oli tõepoolest üles kruvitud ja lugeja ei saanud enne viimaseid lehekülgi pihta, et mis värk toimub. See on üks neist raamatutest, kus saab ikka kenasti vihaseks, kui sõber viimased lehed ära rebib. :D Üldiselt suht hea jutt. Mitte küll esmaklassiline, kuid mõnusalt sürr ja kindlasti uuesti-loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu torkas mulle pihku ülemus; ma ei teagi, miks — vist lihtsalt sellepärast, et Hubbardi fenomen tuli jutuks ja meie kirjastus oli antud teost tehniliselt toimetanud. Esiteks — sissejuhatus ja peatükk “Autorist” on raamatu kõige ulmelisem osa, lausvaledest kubisev häbitu kiidulaviin. Ilmselgelt on nende salapärane looja härra Toimetus tegelikult ilma näota institutsioon, saientoloogia kirik ise, millise genereeritud tekst on trükise paksendamise eesmärgil tuimalt maakeelde ümber pandud. Huvitavast vandenõuteooriast annavad aimu Bradbury ja Kingi soovitused (kuidas need on hangitud? Relva ähvardusel või uimastite sokutamisega kirjanike toidusse? Või on leitud samanimelised isikud, kellel pole tunnustatud autoritega mingit seost?). Teose sisu aga haakub ulmega palju kehvemini kui näiteks Alice Imedemaal. Pigem meenutab seosetu sokkimine kaugelearenenud autismiga sakslase äpardunud katset Alice’i-lugusid psühhopatoloogilises võtmes ümber jutustada. Rämedalt mööda tõlge mõjub rämedalt halvasti kirjutatud teose puhul boonusena — tõlkija on autori taotlusi ja stiili ilmselgelt mõistnud ja nendega edukalt kaasa läinud. Eessõnas hoiatatakse ju, et raamatut ärgu avagu see, kes kardab tavalist. Just seda teos ohtralt pakub: tavalise inimese tavalisi toimetusi, tavalise malaariatõbise tavalisi hallutsinatsioone, tavalise grafomaani tavalisi ja surmigavaid väljaheiteid.

Kui teose oleks mulle lugeda andnud keegi muu ja kui ma poleks enne lugema asumist BAASis jagatud hinnetele pilku heitnud, oleksin selle pärast paari esimese lehekülje läbimist viisakalt vabandades tagasi andnud, aga nüüd surusin end roojusest läbi, nii et silm pealuust väljas. See oli väga valus kogemus ja ma ei soovita seda kellelegi. Tegelikult — kui mind seaks kahemeetrine, uljaste husaarivuntside ja imiku pea suuruste rusikatega nahkmees valiku ette, et loe seda raamatut uuesti või säh, siin on purk vaseliini, libesta end kenasti sealt, kust vaja ja aja siis tagupool uppi ning oota, kuni ma kummikinnaste ja leeklambi järel käin, peaksin võtma paar minutit mõtlemisaega.

Samas olen teosele tänulik — hämmeldus tõsiasja üle, et sellist sitta ikka veel kirjastatakse ja tõlgitakse ja, nagu BAASist näha, isegi loetakse, sundis mind endisest põhjalikumalt tutvuma autori elu ja saavutustega ning saientoloogia kiriku doktriiniga, mis on hoopis huvitavam lugemine kui patoloogilise valetaja ja psühhopaadikalduvustega manipulaatori Hubbardi enda sonimised, kirjanduslik laussaamatus ja kehvapoolsete hallutsinogeenidega immutatud pastakast imetud sisu. Samuti sain hea aimu BAASi arvustuste nullilähedasest usaldusväärsusest. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Vist hea — edaspidi olen ettevaatlikum.

P.S. Teose lõpplahendus — peategelase tserebraalmalaaria — on absurd. Tserebraalmalaaria tekitab lisaks muutustele vaimses seisundis peagi kooma ning tapab 24 kuni 72 tunni jooksul. Teose sündmused vältavad (vist) kauem ja peategelane on enamasti jalul (jajah, ehkki iga paari lehekülje tagant rõhutatakse, et ta kuumab palavikust, teatatakse sama tihti, et ta tunneb end täiesti tervena).
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Suur suur aplaus Märt K.`le!

Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.

Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles