Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Battlefield Earth: A Saga of the Year 3000

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Võitlustanner Maa: Tulevikusaaga aastast 3000»
Tallinn «Kupar» 1998
Tallinn «Kupar» 1999
Tallinn «Kupar» 1999

Hinne
Hindajaid
2
7
5
11
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (25)

Naljakas küll, see on alles teine Hubbardi arvustus BAASis, hoolimata sellest, et teda mitmeil (peamiselt saientoloogide toimetatud) välismaistel veebilehtedel ainult ülivõrretes kiidetakse, ei loeta teda siin vist nii palju. Vahest on üheks põhjuseks see, et kasvõi kõnealune raamat on hirmus paks, väidetavalt 428,750 sõna - peaaegu sama paks kui LotR. Hubbard kirjutas aastail 1980-1981 üldse masendavalt palju, tema teine tuntum teos, dekaloogia (kümme tellist) ``Mission Earth`` on ligi 1,2 miljonit sõna pikk (lugeda ei soovita).
Battlefieldi peamine puudus oligi minu silmis tema liigne venitatus. Eesti keeles on sellest nende ridade kirjutamise hetkel välja antud esimene kolmandik, (mitmesajaleheküljeline TOHUTU suure kirjaga hardcover), mille lõpuks jõutakse peamiselt plaanipidamisega lõpule ning antakse mõista, et kohe läheb actioniks - suht asjatu on sellele 160 krooni kulutada IMHO. Actionit raamatus iseenesest on, muidu oleks suisa jama.
Toimuvast - Maa on vallutanud miskid pahalased (psychlod), kes on hirmus koledad, pahad ja julmad ning veedavad aega peamiselt maavarade kaevandamise ja inimeste ning loomade surnuks piinamisega. Loo peategelasele, mingile võsa-Rambole Jonnie Goodboy Tylerile see asi muidugi ei istu, kindlasti on vaja esiisade maal plats puhtaks lüüa. Pärast ülipikki ettevalmistusi lähebki madinaks, madistatakse igasuguste naljakate tegelastega kuni eht-ameerikaliku happy endini. Tegelased on kohutavalt stereotüüpsed, pahad on hästi pahad ja head on hästi head, vahepeal läks lugemine seetõttu päris jamaks, aga mida ühelt ameeriklaselt sellise süzhee realiseerimisel ikka tahta on. Siis on veel täielik jama see inimkonna ülistamine, sorry, aga mulle tõesti ei meeldi eriti jutud, kus inimesi teistele rassidele kangesti eeskujuks seatakse, pole need inimesed miskit nii head. Asja muudab üldiselt paremaks suht suur hulk pruugitavat SF-moosi, raamatu tehniline külg on päris hea, kuigi Hubbardi arusaamad astronoomiast, krüptograafiast, bioloogiast ja teistest teadustest on küll natuke veidrad. Teine positiivne külg on jällegi seotud raamatu paksusega - story on IMHO võrdlemisi hästi välja peetud ja põhjalik, midagi olulist ei tundu puudu jäävat. Ning päris igav see raamat, hoolimata oma pikkusest, ei ole, poolelijätmise tahtmist ei tekkinud. Kokku paneksin nelja, miinusega. Kui keegi huvi tunneb, siis on minu meelest mõistlikum osta originaal kui tõlge, raha läheb kolm korda vähem - 500 krooni on selle asja eest siiski liig.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Olen lugenud ainult esimest osa (teist pole vist veel ilmunudki?) ja seda eesti keeles.Nii , nüüd hakkame kritiseerima...Aga eriti ei viitsi ka , ainult niipalju ,et:1) Arvesse võttes sissejuhatust,peaks teos olema hirmus isa ja teerajaja , puhas ulme jne.aga tegelikult on tasemelt keskpärane sodi.2)Mul on kuri tunne, et mees tahtis saada väikest dollarit lihtsalt juttu venitades.Olgu, saab kolme , kuna enamus raamatust on eesti keeles ilmumata ja minul lugemata.TÄIENDUS: Nüüd, peale teise osa lugemist, pole mu arvamus eriti paranenud.Peamine puudus teises osas on meeletu ja mõõdutundetu ameeriklaste ja ðotlaste ülistamine, näiteks tseenid, kus rahvas igalt poolt üle maailma kokku voolab, et Jonnie`le austust avaldada või koht, kus hiinlased väga palavalt tööd ihkavad teha.Raamatu kiituseks pean tooma tehnilised kirjeldused, tore oli ka väike hall mehike, aga see tõi "Pöidlaküüdi reisijuht läbi Galaktika" meelde. Ka ei veni enam tekst teises köites nii, nagu esimeses, tundub, et autor hakkas vaikselt oma raamatusse sisse elama. Üldiselt, natuke parem kui esimene, aga siiski jääb "heast" puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Nägin seda ilusa rohelise läikiva kaanega raamatut juba jupp aega tagasi. Kaanepilt tõotas kõva madinat. Natuke hämmeldust tekitas ainult see, et selline 500-leheküljeline tellis alles esimene osa on. Kuid ma ei lasknud ennast sellest hirmutada, vaid hakkasin isuga lugema. Ja see ei petnudki minu lootusi. Vastupidi, see lausa meeldis mulle. Loomulikult on raamatu probleemiks tema paksus, kuid jutt eriti venitatuna ei tundu. Igatahes, igal ühel on oma arvamus. Raamatus on üpris võimas ulmetehnika — psyhlotank, õppimismasin, psyhlorelvad jne.
Jutt iseenesest oli päris vinge, närvi ajas ainult see, et esimene osa sellise pingsa koha peal ära lõppes. Action, niipaljukest kui seda esimeses osas oli lubab oletada, et järgmistes osades hakkavad ülitargad inimesed ülilolle Psyhlolasi Maalt ja kogu Universumist välja kihutama. See võib päris lahe olla. Üldiselt, hinne on "viis" väikese miinusega. Miinus tuleb juurde sellepärast, et need maalaste ettevalmistused võtavad nii kuradi palju aega. Teist osa ootan põnevusega.
NB! Nojah, peale teist osa asi juba jamaks minema, paras molutamine käib kogu aeg. Niiviisi võib ju uue Britannica kirjutada. II osa järel on hinne langenud 4 - peale.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ka mina teist osa põnevusega, kuid nüüd seda lugedes (pole veel läbi saanudki, ei kisu nii kaasa, kui esimene) läks hinna juba jonksu allapoole - eelmised arvustused ütlevad enamuse ära, mida isegi arvan. Venitatud, kusjuures ega tegevus ei veni, vaid lihtsalt tekitatakse uusi probleeme ja lahendusi, tuuakse sisse uusi tegelasi ja muudatakse tagantjärele vanu sündmusi (tõlgendatakse veidi ümber). Näha, et kirjanik laseb jutul voolata, dollar tuleb ja kaht peatükki ette küll ei mõelda. Küll peategelane kuidagi ikka välja keerutab. Nii hull kui E.R. Burroughs oma ausaltöeldes suht vaimuvaeste Tarzani lugudega ei ole, aga meenutab teda küll.Lugeda siiski kannatab (ka Tarzanit on loetud), kuigi usutavuselt asi juba lapsikuks veidi läheb. Kirjaniku enesekiitusest peab AINULT sõna "produktiivsus" paika, aga see pole teab mis kompliment... ---Peale kolmanda osa lugemist langeb asi alla igasugust arvestust ja hinne kukub kolinal veelgi. Tõeline saast, hoiduge sellise eest! Viimane osa ei sisalda enam midagi mõtlemisvõimelistele inimestele (ega teistele rassidele, kes kõik veel lollimad ju on...) Ja see masendav tõlge - "kümnendiksüsteem" kümnendsüsteemi asemel, "algarvud" numbrite asemel ja kõige krooniks hoitakse muuseumis vana kindluse "näidendit", mitte näidist või koopiat või maketti... Kindel "1" viimase osa eest. Kuna esimene oli 4 ja teine 3, siis kokku jääb "2".
Teksti loeti eesti keeles

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Jama! Tarzan on ka tõetruum ja kaasahaaravam. Tarbida kõlbab puhtalt ajaviiteks, näiteks bussis. Osta ei maksa. Paneks ühe, aga see hinne jääb Final Blackout´ile. Siin on autor vähemalt sügavama mõtte sissepanemisest hoiduda suutnud ja see teeb kõnealuse teose paremaks.
Teksti loeti eesti keeles

tahtsin alustada mõnest positiivsest kogemusest, aga ei läinud läbi... pisut hämmastas, et vaid seitse inimest on enne mind viitsinud raamatu või osa sellest läbi lugeda või siis vähemalt vaevunud ennast vaevata hindamisega! kui teile meeldib pidev action, siis võite üritada lugeda. kui otsite intellektuaalset meelelahutust, siis ei soovita! raamat inimese domineerimisest kõigi teiste alatute ja küündimatute rasside üle kogu universumis ning ameeriklaste domineerimisest kõigi maalaste üle. teised rahvused on head ainult seni, kuni nad ameeriklasi (isand goodboy näol) teenivad. jutlustatakse ka rassipuhtuse teooriat, luues kõigist segaverelistest pilt kui eriliselt nurjatutest inimestest (briganted). tegemist on raamatuga, mis minu silmis lugemise käigus pidevalt oma väärtust kaotas. kui raamatu algus võinuks saada isegi 4 punkti (hetkeni, mil goodboy kinni püütakse psychlode poolt), siis esimese osa eest annaks juba max 3 ja kogumulje on 2! tegevus ja tegelaskujud on üsna otsitud, primitiivsed ja must-valged. kogu teos nõretab ameerika patriotismist, mida võinuksin ehk pidada loomulikuks ilmasõja-aegse teose puhul (ehk andnuks siis isegi 3!), kuid 80-ndatel...? ausalt öeldes - nõrgim ulmekas, mida seni lugenud olen! diraci meri on ehk hullem, kuna seda pole ma suutnud läbi lugeda (2x üritasin)...
Teksti loeti eesti keeles

Õudsalt paks.(siin on raamat ainult ühe osalisena märgitud, tõlkes on kolm osa 1 sain läbi)Sobib hästi õhtul lugemiseks kus ei pea nii hirmsalt lugemisega pingutama.Ei sooovita neile kes soovivad siin mingit sügavat mõtet.Üks suur miinus raamatul oli.Tulnukad olid raamatus liiga pahad .Ei jätnud tõetruud muljet.Neil peaks raamatus olema ikka veidi bositiivseid külgi ka olema!!!!Vot nii!
Teksti loeti eesti keeles

Kui teos oleks kõik ühes võtmes kirjutatud, sama tasemega, samas stiilis, siis oleks see ehk isegi tsipake parem. Pean tunnistama, et esimene osa mulle meeldis, ka peale Johnny kinnivötmist psychlode poolt. selles oli stiili ja peategelase supermanlikkus ei olnudki niivõrd igas asjas teistest üle olek, vaid suurem haritus. Tehnilist butafooriat oli seal ka kenasti, ja vihjati seal ka armsasti sellele, millega maalastel rinda pista tuleb. Teine osa langes tasemelt tublisti allapoole, nii kolmele, kuna tegelased muutusid väga mustvalgeteks ja briganteühiskond ei olnud kuigi usutav. Siiski oli sealgi veel huvitavaid nüansse, nagu näiteks Terli salapomm ja maalaste katsetused psychlode tehnoloogia kasutamisel. Ka hall mehike meeldis - Addams meenus seepeale küll ja ega tema halba asja juba oma teoses parodeerinud. Aga kolmas osa oli juba nagu otsitud lõpp oma magusnaiivsuses, mingi esimese kahe osa püramiidlikule vundamendile ehitatud osmik.See viis ka teose üldhinde alla, kuigi huvitav algus oli vähemalt piisavalt pikk, et teost hullemast säästa.

Hubbard nagu oskaks kirjutada, aga miks ja miks just nii, see on mulle jäänud ähmaseks. Ei ole mina mõistnud, miks ta niiviisi kirjutab... aga ju talle siis omale see meeldis, sest usun siiralt - mitte keegi ei viitsiks kirjutada midagi nii mahukat, kui see poleks talle endale südamelähedane.

Teksti loeti eesti keeles

kui otsida asjast midagi peale ajaviite, siis võib mitte alustada. Mõttetu raamat. Kuid samas, ainult ajaviiteks - üsna loetav. Käis tõesti pinda, et Jonny oli ainuke kangelane jne. kuid samas oli palju igasuguseid kavalaid ideid ja vidinaid. ma ei oodanudki enamat ja seepärast arvatavasti ei pettunudki. Viit ei vääri aga ebameeldivaid mälestusi eriti ei ole. Ei ühestki kolmest. Kui missioon maa enam-vähem samasugune on, siis loeks vast neidki.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu venis nagu tatt ja oli mannetu.Üks arvustajatest proovis seda Tarzaniga võrrelda. Minu meelest on see võrdlus päris hea, sest samamoodi liigutatakse tegelasi nagu malenuppe ja tekitatakse kunstlikult uusi situatsioone ja olukordi, mida autor tahab käsitleda. Loogilisest ja järkjärgulisest arendamisest on asi kaugel.Teine arvustaja proovis veidi kiita tehniliste asjade kirjeldusi. Minu meelest oli kogu tehnika ja selle kirjeldus suhteliselt mannetu. Paljud seadmed töötasid ebausutavalt ja nende tõrked ja veasituatsioonid tõid kaasa ülemäära tõsiseid tagajärgi. (Teisaldusplatvormid olid konstrueeritud idioodikarja poolt, sest kuidas seletada nende õhkulendamist kõigis asustatud maailmades)Samuti lisaks veel juurde, et psyhlode matemaatikas ja ajus olevas kapslis ei olnud midagi sellist, millest lugematud galaktika kultuurid brute-force-ga (toore jõuga) poleks jagu saanud.Ma pean heaks saavutuseks seda, et raamatud üldse läbi suutsin lugeda, kõige madalamat hinnet vast ei pane. Alati saab siin ju hiljem ümber mõelda ;)
Teksti loeti eesti keeles

Imestan siin ennast pooleks, et see teos pole väärinud kellegi silmis kõrgemat hinnet kui 5. Mind tavaliselt köidavad paksud raamatud, sest ma saan nii raamatusse sisse elada, mitte nii et juba läheb mõnusaks, kui avastan et raamat läbi ja nuta siis silmad peastvälja. Ja juba kolm osa, see oli hea märk, ma ei märganud küll erilist venitamist, kuid aegajalt väsisin tõesti ära aga ruttu tulid uued sündmused ja tegelased. Aegajalt oli tõesti lausa lausjama selle tehnikaga, aga on hullemaidki jaburdusi välja mõeldud mis tunduksid täielikelt võimatuna, nats ruttu tegid küll selle jama korda mis tuhande aastaga tekkinud oli, inimesed elasid justkui taas kiviajas ja siis kõik järsku jube targad ja tugevad, see pani mind imestama küll.....ma arvan et eelnevad arvusatad lihtsal ei suutnud süveneda mõeldes koguaeg millal see ükskord ometi läbi saab....kolm raamatud on iseenesest tõesti väga ladusalt kirjutatud, sellesuhtes on nii mõnigi "kõik5" autor alt läinud, et vahel nagu enam ei teagi, et justkui oleks poolik lõpp ja siis läheme täierauaga edasi.....Mulle meeldis, et püüti lahti seletada just miks nii või kuidas, kuigi ise oleksin nii mõndagi tahtnud teisiti näha. Esimene osa seal puuris istumisest mind nii ei köitnudgi kui see võitlus psychlodega. Kuidagi ruttu sai targaks....Suht mõnusad olid need kirjeldused, oleks võinud väike tegevus toimuda ka nenda koduplaneedil....see hallmehike oli algul nii salapärane, kui pärast osutuks küll mingiks pankuriks või kes nad olidki, aga jube asjalikud olid küll oma vanaema teega, et meenutas siin täielikul mingi naabrinaise heietusi tulnukatega kohtumisest.........Mis siin Tarzaniga ühist on, sellest ma tõesti aru ei saadud???....see on hea, et ka sellisei teosei on mitte kõik ei ole nii muinasjutulik, mingid võlurid ja muud trollid kollid, et täitsa reaalne tulevik siin maamunal!!!
Teksti loeti eesti keeles

Oleksin ma ainult esimese osa algust lugenud… Asja algus oli päris paljutõotav, ent tagantjärele oli kogu teos megapettumus. Kolmandast osast olid suurepärased umbes viis lehekülge, kui maalased haihammastel naha üle kõrvade tõmbavad ja teise osa võiks üldse lugemata jätta. Peamised vead on eelmistes arvustustes juba välja toodud - teos näib end "ise kirjutavat". Ilma mingi kindla plaanita sündmused lihtsalt lorisevad omasoodu. Ei ole erilisi võite või kaotusi - ei ole nagu tegemist suure eepilise võitlusega, pigem üks tüüp nokitseb tasapisi ja teised sulavad hurraa hüüdvaks massiks. Midagi sellist nagu psühhika tegelastel ei esine. Koopast väljaroninud karvased pühivad jalad puhtaks, võtavad silmi pilgutamata sisse kohad masinate roolis ja süvenevad tehnikasse. Vaesed psyclod aga on juba kolmsada tuhat aastat ühtesid ja samu lihtsaid jupstükke (sest põlve otsas kokku joodetud skeem saab olla ainult ülilihtne!) kokku lappinud ja muudkui valitsevad universumeid… Uskumatute absurdsuste kogu. Ja muidugi see mõõdutundetu patriotism.

Kui tegu oleks olnud 200-leheküljelise hoogsa jutustusega, oleks ta "4" saanud, sellises mahus pettus teeb mu vihaseks. Mis kurat Ameerikas sellist paksu vaimustust esile kutsub? Ebaõnnestunud lobotoomia läbi teinud tüübid…

Teksti loeti eesti keeles

nõustun enamvähem kõige eelöelduga. ainult et tõlge/toimetus võiks tõesti kvaliteetsem olla - vanu nõukogudeaegseid tõlkeid on selles suhtes lausa nauding lugeda. eks siis tõlkisid ka õppinud gurud, mitte mingid noored ambitsioonikad persevestid.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst on libe nagu seebitatud kanepiköis. Ses suhtes, et oma töö teeb ära, aga midagi mõttekat see tegu nüüd küll pole. Pitsitab kõri ja poole pealt tahaks nagu ümber mõelda. Kas oligi üldse hea idee kogu seda värki alustada? Ajaraiskamine.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt mõttetu. Nii mõttetu, et lugemisel tekib omalaadne meelelahutuslik aspekt juurde, mis päris hävitavat hinnangut nagu ei lubagi anda.
Teksti loeti eesti keeles

Edit 22.01.08:Hakkasin üks päev selle peale mõtlema ning tegelikult on 4 liiga kõrge hinne sellise bsi eest. Labane, naiivne ja kohati lausa täiesti mõttetu. Vaid paar suti põnevamat kohta päästavad kõige madalamast.
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud esimest osa. Mage, mõttetu jne. Seda kõike ulme kohapealt. Kui tahad ajaviitekat, siis ehk käib kah.
Teksti loeti eesti keeles

See ju puhas Mehhiko seep! Head on nii head, et sulavad lausa päikese käes ära ja pahad on nii pahad, et piimgi läheb naaberplaneedil paljalt paha nime suhuvõtmisest hapuks. Otse loomulikult saab Johnny-poiss hakkama kõigi kaigastega, mida kuri saatus elurattasse pillub. Puhas absurdihuumor! Oma ülespuhutud paatoses on tellis sedavõrd täiuslikult jabur, et kui veel prosta Maria ka sees oleks, võiks isegi 5 panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on loomulikult ulme-kitš kuubis, ja sellisena tuleb teda ka nii lugeda kui hinnata. Kui keegi paneb mind uskuma, et Hubbard kirjutas selle tõsimeelse ulme pähe, siis muudan hinde "üheks".
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles