Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Grigori Adamov ·

Taina dvuhh okeanov

(romaan aastast 1939)

ajakirjapublikatsioon: «Pionerskaja pravda» 1938; 16. mai - 16. september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kahe ookeani saladus», Tallinn, ERK, 1957 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Hinne
Hindajaid
0
3
7
6
1
Keskmine hinne
2.706
Arvustused (17)

"20 000 ljööd" "po sovetski". Ilmselt siiski rohkem plagiaat kui paroodia. Aga seiklusjuttude armastaja võiks siiski lugeda. Kunagi kirjutati ka nii. "2" sellepärast, et kirjutada saanuks ka hullemini.
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt nii. Jules Verne korrigeerituna nõukogude noorele. Tegelikult, oma ajastu dokument. Ideaalne näidistekst nn. "riigikaitseulmest" (oboronnaja fantastika) kogu tema viletsuses. Et leiutame ühe imerelva ning vaenlane värisebki. Antud juhul on tegu ülivõimsa allveelaevaga "Pioneer", mille jõudmine Jaapani rannikule kohe keiserlikud imperialistid käpuli paneb. Kes pole lugenud, neile teadmiseks, et romaani sisuks on allveelaeva teekond (vee all) ümber maakera. Noh, nagu see kapten Nemo tegigi. Aga sedapuhku on meie (nõukogude) inimesed. Vastavuses kaanoniga sisaldab romaan hulga kergelt maskeeritud populaarteaduslikke loenguid. On mingi tattninast "laevajänes". On diversant ja vaenlase agent laeva pardal. Jne, jne. Tegelikult totaalselt päevakajaline teos. Ilmus ju 1939. a. ning romaanis tehakse seinalehte "23. augusti eest" (oli vist nii). Kus olid MRP avalikustajate silmad! Nüüd hindest. Miks sihuke hullu koera unenägu saab kolme. (Hi! "Kääbikuga" võrdne). Esiteks nostalgia: õrnas nolgieas sai seda korduvalt loetud, järelikult meeldis. Kirjutatud on ta märksa paremini, kui enamus "riigikaitseulmet". Ka ei lange see tekst suisa lauslollustesse. Ning tõtt öelda on ta ka üsna ajatult kirjutatud, mõned detailid muuta ning saaks sihukese lohiseva jänkide (allvee)kosmoseooperi. Oma kolme on see tekst auga välja teeninud. Kel on huvi tutvuda zhanri ajalooga, võiks asja täitsa ette võtta. Jules Verne''i nõukogude remake!
Teksti loeti eesti keeles

Olen täiesti nõus, et kirjanduslikult võiks see raamat isegi kolme välja venitada, kuid tänapäeva kontekstis puudub tema lugemisel küll igasugune mõte, lihtsalt ei ole väga usutav, et ta praegusel ajal rohkem kui kaheteistaastastele enam tõsist huvi pakuks, sellepärast üks hinne alla. Kui Jules Verne'i raamat, mille pealt antud kirjutis maha on tehtud, läbi on loetud, ei ole Adamovi oma lugemisel enam kuigi suurt mõtet IMHO - tehniliselt on mõlemad aegunud, midagi oluliselt uut peale rahvusvahelise imperialismiga ähvardamise lisatud pole ja kirjutamisstiil on Verne'il kõvasti parem.
Teksti loeti eesti keeles

Yhinen täiesti J.Kallase arvamusega - sygavas lapsepõlves sai seda loetud ja *põnev* oli! Ausalt! Ma ise ka jäin suhteliselt lolli näoga seda raamatut (ja mõtteliselt iseennast vahtima) kui ma teda miski paar aastat tagasi uuesti lugeda proovisin ja kohati ikka väga paha hakkas. Teisest kyljest.. võrreldes sellise nõukogude fantastika tähtteosega nagu "220 dnei v svezdoljote" pole nagu väga vigagi.. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt võib eelkõnelejatega liituda. Aga on ka üks aga, nimelt kuulub see raamat sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt", millesse oma põlvkonnale kohaselt teatava nostalgiaga suhtun. Muidugi - raamatu enda väärtusega ei ole sel esmapilgul mingit pistmist. Tegelikult siiski on. Lisandub positiivne eelarvamus, mis lapsepõlves loetule alati teatud värvi annab, ja tõstab jutustuse hinde kolmeni. Aga nendele, kes veel lugenud pole - tõlgendada võib romaani ka ajaloolise dokustaadina, kuidas Venemaal (ja Eestimaal) kujutati aastakümnete jooksul rahvaste sõprust (ja vaenu)uues ja paremas maailmas.
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves sai seda korra loetud ning isegi siis ei meeldinud. Seiklusjuttude sarja üks halvemaid raamatuid. Kaks, kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles

Jules Verne`i plagiaat, riigikaitseulme, peale näpuotsaga teadmisi ookeanide floorast ja faunast, needki fantaasiaga läbi põimitud. Lugesin seda ajal, mil veel plastiliinist selle allveelaeva mudelit teha üritasin, hiljem on ta mind vaid sülitama pannud.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, tuleb kah meelde, et poisikesena lugedes oli see üpriski põnev. Tegelikult fännan allveelaevalugusid siiani (ja Das Boot: Directors Cut) on riiulis. Hinna pandud rohkem sisu ideoloogilisusele kui kunagisele lugemiselamusele mõeldes.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatan ja imestan. Ei midagi väga hääd, isegi hääd mitte!? Parandame siis olukorra ja anname oma vähemalt kolmekordse ülelugemise eest (aastate eest) nelja ära!
Miks nii palju loetud?
Peamiselt seepärast, et suvekodu raamaturiiulis suurt muud polnud. Mereäärses suvekodus on aga hää merest lugeda, kasvõi mere alusest.
Tõepoolest - allveekosmoseooper!
Teksti loeti eesti keeles

Sylitama otseselt ei pane, kuid ega vist mu silmad seda raamatut enam lugema naljalt ei t6useks. Atsi termin "riigikaitseulme" on ylimalt tabav: propagandast n6retav, kirjutatud täpselt momendisituatsiooni arvestades ja mitte varjates ka seda, kes on vaenlane. Asi, mida on 6petlik noortel lugeda, et saada aimu, millise propagandamasina hammasrataste vahelt on vanemad generatsioonid läbi käinud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu silmis on ta ühe pulga peal Al-dr Kazantsevi "Polaarunistusega" ja hinne on ka sama.

Minu jaoks oli romaani peategelaseks reetur. Tema oli ainus, kelle juures oli nähtav isiksuse areng. Eks reeturitega ole ikka nii: annad vanapaganale sõrme, võtab terve käe. Reeturit ei jäeta enam kunagi rahule.

Poliitilise korrektsuse juures (meeskonna rahvuslik koossseis) ei pööranud Adamov tähelepanu naistele: ainus naine laevas oli koristaja. Ja laeva jõuallikas sarnanes kahtlaselt igiliikuriga.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatut on materdatud päris kõvasti. Võrdleks seda romaani teab mitmendat korda TV3s näidatava Spielbergi rahadega valminud seriaaliga "Seaquest".

Mõlemas on enam-vähem superomadustega allveelaev. Mõlema laeva pardal on alaline teadlaskollektiiv. Mõlemad laevad täidavad ka sõjalisi ülesandeid. Mõlemal juhul vaenlane ei maga - olgu selleks siis Jaapan, Hiina, Ühinenud Okeaania või lihtsalt terroristid (vaenlaste leidmisega ei ole kunagi probleeme). Mõlemad laevad on (ainuõige) maailmakorra kaitsmise tehnoloogilised tippsaavutused. Mõlemal laeval on (ajastu mõistes) poliitiliselt korrektne meeskond (sinna sisse arvatakse ka jumbud, keda sellisel laeval tegelikult ei tohiks üldse olla).

Erinevused - Tehnoloogilised vidinad? See ju loomulik, 60 aastat ette näha ei suuda geeniuski. Delfiin meeskonnaliikmeks? See käib ka tehnoloogia alla. Propaganda? Ega sellest ju ei pääse - eks iga autor promob oma riigikorda, Hollywoodi toodang ju veel eriti. Reetur pardal? Kirjutamise aeg ju selline (1939), neid põrgulisi leiti igalt poolt. Seiklused? On needki ajastu märk, ei olnud varemalt tulnukaid nii palju ega ookeanireostust...

Võtame otsad kokku: Ons Spielberg raha tuulde loopinud ja saasta tootnud? Vaevalt küll. Ðedööver seriaal muidugi pole, aga ajaviitena sobib küll. Ons seriaal ja raamat sisuliselt erinevad? Mitte eriti. Kas keegi nuriseb seriaali näitamise üle? Ei ole nagu kuulnud (võib-olla ei vaatagi keegi). Ja miks siis raamat nii vilets on? Aegunud? Loomulikult, homset päeva kirjeldav ulme vananeb eriti kiiresti, mitte nii nagu sadu ja tuhandeid aastaid tulevikku visioneeriv kirjandus. Võõras ideoloogia? Selle ma olen osanud alati kahe silma vahele jätta.

Igatahes aja surnukslöömine antud tellisega andis soovitud resultaadi. Seiklusjuttude sarjas on muideks ka märksa mõttetuimaid asju.

Teksti loeti eesti keeles

Naljakas. Tatikana 1980. alguses lugesin igasuguseid nõukogude propagandast nõretavaid poistekaid, sh "220 päeva tähelaevas" ja "Kuunar Kolumbus". See teos on aga isegi nendega võrreldes meelde jäänud kuidagi rõvedana. Et mingid madrusesärkides vene ambaalid kaklevad kogu maailmaga ja ise arutavad sinna kõrvale, kuidas tekitada tõeliselt hirmsaid keskkonnakatastroofe.

Ausalt öeldes ei paigutanud ma seda raamatut lugemise ajal ulme alla. Lihtsalt nagu seiklusjutt Nõukogude Liidu ja ülejäänud maailma konfliktist. Muidugi oli allveelaev ise ulmevaldkonnast, aga täitsa võimalik, et ajal, kui Venemaa uhkustas iga päev oma tohutute edusammudega teaduse ja tööstuse vallas esitas autor selle näitena nõukogude tehnoloogia tipptasemest.

Teksti loeti eesti keeles

Ah, olge nüüd. Meenutagem kõigepealt raamatu ilmumise aega -- kõige magusamat enne Venemaa kallaletungi Saksamaale (või, noh, ajaliselt ju vastupidi). Mismoodi oleks saanud kirjutada inimene, kes tahtis rääkida midagi meresügavustest, midagi tehnikast ja midagi puhtast fantaasiast, lisamata sinna kangelaslikke nõukogude inimesi nende puhaste mõtetega? Raamat on niivõrd igasugu gädžeteid täis, et mäletan, kuidas poisina seda neelasin ja ootasin, millal järgmine ette söödetakse. Ahjah, ja väitele, et see olla peaaegu kõige nõrgem raamat Seiklusjuttude sarjast, ei olegi vaja vastu vaielda. Piisab mõne pealkirja toomisest: "Eršoti kraater". "Trini". Noh, ja isegi "Polaarunistus". P.S. Ma ei tea, kas Adamov seda just nii kavatses, aga isegi lapsena seda raamatut lugedes oli mul Gorelovist kole kahju.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles