Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

American Gods

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Ameerika jumalad»
Tallinn «Tänapäev» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
14
11
4
0
0
Keskmine hinne
4.345
Arvustused (29)
kiilakas

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Abramov

Gaimani vist esimene romaan, mille täiesti nullist kirjutas. Neverwhere ja eelnevad lühijutud sinna alla ilmselt ei kuulu.Kirjutatud tekstiliselt väga haaravalt, aga minu jaoks tõestas Gaiman veelkord, et lühijutud tulevad tal märkimisväärselt paremini välja kui pikad teosed. Ainuüksi juba American Godsi vahele pikitud lookesed jumalate tekkimisest olid võrreldes romaani enesega klass omaette.Samas ei ütle ka raamatu enese kohta halvasti. Kaasakiskuv, huvitavad süzeekäigud ja muidugi säravad kirjeldused nii situatsioondest kui ka karakteritest. Otsinud oleks ehk veidike rohkem sisu raamatule, sest ka American Gods kippus minema sama rada, mis Neverwhere`gi - erinevatest seiklustest kokku pandud mammutteos.Lugeda soovitan. Tegemist ühe omapärasema tänapäeva urban-fantasy kirjanikuga üldse. Ei väsi ka teist korda mainimast briljantset keelekasutust.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ebaühtlane romaan. selleks, et kirjutada nii paksu romaani, mis oleks algusest lõpuni köitev, peab olema väga hea kirjanik või vähemalt end romaani˛anris kodus tundma, ja vähemalt Gaimani eesti keelde tõlgitud teoste põhjal võin öelda, et ta pole mingi Simmons. Tekst pikitud lühijutud olid tõesti huvitavamad kui romaan ise, kõige huvitavam neist oli minu meelest "Ameerikasse tulek. 1778" , mille lugemise järel hakkasin teatmeteostest uurima, et kuidas selle Haiti ajalooga siis ikkagi oli. Kõige ilmsem näide ebaühtlusest-suurepärase õhustikuga kõrtsistseenile järgnes läägevõitu matusestseen, mis võinuks olla lõigupikkune ja antud Shadow meenutusena tagasivaates. Näib tõesti, et Gaimanile makstakse sõnade arvu pealt, poleks muidu ju tingimata mõtet kirjeldada, mida peategelane täpselt sõi jne. Algul mõtlesin, et sü˛ee uimane areng on tingitud romaani paksusest, ent kuskil poole peal hakkas juba imelik tunne tekkima... Muide, tõlkes kohtasin ma veidrat slangisõna "kast" , mida näiteks ÕS-is ei leidu, ilmselt tähendab see palgalist peksjat või midagi sarnast. Kui olin lõpetanud viimase lehekülje, valdas mind kergendustunne, ehkki niivõrd loperguse kompositsiooniga romaani tundus esialgu väga raske analüüsida. Siiski parem raamat kui nii mõnedki teised linnafantaasiad, näiteks Bradbury "Vist on kuri tulekul" ja Linti "Kusagil lennata" . Nii et "nelja" väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Pettumus on see sõna. Ootasin Gaimanilt tihedamat ning mitte nii lääget teksti. Mingeid erilisi vapustusi ei olnud, nähtavasti sundisid toimetajad asja selliseks siluma, mis sünniks süüa paljudele. Või mine tea. Kõik see võis kuidagi ka Gaimani enda eesmärk olla. Üldine mulje oli halvas mõttes ameerikalik. Või hollivuudlik. Inimeste ja lugudega – näis – et Gaiman ei julge päris lõpuni välja minna, ikka oli nii, et kui juba ootasin, et asi keerab huvitavaks... siis äkki vajus lugu miskipärast kuidagi lössi. Teravust oli vähe.

Meeldis asja ideeline alus. Teoloogiliselt ja filosoofiliselt jäi asi küll välja töötamata aga sellest pole ju häda midagi, tekitas mõtteid ning oli üleüldse tipp-topp. Raamatu kõrghetk minu jaoks oli siiski Mad Sweeney surm ning sellest alates hakkas kogu asi vaikselt alla käima. Igaljuhul oleksin ma hea meelega näinud, et see raamat oleks vähemalt 100 lehekülge enne ära lõppenud. Lõpp oli ikka suisa masendavalt nõrk. Hinne peaks tegelikult kolm olema, aga arvestades juba nimetatud Mad Sweeney’t ja eelarvustajate poolt kiidetud lühikesi vahelugusid, panen nelja miinuse.
------
07.05.2004 Pärast mõningast järgimõtlemist panen siiski kolme miinuse.
Teksti loeti inglise keeles
Katariina Roosipuu

Kuulun sellesse Sandmani fandomi, mis pidavat mõjuma halvasti kriitikameelele Gaimani suhtes. Ei vaidle vastu, iseenesele diagnoosi panemine on ysna ebaühtlase tulemusega tegevus. Tõsi, Ameerika jumalatele annavad minu jaoks kõvasti juurde seosed, mis tekivad Sandmanidega. Raamat sobib ilusti mosaiiki, ühendub suurema mustriga. Mõnuz. Ylepea mulle meeldivad hästiõnnestunud inimlikustatud issandaaspektid - see on tee, mis ahvatleb pea kõiki algajaid ja mis nad kõik ka kõhuli veab. Gaimanil näe, õnnestub, ja sigahästi. Näiteks oli kasvõi matusebürood pidav Anubis puhas literatuurne rõõm. Ja Tsernobog oma graatsiatega.. Najah, mitmed leheküljed sai lugemata edasi lapatud - võibolla nende hulka sattusid ka need "sisulagedad". Vedas mul ;)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin eespool olevaid arvustusi ja ei saagi täpselt aru, et mis teisi häirib: ebaühtlus? läägevõitu lõpp?

Ebaühtlane ta oli, kuid mitte halvas mõttes.
Lõpp oli aga minu meelest piisavalt hea ja huvitav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Meelis Sepp

Pikk, igav ja tüütu on esimesed omadussõnad mis selle raamatu peale mõeldes pähe tulevad. Neil Gaimani sügavateks lemmikuteks on müüdid ja erinevad mütoloogiad, ent paistab et ta on viimasegi geniaalsusepuhangu Sandmani matnud. Paljud tegelased, Odin, Loki ja Bast näiteks, esinesid juba selles, 90ndate aastate alguses ilmuma hakanud, ühes paremas, huvitavamas ja omapärasemas täiskasvanutele mõeldud koomiksisarjas. "Ameerika jumalad" tundus vana asja ülessoendamisena, palju igavamalt teostatuna pealegi. Raamat on tarbetult venitatud, täis mõttetuna tunduvat ballasti, mille ainus eesmärk tundus olevat lehekülgede arvu suurendamine. Huvitavamad kohad, eelkõige vahepalad jumalate Ameerikasse saabumisest, vaheldusid täiesti mõttetute unenägude kirjeldustega. Kokkuvõttes - 640 lehekülge suure kirjaga täidetud lehekülge, millest asjalikku kraami leidus umbes poole võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Täpne copypaste EE jutust :)

Ameerikasse sisserännanud tõid kaasa omad veendumused, oskused ja tõed. Nad võtsid kaasa oma jumalad ja uskusid neisse. Need seadsid end mõnusalt sisse ja elasid täie rinnaga seni, kuni uskujaid jätkus. Usu lõppedes virelesid nad edasi, kes kuidas. Näiteks germaanlased petsid, egiptlased asutasid matusebüroo, Aštarte pakkus tänavaarmastust. Samal ajal aga kerkisid hoopis teist laadi jumalad: Meedia, Maantee, Tehnika, Linn... Neid oli palju, väga palju.

Auhindadega kuhjatud romaan sisaldab mõtteuperpalle ja teravaid konflikte, ilusaid naisi ja homosuhteid, veel enam aga veendumust, et mitte miski ei ole selline, nagu näib.Tõlge on hea, kuid Randus oma tahtmisega kõike seletada on teinud naljakaid vigu. Näiteks see, mida Wendesday mainib naise (oma naise) päevana, saab väga suurte mööndustega olla Freya oma. Kõige isa naine oli ikkagi Frigga. Ja ilmselt tahtis mister ikka tipsisid, mitte beebisid suudelda?Gaimani stiil on napp ja tabav, ta flirdib transtsendentaalsusega, voldib kinni ja lahti erinevaid jumalusi ning irvitab veel takkapihta. Sest miski pole tõeline. «Ma tean, et siin tehakse sohki. Aga see on linna ainus mäng.»
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Yldse mitte paha. Hea. Aga mitte väga hea.

Kyllap siin oli oma osa ka yleshaibitud ootustel. Kiilakas reklaamis mulle Gaimanit juba sadakond aastat tagasi. Ja tõlkis Tinzu, kes on yks mu lemmikjärvekesi Eesti soostunud tõlkemaastikul. Paraku, nii hea ta nyyd kyll ei olnud.

Ennekõike on raamat liiga pikk. Sisu ei täida seda ära. Nii palju oskab Gaiman kirjutada kyll, et päris hõredaid kohti ei jää, sisu jaotub ysna yhtlaselt ning kohati on suisa ilusaid kohti, aga lõppkokkuvõttes jääb tekst lahjaks. Sada lehte maha, hulga parem. Kakssada - ja saaks väga hea raamatu. Praegu on nigu on.

Mõned Gaimani kujundid on väga mõjusad, enamikku jumalaist suudab ta isegi nappide joontega isikupäraselt edasi anda, aga kõik ei ole nii hea. Just uuemaaegsed jumalad jäävad tal kahemõõtmelisteks, ilmselt ei usu Gaiman ise neisse piisavalt, et neile hinge anda. Ja religoonide suhtes paistab ta olevat sedavõrd skeptiline, et ei maini yhtki Ameerika tuhandeist usuorganisatsioonidest - ehkki võib-olla on siin oma osa ka ameerikalikul korrektsusel, mis lubab ytelda Põhjala või India jumalaist mida iganes, kuid mitte ironiseerida baptistide või "mu-ema-käib-mind-pärast-surma-vaatamas"-laadis rahvausundi kallal. Yldse võiks olla märksa teravam.

Tõlkes on jah mõned jõnksud sees. Mind häiris ka "kast", "kapp" on see õige sõna. Mis ei tähenda, et slängi ÕSist otsimine just eriti taiplik tegevus oleks. Eks tegijal juhtub ja teksti on siin tõesti Väga Palju.

P.S. Toimetajatöö logiseb nagu Tänapäeval ikka. Sinna nahka läheb ka see Frigga asi, tõlkija võib asju mitte teada, aga toimetaja saab just teadmiste eest palka. Paha, paha. :(
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hästi kirjutatud. Aga lühijutuna oleks parem. Kuigi mine tea, äkki ei kõlbaks siis üldse lugeda. Samas, mahavisatud ajaks ma seda ei pea, pigem meeldivaks. Minu jaoks oli seal liiga palju ameerikat, sihukest tühja juttu ameerikast millel polnud tegevusega eriti mingisugust seost. Ja selle muuseumi kirjeldus kus see karusell oli, see oli romaani kõige jubedam osa. Lisaks tüütas ära pidev kusemine, ime et autor igal hetkel ei maininud peeretamist ja hingamist ning südametukseid, need on ju ka jube olulised asjad tegelikult. Sital ei käinud nad ka kordagi, ainult kusesid. Selline lahja toit vist ameerikas.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Justnagu Stephen King oleks kirjutanud stsenaariumi filmile Dogma :)

Minu maitse jaoks väheke liiga morbiidne ta ju oli aga yhineks peaaegu kõigega mida Raul Veede ylalpool kirjutas: yldse mitte paha yhest kyljest ja teisest kyljest on Gaiman omale Sandmanitega ilmatu fandomi kogunud mille tagajärjel käesolev romaan rohkem ylehaibitud sai kui vaja oleks. Kolmandast kyljest pani kukalt sygama see et kuhu kurat paigutus kõige selle padutotemismi sees kristlus? Ja "uued jumalad" olid tõesti liiga tatisteks joonistatud.

Loetud kirjastuse AST sarjas "Alternativnaja fantastika", kellegi A.A. Komarinetsi poolt kohati veidralt puusse tõlgitud versioonis.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Üks kommentaar minult hetkel, kui raamat alles pooleli --

Tundub, et tõlkija on tõlkinud selle mitte inglise keelest vaid just tollest "Alternativnaja fantastika" variandist -- teravalt lõikavad silmi vead, mis minu arust saavad tulla vaid vene keele vahenduselt tõlimisest. Mõned meeldejäänud näited: Popey (Popeye), Peap Show (Peep Show), kabernee (Cabernet) etc etc

Ps. hinne tõlkele on "1"!

22.02.2010
Mõtlesin, et kirjutaks siia aastaid hiljem pärisarvustuse kah, muidu seisab mu "1" siin kuidagi kontekstivälisena ja ega raamat seda tegelikult ära teeninud ei ole. Nimelt lugesin just selle autori hetkel viimast romaani (Graveyard...) ja mõtlesin ja leidsin, et kui ma peaksin nimetama selle sajandi Suurt Pettumust, siis on see Neil Gaiman. Good Omens mulle üsna meeldis, American Gods oli loetav, kuigi nüüd aastaid hiljem ei mäleta muud, kui et mõned vanad jumalad olid üsna lahedad, aga muidu käis seal mingi mõttetu sebimine... Olgu, see viimane lause siis oligi arvustus :-P
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Olles Gaimaniga tuttav vaid tema koostööst Pratchettiga ei olnud ma eriti kindel tema tasemes, kui selle teose ostsin, kuid õnneks ei pidanud pettuma. Huvitav oli lugeda tema jumalate vahelisest vägikaika veost, lokist ja odinist ja kõigist teistest selles tantsus, kuid kõige enam võlus mind ajutiselt loodud hubane väikelinna õhustik. Eelistan küll elamist linnas, kuid selline väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki ja mingeid erilisi kuritegevusi pole, lummab oma süütuse ja romantikaga.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Ma ei oska eelkõnelejate kõrvale midagi uut öelda, kirjutan hoopis kommentaari kommentaaridele: eriti nõus olin Raul Veede ja Avo Nappoga, Laurile ütleks, et oma viga, et enne koomiksit lugesid. Mina lugesin Sandmani vaid paar vihikut ja juba oligi kõnealune romaan väga nauditav, ehkki paralleele tuli robinal ka selle paari vihikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Sattusin "Ameerika jumalate" peale suhteliselt juhuslikult. Teadsin küll, et selline raamat on lausa maakeeles olemas, kuid erilist huvi see minus ei tekitanud. Siis sattusin lugema Silverbergi poolt koostatud kogumiku "Legends 2", mis koondas endas mitmete suurmeistrite poolt loodud suurte sarjade lühemaid tekste. Gaiman oli ühe oma looga, mis kuulus juhtumisi ka "Ameerika jumalate" sarja, seal sees. Peale selle eelpool mainitud lühijutu lugemist oli minu õhin käesoleva raamatu suhtes päris suur ning tuleb tunnistada, et ma ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist pole mingi meistriteosega, on see piisavalt hea ja omanäoline, et jääda veel pikaks ajaks meeldel. Raamatu kõige suuremateks miinusteks minu silmis on selle laialivalguvus ning peategelase nimi. Viimase valikut ei vaevunud autor kordagi korralikult selgitama, mis minu jaoks on paras müstika. Tugevateks külgedeks seevastu huvitav idee ning võrratud kirjeldused. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

See on noorte inimeste raamat.
See ei tähenda midagi halba, on ju. Noorte inimeste raamatud on ka Zelazny Amberi-lood.
Pean lihtsalt silmas, et see on sihandane raamat, mida vana küünilise pilguga vaadates leiab v-o tõesti igasugu vigu, aga mis õiges vanuses toorelt rindu ahmituna jääb eluks ajaks meelde nagu etalon.
Mina olin esmakordselt lugedes 24 ja see raamat rääkis muga nii otse, et ma peaaegu kadusin sinna mõneks ajaks ära ja pole päris välja enam saanudki.

Mis mulle kõige kõige enam meeldib on maailmapilt, milles kõik on võimalik. Kõik kadunud kangelased saagadest ja eepostest, keda ma teismelisena leinasin, kõik pooljumalad, kelle järele õhkasin, triksterid, kellele paremat saatust soovinuksin - kõik on seal olemas, KOOS. Mitte tingimata just selles raamatus esindatud, aga selles maailmas, mille ta mulle andis, küll. Maailmas, kus miski, mida piisavalt armastatakse, ei kao. Kuni on iha, usk, lugu ja kirg, ei kao keegi päriselt. Mercury vaim laulab jälle läbi mõne suvalise ameerika babtisti Bohemian Rhapsodyt ja Dionysos Kreekas kistakse igal sügisel tükkideks ning pannakse kevadel kokku tagasi. V-o tuli võlakriis sellest, et Hermesel oli kaupmeeste jumalana rohkem šõud vaja ja ta orgunnis selle kräši kaubandusele ja pangandusele tähelepanu tõmbamiseks?
Mulle meeldis Shadow ja ma elasin talle täie rauaga kaasa, mulle meeldisid Loki ja Odin ja kõik need pagana olevad ja olematud jumalad, meeldisid vanad indiaanlased, kes teavad, ja kolmekümnendate filminäitleja stiili Easter. Mulle meeldisid TV-jumalanna ja Lucy tissid, mulle meeldisid peaaegu kõik tegelased - ainsad asjad, mis mind natuke tüüütasid, olid osad neist vahejuttudest, mis eelarvustajatele kangesti meeldisid. Need kaksikutest orjad nt olid minu jaoks kriips liiga sünged ja valusad. Gaimani lühilood mulle muide sageli ei meeldi. Samas iiri tüdruku lugu selles romaanis oli viimase peal ere ja kaunis.

Lisaks tohutult lahedale settingule ja elusatele tegelastele andis Gaiman mulle nautimiseks ka jutustamistiili, mis on ausalt Dumas` vääriline ja paremgi, kuna Dumas aeg-ajalt osad tegelased unustas ära või ajas sassi.
See, kuidas kõigil tegelastel on oma lugu, mitte ainult peategelasel - see on mu lemmikviis lugusid lugeda.
Hinne: kõige viiem viis, mida oskan anda, tepitud suure hulga armastusega ja kinnitatud umbes 15 ülelugemisega 8 aasta jooksul.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugesin käesoleva aasta algul autoripoolset "extended version`it", kus oli veel ka lühiromaan "The Monarch of the Glen" otsa pistetud. Varem miskipärast polnud "American Gods" mulle näppu sattunud. Peab ütlema, et jättis igati toreda mulje, kuigi eks eelarvustajate väljatoodud murekohad nagu uute jumalate kahvatus võrreldes vanadega või kohatine lohisemine (selles variandis ilmselt veelgi enam kui muudes). Aga üldmuljet see siiski ei rikkunud ja kõrgeim hinne tuleb ära.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Vahel jääb mõni hea raamat õigel ajal lugemata. Ja kui paljud kiidavad, tekib mingi ebalus - et äkki mulle ei meeldigi vms. Nüüd siis selgub, et meeldis küll. Mitte küll lausa jäägitult. Natuke paljusõnaline ehk oli, aga ise ma otsisin just selle variandi, kuhu autor oli tagasi pannud kõik selle, mis toimetajad olid maha tõmmanud.

Kõik Shadow`ga seotu on nauditav, kogu see road trip. Jumalate tuleku episoodid on liiga pikad, võinuks piirduda millegi Spoon Riveri värsside mõõtu jäävaga. (Päris ilma ei saaks, need episoodid lisavad eepilist mõõdet.) Loogikat on lugemisel parem mitte kasutada, mõtisklused selle üle, mitu Odini inkarnatsiooni maailmas samal hetkel võivad sebida, tekitaksid vaid asjatut peavalu. Nii et nagu see on igasuguste jumalatega, neisse ja nende imelistesse võimetesse tuleb lihtsalt uskuda. Aga ka seoses jumalatega on häid leide, Medeia = meedia, näiteks. Umbes kolmveerandini või täpsemalt Shadow surnuvalveni oli kõik väga tore. Sealt läks asi kuidagi liiga pompoosseks, peaaegu niisama tobedaks kui maailmakuulsate seibiga opossumite finaal, kus kõik loomad-linnud-puud suurde lahingusse tõttavad. Õnneks pööras asi normaalseks tagasi, häppi end ei olnud kõigi jaoks häppi. Pigem tuletas meelde, et kui kellelgi veab, siis kellegi teise arvel. Ja moraal, et jumalad võivad ju teha, mis tahavad, aga inimesest teeb inimese sõnapidamine, väärib samuti kordamist.
Teksti loeti inglise keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Raux

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles
Raux

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles
Raux

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles