Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Charles de Lint ·

Someplace to be Flying

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Kusagil lennata»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
18
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.72
Arvustused (25)

Oleks ehk kasulik, kui juba enne lugema hakkamist ollakse kursis selle loomismüüdiga, kus Kaaren ja Varesed ja Koiott ja... Kuulnud olin, ehkki ei mäleta, milliste indiaanlaste oma see oli. Aga pole kuulnud ka paljud raamatu tegelastest ja neile siis seletatakse. Et Kaaren jt tõmbasid Kastrulist välja kõik vajaliku. Ning et need suht surematud algasukad tegutsevad seniajani. Inimesed tulid palju hiljem ja mõtlesid miskipärast välja aja ja omandisuhted. Aga neile esmaasukatele meeldib aeg-ajalt ka inimestena ringi kõndida. Siis tekib vahel segadusi, sest muidu oleks ju raske ette kujutada tütarlast, kelle vanaisa on rebane, isa aga hakk. Nii et aegade jooksul on see esmaasukate veri levinud ja segunenud. Ning üsna regulaarselt - jääb mulje, et iga paarisaja aasta tagant - tuleb Koiotile meelde, et ega teised teda vist ikka eriti ei armasta ja tuleks Kaarnalt Kastrul pihta panna ning asjad maailmas teisiti korraldada. Koiott teeb ülikavalaid plaane, mis paratamatult äparduvad, sedapuhku on ta aga Käod kampa võtnud ning need on palju karmimad tegelased…
Romaan on siis mõnus urban fantasy, milles mõned algul mitte midagi taipavad inimesed salapäraste sündmuste ning veidrate tüüpidega kokku puutuvad ja vähehaaval teada saavad, mis teoksil. Avastades selle käigus ka oma "veregrupi" - kelles natuke hunti, kelles kuldnokka jne. Mütoloogiline pool toimib veenvalt ja argine pool on ka kenasti kirja pandud. Kohati natuke siiski venides - nagu oleks 600 lk täis saamine eesmärgiks olnudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lausa patt oleks raamatule alla viie panna. Loetud sai asja eesti keeles ja pean rahuloluga nentima, et ka tõlge oli täiesti kobe.Eelpoolsest retsensioonile peaksin ma siiski parandusks lisama, et Koiott ei olnud raamatu negatiivne kangelane, pigem vastupidi. Koiott oli ainuke, kellel ei olnud ükskõik, mis siin ilmas sünnib. Tänu Koiotile (keda raamatus kutsuti rohkem nime Cody all) olid näiteks Maailma tekkinud inimesed. Paraku oli Codyl kalduvus kõik vussi keerata ja nii juhtus, et inimesed ei olnudki nii sõbralikud, kui ta lootis, vaid väga isekad ja teinekord lausa üdini pahad. Iga kord, kui ta proovis midagi parandada, keeras ta asja veelgi rohkem mokka. Osa vareserahvast refereeriski Koiotti nime all Vusserdis.Üldine teema käib uuesti puhkeva Vareserahva ja Kägude omavahelises arveteklaarimise valguses. Selgub, et mitte ainult inimestes pole halba -- halba on ka Vana Rahva seas ning vihavaen, mis on kestnud Maailma loomisest saati on uuesti lõkkele paisumas.Kuid asja kokku võttes. Omal ajal ilmusid ka eesti keeles erinevad muistendite raamatud -- nagu näiteks "Unesnõiduja" ja paar tükki veel. Neid läbinud teemad ja atmosfäär saadavad ka seda raamatut. Ainuke vahe on selles, et Kaaren, Haki Jack, Vareseplikad ja muud on istunud rahva seas, madalat profiili hoidnud ja tegelenud oma asjadega. Vareseplikad fännisid nätsukomme ja Sininäär Anniel oli oma punkbänd. Ainuke, mis nad liigutama pani oli Cody uus latest and gratest idee maailma paremaks teha.Muide, ma lisan lõppu veel ühe naljaka fakti raamatust. Kaaren lõi Maailma selleks, et tal oleks koht, kus ta saaks lennata.
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja teistmoodi lugu! Sisust on teised juba rääkinud - eks ma räägin siis muust.

Raamatu algus, tegelaste tutvustamine ning elukohtade/paikade kirjeldused on vist kõige parem osa. Selline veidi anarhistlik-boheemlik ellusuhtumine ning tubli annus agulihõngu. Lisaks veel ka suurlinna, aga selle tähtsus ja kaal ei ole minu tunde järgi kuigi suur. Oluline on, et tegelased elavad kõik oma väikestes maailmades, nägemata üldpilti. Isegi Kaaren, varesetüdrukud ja Hakk ei saa asjale päris pihta - rääkimata siis noorematest loomadest-lindudest ja nende sugulastest.

Kusagil keskel hakkab aga raamat veidi venima ning päris lõpupoole keerab ära sünkretistlikuks üldistuseks. Kuigi, tõesti, kuidagi peab selle loo ju lõpetama.
Kui rääkida veel häirivatest momentidest, siis kohati kippus autor kasutama filmidest pärit kaameranurki ning eriefekte. Osaliselt muidugi see sobis - de Lint viitab korra päris otse USA kinokunsti taiestele... Eks need ole kogu juttu tugevalt mõjutanud.

Kõigest hoolimata tuleb kokku nauditav lugu, mis emotsionaalselt sarnaneb (minu jaoks) üllataval kombel Zelazny Amberi lugudele. Samamoodi palju väikesi inimesi ning mõned väääga suured tegijad, kelle sahmerdamisest ja motiividest raske aru saada. Viis eriti lühikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Miks ei saa see lugu mitte viite? On ta ju hästi kirjutatud, point on paikas, tegelased on head (kuigi m6ni neist pisut väheusutav), tegevus on paigas ja syzheegi olemas. Peale sell on muidugi ka taustmaterjaliga ehk siis maakeeli indiaani mytoloogiaga suur, p6hjalik ja tänuväärne töö ära tehtud. Milles siis asi? Ise kysin ja ise vastan: just enne seda sai loetud Zelazny "A Night in the Lonesome October" `it ja mul tekkisid nende kahe teosega meeletult valusad paralleelid. M6lemas käis jämm selle ymber, et kas siis maailma muuta v6i jätta ta samaks. M6lemas olid esinadatud mytoloogilised v6i siis poolmytoloogilised olendid ("Somewhere.." `s siis indiaani mytoloogiast pärit loominimesed ja "Lonesome.. " `is kirjanduslikud kujud. M6lemas ei olnud teps mitte viimasel kohal loomariigi esindajad (Zelazny`il familiaarid ja de Lint`il loominimesed, kes olid endale korraga nii n6ia kui ka familiaari eest). Lisaks ka mingisugune kolmas j6ud, kes oleks justkui osaline, kuid ei saa nagu päris täpselt aru, et mis värk siis ikkagi on. L6ppekls on ju ka sisu lahtiseletamise stiil ilgelt sarnane: v6etakse mingi suvaline punkt, kust hakatakse kirjutama ja alles pikapeale saab lugeja aru, et kes on kes ja kes kellega käib. Vist on see mingi uuem suundumus, sest tegelt oli see eriti hästi esindatug Banks`s "Use of Weapons" `is. Okei, tegelikult ei ole see k6ik mitte nelja p6hjus. On päris selge, et midagi ylioriginaalset on hirmraske välja m6elda ja ega selle kallal ei norikski. Kyll aga virisen selle yle, et Zelazny suutis oma 200 lehekylje peal tunduvalt rohkem ja sisukamalt öelda, kui de Lint oma pea 600 peal. Ja siin on ka siis see va peni maetud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea ja teistmoodi lugu. Alla "viie" ei tahaks kuidagi panna. Ning ei ole ka eriti põhjust. Lugu on tempokas, palju on müstilist ja peategelastele tundmatud. Aga nad kohanevad. Kuigi lõpp tundus natuke venitatuna, ei kõiguta see oluliselt hinnet. Samuti, nagu ka paar eelarvustajat, tõmbaks ma paralleele Zelazny loominguga. Pole küll "Üksildast oktoobriööd" lugenud, aga see-eest tuli silme ette Amberi maailm. Nii nagu seal, on ka siin selline valitud seltskond, kes niite tõmbab ja aru saab mis toimub. Teised vaatavad asjast arusaamata pealt. Hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Üks sedalaadi raamat, millesse on raske suhtuda, kuna seda "head" on raamatus piisavalt, kaalumaks üles "halva", mis ka nii või teisiti silma kargab. Raamatu suurim häda tuleneb ajastust elik moevoolust - ühel hetkel haaras autor pumba, sättis lati 600-le lehele ja hakkas vuhkima. Ja sellele vaatamata kippusin kuni lõpuni mõningaid tegelasi segamini ajama! Neist tegelastest polnud ka ühtegi, kelle tekst oleks nii nauditav olnud, et seda paljalt selle pärast lugeda, ja nii avastasingi raamatu teisel poolel, et kasulikum on silmadega üle lasta, et midagi olulist vahele ei jääks; samuti muutus raskeks meeles pidada, kes mida juba teab, kuigi ega sellestki suuremat polnud, sest küllap järgmisel lehel asi paika pannakse. Kohati ei pandud ka. Ühesõnaga - igast august vaatas vastu mitte meistri-, vaid käsitöö. Ja siis muidugi lõpus oma 10-15 täiesti tarbetut lehekülge.

Raamatu plusspoolele jääb meeldivalt põhjalik ja kooskõlaline indiaani mütoloogiast inspireeritud maailmasüsteem, mõned väga nutikalt armsad tegelased ja suuremas osas tasakaalustatud teostus. Urban fantasy, nagu juba eespoolgi öeldud. Meelelahutus, ilma tõsisemate taotlusteta, ent ometi hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Enne, kui Kaaren tõmbas ürgmaailmast välja algusajad, enne kui varesetüdrukud seisid ta kõrval ja aitasid teda, enne kui Jack nägi Kaarna potti, veel enne täitsid aja ja ruumi vaimud ja olendid, kes mõjutasid igaüht, kel vastuvõtlik meel.

Pärast potisegamist tulid teised asukad, tuli Cody Koiott. Cody meeled haarasid ürgmaailma vaime ja noid teisi, kes mõtlesid läbi tema. Nende mõtetest sai alguse see maailm, milles domineerib kurjus ja kadedus, mille alatooniks viha ja raev, ja kus muuhulgas üritavad kohta päikese all leida inimesed. Inimesed, poolinimesed ja algasukad, kellel kõigil on jutustada oma lugu…

Ilus legend?! Üks indiaani muinasjutt? Või midagi enamat, midagi käegakatsutavamat kui see maailm siin. Jutud ja lood on kõik, mis meil on. Nad aitavad olla meie ise. Samuti paigad, kus on meie päriskodu: "Paik teab, kes sa oled… Need vanad lemmikkohad meenutavad sulle lugu sellest, kes sa olid. Ja siis on kergem selgusele jõuda, kes sa oled" (lk 543).

Charles de Lint on enda kohta öelnud: "Minu esimeseks armastuseks oli muusika, jutte hakkasin kirjutama seepärast, et see tundus põnev."

Tavaliselt kirjeldatakse teda kui fantasy autorit, kel kirjutamine pole eesmärgiks omaette, kuid kel on praeguseks ilmunud juba 47 raamatut. Ise kasutab enda loomingu kohta terminit mythic fiction, kuid enamasti nimetatakse taolist kirjandust urban fantasyks. Jüri Kallas tõmbab koguni võrdusmärgi Charles de Linti nime ja urban fantasy kui kirjanduszhanri vahele. Koletiste ja tulnukate hordidesse suhtub Lint neutraalselt, teda ei köida mitte teiseses maailmas toimivad tehnoloogiaimed, vaid imed, mis eksisteerivad tänu sellele, et "asjad on olemas sellisel viisil, millega me nõustume".

Ta segab tänapäeva maailma müütide maailmaga, sest müüdid ja muinaslood on need, mis on tähtsad ja olulised inimeste ja asjade mõistmiseks. Ja on üks viis kirjeldada maailma ja seoseid, mille abil kõiksus püsib koos.

Kirjanik on loonud terve sarja, mida nimetatakse väljamõeldud linna – Newford – järgi. Ka "Kusagil lennata" (Someplace to be flying) tegelased hulguvad mööda selle linna tänavaid ja ajavad omi asju. Need marginaalsed tegelased elavad oma maailmas, need maailmad põkkuvad, kulgevad paralleelselt ja põimuvad, hargnevad jälle lahti, aga jäävad ikka ja alati just selle inimese maailmaks, kes elab oma elu, kellel on jutustada just see lugu, mis tähtsuselt samaväärne kui iga teine.

Charles de Linti lummavad inimesed, kes on asetunud/asetatud väljaspoole meie tavaettekujutuse piire, nii sotsiaalses, emotsionaalses kui füüsilises plaanis. Urban society on nad ühel või teisel viisil välja tõuganud, ja nii nad otsivadki ennast ja teisi samasuguseid, et aru saada, mis toimub.Sest üldplaani ei taju neist keegi, isegi mitte Kaaren, kes ju "lõi selleks maailma, et tal oleks koht, kus lennata".

Ja tõttöelda ei taha ka keegi teine teada, mis siis ikkagi täpselt toimub, juhul kui toimub. On olemas küll passiivne tahe, aga ainsana kogu sellest seltskonnast on asjade tõelise käigu vastu huvi ainult Codyl. Koiott tahab heastada oma viimati segatud käkki (loe: seda maailma siin).

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus venis ja tegevus hakkas tegelikult arenema alles 200-nda lehekülje paiku, st hetk enne seda kui ma otsustasin, et nüüd aitab, enam ei viitsi. Hea et viitsisin sest ülejäänud raamat oli väga hea (kui mitte arvestada seda epiloogi moodi mõttetut asja lõpus). Ainus asi mis põhiosale ette heita on tegelaste rohkus. Ligi pooli ei kasutanud ta nii nagu oleks võinud ja teisi ei kasutanud üldse. Sellest hoolimata kukkus tulemus hästi välja. Siiski veel. Kohati hakkas autori pungilembus lausa vastu, eriti siis kui ta nimetas tüdrukut nokamütsis, kollases topis ja lõhkistes teksastes eriliselt pungilt riides olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on raske antud raamatut hinnata . Raske mitte niivõrd emotsionaalselt vaid numbriliselt. Nagu raamatu inimtegelastele oli raske hoomata loominimeste maailma, nii on minul raske määratleda mingit konkreetset hinnet. Lihtne ja konkreetne number ei tundu selle teose puhul kuidagi õige (eks selline hindamiskaala ole ju samuti inimeste väljamõeldis) ja õiglast hinnet saaks anda ainult mõnevaõrra tabamatul emotsioonide skaalal. Kuna midagi siiski tuleks nagu anda, siis panen viie, sest viis on õigem kui neli ehkki mõlemad hinded on valed :))) Omaltpoolt soovitan igatahes lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

De Lint on selle romaani kirjutanud sellise küpse ja tänapäevase moodsa proosa stiilis, et peaks olema söödav ka muidu ulmest kaugel olevatele lugejatele. Kuuldavasti ongi olnud. Pigem on “Kusagil lennata” tõesti raamat uue aja agarale linnainimesele kui traditsioonilisele fantasy-fännile. See on midagi nii erinevat tavapäraselt fantasy alla mahtuvast toodangust...kui peaks kindlasti võrdlema, siis võrdleks näiteks pigem Iris Murduch’iga kui ulmekirjanikega. Samas on siin ulmet jälle kõvasti rohkem kui traditsioonilises draakoni-sõrmuse-mõõga loos ja see ulme kätkeb endas omapärast kokteili indiaanimütoloogiast, religiooniajaloost, linnalegendidest ja õuduslugudest. Kokku saab julge, isikupärane ja erakordselt ainulaadne kõrgkirjanduslik moodne teos.

Kiita tuleb De Linti maagia ja mütoloogiatunnetust, mis realiseerub kord psühholoogilise suhteromaani, siis jälle maffiatrilleri laadses vormingus. Lugeja hakkab sündmusi jälgima koos inimestega, kes kistakse miljoneid aastaid kestnud rivaalitsemise keerisesse ja kuigi lugeja on neist tegelasteks alati sammukese võrra ees, pole ta temal kerge kõigest toimuvast täit pilti saada. Kummatigi see üldse ei häiri, huvitav on ikkagi. Ja huvitavad pole mitte niivõrd konkreetsete saladuste lahendused, kuivõrd loo inimlik plaan. See on väga empaatiline, kohati lausa melodramaatiline romaan, aga väljapeetud teostatud väga tugeva stiilitunnetusega. Nii tugeva, et isegi finaal ei tundu ülemoraliseerituna.

Julgeks seda pidada üheks seniseks F-sarja pärliks ja julgeks loota, et De Linti veel tõlgitakse. Kui seda tõesti tehakse, tuleks muidugi hoiduda nendest piinlikest anglitsismidest, mis nüüd on sisse lipsanud. Samuti soovitan tõlkijale tungivalt eesti keele ja loogikareeglitest kinnipidamist. Mitmed selle romaani tegelased on (võib-olla) neegrid. Mõnes mõttes teeb see nõutuks, sest ei oska romaani sellisest vaatepunktist tõlgendada. On see poliitiline korrektsus või midagi muud? Samas pole seda antud tõlkest lihtne välja lugeda. Kui inglise keeles öeldakse black man, siis tähendab see eesti keeles neegrit. Must mees on liialt ähmane, pole nii selge termin kui inglise keeles. Aga lisaks sellele ebamäärasusele oli anglitsisme ikkagi lubamatult palju sisse jäänud (if there’s a god - kui seal on jumal; we got company - meil on seltskonda jms; you’re very welcome... - sa oled väga teretulnud minuga koos seda sööma jms).

Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist paar aastat tagasi sattusin hüpervaimustusse. Teistkordsel lugemisel enam hüpervaimustusse ei sattunud, aga leian siiski et sellest paremaid romaane on mulle vähe kätte sattunud. "Ghostbustersit" meenutavast lõpust hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu kahesajas arvustus.
Otsides teost, mida kasutada ümmarguse numbri saabumise puhul, jäi sõelale kolm romaani: "Bladerunner", "Meister ja Margarita" ning "Kusagil lennata". Esimesed kaks praakisin nende üleüldise tunnustuse pärast välja. Üht on lugenud kõik sci-fi huvilised, teist aga loodetavasti kõik hea kirjanduse austajad. Nii et järgi jäi siis käesolev teos.

Newford on mõneti vanamoodne Põhja-Ameerika linn, kus piir müütide ja reaalsuse vahel on hägustunud. Linn on näitelavaks, kus demonstreeritakse lugejale, et see maailm, mida meie meie peame reaalseks, on kõigest mitmekihilise reaalsuse fassaad. Lugeja ja peategelased viiakse neile senitundmatutesse oludesse, kus hakkavad toimuma pöörased sündmused. Siiski peaks romaan oma suhteliselt reaalses ja koduses keskkonnas (pole tavafantasy atribuutikat) toimuva tegevuse tõttu olema "söödav" ka ulmest mittehuvitatuile.

Raamat algas hoogsalt aga siis paarsada lehekülge justkui tegevust ei olnudki. Vahepeal tundus isegi, et kõik probleemid kavatsetaksegi suusõnaliselt ära lahendada, aga nii tekkis neid õnneks juurde.
Romaani tegevustiku algusjärgus võib see tunduda äärmiselt killustatud, kuna de Lint loob pidevalt sisse uusi (pea)tegelasi (ja seega ka tegevusliine), kellel ei näi olevat omavahel mingit seost (tegelaste rohkus ei tohiks olla Tolkieni tarbinule probleemiks :)). Romaani arenedes aga sulanduvad killud kenasti ühtseks suurepäraseks tervikuks. Lõpuks on kõik tegelased lülideks pikas tutvustevõrgustikus ja igaüks neist täidab oma rolli maailma päästmisel, hävitamisel või lihtsalt kirevamaks muutmisel.

Ei seganud ka eriti see lõpp, mis kiskus väheke sinnakanti, et "lähme ja päästame nüüd maailma kurjuse küüsist ja hävingust". Oli väheke teise nurga alt vaadatuna esitatud.

Zelazny loominguga võis leida jah küllaltki palju ühiseid jooni.

Kohati oli tõlge lausa jabur (no kesasi on "boifrend"?) ja ka he-she tõlkimisega oli vist probleeme.

Tänu Varraku "meeldivale" arusaamisele sarjade avaldamispoliitikast tundub esmatutvus Newfordiga jäävat ka viimaseks :(.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte esimene siis kindlasti üks esimestest kokkupuudetest urban fantasy`ga, samuti ka de Lintiga (tema puhul siis kindlalt esimene). Raamatukogus kätte jäädes jäin vaikselt lugema, kuni ka koju kapi äärele jõudis. Noh, vahepeal natuke venis ning kohati muutus läägeks, kuid üldiselt tundus huvitavana. Jacki jutustused temast ja Nettist olid kurvad, kuid samas väga ilusamad, kui teised raamatu osad. Kägude machotamine seda ilu ei rikkunud. Viimase peatüki eluniitide kokku tõmbamine oleks võinud ära jääda, eriti veel pärast seda nõnda huvitavat hotelli episoodi. Jacki matused olid siiski lugemist väärt, samas Lily kiri .. nojah. Ikka lugemist väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles
9.2012

Selged paralleelid:

„Üksildane oktoobriöö“ ja „Ameerika jumalad“.

Kõik kolm on viieväärilised, neist lendamise raamat kehveim. Aga ikka viievääriline.

Esimene üldistus:

Kui jumaltegelased pärinevad mütoloogiatest, siis inimtegelased kultuskirjandusest – kah omamoodi mütoloogiad.

Minu jaoks on siin inimpeategelane Hank. Sama tegelane kannab „Ameerika jumalates“ Shadow nime ja tegelikult pärineb Raymond Chandlerilt – nimega Philip Marlow. Muidugi on talle poogitud külge paar tänapäeva sobivat tunnust, aga olemuslikult jääb ta samaks (jumalale tänu, ei ole tal lohe- ega tiigri tätoveeringut).

Kõik need fotograafitibid (Lily vist) ja nende aseksuaalsed sõbrad tulevad ilmselt kusagilt naistekatest – ei pole tuttav. Nendega tutvumine De Linti käsitluses ei tekitagi soovi otsida allikaid, nad on ka siin igavad ja lähevad omavahel segi, aga ilmselt on neil mingi austajaskond – ega muidu autor oleks neid juttu sisse toonud. Ikka potentsiaalset lugejate ringi avardada püüdes. „Üksildases oktoobriöös“ oli ka paar tegelast, keda ma varasemalt ei tundnud, sai väga hästi ilma hakkama ja lugu (lugemiselamus) selle all ei kannatanud – vist oleks kannatanud kui tegelaste hulgas oleksid olnud ka Pierrot ja Artemon (nagu tundub lendamise raamatus olevat).

Arusaam näiliste inimtegelaste pärinemisest kultusraamatutest (-filmidest?) tekitas minus tahtmist proovida kedagi Marlow kõrvale, et kes mulle sobiks ja natuke kõrvaldaks suhkruvati imalat maitset – lõpuks valisin välja miss Marple. Nende (kohati ühine) jumalate tegevuse uurimine oleks tore küll. Nende vaheline armulugu! Mmmm…!

Pealegi, kui üks mees armastab naise ilusat hinge, siis miks peaks ta seda va ilusat hinge nägema vaid kõrgete rindade, pikkade jalgade ja vonkleva tagumiku taga…

Tavaliselt kujutatakse ette, et kirjanik peaks looma oma jutte elu ja inimesi vaadeldes ja neisse end sisse tunda püüdes. Ulmekirjanduses kehtivad (kohati?, suuresti?) folkloori reeglid, kus jutustaja jutustab mõnd lugu kuulajatele juba tuttavate tegelastega ja see kas lugu liigitatakse ühte või teise kasti sõltub, samapalju kui jutustajast, ka kuulajast (folkloristist). Pärast ollakse liigitustega hädas – kas trikster tohib esineda naljandis, kui trikster on naljandis, kas ta on siis veel trikster (sest õige jumal ei tohi ju naljandis olla)?

Nii et, julgesti edasi, seltsimehed Eesti ulmekirjanikud – seos eluga võib olla, aga võib ka mitte olla! Miili või Miisu või Rita tegutsemine Eestis ei tähenda lugejatele vajadust (tänast) Eestit ka ära tunda. Aga … kui seda ümbritsevat Eestit ära ei tunta, siis tuleb jutustajameistelikkuses konkureerida Zelasny ja Gailmaniga!

Teine üldistus:

Mulle meeldib Koiott ja mulle meeldib Loki – seal, kust nad pärit on (vastavas mütoloogias). Mõlemad nad on taandatud taustategelasteks.

Ühest küljest, lugu töötab ka nii väga hästi.

Teisest küljest, kui intrigeerivad ja (oma mütoloogias) sümpaatsed tegelased! Minna nendest mööda on andestamatu!

Jagasin oma muret tuttava Lokiarmastajaga, tema ütles, et sellist juttu ei saaks lugeda – Loki on liiga … ebalojaalne, väärastunud huumorimeelega, ja … ja ootamatu.

Ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi võiks kulgeda jutt neile väärilist ruumi andes. Tavapärane arusaam heast, kurjast ja tegevuse psühholoogilisest põhjendatusest peaks küll päris pea peale pööratud saama. Aga neid peapealepöörajaid on palju – kolm neist on siin juba nimetamist leidnud. No miks nad siis nii poolele teele on jäänud?

Kirjanikud kardavad miskit tõeliselt suurt ja seda ei saa neile pahaks panna. Eriti seni, kuni tulemus mulle rõõmu pakub.

Natuke uitmõtteid jumalatest:

„Kusagil lennata“ jutust võib leida ka paralleele Jahve käitumisele.

Eelkõige Koiotiga ja tema maailma ümber (paremaks) tegemise kirele.

Jahvelegi tundus, et inimesed (maailm) pole piisavalt hea – tema ideaaliga võrreldes.

Kõiksugused pahade linnade ja suguvõsade hävitamised.

Alguses arvas ta juudid olevat äravalitud rahvas ja pühendas ennast nende õpetamisele. Juutidel läks ajaloos halvasti, nad polnud piisavalt edukad.

Jumal tegi lapse ja ohverdas selle, et juhtida teisi rahvaid oma sõnumi juurde (meenutage Shadow ohverdamist ja selle mõtet) – tulemuseks kristluse levik oma pahupidise halastuse sõnumiga.

Läksid mõned aastasajad mööda ja Jahvele ei meeldinud taas enda loodud tegelikkus – ta otsustas tagasi pöörduda karmi käe poliitika juurde – läks ja laulis Muhameedile ette uue sõnumi kõigile maailma rahvastele.

Millalgi hiljem haaras teda Kaarnalik letargia ja ükskõiksus. Võimalik, et ta kaotas lootuse inimeste suhtes, oma vägisi õnnelikuks tegemise ürituse suhtes – loobudes isegi nende vääritute hävitamisest.

Mulle avastuslik:

Varesetüdrukute ellusuhtumine – elades igavest elu on vist tõesti õigem loobuda murest eilse ja homse pärast ja fännata nätsukomme!

Elu on ilus!

See elu ilus olemise taju tuli vähe paremini välja kui „Ameerika jumalates“ – seal oli lõpp kuidagi nukker ja melanhoolne… Häirivalt Hollywoodlik mitme lõpu ehitamine – igale lugejakategooriale oma lõpp.

Kaksikutest:

Leidub mütoloogiaid, kus algloomine on seotud kaksikutega. Ühes variandis loob üks kaksikutest maailma teise kaksiku kehast, kuidagi on see seotud ka hea ja halb olemisega – vist oli nii, et tapetud kaksikust saab allilma valitseja…

Triksterist:

De Linti eeskujumütoloogiate mõistmiseks on (vist) keskne triksteri mõiste – mina saan sellest aru kui jumalast, kes on naljalembene ja elujanune, kaugelt erinev kristlikust tõsidusest. Taoline jumal on küllalt sage ja ei ole võõras Euroopaski.

Selle kohta allpool paar teksti, mis annavad esialgse ettekujutuse ja juhatavad huvilistele tee edasi:

http://et.wikipedia.org/wiki/Trikster

http://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Anne_Turnpu.pdf

Need kaks on sellised üldharivad, aga Eesti keeles on olemas ka triksteriteema baastekst, mis pakub selget lugemisnaudingut: „Vembuvana. Jänes. Winnebago lood. Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn, 2004, Loomingu Raamatukogu nr 33-35“.

Teksti loeti eesti keeles

Olen aastaid tagasi korjanud populaarsust, jutustades lastele siit raamatust pärit lugu Jackist, kes ei mäleta, et ta on vana ja võimas, ning püüab seega nõia lõksu kavalusega. See meeldis ka laste vanematele.
Nii naljakas, et mõned head raamatud lubavad endast ka tükke välja võtta ja omaette esitada.

Hiljem: Lugesin seda raamatut, kui ta eesti keeles välja tuli aastal 2001. Siis lugesin teda veel ja veel ja veel, ta oli mul ka kodus olemas, aga kellele ma ta laenasin, nii et füüsiline teos kunagi tagasi ei tulnud, ei mäleta.

Nüüd lugesin uuesti. Raamatukogust võtsin.
Huvitav, mul oli meeles, et lahe ja hea sündmustikuga, mul olid meeles osad tegelased (kuigi Kerry ja Katy olin näiteks unustanud, nende vanemluse loo täiesti unustanud ning mul oli mulje, et kägusid oli palju negatiivsemalt kirjeldatud, kui tegelikult), aga ei olnud üldse meeles, et nii hästi kirjutatud.

Nii tasakaalus positiivsed emotsioonid ja negatiivsed emotsioonid. Nii palju tegelasi, neist ainult üks selline, kellest oli natuke tüütu lugeda (mulle oli selline Rory, kelle ma ka ära unustasin, aga ei pea seda eriliseks kaotuseks - kellelegi teisele võib ta samas töötada ja nõme olla keegi või keegid teised), nii head lõpud (neid on mitu, aga KÕIK on head), nii palju tavatarkust nii põnevasse sündmustikku peidetud.

Nagu misasja.
See oli mitte ainult lahe, vaid ka hea raamat. Olen üllatunud ja seda positiivselt.
Lisaks üldisele heale maailmaloomele on see ka üks sellistest teostest, mis hoolikalt vaatab, et võiks meie igapäevamaailma sobituda. Võibolla üks osa oli, mis natuke vale tundus - see aja peatumise värk, miks elektrilised liftid ikkagi töötasid elektrita maailmas, miks õhumolekulid ei takistanud edasiminejaid, tolm õhus ka mitte, aga nt autod, inimesed ja loomad takistasid?

Aga isegi sel oli tegelikult "ei saa seletada"-seletus, ning kõik muu klappis. Nii võibki olla. Meie kõrval, kuigi nägemisulatusest väljas, võibki toimida selline maailm.
Mina usuksin küll hea meelega, et nii ongi.

P.S. Arvan, et just selle raamatu pärast meeldib mulle "Tiigrikutsu"-lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles