Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Gene Wolfe ·

The Fifth Head of Cerberus

(lühiromaan aastast 1972)

eesti keeles: «Kerberose viies pea»
antoloogia «Aphra» 2005

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
2
2
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)

Hallil ajal oli siinarvustatav lühiromaan esimene Gene Wolfe`i tekst, mida ma lugesin ning tuleb tunnistada, et autorist sai kohe nimi, mis meelde jäi. Olen hiljem lugenud kirjaniku nõrgemaid ja tugevamaid tekste, aga see esimene on selline armas, et viis tuleb kohe ilma igasuguse hinnaalanduseta. Tegu on lihtsalt hea looga!

Lühiromaani sisuks on ühe noormehe meenutused oma lapsepõlvest. Nooruk sündis, kasvas üles ja elab ka loo jutustamise ajal mingis kaksikmaailmas, mida asustavad Maa kolonistide järeltulijad. Planeet on üsna prantslastekeskne, kuid see pole eriti oluline. Noorukil on ka vend... ja vend oli tavaline inimene. Nooruk ise aga kloon. Mõtlesin tükk aega, et kas tasub seda fakti arvustuses välja öelda, kuid ka mina teadsin seda enne lugemist ning lugemisvõlu polnud küll väiksem. Tõttöelda polegi oluline, kas lugeja teab, et kes see nooruk on... lühiromaan on ju selle nooruki kasvamisest ja kujunemisest värvikas ja kummalises koloniaalmaailmas. Lummab, et autor ei seleta kusagil planeedi fantastilist olemust lahti... lihtsalt tegevuse käigus selgub ühte ja teist.

Tekst on täidetud kõige sellega, mis teeb Gene Wolfe`i teosed nii heaks (ja paljude jaoks sedavõrd arusaamatuks ning ebameeldivaks), ehk teisisõnu puudub loos otsene seiklus. Küll on aga põnevust ja pinget, mida tekitab antud fantastilise situatsiooni kirjeldamine ning tegelaste suhted ja üleelamised. On ka nn. uuele lainele omast eksperimentaalsust ja teatavat «räpasust» (narkootikumid, seks, teadvuse hämarad allhoovused jne.), mida autor kasutab õnneks siiski talutavas koguses ning pehmendab seda kõike romantilise loo endaga.

Mitmeplaaniline tekst, mis kandideeris nii Hugo, kui ka Nebula auhinnale. Ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel jäi tekst lühiromaani kategoorias kolmandale kohale.

NB! Lühiromaanist sai veel ilmumisaastal samanimelise romaani esimene kolmandik.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt nagu sibul, ühe kihi alt koorub järgmine, hoopis teistsugune. Ainult see, mis sealt lõpuks välja koorus, ei olnud küll see, mida oodanuks.

Sisuliselt on tegu ühe nooruki päevikuga. Kolkaplaneedil suletud hoones elav ja õppiv rüblik kirjeldab oma maailma avastamist, mis nagu ikka peidab ühe üllatuse teise järel. Ja kõik pole hoopiski nii nagu paistab. Kogu see kloonimise lugulaul ja androidõpetaja ning imelikud peresuhted õnnestub autoril siiski kuidagi kokku tõmmata.

Teksti loeti vene keeles

Raske on sellest loost sisu avamata midagi täpsemat kirjutada. Et tegu on noorpõlvemälestustega, et keegi meenutab oma lapsepõlve ja seda teed, mis ta vanglasse viis... Lugeja tähelepanu peab olema võrdselt tugevalt nii jutustaja isikul kui ka planeedil ja selle olustikul. Minajutustja on kasvanud üles bordelli pidava isa majas, koos oma venna ja kentsaka koduõpetaja mr Millioniga. Planeet on prantsuskeelne ja üsna selline maine, olulist hi-techi ei ole; küll aga mõned robotid ja kosmoselaevad. Sõsarplaneet Saint Anne`il on kunagi elanud aborigeenid, kes väidetavalt oskasid oma kuju muuta, ja kelle esimesed kolonistid tapsid. Selle huvitava maailma taustal hakkab siis minategelane jõudma puberteediikka ning ta isa hakkab tema peal toimetama kummalisi eksperimente. Kes, mis, kus ja miks on küsimused, mida seda lugedes kogu aeg küsid aga nii pagana põnev jutt ja intelligentselt kirjutatud, et vastuste peale mõtlema ei hakka. Tehniliselt on jutt küll kloonimisest, aga alles lõpus selgub, et millest siis tegelikult. Võimas tekst, väga võimas, ma kahtlen kas tavakirjanduses üldse saabki sama teemat nii sisukalt lahata.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest omapärane teos. Primaarne ei näi siin mitte tegevus, vaid peategelase (kelle õiget nime me teada ei saagi) sisemaailm. Niisugusel puhul võiks karta, et tulemuseks on mingi tüütu heietus, aga kaugel sellest. Välja on tulnud väga huvitav ja kauaks meeldejääv lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Hindes ei ole loomulikult kahtlust... Ääremärkusena lisaksin, et siin näib autoril olevat õnnestunud vältida paljude sopakakirjutajate suurt viga kloonimise teemal. Et siis on täpselt kontrollitud kasvukeskkonnaga päris kenasti ära põhjendatud, kuidas see ikkagi iga kord niimoodi juhtub, et kloonitud isiksus doonori sarnaseks kujuneb.
Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd mõtlema hakata, siis tuleb välja, et jutul üldkokkuvõttes nagu mingit erilist sisu ei olegi. Mees jutustab oma lapsepõlvest ning tutvumisest maailmaga, mis on nii kirju, kohati isegi võigas ning kindlasti huvitav. See on kummaline jutustus, kus eelkõige on rõhku pandud detailidele ja vihjetele ning kandev sisu jäätud tahaplaanile. Alguses arvasin ma, et tegu on jälle ühe sellise jutuga, kus mingi hädavaresest peategelane põhjendab ja õigustab oma tegusid. Õnneks pidin ma pettuma. See on tõepoolest hea jutt, mille hindes pole kahtlust. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Loetav ja oma rõvedusest hoolimata kaasahaarav lugu. Autor harutab detaile sujuvalt lahti, kuid kahjuks ei jõua oma looga kuhugi. Seetõttu saab jutt minult hindeks rahuldava. Oleks autor kasvõi mõnele "kes, mis, kus ja miks" küsimusele vastanud, oleks hinne kõrgem.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda teksti nüüd teist korda - esimene oli siis kui ta eesti keeles ilmus kogumikus "Aphra" 2005. aastal. Esimene kord ei jätnud ta mulle erilist muljet, oli koguni nii muljevaba, et ma ei suutnud enne lugema hakkamist meelde tuletada vähimatki pidet selle lühiromaaniga.

Analüüsides tagantjärgi ei saagi ma päris hästi aru, mis mulle selle teksti juures just meeldib. Ma pole eriline gooti/õuduse austaja, tekstis aga oli sellist perversset dekadentsi küllaga, mis neid stiile iseloomustab. Juba tegevuskoht bordell ja vihjete tasandil toimuvad rikaste härrasmeeste ja bordellis elutsevate tüdrukute veidrad ja kummalised lõbustused panevad fantaasiamahlad liikuma. Tekstis leidub kummalist, groteskile lähenevat dekadentset perverssust veelgi, kasvõi need võitlusorjad ja kogu see kummaline kloonimise teema, ebavajalike kloonide orjaksmüümine ja nii edasi. Tavaliselt mulle ei meeldi roiskumise ja mädanemise taotluslik lehk "gooti" romaanides, siin aga oli see üsna omal kohal ja andis mulle esmakordselt aimu, miks Wolfe`i suureks sõnameistriks peetakse. Siiamaani olid Wolfe`i loetud lood tekitanud minus parimal juhul ainult halvakspanevat ükskõiksust, halvemail juhtudel ärritust.

Üldiselt - kuna tegu on kolmest lühiromaanist koosneva tervikuga, tekkis terav huvi ka ülejäänud kahe osa vastu. Peab ilmselt muretsema. Seniks aga soe soovitus kõigile eesti keeles lugevatele ulmehuvilistele: tasuks üles otsida ja hankida 2005. aastal ilmunud Arvi Nikkarevi poolt koostatud kogumik "Aphra", kus see suurepärane lühiromaan sees on (seal on veel igasugust väärt kraami peale Wolfe`i loo muidugi veel).

Teksti loeti eesti keeles

Igav.
Lugedes ei teki pinget. Olen kaks korda lugenud, mõlemal korral suudan end vaevu läbi venitada. Tekib kujutlus, et see pealkirja „Kerberose viies pea“ peaks vist tõusma mingisuguse sümboli tasemele. No ei tõuse.
Kogu see prostide seltskond seal isakodus on kuidagi sootu ja seksuaalsusetu. Pole ka iha naistegelase vastu. Ei tõuse. Igav.
Kujutledes teksti põhjal autorikavatsusi, võib arvata ... lõpp, et kõik kordub (minategelane asub kõiges oma isa asemele), peaks tekitama midagi õuduse laadset. See eeldaks maja õhkkonna ja peategelase saatuse ettemääratuse jubeduse tajumist. Võib olla ka lugeja viga, aga midagi taolist ei toimunud.
Igav.
Need ühepoolsed teooriad (sotsiaalkonstruktivism ja täielik geneetiline determineeritus) on minu jaoks lootusetult rumalad. Nende peale jutu ehitamisel haardub algidee rumalus loosse ja tulemuseks on terviklik ja orgaaniliselt rumal jutt.
Kahe sai sellepärast, et sarnase konstrueerituse tasemega eestlase jutt on veel oluliselt igavam ja kesisem – see oli see jutt, kus ema käis vampiiridele litsiks ja lapsed olid sisuliselt omapäi jäetud, ehkki ema arvas, et teeb seda laste nimel ja pärast. Ema oli loll ja lapsed lollid.
Empaatia lollide suhtes (see puudutab ka Wolfe tegelasi) ja selle kaudu millegi olulise rääkimine nii inimesest kui ühiskonnast on võimalik, aga nõuab hoopis teisest kvaliteediklassist kirjutamismeisterlikkust (tõlkimismeisterlikkust?). Faulkner ei olnud igav.
Teksti loeti eesti keeles

Pea kogu jutt on justkui sissejuhatus, aga saab läbi veel enne kui tõeliseks tegevuseks läheb. Õiget põnevust ei tekigi. Lõpp on originaalne, aga väheveenev. Maailm on ilusasti kirjeldatud, aga selle kirjeldusega justkui kõik piirdubki.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles