Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Frank Herbert ·

Dune Messiah

(romaan aastast 1969)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1969; juuli - november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Düüni messias»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
11
7
2
3
0
Keskmine hinne
4.13
Arvustused (23)

On näha, et Herbert hakkab Dune'i järgedes haltuurat tegema, esineb iseenesekordamisi, ära hakkab kaduma see majesteetlik suurejoonelisus, millega sarja esimeses osas materjali käsitleti. Igavam kui esimene osa.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kuulun nende hulka, kelle arvates "Dune Messiah" on parem kui "Dune". Seda peamiselt selle pärast, et käesolevas teoses on siiski mingit tähelepanu pööratud või siis üritatud pöörata inimesele maailamvisiooni kõrval. DM on Pauli näitel lugu indiviidi ja ühiskonna kokkupõrkest, samas pole asi veel sedavõrd totraks muutunud, nagu "Düüni lastes". "Dune Messiah" on kolemst esimesest sarja teosest minu meelest parim, edasisi järgesid aga pole mul aga pärast "Düüni lapsi" mingit kavatsust lugeda. Mis muidugi kehtib kogu sarja kohta, on teadusliku maailmapildi eiramine -- ghola näiteks on bioloogiline mõttetus.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ca 5 aastat tagasi läbi soomekeelse “Düüni messiase”. Täiendas küll sarja maailma, nagu kindlasti ka iga järgnev teeks. Olen rahul, et soome keelde pole neid järgi rohkem tõlgitud ja loodan, et eesti keelde isegi seda ei tõlgita. Raamatul pole viga, aga seetõttu jääks nii mõnigi olulisem ilmumata. Kellele sari kolksatas, see leiab võimaluse need ingliskeelsetena läbi lugeda. Meelsamini loeksin eesti keeles neid kirjaniku romaane, mis talle endale rohkem meeldisid (“Santaroga Barrier”, “Hellstrom’s Hive”). Ja ei ole mingit huvi muude “Düüni” järgede vastu. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Kindlalt etem teos, kui Dune I, kuigi keeleliselt ehk no~rgem. Tegemist ongi rohkem filosoofilise teosega ja eelmise raamatu lahtiste otsade kokkuto~mbamisega. Minu jaoks leidis selles raamatus ko~ik lahenduse, ja Pauli isik sai lahti seletatud. See raamat pole mitte planeet Arrakisest, mis esimeses raamatus nii tähtis, vaid inimestest, fremenitest ja nende saatusest. Ja see saatus ei olnud mitte lilleline, kogu Messiah oli ise halvaendelise, hukatusliku alatooniga. See hukatus ei olnud mitte otseselt surm, aga surmagi ho¤gu vo~is seal haista. See teos meenutas Kristuse lugu... Mitte ilmaasjata polnud tal selline pealkiri. Läks ju Jeesuski vastu oma saatusele, seda teades. Läks teiste päästmise nimel, aga kas teadis ta ette, kui paljusid tal päästa o¤nestub? Ja veel teinegi kysimus on selles teoses - kas inimkonna aitamine, tema geenide segamine suures tapmises oli ikka hea, kui sellega kaasnes säärane vägivald, so~ge fanatism ja ohvrite hulk, mis universumis seninägematu ning ennekuulmatu? Ehk... Kas inimkonna huvid ikka kaaluvad yksikisikute, miljonite, tuhandete, sadade, vo~i isegi yhe inimese huvid yles? Ehk teisiso~nu - kumb on tähtsam - kas isik vo~i yhiskond? Ahjaa, selles raamatus oli kindlasti ka yks väga huvitav täiendus - Bene Tleilax - millest kyll vaid vihjeid, ent mis sellest hoolimata raamatule mo~jus kui sool supile. Ahjaa, erinevalt sellest esimesest Dune`st näis see teine kenasti to~lgitav olevat. Ja see raamat jääb mulle meenutama neid sygiseseid vihmapäevi, bussiootamist ja jalutuskäike Tartust Viljandi suunas ja vastupidi. Selle teevaeva vähendamise eest jään Herbertile ikka tänulikuks...
Teksti loeti inglise keeles

Pole sellel "Messiasel" viga midagi.Teistest järgedest ei tea,aga see on vägagi loetav.Intriige jagus rohkemgi,kui "Dyyni".Salakaval kujumuutja Bene Tleilaxist,Dyynist alguse saanud verine genotsiid teisitimötlejate kallal,Pauli vöimetus asja muuta,elluäratatud Duncan Idaho,kellele on sisse programmeeritud soov tappa Paul,arveteöiendamine vaenlastega...Neist teemadest oskas Herbert kirjutada suurepärase teose.Järgmised järjed pidid kuulu järgi olema ainult die-hard fännidele.
Teksti loeti soome keeles

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Võib-olla saaks isegi kõrgema hinde, aga esimese osa taustal mõjub romaan üsna kohutavalt. Väide majesteetliku suurejoonelisuse kadumise kohta on üsna õige. Monumentaalseid lahingustseene, hoogu ega suurejoonelist värvikust teoses pole, lugu baseerub valdavalt siseruumides toimuvatel dialoogidel. Esimeses osas sümpaatse kangelasena mõjunud Paul Atreidesest on saanud hädapätakast massimõrvar, kelle juhitud d˛ihaad väljub täiesti ta enda kontrolli alt. Vilets järg heale raamatule, a la "Asum ja Maa" . Sa issake, milline see kolmas osa veel tuleb?!
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes sama nauditav kui Düüngi esmakordselt - milline intriigide pundar ja järjest koomale tõmbuv silmus... Väga põnev!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean tunnistama, et võtsin Frank Herberti “Düüni Messia” kätte kahesuguse tundega, sest olin kuulnud et suurepärase romaani järjed pidid esimesest raamatust kõvasti nõrgemad olema. Samas eo saanid kohe mitte ka lugemata jätta, sest “Düün”, mida lugesin 6 aastat tagasi, on siiamaani minu meelest üks parimaid sf-romaane. Ja pettumust ei valmistanud ka “Messias” – selle raamatu kohta olevad kuuldused osutusid küll põhjendamatuiks. Minu meelest on “Messias” “Düüni” võrdväärne järg, kus sõlmitakse kõpuni esimese osa probleemid – küsimus võimust, prohvetlusest, jumala mängimisest ja usust üldse (Pauli liin). Muidugi pole siin sellist mastaapsust (nagu esimeses osas oli vajalik maailma väljajoonistamisel) ega hoogu, millega sündmusi kirjeldatakse. Aga ei peagi olema, sest “Messia” tegevus toimub lühikese aja jooksul juba kindlakskujunenud laval. “Düün” ja “Messias” moodustavad kokku Muad´ dibi diloogia, kus teine raamat on epiloogiks. Mahult on ta küll kasinam, aga mitte sisult. “Messias” on esimese raamatu hoogsa tegevusega võrreldes koll suisa kammerlik teos, kuid just seetõttu tulebki ehk esile tema sisuline tõsidus. Ja stiililt tõeline noir (Pauli ennustuse täitumine). Igatahes oli “Düüni Messias” mulle tõestuseks Herbertist kui heast romaanikirjanikust ja filosoofist, samas kui sarha avaraamat tutvustas autorit vägeva ja targa visionäärina. Kavatsen läbi lugeda ka teised düüno-sarja raamatud – olgu nende tase siis missugune tahes. Ilmselt olengi mina see die-hard fänn.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei arvaks, et "Düüni Messias" sarja avaromaanile palju alla jääks. Kuigi siin puudub "Düüni" mastaapsus ja suurejoonelisus, mida oli vaja selle eriti keerulise ja omapärase maailma ning olustiku ülesehitamiseks, on tegu siiski peaaegu sama nauditava lugemisega. Raamatu sündmus toimub umbes kümme aastat peale "Düüni" lõppu, kuigi tundub, nagu jätkuks ta kohe pärast selle lõppu. Kõik "Düünis" lahtiseks jäänud otsad seotakse ilusti ja eriliste üllatusteta kinni, aga see ei võta ära põnevust. Veidike etteaimatava lõpuga, aga siiski tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Düün on Messiasest siiski parem ja seepärast tuleb hindeks neli. Neli ka selle pärast, et teoses pole seda värskust mis oli Düünis ja ehk oleks sobinud Düün ilma pikema loota.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav oli lugeda dialooge, kus nad kõnelesid nii, et seda pidi autor pidevalt kommenteerima mida nad tegelikult ütlesid. Lisaks kõrbekultuuri läbiv mõju. Väga omapärase atmosfääriga raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Düün oli hea raamat. Väga hea, kui aus olla, kuid millegipärast meeldis mulle "Düüni messias" natuke rohkem. Mulle tundus "Messia" sisu kuidagi sügavam ja tõsisem ning ka kurvem. Kui viriseda, siis selle koha üle, kus ilmneb Pauli laste eneseteadvus. Pisiasjad, muud ei midagi. Hea raamat!
Teksti loeti eesti keeles

Kogu romaan on üks igav ühe vandenõu kroonika. Sekka on põimitud "sügavat" filosoofiat, mis aga lähemal vaatlusel osutub lihtsalt heietamiseks.Hindeks ei pane ma "ühte" ainult seepärast, et paadunud pessimistina usun: saab veel halvemaks minna ning nii pole mul järgede hindamiseks lihtsalt enam skaalal palle...
Teksti loeti eesti keeles

"Düüni messias" muutus iga leheküljega üha igavamaks ja igavamaks. Kui alguses oli hea lugeda siis lõpusirgel keerasin lehti aeglaselt ja raskelt kui terasplaate. Emode koloonia kuubis. Nutt hala ja häda, raske saatus mis rõhub tinase raskusega kõiki tegelasi kõrbeliiva, valu vaev ja õnnetus, segasevõitu sonimine, mitte midagi ütlev tarkapanek jne. Isegi Eestis pole elu selline ugri-doom. On ikka kindel, et Frank Herberti asemel pole seda raamatut kirjutanud hoopis mõnie eestlane kunagi 80-90nendatel aastatel ?

Tahaks Paulilt küsida, et mida sa ennast siis imperaatoriks tegid kui nüüd nii kuradima ettekujutlematult paha on ? Lasnud vanal imperaatoril valitseda edasi ja istund oma tolmund kõrbekoopas nagu nui. Nüüd nagu vedel seesamune rannaliival, ei saa istu ega astu. Iga hetk nutuvõru ümber suu. Jeesus oli Muad`Dibi kõrval optimistlik vennike.

Saan aru, et selle raamatu mõte on öelda - hoolimata idealistlikust kangelasest, kellelekõik esikteoses kaasa elasid, ja tema motiividest, tekib võimu ja bürokraatia lisandudes külm riigimasin. Aga see mõtteiva on nüri, kulunud ja liiga pikaks venitatud! Esimese osa ladususega ei anna võrreldagi.See kõik, mis tegi "Düüni" eriliseks, pekstakse messiases maha ja antakse asemele mingi ebamäärane asi, millesarnaseid on kirjutatud leegion.

PS: Ei pane ühte samadel põhjustel kui Andreas. Usun samuti, et võib veelgi halvemaks minna ja reserveerin madalaima hinde Dune edaspidistele järgedele (nendele mida ka fännid viletsateks peavad).
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Nooooojaaaaah.... Kui ikka on üksik väike endassetõmbunud linnake seal kusagil USA avarustes, siis on žanrile (milleks on horror) iseloomulik, et võõraga hakkab seal juhtuma üsna kummalisi asju. 
Žanrist suuremat ei pea, sestap enamuse positiivseid elamusi sain hoopis jutus leiduva malepartii jälgimisest, mis muide on kirja pandud nüüdseks käibelt kadunud inglise notatsioonis, millest kodumaine malekauge lugeja üldse ei ole võimeline aru saama. 
Siinkohal moraal: võõras kohas ära võõrastega malet mängi!
Ühesõnaga, oli kah... ilma maleta oleks täielik jura, aga nii venitab e(=2,718...) välja, mis olude sunnil ümardub kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles

Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt.
 
Ukraina sõdur korjab metsa alt pärast vene fosforpommi rünnakut üles põlenud kutsika. Kutsikas nagu kutsikas ikka, aga valgust pelgab hirmsasti. Oleks nagu loomulik, aga tegu on ... ma ei tunne ukraina folkloori piisavalt hästi, et öelda, kas sinatne elukas on autorite välja mõeldud või rahvaluulest laenatud. Igatahes lõpplahendus on kurb.
Sõda ei halasta mitte kellelegi.
Teksti loeti vene keeles

Jutu võiks liigitada Oldie nö rindelugude sarja. Õigupoolest on tal/neil müstilisi sõjateemalise jutukesi juba õige rohkelt. See siin käsitleb autori(te) kodulinna Harkovit pärast rašistide taandumist. Vallutajad küll läksid, aga sõja tagajärjed on linna jäänud. Tsiviliseeritud inimesed pole XXI sajandil ikkagi harjunud sõjaõudustega ja nii on paljudesse kohtadesse jäänud ... kuidas seda nüüd öeldagi ... ripakil vihast, raevunud ja masendunud hingejõudu, mis vabatahtlikult ei taha üldsegi igavikku lahkuda. Eriüksus tegelebki linna puhastamisega. Kuigi nemadki on tegelikult ripakile jäänud hingeriismed...
 
Hingekriipiv jutt.
Teksti loeti vene keeles

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Kui sarja "Viiking" esimesed 8 raamatut ilmusid järjest igal aastal, siis üheksanda eel oli viieaastane paus. Ja ulmeline osa on seekord piirdunud vaid napi kahe lõiguga. Ehkki peategelast on hakanud painama miskid unenäod neandertallastest, nii et äkki kisub veel tagasi ulmekamatele radadele, igatahes lõppu sel epopöal veel ei paista, pigem on aimata tulemas verist ja õnnetut.
 
Viikingiajast rääkivas sarjas on peategelaseks XX sajandi mees, kes imekombel sattus kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Selles raamatus teeb ta kaasa nii Ragnari viimaseks jäänud rüüsteretke kui ka Ragnari poegade kättemaksuröövretke.
 
Hoolimata ägedast veristamisest ei suutnud köita. Kuigi tegemist on ajalooliselt väga olulise episoodiga, tundub autori olema välja kukkunud pigem sissejuhatus peategelase järgmistele seiklustele.
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles