Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Rendezvous with Rama

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1973; september - oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kohtumine Ramaga»
Tartu «Aniara» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
16
6
1
2
Keskmine hinne
4.188
Arvustused (48)
Jüri Kallas

Olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et raamat on ka maakeelde ümber pandud. Lugedes asendus üllatus pettumusega ning jõudsin järeldusele, et auhindade rahe teenis see üllitis välja vaid seetõttu, et vanameister kirjutas mitmeaastase vaikimise järel jälle romaani. Hard SFi lugejale võib ju meeldida, kuid minu meelest puudus elementaarne süzhee. Kolme saab see raamat vaid seetõttu, et midagi seal siiski oli kui ma ta lõpuni viitsisin lugeda. Üle lugeda pole seni tahtnud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Just eile õhtul lõpetasin romaani teistkordse lugemise. Teadmata põhjustel meeldis oluliselt rohkem kui esimesel katsel. Kirjutatud on ta umbes samasuguses reporterlikus stiilis kui näiteks Arthur Hailey 'Lennujaam'. Tegevustik seisneb selles, et inimesed üritavad uurida ootamatult päikesesüsteemi tunginud tundmatut lendavat objekti. Minu meelest on raamat ka küllalt hästi tõlgitud. Siuke ehe tükk. Tõesti HARD SF. Üsna võluv on ka Päikesesüsteemi hõlvanud inimühiskonna administratiivse süsteemi kirjeldus. Loe läbi, sest järgnevalt on veel lugeda kolm kaheksakümnendatel ilmunud väidetavalt kehvapoolset ja Gentry Leega kahasse kirjutatud järge...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Clarke kohta nigelavõitu, ei jätnud mingit muljet head ega halba, kui tal on järg - ei ostaks. Samas - lugesin ta hooga algusest lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Ei meeldi see raamat hard sf-i fännilegi. Puudus tõesti süzhee ja korralikud karakteridki. Kohutavalt igav. Igav, igav, igav. Seevastu järjed, mille autoriks Gentry Lee tunduvalt põnevamad ja elavamad raamatud. Mis sest et tellised.
Teksti loeti eesti keeles
Janek Neltsas

Raamat omab peidetud mõtet, mida kohe ei tabagi. Vääramatut ei väära miski! Täpselt nii kirjeldab Clarke inimeste tühiseid püüdlusi saada aru millestki, millest nad ei olnud võimelised aru saama. Jäi üle ainult passiivselt järgi vaadata lahkuvale "miskile".
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mitte mingil juhul ei saa selle raamatu kohta öelda 'keskmine'. Sarnast üllitist lihtsalt ei ole. Igas raamatus, kus kirjeldatakse mingeid kontakte inimkonna ja mõne muu tsivilisatsiooni vahel, on inimestele antud mingi suur ja 'õilis' roll täita - öäk. Inimesed on ikka kohe niivõrd piiratud, et nendele ei jõua üldse mitte kohale, et keegi võiks tegeleda ka millegi muuga peale nende. See raamat peaks olema kohustuslik ka kõigile UFO-kummardajatele - kas nad tõesti arvavad, et kõigil neil tuhandetel lendavatel taldrikutel, keda nad omast arust näinud on, pole muud teha, kui mingeid armetuid inimolevusi uurida. Kui vähegi võimalik oleks, siis läheks ja suruks kodanik Clarke'il kätt selle teose puhul - väärt asjaga on ta maha saanud. Tavakodanikuni selle raamatu mõte ja sügav sisu aga kahjuks ei jõua ja nii hindabki ta seda raamatut kui 'keskmist' ja 'mittemidagiütlevat'. Btw, raamatu eestikeelne tõlge on nõrgem kui originaal - lugesin neid paralleelselt ja oli kohe näha, et mitmes kohas oli teksti lihtsustatud, täbar.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Indrek Hein

''Science'' on siin tõepoolest jõuline, pigem ongi tegemist doktorikraadi vääriva uurimusega, milles arutluskäigud on välja jäetud ja tulemustest vormitud ''fiction''. ''Ulme'' armastaja võib küll ulmamata jääda, aga ''science fiction''i fänn peaks saama täisrahulduse.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane tükk kohtumisest tundmatu lendava objektiga. Ei ole ta selline raamat, mille pärast just lakke tõuseks, kuid ka mitte kõige hullem. Teist korda ilmselt lugeda ei taha, võibolla hiljem.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kordan üle eelpoolesinenud väite, et tõlkes on kohati lubamatult eksitud; tõtt- öelda hakkasingi ingliskeelset originaali uurima seetõttu, et eestikeelne tekst oli aeg-ajalt ilmselgelt mööda. Muidu oli vanameister oma tavalises hiilgevormis - säravalt julge ja uudne ning sealjuures usutav ja loogiline, sügavalt filosoofilise alltekstiga teos. Loomulikult on seal asju, millega võib mitte nõustuda, aga lõpuks on autori asi kujundada jutustust nii, nagu ta heaks arvab, ja kogutulemus on mõjuv. "Science fiction" parimas tähenduses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kristjan Sander

Siin on täidetud nõue, millest rääkisinarvustuses "Brave New Worldile". Ka siin on peaprobleemile suudetud väljapeetult keskenduda, sisse pole toodud midagi sobimatut, mis võiks üldise jutulõnga segi ajada. Palju parem, kui "The City and the Stars", mida ma ei väsi laialivalguvuse osas negatiivseks näiteks toomast, ja üks paremaid Kontakti lugusid, mida olen lugenud. Kahjuks solgiti teose üks võimsamaid ideid, viimase lõigu puänt hiljem ära viletsamate järgede poolt, kuid seda ei saa muidugi sellele teosele ette heita.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitav on see (need kes ei ole raamatut lugenud, kuid kavatsevad seda teha, ärgu siit edasi vaadaku -- muidu pole pärast enam võib-olla põnev), et terve raamatu vältel ei tooda sisse ühtegi sellist "päris" tulnukat -- olgu ta siis hea või paha, kuid ometigi on kogu aeg pinge üleval ning selline tunne, et mõni neist kohe kuskilt väja astub. No mulle igatahes meeldis, Clarke raamatutest parim, nii vähe või palju kui ma neid lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, mille idee näitas ära lõpplahendus. Näidatakse koht kätte inimestele, kes arvavad ennast olevat tähtsaimad ja targeimad siin maailmas: kellegi või millegi jaoks pole inimkond eriti tähelepanuväärne nähtus... Meeldis väga ka idee Ramast endast, kui hiiglaslikust ruumilaev-maailmast.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lugeda kõlbas küll. Omapärane sihuke. Harvaesinev juhus (aint strugatskid meenuvad) kus olnukad üritavad tulnukate tähelepanu võita a need ei tee väljagi.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Meeldis, et taas on ininkond kord paika pandud. Enda arvates võime küll kõvad olla, aga...
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Väga hea raamat. Minu meelest Clarke parimaid. Kuigi lugesin paar-kolm aastat tagasi, on siiski väga hästi meeles. Kui "Linn ja tähed" tundus suhteliselt ebausutavana, siis "Kohtumine Ramaga" oli väga realistlik. Täiesti võimalik, et mingi Rama sarnane kosmoselaev läbi meie tähesüsteemi sõidab (kusjuures teda ei huvita absoluutselt, mida sellest arvab see tühine inimkond). Peale selle oli väga hästi kujutletud võõra tsivilisatsiooni erinevust meist. Selle sümboliks oli kolm, selles ruumilaevas esinesid mingid orgaanilised robotid jne. Samuti oli minu meelest väga hästi põhjendatud inimeste mõtted ja käitumine. Tõeline "Science Fiction". Seda lihtsalt tuleb lugeda (vähemalt tõelisel SF fännil). Hinne on ja jääb "viieks".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Lihtsaid ja selgeid tõdesid ei pea niimoodi margariiniga kaela määrima. Ei ole jah inimikond kõiksuse A & O, aga seda ei pea nii pikalt ja tüütult seletama. Sapienti sat. Loo idee iseenesest pole ju halb, aga taoline kirjutamisstiil ei pane vaimustuma. Väga ighav raamat. Kõige tüütumad kohad olid Rama sisekirjeldused. Annan autori fantaasiale küll au, aga jällegi - kirjutama peab siis huvitavamalt.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Tegelikult oli raamat ju mõeldudki sündmustevaeseks pildiks kohtumisest sellega, mis ei tee meist väljagi. Muud ei olnud vaja, kaasa arvatud järgesid. Teaduslik-tehnilise pildikesena suurepäralisel tasemel, ka see meeldis, et inimene kui selline oli VÄGA kõrvalosatäitja. Inimkonnale ära just ei tehtud, neid lihtsalt ei pandud tähelegi. Selline lugu oli ka ühel vene autoril, nimega "Lihtsalt varblased."
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Katjusha

Nõustun eelkirjutajatega: raamatu parim osa oli inimkonna täielik ignoreerimine. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Samas tundus, et ACC oli totaalselt võõraid tulnukaid ikkagi üsna inimlikena kujutanud: laevas olid mugavalt trepid ja leitud skafandri põhjal võib oletada, et ka Ramalased liiguvad tagajäsemetel. Tõenäolisemalt on aga teiste planeetide asukad ikka nii teistsugused, et neile pole vaja ei treppe, vett ega õhku.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Tegelikult on küll hea raamat, aga küündimatu tavakodanikuna tunnistan ausalt, et ei meeldinud. Mis mõte on igasuguste muuilmlaste tehnika uurimise kirjeldustel ilma muuilmlaste psüühikata? - mina aru ei saa. Võib-olla targemad saavad.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Ei, viga pole sel raamatul midagi.

Kohati tundus küll raamatu hoog sumbuvat, kuid sellest sai kiirelt üle. Kirjeldatatvad ideed on loomulikult, nagu Clarke`ile kohane, väga head, kuid sellest jääb mõnikord väheks.

Viis jääb panemata seetõttu, et ta tundumise järgi natuke nõrgem on kui mõned teised teosed...

Aga lugeda käib küll!

Hindeks "hea"
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Ikka jälle mina versus Clarke. Aga see oli teine raamat, mida ma lugesin ja igaljuhul lugemist väärt. Sellest on arvutimäng ka tehtud!
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kohutavalt igav raamat. Tuim ja puine. Ei oleks Clarke`ilt küll sellist käkki oodanud. Oleks siis raamatus pisutki elu sees, praegu on selline tuim raport stiilis läksime-nägime-tegime, raamatus pole absoluutselt põnevust. Ei tea kas see nüüd oli Clarke`i või tõlkija viga, aga üle "2" panna praegu küll ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Minu lemmik Clarke`lt. Mind haaras see raamat kaasa. Meeldis aeglane hargnemine, milles siiski piisavalt põnevust. Minu jaoks on Clarke`i oskus kirjeldada suuri objekte üks ta firmamärke. Selle raamatu lugemise järel tekkis tahtmine ära käia Sri Lankal ja ise kogeda, millisena need sealsed Clarke´i inspireerinud ehitised paistavad:). Sai kaasa mõelda, tunda ja unistada. Mida ühest ulmekast(ja ka muust heast kirjandusest) muud soovidagi.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Ostsin raamatu siis kui ta eesti keeles ilmus, siis ilmus ju eestikeelset ulmet nii vähe, et kõik mis letile tuli sai ka omale ostetud. Esimene mulje, mis lugedes jäi, oli lubamatult kehv tõlge. Eriti alguses. Vihaga hakkasin lausa pliiatsiga jooni allal tõmbama kirjavigadele ja sci-fi fänni jaoks "valedele" terminitele. Tõlkijate nimesid vaadates selgus, et neid oli kaks, ilmselt siis üks tõlkis 7 esimest peatükki ja teine edasi, kuna vahe oli ikka oluliselt märgatav. See raamat hakkas rohkem meeldima peale mitmekordset lugemist, mis muljet avaldas, oli ka enamuse varasemta kommentaatorite poolt märgitud "hoolimatus" inimeste sebimise vastu. Kusjuures isegi ei saa lõpuni aru, kas see peabki nii olema, või on pikal teel ikkagi midagi untsu läinud. Samas on minu meelest Clarke`il ka paremaid asju, sellest 4 (pluss)
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pidada... aga, noh, ega ma ei suuda õudukaid  samal põhjusel lugeda. Jedem das Seine.
Küll pean ütlema, et Rama järgede lugemisega pole ma siiani hakkama saanud; võib-olla nõuavad rohkem pealehakkamist.
Lõpuks soovitan romaani lugeda originaalkeeles, või kas või vene keeles. Eestikeelne tõlge on sihuke naiivsevõitu, mulle tundub, et tõlkija fantastikat väga palju lugenud ei olnud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Eilish

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Eilish

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles