Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

ajakirjapublikatsioon: «Colliers» 1952; 28. juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kõuekärgatus»
«Horisont» 1968; nr 5

«Kõue kõmin»
«Mardus» 1994; nr 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Mardus
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
16
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)
Andri Riid

Siin on midagi jäiga ajateooria pooldajatele. Minevikku dinosaurusesafarile viidud teravate elamuste otsija teeb hirmust püksid täis ja astub seal kogemata surnuks tühise liblika. Viimasest piisab, et olevikku pea peale pöörata. Süüdlane saab lõplikult piki tatti, kuid lugu siiski maksimumhinnet ei saa, sest Bradbury kirjeldab vaid emotsioone, jättes ajamahhinatsioonides tuhnimise teistele.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Bradbury on püüdnud teise äärmuse poole ajarändamise paradoksi käsitlemisel: selle loo järgi põhjustab ükskõik kui suur muutus minevikus tohutuid ja ettearvamatuid tagajärgi tulevikus. Vastukaaluks võiks seada Asimovi "The Ugly Little Boy", milles on aja "iseenesest tervenemise" kontseptsioon välja toodud. Loomulikult on esimene variant levinum ning usutavam, kuid viib paraku järeldusele, et IGASUGUNE ajas rändamine mõjutab tulevikku. Bradbury kirjeldatud ettevaatusabinõud ajas rändamisest on mõttetud, sest rida auke jääb ikka lahti: värvipommi värv sauruse kehal (kuulid, tõsi küll, võeti kaasa) ning ebaloomulik haav, mis võivad põhjustada mõne äärmiselt tähtsa mutuka surma, õhumolekulide liikumine, mida nagunii ei ole võimalik vältida jne. Kui juba suvalise liblika tapmine tõi kaasa piisavalt tõsise tagajärje, siis ei ole need efektid sugugi tähtsusetud. Aga idee on hea ning selle eest saab oma nelja kätte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jaanis Tali

SF üks leivanumbritest ju: mine aga ajas tagasi ja keera endale (või teistele) sikku nii, et vähe ei ole.Aga lugu on veenvalt ja meeldejäävalt kirja pandud ja mõjub. Hea loo kirjutamiseks ei peagi enamasti mingites mahhinatsioonides tuhnima.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Võibolla mulle lihtsalt meeldivad ajas rändamise tekstid aga selle loo puhul pean oma arvamust kohendama, et "neli" on Bradbury parim tase. Alati ikka ei ole. No arvame puändi ette ära aga lugu on hea ikkagi.Väheke häiris see natsismindus. Aga mis teha, see ju jänkide suurim hirm.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Väga hea lugu. Mulle küll meeldis, lugesin mitu korda. Üldse oli see `Marduse` Bradbury ekstra tohutult tervitatav idee.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Piisavalt hea, et viit väärida. Ajaloo muutumine on muidugi tühise liblika surma tõttu päris ränk, kuid mitte keegi ei või öelda, kuidas see sündmus tegelikult ajalugu mõjutaks. Mulle igatahes asja esitamise vorm meeldis - keele moondumine ning teise tüübi võit valimistel minevikust tagasi pöördumisel.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Ehkki ajarändude idee on äraleierdatud, oskas Bradbury seda ideed siiski keskpärasel - ei - meeldival kujul vormindada. Peategelase tühine viga minevikus, mis oleviku pea peale keerab ja siis veel see suur-tükk-ajab-suu-lõhki moraal... noh, pole paha. Hilisem originaalis lugemine sundis hinnet "4" pealt "5" peale tõstma.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Jüri Kallas

Aastaid oli see jutt minu jaoks Ray Bradbury ideaaltekst ning on siiani üks lemmikuid...

Ausaltöelda ei huvita mind karvavõrdki mingi ajateooria, kuigi ka siin on üks ebateaduslikumaid ulmakirjanikke sedapuhku endale ebaomaselt meeldivalt tasemel. Mulle on selles jutus alati meeldinud just need emotsioonid ja pildid. Väärt jutt, kus minuarust on kõik kõigekõrgemal tasemel... kasvõi selline pisike kõrvaldetail aastaarvude näol, mida ajarännul (autori poolt) möödalibisemas märgatakse...

Pean tunnistama, et kuigi ma hindan tohutult Mario Kivistiku teeneid Ray Bradbury eestindamisel, jääb «A Sound of Thunder» minu jaoks siiski eelkõige Andres Tarandi tõlgituna «Kõuekärgatuseks» – usun, et paljuski mängib siin rolli minu noor iga, milles ma jutu esmakordselt lugesin, kuid ikka aastaid oli Andres Tarand minu teadvuses siiski eelkõige tohutuhea Ray Bradbury tõlkija!
Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles
Dragofor

Üsnagi meeldiv ajarändude teemaline lugu, kus Bradbury on tasemel nagu alati. Tuleb tunnistada, et asi oli lugemist ja tähelepanu väärt, kuigi minu enda jaoks vähendas teose hinnet just see emotsionaalsus, kuid samas pean tunnistama, et teistmoodi kirjutatuna oleks asi samuti nadi olnud. Nokk kinni, saba lahti... Igal juhul, minevikus toimuvad pisimadki muutused võivad muuta ajalugu. Mind huvitaks aga väga, kummal siis õigus on, kas Bradbury`l või Asimovil, kelle nime üks eelnevaist arvamusavaldajaist samuti esile tõi? See määrab ju üsna paljugi selles osas, kui palju rakendatav on ajarännud ka reaalsuses, juhul kui see kunagi teoks saab. Ja mine sa tea. Äkki ühel päeval saabki...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Kord aastaid tagasi kuulsin lugu raadiost ja see jäi siis muidugi kõige põnevama koha peal pooleli. Igatahes hakkasin ma siis otsima, et kelle lugu ja mis pealkiri. Kulus aega mis ta kulus, aga kätte sain! Huvitav on tegelikult mõelda, mida põhjustab iga meie samm, iga mõte kauges tulevikus - nt võib üks aevastus kuskil maailmas orkaani valla päästa...Nii et vaadake ette...
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Väga hea ajarännu teemaline jutuke. Meeldis just see, et jutt oli ehitatud üles emotsionaalsele tasemele, mitte aga tehnikale. Jajah, suur tükk ajab suu lõhki. Kindel viis.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Tarts

Igati hea ja ladusalt kirjutatud lugu. Alla viie ei t6use minu käsi kuidagi panema.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Krafinna de Kraax

Hmm. Jälle see vana sara: mõtlesin loo esimesi ridu lugedes. Otse loomulikult, lugesin seda kunagi kogumikust, nüüd aga Horisondi väljavõttest. Jättis parema mulje. Miskipärast. Tõlge?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Just selline Bradbury mulle meeldib. Ja seda enam veel dinosaurused, kes juba pisipõlvest peale mulle väga sümpaatsete tegelastena tundunud. Lugu oli lihtne ja oma lihtsusega ta ka tabas (nagu enamjaolt kõik R.B. tekstid).
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Üks enimmeeldivaid Bradbury tekste, olgugi et (ainuke võimalik) lõpp oli juba algusest saati teada. Ehkki sääraseid jutte on suhteliselt palju kirjutatud on see päris hästi välja kukkunud. Eriti koomiliselt on minu arust välja tulnud see koht, kus peategelasel hakkas kiire võitlusplatsilt lahkumisega.

Siiski leidus ka siin paljugi ebaloogilist nagu ka hr. Sander juba mainis: Kui tõesti minevikus isegi rohuliblet liigutada ei tohi, kuidas siis saab juttu olla veel dinosauruste jahtimisest. Paratamatult, kui see kütte märkab, teeb ta mõne muu liigutuse, kui ette oli määratud ja lömastab või jätab lömastamata mõne sitika. Samas aga kui tulevik tõesti muutub nii palju, et isegi kirjakeel on teine, kuidas siis küll saavad valimistele pääseda samad inimesed?
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Loogikavigadest kubisev äärmiselt mõjus tekst. Vastutusest, kausaalsusest jms. Mulle lihtsalt meeldib Bradbury võime otse ajju (peamiselt küll emotsioonide aladesse) virutada. Loomulikult olid ajarändude firma ettevaatusabinõud puudulikud, aga mis siis, tegemist oli pigem moraalse probleemiga. Bushido. Lisaks jällegi kirjutamisoskus: eelajaloolisuse kirjeldused väga võimsad.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kui ülejäänud teksti võib defineerida sõnaga hea, siis lõpp muudab asja väga heaks! Kuul rauda ja kõmaki, väga tore. Väga viis!
Teksti loeti eesti keeles
Ivar Mällas

Kohe kuidagi ei taha sellist teooriat uskuda. Ma arvan, et ühe isendi tapmine ei suuda mõjutada tulevikku, eriti kui tegu on veel putukaga. Neid ju nii palju. Häirisid ka loogikavead. Kui juba taime peale ei tohi astuda, siis ei saaks ju üldse ajas rännata. Kui ikkagi uskuda seda, et pisike muutus minevikus nii palju tulevikku mõjutab, siis miks olid muutused loo lõpus nii väikesed?
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga hea emotsionaalne lugu! Lõpp toob lausa mõnuvärinad ihule!
Aga lugege tõesti seda "Horisondis" ilmunud Andres Tarandi tõlget, see on lausa klass omaette.
P.S. Loo ainetel on 2005. aastal ka samanimeline film vändatud - seda vältige!
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Eilish

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Eilish

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles
Eilish

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles