Time Out of Joint on paranoiline ulmelugu. Peategelaseks on Ragle Gumm, Teises Maailmasõjas Vaikse Ookeani rindel teeninud poissmees, kes pole pärast sõjaväge endale elus õiget kohta leidnud ja elab loo toimumise ajal, 1959. aastal ühes unises Ameerika väikelinnas oma õe ja õemehe juures. Töö asemel tegeleb ta ühe üleriikliku ajalehe igapäevase mõistatusesarja lahendamisega ning on selles nii osav, et teenib korralikku raha ja on saanud isegi väikest viisi kuulsaks.
Kuid millegipärast hakkab Gummile tunduma, et midagi on valesti. Igasugused väikesed detailid räägiksid talle nagu mingist teistsugusest reaalsusest, mis ei lähe kokku sellega, mida ta iga päev näeb ja kuuleb. Ning sellele lisaks hakkab teda kummitama mõte, et tema igapäevane ajalehemõistatuse lahendamine on ainult trikk tema kinni hoidmiseks - ja mis veel hullem, kõik teised inimesed tema ümber on selle plaaniga seotud ning tema on ainus, kes tõde ei tea...
Peab ütlema, et tegemist on väga huvitavalt kahekujulise looga. Ma vaatasin, et Dick on selle kirjutanud just siis, kui ta parajasti oli lõpetamas oma kirjanikutee alguskarjääri, mil ta rohkem pulp-stiilis lugusid kokku pani. Ja tõesti, üks tema esimene suurteos "Mees kõrges lossis" sai valmis juba kolm aastat peale seda raamatut. Ilmselt seetõttu on siin loos esindatud mõlemad pooled, millest üks on suurepärane, teine... aga mitte nii väga.
Kui rääkida suurepärasest poolest, siis seda on siin umbes esimesed 80% mahust. Dick on silmatorkavalt hästi kujutanud 50ndate Ameerika väikelinnaelu kui midagi, mis on juba iseeneslikult paranoiline. Ühelt poolt kõik need tööl käivad mehed ja kodus istuvad naised, teiselt poolt tuumasõjaoht ja tsiviilkaitse organiseerimine vabatahtlike poolt. Hiljem on seda teemat muidugi korduvalt kasutatud, aga Dick on teinud seda juba siis, kui kõik see oli alles reaalsus.
Kogu selle kujutluse ehtsus ja ehedus on see, mis annab jõu reaalsuse aeglasele lagunemisele ja Gummi kasvavale paranoiale. See kõik saavutab haripunkti, kui ta hakkab üritama linnast lahkuda, kuid see ebaõnnestub erinevatel põhjustel üha uuesti ja uuesti. Kuulus film "The Truman Show" (mis muidu, peab rõhutama, on hästi erineva mõtte ja teostusega) on näiteks seda aspekti nii sarnaselt kasutanud, et raske oleks siin seoseid mitte tõmmata.
Kuid siis jõuab lugu lõpplahenduseni - ja ausalt öeldes pole see suurem asi. Mõttena pole see sugugi halb ja vastab kenasti vähemalt mingitele küsimustele Gummi reaalsuse olemuse ning ajalehe igapäevase mõistatusemängu olulisuse kohta. Pärast kõike eelnevat on see siiski paras pettumus. Õnneks ei võta see palju ära sellest, mis kogu eelneva osa heaks on teinud ja ausalt öeldes töötab lugu mingis mõttes täitsa ka ilma selleta.
Hinnang: 7/10
