Kuigi loetav ju ka lõbusa ja ulmelise jutukesena, vääriks lugu tähelepanu teisestki küljest. Tegemist nimelt esimesega Vennaskonna ja sellele lähedaste isikute kollektiivse loominguna sündinud proosatekstidest. Kambakesti istuti koos ja igaüks lisas lause, seda tehti palju kordi, kaanel nimetatud autorid ühtlustasid teksti. (Ei olnud teose sünni juures, küll aga olen näinud ka üht käsikirjalist, rohkem “harali” varianti.) Niisiis on huvitav jälgida, kuhu noorte inimeste mõte on liikunud, kui mingeid piiranguid pole esitatud. Kui keegi pakkus välja midagi, mis teistele peale ei läinud, siis see liin lihtsalt ei arenenud ja unustati. Ja vastupidi, poolehoidu leidnud tegevused ning tegelaskujud leidsid põhjalikumat arendamist. Tegevused, nagu arvatagi võib, pidid olema põnevad, meenutades spiooni- ja ulmejutte. Nii et need teemaarendused on siis nagu ühisosa teatud seltskonna ettekujutusest, milline oleks põnev ja sisukas elu... Rõhutaks, et eesmärgiks ei olnud algselt avaldamine, millegi _teistele_ teavitamine, vaid mõnus ajaviitmine, mille käigus pöörduti - kui nii võib öelda - kollektiivse alateadvuse lätete poole. Minu jaoks oli suurimaks üllatuseks, et punkarid ei pääsenud oma kujutlustes ilgetest vanameestest, kes seejuures veel igasuguseid kavalaid asju korraldasid. Teisiti kui Brezhnevi varjuga ei oska seda seletada... Ka omade tegelaskujude käitumises on kollektiivse loomingu märke - kui keegi kirjutas oma lemmikule mingi positiivse sammu või ütlemise, oli ülejäänutel päris mitme lause ulatuses aega seda korrigeerida. (lk 22 - Super-Villu tungib ootamatult furgooni, kus ta sõpru vangis hoitakse, saab järgmises lauses jalaga ning rohkem teda niipea ei meenutata.) Kui esimest korda sellest kirjanduslikust eksperimendist kuulsin, ei suutnud uskuda, et midagi välja võiks tulla. Tulemus imho siiski üllatavalt ehe ja nauditav. Tausta teadmata võib küll kummalise ja ebajärjekindlana tunduda.