Olen seda romaani lugenud kõigepealt eesti keeles, siis sattus mingi originaalväljaanne kätte. Ning eelmise nädala ühel öösel – kui und ei tulnud – lugesin antud romaani ka vene keeles läbi.

Miks ka vene keeles lugesin: lihtsalt ei viitsinud voodist tõusta, kuid diivanilaual oli parajasti üks paks venekeelne Arthur Conan Doyle`i ulmevalimik. Loomulikult võtsin ma unelektüüriks juba loetud teksti.

Hea raamat on.

Lugesin ilusti lõpuni, ega jäänudki magama, kuigi mul see peaaegu pähe juba kulunud on.

Võiks öelda, et suisa kanooniline «kadunud maailma» (ingl. ka «lost race») lugu. Sisust pole mõtet rääkida, seda raamatut on mitmes-setmes trükis ka eesti keeles ilmutatud. Kes vähegi leiab aega klassikaga tutvumiseks, võiks paar tundi oma elust sellele romaanile pühendada, kui ta seda muidugi teinud juba pole. Asi on igatahes seda väärt.

Lugege!!!

Teksti loeti eesti, inglise ja vene keeles

Targo Tennisberg

17.08.1997, kell 21:49

Tundmatu Arvustaja

1.10.1997, kell 01:19

Tore lugu legendaarse Sherlock Holmes'i "isalt". ACD tõestab veenvalt, et hea kirjamees suudab end näidata igas zhanris. Jutt ise sisaldab mitmeid elemente, mis vahepeal ulmes lausa kanoniseeritud olid: raske ja vaevaline retk kuhugi "maailma äärde", veidrikust professor kummalised ja uskumatud seiklused... Õnnis sajandialguse maailm, mil Maakera oli palju-palju suurem kui praegu... Soovitan!

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

23.10.1997, kell 18:43

"Kadunud Maailm" on "Maracoti Sügavikuga" võrreldes nagu öö ja päev. Raamat oli huvitav ja seiklusrikas. Kui nüüd seda võrrelda Crichtoni "Jurassic Parkiga", vòib oletada kust MC on oma jutukese idee saanud. aga tegelikult siiski mitte vist. Tore, et selles raamatus spekuleeriti veel tundmata kohtadega ja ei tehtud sama viga mis Maracoti raamatus. Ega praegugi ju keegi ei tea, mis kusagil maailmas olla võib, äkki ongi kuskil veel alles mingisugused sauruselaadsed elukad (nt. Loch Nessi järves). Antud raamatus küll põnevusest puudu ei tule. Soovitav lugemisvara igas eas ulmehuvilistele.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

6.11.1997, kell 18:14

Üks lapsepõlvelemmikuid, mis seal salata. Selle kõrval näivad kõik kaasaegsed variatsioonid sauruste teemal abitute ja kulunutena.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

21.01.1998, kell 15:57

Esimest korda lugesin pägalikust peast. Pani võbisema. Eriti hästi läksid peale illustratsioonid ja kogu see teaduslik ja tark jutt sinna juurde. Laiendab silmaringi ja rahuldab esteetilist maitset, vähemalt minu oma. Pani kaasa elama.

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

24.01.1998, kell 00:53

Kuna raamatu kirjutamisel pole kirjanikul olnud muud sügavat mõtet peale suure lugejamenu saavutamise, siis poleks ta tohtinud niivõrd paljusid ebatõenäolisi asjaolusid ühes raamatus kokku viia.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

16.03.1998, kell 11:32

Eelpool öeldud, kuid käib ka minu kohta: lapsepõlves korduvalt loetud lemmikraamat.

Teksti loeti eesti keeles

kuits

17.03.1998, kell 07:09

Põnev, tõesti põnev. Ei tea kas "Jurassic Park" on ikka sellest raamatust inspireeritud, nagu siin eespool on väidetud? Mingit muud sarnasust mulle küll silma ei torka, välja arvatud muidugi dinosaurused. Aga need võivad ka mõnikord kahe silma vahele jääda.

Teksti loeti eesti keeles

Olev Toom

20.03.1998, kell 18:04

Väga hea raamat. Sest pakub lugemismõnu nii kümneaastasele poisikesele kui viiekümneaastasele mehele (kui see muidugi pole suutnud poisikest endas lõplikult hävitada). Huumor annab lisaväärtuse.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

7.05.1998, kell 23:08

Muidu ju päris kena, aga see teaduslik ja tark jutt... No ega ikka ei ole küll teaduslik ja tark surnud loomade südameid veel paar päeva pärast surma tuksuda lasta ja olid ka mõned teised asjad.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

29.03.1999, kell 16:30

Saurused on ajast aega pakkunud kirjanikele ainet , kes on seda suutnud kasutada paremini, kes halvemini. Doyle on olnud oma tasemel ega valmistunud pettumust. Üsna loetav raamat ja pakkus mulle suuremat naudingut kui Crichtoni samaaineline teos.

Teksti loeti eesti keeles

Satyros

30.03.1999, kell 22:30

Väga omapärane teos iseenesest häst välja kukkunud ning väärib kiidusõnu Minu arvates on pareim sauruste ja eelajalooliste elukatega olev raamat mida ma olen lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

31.03.1999, kell 15:50

Ka sellele klassikaromaanile heidavad meie baaslased ette vähest teaduslikku põhjendatust! Noh, aga see polnud ju üldse eesmärk!. Conan Doyle soovis lugejale pakkuda fantaasiaküllase retke maailma minevikku ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Oma aja kohta oli kindalsti tegemist suure julgustükiga. See raamat on mõjutanud samalaadseid teoseid "Ershoti kraatrist" kuni Crichtoni seepideni välja. Muide "Jurassicud" meeldisidki mulle tükk maad vähem, just see bioloogiline-geneetiline teaduskamm muutis nad igavaks.
Lugesin "Kadunud maailma" ka täiskasvanuna ja tunnistan, et kannatab lugeda küll, tekst on küllaltki kvaliteetne ja asjalik. Puudub ajastule omane heietamine ja üliemotsionaalsus.

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

21.01.2000, kell 06:36

Kunagi oli ikka põnev ning hirmutav küll. Siiani meeles kirjeldus sellest, kuidas rahvast kaljult alla ogade otsa loobiti. Nüüd vanemas eas aga uuesti lugeda vist küll enam ei viitsiks.

Teksti loeti eesti keeles

21.03.2000, kell 20:09

Hea raamat. See raamat näitab veelgi ACD geniaalsust. Mitu korda läbi loetud raamat. Eriti haarasid mind huvitavad karakterid ja sündmustik. Professor oli tõeline pujään. Teised ACD ulmekad ei ole nii head.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

22.05.2000, kell 11:24

Minu esimene raamat. S.t esimene raamat trykita"htedega - enne seda olin lugenud suurekirjalisi pisiraamatuid nagu TIBU.Sellest sai alguse minu kiindumus raamatute vastu - nii et meeldis (kuigi elamusi eriti ei ma"leta.. palju me ikka oma teisest eluaastast ma"letame).Viimati sai teda ta"ie to~sidusega loetud kaheteistkymnendal eluaastal - siis leidsin selle asemele Obrushtshevi veidi harivama dinosauruseepopo"a - "Plutoonia". Samas nostalgiatekitajana, raamatuna omaette, minu esimese raamatuna - sellisel kujul on see teos, millest pean ikka lugu! Illustratsioonid. Ma"letan, kuidas joonistasin neid jo¤glasena kopeerimispaberi abil yles, yritades jooni pikendades va"lja no~iduda, millise kujuga need elukad seal tegelikult on. Et milline on siis see elu kadunud maailma karmidel kaljudel kaugel kurupurimaal. Ja oli ju ka selline raamat meil riiulis, nagu "Baskerville`ide koer". Nad olid ko~rvuti ja mul on meeles, kuida ma mitmel korrl piilusin yle kapiserva, vaatasin, et enna"e! sama nimi! ja keerasin iidseid ja uuemaid raamatuid t2is klaakapi ukse lukust lahti ja libistasin selle raamatu riiulilt va"lja (po"o"ramata sugugi ta"helepanu sinna tekkivatele "Mirabiliatele" ja yritasin toimuvale kaasa elada. Ja yha uuesti panin ma ta ka"est, suutmata mo~ista, miks see ikkagi nii teistsugune on, kus on "Kadunud maailma" vo~luilm... Hiljem muidugi hakkasin ka neid lugusid hindama...Ahjaa, ta"ielikult mo~istsin seda raamatut alles neljateistkymnesena, peale seda, kui olin la"bi lugenud loomade elu. Siis sain veidi parema pildi sellest, mis elukad neil teel ikkagi sellest mitteulmelisemast poolest ringi jalutasid. Senini olin olnud alati suures ha"mmingus, yritades va"lja mo~elda, mis elukas see Zhararaka ikkagi on. Madu on. Yx myrgisemaid vesise eluviisiga madusid Lo~una-Ameerikas. Ja siis valdas mind kahjutunne. Ja"in mo~tlema sellele, kui rikkalik see selvamaailm ikkagi on... Kui palju vo~imalusi, kui palju a"ra kasutamata ja"a"nut... Aga olnut see enam olematuks ei muutnud ja ma pole kindel, kas suutnukski nii noorena kogu seda vo~imalikku kyllust hoomata.

Teksti loeti eesti keeles