Nüüd on siis selge, miks Belials 2002. a. vait oli. Kogumikku valmistas ette! Kui ühes kogumikuga ilmavalgust nägevaid lugusid on 16st seitse ja need ka mahuliselt ülekaaluka osa raamatust enda alla võtavad, siis võib teha järelduse, et Belials elab tänases päevas ja ei võta minevikku eriti südamesse. Mis on edasiviiv suhtumine.Kui zhanriliselt kuidagi kogumikku analüüsida, siis näib, et õuduskirjanduses tunneb Belials end kõige rohkem kodus olevat ja sellega seonduvad ka kogumiku suuremad kordaminekud. "Ilus õhtu, härra Danfuss", "Sfinks", "Lunastaja" ja "Vanaema, miks ..." on ehk tunnetuslikult SF, "Metsavaim" vahest isegi maagiline realism ja paar pala ka fantasy. Samas on Belialsi SF enamasti tugeva fantasy kõrvalmaiguga või segu mõlemast.
Nagu juba öeldud, on põhirõhk uutel lugudel. Võrdlemisi tugevalt on esindatud ka Belialsi "Algernoni" periood ja samaaegsed "Marduse" lood - "Sfinks", "Kõik, mis sa teed...", "Topisetegija", "Kunagi. Kuskil. Eikuskil...", "See", "Vanaema...". Samas on huvitav, et puudub "Pika tee algus".Varasem loomeetapp aga leiab esindamist vaid kahe loo näol.
Pean tunnistama, et ei suuda heldida Belialsi ühel ideejupil põhinevatest laastudest - (lood 1,2,6, 8, 13). Samuti ei köida suuremat tühi teravmeelitsemine (lugu 10), ähmane õudus (lugu 3) ja pateetiline düstoopia (lugu 12). Viimane ongi minu meelest kogumiku kõige tobedam tekst. Ülejäänud juttudest võib juba rohkem juttu teha.
"Ingel" on üsna kenasti teostatud ja mõjub kui Orlau "Oraakli" remake. "Metsavaim", mis ühena vähesteist paigutub Eesti oludesse, tundub poeetilise ja osalt ka autobiograafilisena. "Lunastaja" pakub teatud intellektuaalset pinget ja jääb mulje, et Belials on loo kirjutamise aegu tõsiselt piiblit uurinud.
Ülejäänud tekstid on juba olulisemad õnnestumised. "Teraapia" ainsaks puuduseks on asjaolu, et ta on suhteliselt sirgjooneline töötlus kahest pühenduses mainitud alliktekstist, aga hästi kirjutatud. "Hällilaul" on vahest parim Belialsi lüürilistest laastudest - ilus ja lõikav, loos on küll üks loogiline viga ühe kõrvaltegelase käitumises. "Yamura mustad sambad" on teatavasti kokkukirjutis kolmest "Marduses" ilmunud tekstist ja ei viitsinud järgi uurida, kui palju toimetamisel muutus, aga vähemalt alapealkirjadest võinuks uustrükis loobuda.Muidu on tegu osavalt kirjutatud tekstiga, kus pisut häirib lakooniline (ilmselt laastuvorpimisest külge jäänud) stiil. "Neli, mis varjul" on juba mahlasem ja poleks eriline õnnetus Eesti ulmele kui Belials samast sarjast veel jutte kirjutaks ja need eraldi kogumikuna kunagi publitseeriks.
Kõige huvitavam tekst selles raamatus on "Kolmas udu", mis ei näi mitte niivõrd iseseisva tekstina kui omamoodi Eesti ulme vahekokkuvõttena. Et ma seal mõne autori stiili arvasin ära tundvat, võib olla soovmõtlemine, kuid peategelase Elmari pseudonüüm Elm Street ei saa olla juhus!
Belialsil on üks suur anne (peaaegu igal kirjanikul on mingi) - teda on kohutavalt mugav lugeda. Ja on väga kahju, et ta vaid harva leiab midagi millest viitsib pikemalt kui kaks lehekülge kirjutada. Ja et see mida ta kirjutab on nii väheoriginaalne. Lääne autorina oleks Belials ilmselt nimekas romaniseerija ja shared world`ide spetsialist. Siin, kus sellist elatusvõimalust pole, jääb üle vaid loota, et Belials lõpuks oma Pegasuse leiab, kes talle jutuideid kõrva sosistab. Mõningad märgid antud kogumikus lubavad seda senisest julgemalt loota.
