Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942–4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

City

(kogumik aastast 1981)

eesti keeles: «Linn»
Tallinn «Varrak» 1996 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
29
8
8
0
0
Keskmine hinne
4.467
Arvustused (45)

Vähe teistsugune maailmanägemine kui ulmejuttudes tavaliselt harjunud nägema. Romaani, mis tegelikult kujutab endast seoses novellide kogumikku, saadab dekadentsi ja loobumismeeleolu. Lühidalt võttes on tegu inimkonna tulevikku lähimate aastatuhandete jooksul linnulennul käsitleva teosega. Raamat ise on väga üldistav ja pisiasjadesse mitte takerduv, samas, miski häirib, mis ei lasknud maksimumpunkte panna. Ütleme nii, et kui ideoloogiliselt on raamat tipptasemel, siis kindlasti oleks võimalik paremat resultaati saada nii kirjanduslikult kui teadusliku põhjenduse osas. Simaki austajale kindlasti kasulik lugeda, avardab ettekujutust kirjanikust enesest.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda "romaani" ammu ning seetõttu on mulje üsna nostalgiahõnguline. Algul lugesin vene keeles ja elamus oli Simaki kohta üsna masendav. CDSi muud loomingut tundes isegi suisa peletav. Hiljem lugesin inglise keeles seda lisalooga versiooni (mis ka eesti keeles ilmus). Minu arust oleks see lugu ka kirjutamata võinud jääda. Tegelikult tegid just need Jenkinsi lood CDSi kuulsaks ning neist sai (vist) ka alguse see pastoraalne Simak, mida kogu maailm teab. Mulle isiklikult meeldis veel selle raamatu vorm. Soovitan kõigil, kasvõi eneseharimise mõttes, läbi lugeda. Väidetavasti on see CDSi kõige tuntum teos. Eesti tõlget ei oska hinnata, kuid raamatu hindamisel ma seda ka ei arvesta.
Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tõesti suurepärane raamat. Kahjuks sellise maailmanägemisega autoreid eriti palju pole. Suurmeister Simak on aga just selline kirjanik, kes oma ninast ka üksjagu kaugemale näeb ning see on meeldiv. Ja tähelepanuväärne on veel see, et kõik jutud, mis kaante vahele on mahtunud, on taseme poolest tugevalt üle kesmise. Ka Epiloog. Ei, peaksin kirjutama: eriti Epiloog.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane lähenemine tulevikuvisioonile. Häirib natuke naiivne teadusliku külje kujutamine. Hea ideega ja ladus lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Minule isiklikult meeldivad raamatud, mis tekitavad mõtlemisainet. ''Linn'' lõi aga selles osas kõik teised seniloetud raamatud üle - võiks isegi öelda, et see muutis mingis mõttes minu senist maailmavaadet. Teos oli sõna otseses mõttes raputav - kõik kriteeriumid ja väärtused, millega me oma tavaelus harjunud oleme, löödi lihtsalt uppi. Võiks öelda, et tegu on tõelise pärliga igale mõtlevale inimesele :-)
PS Paljudele ei meeldi need koerte kommentaarid seal päris peatükkide vahel, mulle miskipärast tundub, et sel juhul on tegu nende inimeste meeleheitliku sooviga (I mean no offence) mitte tunnistada, et inimkondki üks mööduv asi võib olla ja keegi teine inimeste osa üle võtta - ensealalhoiuinstinkt, noh. Kommentaarid iseenesest on võrdlemisi lahedad - ilma nendeta poleks raamat see, mis ta on.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks tulevikuvisioonidest. Omal ajal omas kohas. Kuid seal on omapäraseid lauseid, mõtteid, mis tõstavad raamatu väärtust... Koerte ühiskond tekitas minus pisut õudust: liiga rahulik, liiga hea, liiga igav, liiga rumal... Illustratsioon sellele, mis juhtub, kui "headus võidule pääseks". Niisugune allaandlik headus... Noh, loodame, et inimeste ühiskond sinnapoole ei lähe, loodame, et me siiski alati vibu ja noole leiutame.
Teksti loeti eesti keeles

Fantastiline raamat, mille mõju kestis veel pikka aega peale lugemist. Pani mõtteid mõlgutama globaalsetel teemadel. Huvitav, miks enamus ulmekirjanike poolt esitatud inimkonna tulevikuteooriatest on nii pessimistlikud ?!
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik, mis mitte kunagi ei saabu. Oh neid kauneid 50.ndaid, kui paistis, et kõik saab korda. Autori usk, et kui mitte inimesed, siis vähemasti Penid on suutelised looma maailma, kus puuduvad vägivald, sõjad ja tapmised, on küll liigutav, kuid pisut naiivne.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Fantaasialend on võimas, kuid kahjuks on kirjeldatud tulevikuversioon väga ebareaalne. Jupiteri elu võiks ju tõesti nii ilus olla, et sinna kolida, kuid kahjuks pole Jupiteril sellist pinda, millele kahe (või nelja) jalaga mõnusasti toetada... Idee sipelgate arengust oli ka hea, kuid selle teeksid arvatavasti entomoloogid maatasa... Kuid unustades teaduse, on filosoofiline külg väga nauditav. Rääkivaid koeri-hunte-jne, kes koos robotitega maailma asju ajavad, on väga naljakas ette kujutada. Eriti ei meeldinud siiski koerte kommentaarid lugude vahel. Siiski kindlasti hinne 5.
Teksti loeti eesti keeles

Idee on üpris huvitav, kuid alates kuskilt keskpaigast läheb sisu käest ära ning lõpp ei ole ka kõige parem. Natuke liiga Simakilikuks läheb. Nendel koerte kommentaaridel pole häda midagi, ning see Jupiteri lõik on üks asjalikumaid.
Teksti loeti eesti keeles

"Linn" on kuratlikult inimlik raamat. Soe, turvatunnet tekitav, humaanne, mõistev, tark. Nagu vanaisa. Parim, mida mina Simakilt lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult ei meeldi Simaki komme kasutada n arvu intelligentseid olendeid üheskoos ja eriti Maa peal üheskoos. "Linn" ise sarnaneb selle tõttu, et tegu on loomadega, veidi Dr. Dolittle lugudega ... aga ega "Lilleke väljal" ja "Libahundi printsiip" palju paremad sellest kohast pole, mis sest, et seal tulnukatega tegemist. Ei suuda sisse elada sellesse maailma ning käesolev arvustus on sügavalt subjektiivset laadi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis kindlasti pakub mõtlemisainet. Omapärane maailmakäsitlus. Inimest näidatakse kui kaugemas perspektiivis võrdlemisi tähtsusetut olendit. Samas tehakse hästi selgeks, et heaoluühiskond oma külluse ning turvalisusega, kus pole sõdu, tapmisi jms. viib paratamatult stagnatsioonini. Need naiivsed tulevikuvisioonid(koerad, sipelgad, robotid jne.) võib 50-ndaid aastaid arvestades enam-vähem vastuvõetavateks tunnistada, naiivseteks jäävad nad aga ikkagi... Kindlasti soovitav läbi lugeda. Ka eestikeelne tundub päris korralik.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks võimsamaid eesti keels ilmunud ulmekaid. Simak oma parimal tasemel. Raamatu loogika ja Simaki kõverikud ideed annavad lääne ühiskonna mandumisele halenaljaka ja tragikoomilise alatooni.

Autor valutab südanat tuleviku pärast, mis ikka veel tundub senise arengu jätkumise järel vältimatu.

Tõsi, romaan võib paljudele liiga crazy tunduda, liialt fantastilise ja raskelt silme ette manatavana. Aga minule kohe väga meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani populaarsusest räägib seegi, et kui USA-s 1987 korraldati lugejaküsitlus kõigi aegade parima ulmeromaani selgitamiseks, saavutas “Linn” kolmekümnenda koha. Romaan edestas selliseid teoseid nagu Clarke’i “Linn ja tähed”, Asmovi “The Caves of Steel” ja Bradbury “Fahrenheit 451”. Meeldiv, et veel 1973 naases Simak oma romaanikangelaste sekka ja andis ka Jenkinsi saatusele lõpplahenduse. On ju robot Jenkins selle novell- romaani tegelik peategelane, romaani tsementeeriv jõud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Simak elab ikka natuke liiga omaette maailmas, kohati tundus lausa, et tal puudub ähmanegi ettekujutus sellest kuidas see meite maailm töötab :-)
Teksti loeti eesti keeles

Seitsmekümnendate lõpus oli see minu jaoks küll kõige parem loetud ulmeraamat. Esikohalt on see nüüdseks taandunud, kuid tipp-kümnes siiski. Avardab kujutlusvõimet, nagu juba märgitud. Ei ületähtsusta inimest jne. Esimesel lugemisel meeldis ilmselt ka see, et osutati, kuidas indiviidi otsustused siiski suuremat kooslust tugevasti mõjutada võivad - sest tollal oli see üsna vastuolus valitsenud ideoloogiaga jne. Siis kogu see ajastuid haarav kirjeldus. Simaki leebe salapära. Ja koerad oma arutlustega - no lausa iga päev ei tule ju selle peale, et ega inimesed ajalooliste dokumentide või müütide tõlgendamisel palju targemad ei ole. Minu jaoks tsükkel tervik ja peatükke eraldi hindama ei hakkaks, aga kui midagi esile tõsta, siis "Pelgupaika". No keset kõiki neid ulmes nii levinud optimistlikke idioote, kes valmis ülepeakaela avakosmosse tormama, tundus maalt lahkumast keelduv vana tohter lausa kangelaslikuna. Väga anti-asimovlik suhtumine... Algul tundus just "Pelgupaigast" hargnema hakanud perekondlik süütunne ülepingutatuna, kuni tulin selle peale, et ilmselt on süütunne, olgu siis põhjendatut või mitte, kuidagi õudselt üldinimlik.
PS Ma saan aru tõlkija probleemidest, aga päris mitmele on ta paraku alla jäänud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jaa. Oli kord selline koht, kus elasid sellised olendid, keda kutsutu Inimesteks. Oma suures ülbuses ja kõiketeadmises olid nad kindlad, et ükskord tuleb aeg, kui maailm on nende jalge ees...

Tüng, igatahes. Mina igatahes kutsun oma koera edaspidi härraks. Aga raamat ise on väärt hinnet "väga hea".
Teksti loeti eesti keeles

See oli HEA raamat. Arvatagu sellest mida tahetakse, aga minu jaoks oli tegu ikka tõesti hea raamatuga. Teaduslikus mõttes absurdsused ei häirinud, sest need olid rakendatud teose ideedesse, neil oli oma väga tähtis roll. Paljusid asju ei olekski saanud muud moodi selgitada, koperdamine teaduses oli vältimatu. Kuid sisu on määrav. Selle teose puhul kindlasti. Sisu on see, mis "Linnast" "Linna" teeb ja mitte tõsiteaduslik suhtumine. Ideedele on raamat üles ehitatud, mõtetele ning ka mingile omale filosoofiale.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Kõigest kolm nii hea kirjniku jaoks. See on kindlasti liiga vähe. Annaksin ka nelja aga südametunnistus kahjuks ei luba. "Linn" on minu meelest liiga mannetu või meeleheitlik teos sellisele suurkujule nagu on Simak. Aga noh nagu öeldakse: "Tegijail juhtub nii mõndagi."
Teksti loeti eesti keeles

Leian, et Simaki tulevikufantaasiaid on väga lohutav lugeda, eelkõige seetõttu, et seal ei domineeri kurjus, sõjad, vägivald. Paneksin selle raamatu Clarke´i "Linn ja tähed" kõrvale. Need kaks teost on küll sisult erinevad, kuid nende rahulikkust ja inimlikkust armastan ma ühtemoodi. Pealegi on Simakil väga huvitavad mõttekäigud nii korte, sipelgate kui ka Lippajate kohta - need panevad hoolimata oma fantastilisusest reaalsete inimprobleemide peale mõtlema - ehk ongi Simak just tänapäeva inimese nõrkusi-tugevusi tahtnud meile kätte näidata. Igaljuhul on see vägagi lugemist vääriv teos.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin just arvustuse Jefremovi "Andromeeda udukogule", kus võrdlesin teoseid, väites, et mõlemas on püüd haarata suuri ajavahemikke ja tohutuid, keerukaid sündmusi. Selle vahega, et "AU" on naiivne, kuid elujaatav, ning "Linn" kantud melanhooliast ja inimvihkajalikkusest. Kutsuksin üle saama mingist teismeliseea kompleksist - inimarmastus ei ole nõrkuse ja lolluse tunnus! "Linn" ON hea raamat, ent siiski ma ei hinda teda. Raamatu esimene osa, "City" ise, oli parim, selles oli prohvetlikkust, irooniat ja tigedust. "Desertion"i lugesin kunagi "Horisondist", see on Ulme suure algustähega (ja muide kirjutan alla Jürka arvamusele tõlke koha pealt), ent muust kogumikust vähe eraldiseisev.

Põhiline, miks ma raamatule vee peale tõmban - inimkond ei ole Simak + hipid, st. Jenkins + kari pilves karvikuid! Kui jutt oleks väikesest hüljatud kogukonnast kusagil kaugel - on ju isolatsioonis elavate gruppidega Maalgi üht kui teist veidrat juhtunud, ent kui jutt on tervest inimkonnast, ei usu ma teosest ühtegi sõna, ja loogikavabu koomiksimaailmu on muidu ka uputamiseni.

Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, kus koerad filosofeerivad ja sipelgad veavad vankrit. Mis siin ikka teaduslikkusest jahuda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui osa peategelasi on koerad ja tsiteeritakse prohvessor Paukat (pidin naerukrambid saama!), siis raamat on kindlalt jabur. Esimese komandikku raamatust lugesin tõsise eelarvamusega. Siis harjusin ära ja hakkas meeldima. Täiesti idiootne tulevikunägemus, aga hea ja nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Kaua aega tagasi loetud, kuid siiski küllaldaselt meeles, et hinnata. Romaan om mõtlemapanev, kuigi idee, et inimesed jätavad linnad, imho võimatu. See nõuaks, et inimesed ei oleks enam ühiskondlikud loomad, kes sisimas nõuavad teiste juuresolekut. Ainult vähesed tõmbuvad teistest eemale, need, kes ei taha teistega tegemist teha ja keda kutsutakse erakuteks, kuid kõigiga niimoodi juhtuda ei saaks. Kuid samas on maailm imelik. Äsja hiljuti toimus minuga paar imelikku asja, mis on kõigutanud mu arvamust reaalsusest, nii et eriti tõsiseks mind hetkel lugeda ei saa... Märgiks veel ära, et lugesin seda ajal, kui lugesin kõike, mis kätte sattus ja eriti asjale pihta ei saanud. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see raamat esimesel korral 96. aastal lugedes, ei meeldinud nüüdki üle lugedes. Meeldis ainult üks jutt, "Deserteerimine" ja seda juba omal ajal vanast väikeseformaadilisest "Horisondist" lugedes. Meeldis hoolimata toredatest lapsikustest, millest see jutt kubiseb, nagu kindel pind Jupiteril, metaanikosed ja kumavad ammoniaagised Päikeseloojangud. Ülejäänud Websterite, robot Jenkinsi, Koerte, sipelgate, mutantide ja pesukarude ümber toimuv jama, mis oli lisaks täidetud pseudofilosoofiliste mõtiskluste, maailmavalu ja halaga jättis mind üsna külmaks. Vanameister küll, aga see toode on nüüdseks vananenud. "Deserteerimist" kannataks ehk mõnes "Vana kulla" antoloogias veel uuesti trükkida, ülejäänud on makulatuur. Hinnegi tuleb selle üheainsa suurepärase jutu pärast, muidu oleks ilmselt veelgi madalam.
Teksti loeti eesti keeles

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

City on üheksast jutust koostatud (ja raamjutustusega ühendatud) romaan inimkonna tulevikust ja pärijatest. Raamiks on Koerte ühiskonna kirjandusteaduslik arutlus sellest, kas need lood on eelkõige muinasjutud või valmid (see on enamuse arvamus), või on Inimesed kunagi ka tegelikult olemas olnud.
 
Lood ise kujutavad endast episoode ajaloost, mis algab millalgi 20. sajandil ning lõpeb enam kui kümne tuhande aasta kaugusel tulevikus. Keskendudes eelkõige Websterite perekonnale, jutustab see inimühiskonna muutumisest, kadumisest ning sellest, mis juhtub vabaks jäänud maailmas erinevate gruppidega, kes kõik mingis mõttes Inimeste pärandit kannavad.
 
Maakeeles Urmas Alase heas tõlkes 1996. aastal ilmunud versiooni lugesin tol ajal korduvalt üle (kuigi see ei raputanud mind niipalju kui samal aastal ilmunud "Düüni" tõlge). Vahepeal 20 aastat seisnud teost nüüd originaalis üle lugedes meenusid kõik lood aga pea niisama eredalt kui kunagi. Seda võiks pidada juba esimeseks märgiks püsivast kvaliteedist.
 
Sellest tundest aga huvitavam oli lugude kaudu autori mõtet tabada. Simak on tihti ju tuntud eelkõige kui rahulike, nostalgilis-pastoraalsete kujutelmade autorina (nagu romaan "Vahejaam" või legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile" ilmunud jutt "Suur eesõu"). Siin on seda kõike muidugi ka, kuid mitte ainult.
 
Nimelt tundub mulle, et Simak on siin teoses üheaegselt lõputult optimistlik ja lõputult pessimistlik - ning nende kahe vastandliku hoovuse mõju on see, mis tulemuse väga kõrgele tõstab. Optimismiks on siin siiras usk sellesse, et vägivald on võimalik kaotada, pessimismiks aga see, et lõpuks on kõik siiski ainult tühisus.
 
Kõige eredamalt ilmneb see naiivsuseni ulatuv headuseusk nendes pöördepunktides, kus vägivald oleks mitte ainult ilmselge vaid ka soovitatav lahendus. Loos "Paradiis" teab Tyler Webster hästi, et Jupiterilt naasnud Kent Fowleri ellu jätmine hukutab inimkonna. Samamoodi on robot Jenkinsile loos "Lihtne moodus" selge, et ilma inimeste soovitatud lahenduseta peavad Koerad jätma Maa igaveseks maha.
 
Kadu aga on teemaks pea kõigis lugudes, alustades juba esimesest ("Linn"), kus linnad on mõttetuks muutunud ja maha jäetud. Kõik, mida me teeme või loome kaob ühel hetkel olematusesse - ning selleks hetkeks, kui me sellest aru saame, on juba liiga hilja. See juhtub linnade, inimkonna, ja lõpuks ka nende pärijatega (põhjus, miks viimane lugu, teistest 20 aastat hiljem kirjutatud "Epiloog" on lõpetuseks nii sobiv).
 
Ning see hukatus ei ole mõõtmatu katastroof vaid lihtsalt saatus. Mitte Dylan Thomase "märatse, märatse valguse surmale vastu" vaid "jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks", nagu ütleb T. S. Eliot.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis ei ole algselt eraldi kirjutatud lood romaani osadena alati ühtlased. Siin on lugusid, mis on sisult nõrgemad, kuid olulised Websterite perekonna mõistmiseks ("Pelgupaik") ja lugusid, mis on väga tugevad, kuid ülejäänud loost pigem eraldiseisvad ("Deserteerimine"). Tippteoseks jääb kõik see kokku aga sellegipoolest.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
1.2023

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 
Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.
Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!
Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.
Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel endam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!
Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilismad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?
Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!
Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.
 
Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.
Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.
 
Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

"Õudusesarv" on autorikogu, mis esitab ühe valiku 20. sajandi algusperioodil tuntud Briti õuduskirjaniku E. F. Bensoni lugudest. Tegemist on huvitava ja omanäolise kirjanikuga, kelle mõnedest parematest paladest oli varem tõlkes ilmunud lugu "Tornikambris" - ja isegi pärast selle kogumiku ilmumist leidsid hilisemates antoloogiates veel oma koha täiendavad tõlked juttudest "Kuidas hirm pikast koridorist lahkus" ja "Tõugud". Mulle on kõik need mainitud kolm lugu üldjoontes meeldinud, seega tekkiski huvi ka suuremat valikut vaadata.
 
"Aednik" (1922) (3/10) on mingis mõttes hästi valitud avalugu, kuna see paneb paika, kui britilik kõik on. Peategelane läheb siin külla sõbrale, kes on koos abikaasaga puhkusel - eesmärgiga päevad läbi golfi mängida (naine tegeleb oma hobidega). Kuid golfiväljakule jalutades jääb sõpradele silma vana aednikumaja, kus hetkel enam kedagi ei ela. Olustikupildina oma ajast on see lugu täitsa kena, muidu aga kahjuks hirmus igav.
 
"Nägu" (1924) (6/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelane näinud väikese tüdrukuna korduvalt ühte õudusunenägu. Vahepeal on see lakanud teda kummitamast, kuid nüüd, kui ta on täisealine ja abielus, naaseb see hullemana kui varem. Kuigi lugu kulgeb üsna klassikalise skeemi järgi ja üllatustevaeselt, on see hästi komponeeritud ja väga hea õhkkonnaga - ning üllatavalt kaasaegse maiguga. Õudusloona üks paremaid siin kogumikus.
 
"Pühamu" (1934) (4/10) on lugu, milles peategelane viitis noore poisina ühel suvel aega veidrikust onu ja tema lähikondlaste juures. Aastaid hiljem sureb onu äkki kummalist surma ning peategelane kolib oma õe ja tolle väikese pojaga onult päritud maamajja. See lugu on huvitav, kuna sellel oleks nagu kaks väga erinevat poolt. Tagasivaade lapsepõlve on suurepärane, pinev ja huvitav - kahjuks on aga kaugelt pikem olevikus toimuv tegevus üsna lohisev ja igav.
 
"Tempel" (1924) (4/10) on taas lugu, kus kaks sõpra lähevad koos puhkusele, et golfi mängida. Metsas jalutades avastavad nad eraldiseisva tühja majakese, mis üllatuslikult on võimalik väga soodsalt üürile võtta. Selle loo teeb pisut erilisemaks endisaegsete paganlike druiidide kasutamine üleloomuliku mõju rollis - see on hea materjal! Muus osas pole see siiski kahjuks liiga huvitav.
 
"Jaht Achnaleishis" (1906) (6/10) on täitsa põnev oma silmatorkavalt eristuva temaatika poolest. Väike seltskond otsustab siin üürida väga soodsalt saada oleva jahimajakese Šotimaal, et puhkus küttides veeta. Kohale jõudes tundub aga kummaline, et ümberkaudsetel nõmmedel on palju hiigelsuuri süsimusti jäneseid - ja kohalikud keelduvad mingil tingimusel neile viga tegemast. Andekas on see, kuidas siin on õudusloo hirmsateks sissetungijateks hoopis peategelased.
 
"Telliseahjuga maja" (1908) (4/10) on põhimõtteliselt täpselt seesama lugu, mis "Aednik". Kaks sõpra üürivad kummaliselt odavalt saada oleva maja, et veeta seal kalapüügipuhkus. Nagu ilmneb, on majas palju maale ühelt ja samalt kunstnikult, mis kõik on kuidagi seotud lähedalasuva telliseahjuga. Neid kahte lugu võrreldes on "Telliseahjuga maja" siiski pisut parem, sest kõheda õhkkonna kujutamine on siin isegi täitsa korralik.
 
"Negotium Perambulans" (1922) (6/10) on ka muidu hea ja korralik, aga sisu poolest lausa selle kogumiku üks suuremaid üllatusi. Peategelane veetis siin loos noorena palju aega oma tädi juures eraldatud Cornwalli kalurikülas ning nüüd tõmbab teda täiskasvanuna sinna tagasi. Lugu tundub sajaprotsendiliselt ja parimal viisil lovecraftilik - kuid on kirjutatud aastaid enne viimase märgilist lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal".
 
"Õudusesarv" (1922) (6/10) on taas üks jutt, mis on põnev just oma teema tõttu. Peategelasele jutustab siin sõber ühes Saksamaa mägikuurordis seda, miks lähedalasuvat mäetippu Õudusesarveks kutsutakse. Tõesti, sada aastat tagasi võis veel ehk tunduda, et isegi siin Euroopas on kaardil mõned valgemad laigud, kus sellised tundmatud koletised peituda võiks. Siin on tähelepanuväärne nende olemusest tulenev vaistlik jälestustunne, mis on tõesti hästi kujutatud.
 
"Sammud" (1926) (6/10) on samuti üks klassikalise skeemi ja lihtsa käiguga, aga ikkagi hea õuduslugu. Egiptuses elav üsna moraalivaba Briti ärimees laseb muu hangeldamise käigus ühe pere kodunt välja ajada ning vana pereema neab ta ära. Õhtul klubist koju minnes hakkab ärimees enda taga samme kuulma. Mulle see lugu tõesti meeldib, ainult puändi osas on kahetised tunded - lugedes kõlab ägedalt, aga pärast mõtled, et see on ju pisut... tobe?
 
Olevus elutoas (1908) (2/10) on lugu, mida peategelane jutustab oma hiljuti surnud sõbrast. Surma peavad kõik enesetapuks, aga tema teab, et sõber oli juba mõnda aega tegelenud mingi olevuse teisest dimensioonist välja meelitamisega. Olles paaril seansil osalenud, on peategelane üsna veendunud, et tegemist ei olnud tühja posimisega. Siin kogumikus on päris mitu juttu kokkuvõttega "korralikult kirjutatud aga lihtsalt igav" ja see lugu läheb igavuselt nende seas päris viimasele kohale.
 
"Hr Tilly seanss" (1922) (5/10) on veel üks selgelt eristuv jutt - siin saab peategelane kohe alguses õnnetuses surma. Kuid kuna ta oli niikuinii teel spiritismi-seansile, otsustab ta vaimuna kohale minna, et näha, kuidas see üritus nii-öelda teiselt poolt välja näeb. Kerge satiirina on see tegelikult päris korralik ja pani isegi mõnes kohas muigama. Mitut sellist lugu ei oleks näha tahtnud, aga üks annab sellele kogule midagi juurde küll.
 
"Ahvid" (1933) (1/10) on kogumiku kaugelt kõige nõrgem jutt. Iseenesest ei ole halb mõte kirjutada õudusjuttu, mis seob loomkatsete tegijast kirurgi ja egüptoloogi, kuid selle teostuses siin on täiesti arusaamatuid ja loogiliselt seletamatuid käike, mis panevad juba lugedes pahaselt pomisema. Kui see oleks kellegi esimene kirjatükk, siis soovitaksin selle katsetuseks lugeda ja kuskile sahtlipõhja jätta.
 
"Mereröövlid" (1928) (8/10) seevastu on kaugelt parim lugu siin kogumikus. Siin on peategelaseks keskikka jõudnud mees, kes on ennast kogu elu töösse matnud ja polegi väga hoolinud sellest, et tema vanemad ja õed-vennad on kõik üsna varakult elust lahkunud ja tema ihuüksi jätnud. Kuid ükskord Cornwallis töö asjus kaevandusi külastades möödub ta oma tühjana seisvast ja lagunevast lapsepõlvekodust ning mälestused tulevad hetkeks tagasi. Lugu on tõeliselt ilus, olgugi nukra tooniga. Eriti just lõpp on väga mõjus, vahest just sellepärast, et selgelt on võimalik ka teistsugust lahendust oodata. See lugu on kogumiku ehteks ja juba ainult see üksi tasub raamatu kätte võtmist.
 
Tervikuna on mul selle autorikogu üle ikkagi hea meel. Kuigi päris paras hulk lugusid siin pakuvad vaid ajaloolist huvi, on ka nende puhul vähemalt võimalik heita põnev kõrvalpilk sajanditaguse Briti kõrgema keskklassi toimetustesse. Samas on siin ka paar tugevat klassikalises laadis õudusjuttu ("Nägu", "Sammud") ning veel mõned, mis ühel või teisel põhjusel esile tõusevad ("Jaht Achnaleishis", "Negotium Perambulans", "Õudusesarv"). Imeline lõpulugu "Mereröövlid" oleks aga auks igale kirjanikule.
 
Hinnang tervikule: 5/10 (võttes arvesse nii tugevusi kui ka nõrkusi)
Teksti loeti eesti keeles
2.2026

"Halloweenipuu" on noortele suunatud fantaasiaromaan, mõnede tumedamate toonidega. Lugu algab ühes Ameerika väikelinnakeses, kus on kätte jõudnud halloweeni-õhtu. Seltskond kaheteistkümneaastaseid poisse on just kostüümid selga saanud ja asutavad end kommijahile. Kuid üks nende seast, nimega Joe Pipkin, ei saa tulla, sest ta tunneb ennast halvasti.
 
Ülejäänud kaheksa poissi lähevad ilma temata, kuid tajuvad selles natuke halba eelaimust. Lõpuks jõuavad nad linnast välja, suure sünge majani, kus elab härra Moundshroud ja kus on puu kõrvitslaternaid täis riputatud. Salapärane Moundshroud hoiatab neid, et Surm on Pipkini kinni võtnud ja ainus võimalus teda päästa on rännata koos läbi kogu Halloweeni aja ja ruumi.
 
Ma olen seda raamatut varem korduvalt lugenud ja sellest on mul ainult head mälestused. Ilmselgelt on tegu teosega, mis on just noorematele suunatud ning teise kuulsama Bradbury kirjutatud oktoobriromaani "Vist on kuri tulekul" süngust ja sügavust selles pole, isegi kui ühe poisi surmaoht ikkagi "Halloweenipuu" kohal hõljub. Kuid samas meeldib mulle väga just siinne halloweeni-käsitlus.
 
Ma olen isegi olnud kunagi pisut tõre selle osas, kuidas ülemaailmne amerikaniseerumine on halloweeni natuke nagu kui võõrliigi meile toonud.  Bradbury käsitlus vaatab selle popkultuurilise kommiõhtu vormi samuti kerge irooniaga, kuid samas tuletab meelde, et pole midagi iidsemat kui surmaga seotud peod ja rituaalid.
 
Nõnda käivadki poisid siin läbi kogu ajaloo, ürgajast läbi Egiptuse, antiikse Kreeka-Rooma, paganliku Britannia ja Euroopa keskaja ning jõuavad lõpuks ringiga tagasi Ameerikasse, Mehhiko El Día de Muertos pühale. Kõik see on küll esitatud pisut vanamoelisel isalikul-õpetaval toonil, aga härra Moundshroud on tegelikult oluliselt huvitavam tegelane.
 
Moundshroud küll juhatab, aga ei hoia poisse ohtude eest ning laseb neil ise oma valikuid teha. See viimane aspekt muutub lõpuks Mehhikos veel eriti süngeks. Vahepeal on muude seikluste käigus isegi meelest läinud, et mängus on ikkagi küsimus, kas keegi elab või mitte - ja valik, mida halastamatu Surm lõpuks pakub on oma tõsidusest hoolimata isegi äärmiselt leebe.
 
Oma sihtgrupile sobib see lugu üsna ideaalselt. Olen seda ka ette lugenud ja lapsed jäävad seda väga kergelt kuulama, mis on alati hea märk. Kuigi sisult on tegemist 100% poistekaga, meeldib see ka tüdrukutele (kuigi nende lemmiktegelaseks on huvitaval kombel härra Moundshroud).
 
Teisest küljest aga soovitan ma seda raamatut alati ka siis, kui kuskil täiskasvanute ringis võtab keegi ette halloweeni sarjata. Muidugi, selle püha tänapäevane globaliseerunud vorm sisaldab paljutki tüütut. Kuid siiski on see ühenduses iidse surma-pühitsusega, mis läbib ajaloo kõiki etappe ja kultuure. Ning miks see on oluline, on täitsa heaks mõtteaineks ka täiskasvanule.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

"Aja valvurid" on omavahel seotud ajarännulugude kogumik, ühe peategelase ja -teemaga. Millalgi kauges tulevikus leiutatakse ajas rändamise tehnoloogia, kuid selle võtab varsti enda kontrolli alla ülikauges tulevikus elav danellide liik, inimestest põlvnevad olendid, kes pole huvitatud, et nende eksistents aja surkimise tõttu kogemata olematuks tehtaks. Selle ennetamiseks loovad nad Ajapatrulli ja värbavad sinna oma lähiajastuid valvavaid inimesi.
 
Kõigi siinse kogumiku lugude peategelane Manse Everard värvatakse peagi pärast seda, kui ta on peale Teist maailmasõda demobiliseeritud ja tööd otsib. Esimeses loos "Ajapatrull" (1955) (5/10) saab ta kiire väljaõppe ning suundub seejärel koos samuti just koolituse läbinud partneriga lahendama esimest juhtumit viikingiaegsel Inglismaal. Kuid kuigi asi tundub lihtne, saabub probleem hoopis ootamatust suunast.
 
Järgmises loos "Julge olla kuningas" (1959) (7/10) saabub Manse juurde kolleeg, kes kurdab, et tema abikaasa on juba mõnda aega muinas-Pärsias kadunud ja ametlikud otsingud ei kanna vilja. Manse lubab abiks olla, kuid nagu õigesse aega saabudes selgub, on olukord palju keerulisem kui keegi arvata oleks osanud.
 
Seejärel tuleb väike vahepala "Gibraltari juga" (1975) (5/10), kus jälgitakse iidses minevikus Vahemere tekkimist ja Manse on pigem pealtvaataja rollis.
 
Patrullitööga jätkatakse aga juba sellele järgnevas loos "Ainus õige tee" (1960) (7/10), kus Manse ja tema uus partner suunatakse lahendama potentsiaalset ajaprobleemi. Nimelt ähvardab mongolite jõudmine Ameerikasse ajaloo pahupidi pöörata. Viimases loos "Delenda est" (1955) (6/10) on aga õnnetus juba toimunud ning Manse satub koos sõbraga poole ajarännu pealt muutunud tulevikku. Nüüd on vaja vaid mõne muutusest pääsenud patrullijaga püüda ajalugu taas õigesse sängi saada.
 
Ma pean ütlema, et mul olid sellele kogumikule natuke suuremad ootused, kuid eks 2009. aastal ilmunud Poul Andersoni lühijuttude valikkogu "Taevarahvas" tõstiski autori lühiproosa lati päris kõrgele. Kuigi mõni huvitav pööre on ajapatrulli pea igas loos olemas, on nad üldiselt üsna sirgjoonelised ja lihtsad, ilma suuremate emotsioonideta. Osaliselt on selle taga ka peategelane, kes on stoiline ja enesessetõmbunud - kõigis lugudes on huvitavamaks pooleks hoopis tema erinevad kaaslased selles konkreetses seikluses.
 
Seetõttu tõusebki tähelepanuväärsemana esile "Ainus õige tee", kus Manse põlisameeriklasest partneri elukogemus lisab loo võimalikule lahendusele hoopis teistsuguse värvi. Kõige parem on aga "Julge olla kuningas", kus tekib ka päriselt oluline dilemma, et kas muinas-Pärsiasse ära eksinud patrullijat üldse peaks tagasi tooma - ja lõpplahendus joonib eriti kõvasti alla võimaluse, et tehti hoopis vale valik. Need mõlemad on korralikud ja autori väärilised lood.
 
Loo "Delenda est" maailmamuudatus on tore ja andekas, aga kogu jutt jätab ajapatrullist kuidagi amatöörliku mulje. Näiteks esimene lugu "Ajapatrull", mis funktsioneerib peamiselt sissejuhatusena, jätab mulje danellide täielikust kontrollist. Aga loos "Delenda est" on nad täiesti võimetud ja nende eksistentsi päästmine jääb mõne üksiku patrullija hooleks. Tuleviku üliinimesed võiks ju sellist riski kuidagi paremini hallata.
 
Üldiselt pole see kõik muidugi suur kriitika. Ajapatrulli lood on siiski täiesti korralik lugemine, kuna autori käsitööoskused on piisavalt kõrged ja midagi vähemat kui mõnda korralikku seikluslugu koos huvitava ajaloolise taustaga siit kartma ei pea. Mõnel puhul on tulemus ka märgatavalt parem, isegi siis, kui ühtegi päris säravat tähte siin kogumikus ei ole.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

Briti provokatiivse düstopisti J. G. Ballardi varajaste ulmejuttude kogu on sellesse aastasse veel üks tõeliselt meeldiv üllatus. Samas sobib see hästi toredasse mustrisse, mis "Sündmuste horisondi" raamatusarjas on viimastel aastatel tekkinud. Ma räägin muidugi tuntud ulmekirjanike varaste loomeaastate jutukogudest.
 
Selles kujuteldavas reas on juba Neil Gaimani "Suits ja peeglid" ja Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" ning Ballardi "Neljamõõtmeline luupainaja" sobib seda väga hästi jätkama. Viimane kogu koondab aastatel 1960-1962 kirjutatud lugusid ajast, kus Ballard oli oma iseloomulikku kirjanikuhäält alles leidmas.
 
Eesti lugejale võib tunduda esmapilgul kummaline, et Ballardit üldse ulmekirjanikuks nimetatakse. Ma olen üsna kindel, et teda mäletatakse pigem kas üli-ballardliku auto-erootilise romaani "Crash", või siis sellest erineva, vähem-ballardliku ajaloolise sõjaromaani "Päikese impeerium" järgi. Üsna väheulmeline on ka tema küpsem jutukogu, kõigest mõned aastad tagasi tõlkes ilmunud "Koleduste väljapanek".
 
Ballard aga väärib kindlasti ulmekirjanikuna mäletamist ning mitte mõne sellise kirjaniku kombel, kes komistab ulmekirjandusse justkui kogemata. Ballard kirjutas ulmet teadlikult ja tahtlikult ning ka kõik selle kogumiku lood on algselt ilmunud klassikalistes ulmeajakirjades. Tal oli lihtsalt huvi teha asju teistmoodi - ning tema ja ta kaasteeliste mõtted tõidki ulmes kaasa väikese revolutsiooni.
 
Seda kõike on näha juba jutukogu esimeses ja selgelt kõige paremas loos "Aja hääled" (1960) (8/10). Selles jälgivad teadlased, kuidas maailm aeglaselt maha käib, pöördumatult rikutud keskkond sünnitab ebardeid ja inimesed ise vajuvad iga päevaga järjest pikemasse letargiasse. Samas tundub, et sarnaseid signaale tuleb ka mujalt universumist. Inimesed on lõpuks saanud kontakti teiste teadvustega ainult kuulmaks, et aeg on läbi.
 
Mulle tuli seda lugedes kohe meelde Arthur C. Clarke'i klassikaline maailmalõpu-ulmelugu "The Nine Billion Names of God", mis oli ilmunud Ballardi jutust vaid seitse aastat varem. Neid kõrvutades on kohe näha, kui teistmoodi on Ballard otsustanud kirjutada. Üle kogu tema teksti hõljub depressioon nagu lõputu vesiliiv, kuhu saab vajuda ainult sügavamale. Pääsu ei ole.
 
Kogumiku teine lugu "Mürakoristaja" (1960) (5/10) lööb peamiselt ägeda ideega sellest, kuidas igasugune müra on moest läinud ning seda eemaldavad avalikust ruumist samasugused koristajad nagu need, kes tänavaid pühivad. Loo süžee töötu vananeva ooperilaulja ja tumma mürakoristajaga ei tee aga muidu hea ideega kahjuks väga palju huvitavat ära.
 
Järgmine lugu "Ülekoormatud mees" (1961) (7/10) on ehk kõige äratuntavamalt ballardlik neile, kes on lugenud "Crashi" või "Koleduste väljapanekut". Selles elavad mees ja naine ühes hüpermodernses elamurajoonis ning samal ajal kui naine käib tööl, läheb kodus istuv mees elukeskkonna mõjul vähehaaval hulluks. See lühike kuid äärmiselt mõjus õuduslugu tehnoloogia painest teadvusele ei ole kaotanud kübetki oma relevantsusest ja selle lugemine on garanteeritud elamus.
 
Lugu "Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile" (1962) (6/10) võtab ette klassikalise ulmekirjanduse ühe vanadest teemadest, nimelt põlvkonnalaeva. Kosmoselaevaga isegi lähedasemate tähtedeni lendamine nõuab teadaoleva tehnoloogia puhul seda, et põlvkonnad kasvaks ja sureks laevas sama reisi vältel. Väikese iroonilise vindiga küsib Ballard aga seda, et mis saab siis, kui kõike hakkavad ohustama hoopis eelarveprioriteedid ja -kärped.
 
Mingis mõttes üllatuseks on siin kogus lugu "Aja aed" (1962) (7/10), mis on klassikaliselt puhas fantaasialugu ilma ühegi erilise knihvita. Siiski on selle muidu ilusa loo juures ära tuntav ballardliku lootusetuse tunne – ära kulutatud ressursid enam tagasi ei tule ja ühel hetkel ongi aeg otsas.
 
Lugu "Liivast puur" (1962) (6/10) on idee poolest kõige veidram. Selles on kosmoselendudega Marsile materjali vedamise tasakaalustamiseks toodud Marsilt tagasi sadade tonnide kaupa sealset punast liiva. Kuid nagu selgus, oli selle sees ürgammuseid magavaid viiruseid, kes ainult ärkamist ootasid. Selle mõtte olemuslikust absurdist hoolimata on midagi võimsat ja kõhedat selles, kuidas siin kujutatakse Marsi liiva alla mattuvaid Florida motelle ja bangaloid.
 
Järgnevas loos "Vahitornid" (1962) (6/10) hõljub taevas lõputult veidraid ehitisi, kust jälgitakse kõike inimeste tehtavat. Lugu tundub mõnda aega kulgevat nagu hea ideega, aga mitte väga eriline jälgimisühiskonna-jutt – siis saabub aga puänt ning muudab selle hoopis paranoia-jutuks. Tänu sellisele lõpplahendusele jääb lugu palju erilisemana meelde.
 
Kogumiku lõpetab "Chronopolis" (1960) (5/10), mis on üsna lihtne lugu kontrolliühiskonnast ja revolutsioonist – seekord lausa ajalise organiseerituse kui sellise vastu. Erilisemaks teeb jutu aga uimase ja jõuetu revolutsioonijärgse ühiskonna kujutamine. Pole kindel, kas kogu muutuse algatanud endised kontoritöötajad sisemas seda pisut ei kahetse.
 
Tervikuna on siin jutukogus mõned head ja mõned väga head lood. Kõige enam on mul aga hea meel terviku üle, kuna Ballardi mitmekihiline ja eriskummaline looming on nüüd tõlkes veel ühe selgesti eristuva haruga tähistatud. Tema kujutatud lootusetus pole ka kuidagi ajaga vananenud. "Kuidas teha revolutsiooni, kui sul on depressioon?" olen kuulnud küsitavat. Mina soovitaks selleks kõigepealt Ballardit lugeda.
 
Hinnang: 7/10 (vähem ei vääri tervik kindlasti)
Teksti loeti eesti keeles

"Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega", kirjutasin ma eelmisel aastal ulmeantoloogiast "Minu isa luulud". Sama mõte ja enamgi veel kehtib ka uue antoloogia "Kuumad allikad" kohta. Kui eelmises raamatus olid aastatest 1953-1989 kokku koondatud lood ja autorid kaasaegsele lugejale ehk rohkem tuttavad, siis uue antoloogia kohta ütleb ka koostaja Tormi Ariva ise, et sealt "leiab autoreid, keda ei tunne ka kirjandusteadlased".
 
Seetõttu tekitabki kogu ettevõtmise juures imetlust just selle pöörasus. Jah, siin on ka hästi ja laialt tuntud jutte, nagu raamatut lõpetav Friedebert Tuglase novell, kuid suuremalt jaolt on siinsed lood aastatest 1903-1941 kokku kogutud põhjalikult unustatud arhiividest. Nii omandab kogu projekt pea akadeemilise töö, mitte lihtsalt ulmeantoloogia mõõtmed. Tormi Ariva tundub olevat mitte ainult oma teema fänn, vaid ka selle sõna kõige paremas mõttes natuke hullumeelne.
 
Päris paljude lugude kohta saab viisakalt öelda, et tegemist on lihtsalt ajaloolist huvi pakkuvate näidetega oma ajastust. Hästi illustreerivad seda kohe esimesed lood. Matthias Johann Eiseni jutuke "Tallinnas aastal 2000" aastast 1903 (hinnang: 2/10) on huvitav eelkõige mälumängu küsimusena esimese Eesti ulmeloo kohta. Ivan Narodny "Tehismees" aastast 1912 (hinnang: 2/10) paelub eelkõige sellega, et see ilmus Kalifornias ja inglise keeles, samas jutu teksti päästab ainult puänt, mis kutsus minul esile täiesti tahtmatu naeruturtsatuse.
 
Sisuliselt natuke huvitavamad on Marie Heibergi "Hobused" aastast 1915, (hinnang: 4/10) mis tabab ettearvamatult hästi õudusunenäo tunnet, või August Gailiti "Kollane hullumeelsus" aastast 1919 (hinnang: 4/10), mis on oma idee olemuslikust jaburusest hoolimata ootamatult sünge ja jäle. Arnold Kõivu "Kabelis" (hinnang: 5/10) on aastast 1920 pärit klassikaline õudusjutt ning sellisena üldse mitte paha. Neile järgneb aga Albert Kivikase "Ennustus" aastast 1924 (hinnang: 2/10), mis on oma heast ideest ja tuntud kirjanikust hoolimata arusaamatult nõrgalt teostatud. Olaf Roodi 1926. aastal ilmunud "Bertil Holmqvisti" (hinnang: 2/10) kohta saab hästi öelda vaid seda, et see algab hästi.
 
Mihkel Jürna "Kärbid" aastast 1929 (hinnang: 6/10) on üllatavalt hea. Kogu lugu ootamatult jõukaks saanud veidrikust vanapoisist ning tema juurde saabuvatest tädist ja täditütrest (kui nad on ikka need, kes nad endid väidavad olevat) on kohe algusest peale andekalt rusuv ja vastik ning kannab seda tunnet järk-järgult kuni loogilise finaalini välja. Selle kõrval tundub oma huvitavast ideest hoolimata kvaliteedilt tagasiminekuna Woldemar Mettuse "Igavene noorus" aastast 1932 (hinnang: 3/10), ning samuti August Gregori "Dr Wellenborgi päevik" aastast 1933 (hinnang: 2/10), mis torkab silma vaid oma jabur-naljaka ajarännumeetodi poolest.
 
Nendele järgnevalt on väga mõnus lugeda Juhan Jaigi lugu "Tuuts-Juhani esimest sorti kivi" aastast 1933 (hinnang: 7/10). Nagu sama autori legendaarses jutukogus "Kaarnakivi", kasutatakse ka siin osavalt ära imettegeva kivi muistendit, aga see jääb siin vaid kõrvalteemaks. Põhiliselt räägib lugu põnevast linakasvatuse ajalooetapist 19. sajandil, millega teeniti nii hästi, et see võimaldas eestlastel hakata talusid päriseks ostma. Kuid müüa tasus neid linu eelkõige Riia linnas ja lätlastega läbi saamine ei olnud tollal just kõige parem.
 
Antoloogia kõige suurem üllatus on Karl Hoerschelmanni "Teine karp" aastast 1934 (hinnang: 9/10). Siin on põnev taas-näha vene kosmisti Nikolai Fjodorovi ideed kõigi kunagi elanud inimeste elluäratamisest, mida on kaasaegses Eesti ulmes juba kasutanud Joel Jans ja Meelis Friedenthal. Erinevalt Jansi küberpungilikust töötlusest ja Friedenthali müstilisest lähenemisest on Hoerschelmann kirjutanud stiilipuhta ulmedüstoopia, mis on palju mõjusam kui võiks oodata selle napilt 30-leheküljelisest pikkusest.
 
On ju tõesti kohutav ressursside raiskamine, kui väljaõppinud ja koolitatud inimene töötab ainult viiskümmend aastat. Tulevikus, kui tehnoloogia tagab elu ja tervise, pannakse kõik tööle viiesajaks aastaks – ja surma korral ootab ees taas ellu äratamine, et tööd jätkata. Mis juhtub siis, kui surm, mis juba mäletamatutest aegadest peale on iga orja viimane pääsetee vabadusse, käest ära võetakse? Vahest otsib mõni pelgupaika hullumeelsuses, kuid kergem on pea langetada ja lihtsalt tööle minna.
 
Just niisuguste tundmatute juttude avastamine ja taastrükkimine loob kogu projektile väärtust, sest sellistel lugudel ei lasta nõnda igaveseks kaduda. "Teine karp" on antoloogia ehteks ja selgelt parimaks looks selles.
 
Antoloogia lõpetavad Paul Viidingu "Võita on terve planeet" aastast 1937 (hinnang: 5/10), mis on täiesti korralikult kirjutatud ja oskusliku, humoorika puändiga. Eraldi väärib kiitust Friedebert Tuglase "Viimne tervitus" (hinnang: 7/10), mis on kirjutatud 1941, aga avaldatud alles 1957. Tuglase novelle üle lugedes peab taas tõdema, kui hea kirjanikuga oli tegemist. Siinne lugu on seatud kaugele nimetusse tulevikku peale Neljandat maailmasõda ning see kannab endas täiesti ehmatavalt ehedat sõjaängi. Väärikas viimane peatükk on see raamatule igal juhul.
 
Kokkuvõttes võib öelda, et see antoloogia oli lõppeva aasta suurim üllatus. Kui pärast ulmeantoloogia "Minu isa luulud" ilmumist arvasin, et Eesti ulmeajalugu on nüüd tänu ka õudusantoloogiale "Õudne Eesti" ja hiljem lisandunud fantaasiaantoloogiale "Põhja konn" juba adekvaatselt kaardistatud, siis "Kuumad allikad" pööras selle arvamuse pea peale. Edaspidi kavatsen ma lihtsalt oodata, milliseid uskumatuid fänniprojekte veel ulmevaldkonnast välja kasvab.
 
Kuigi paljud lood antoloogias tekitavad vaid ajaloolist huvi, siis juba ainult Karl Hoerschelmanni novelli unustusest tagasitoomine tasub kogu raamatu hankimise vaeva. Kui kogu see projekt tundub ratsionaalse pilguga vaadates paraja hullumeelsusena, siis sellist hullumeelsust tahaks ma ainult rohkem raamatupoodides näha.
 
Hinnang: 7/10 (lugude pealt sellist hinnet kindlasti ei saaks, aga projekt tervikuna ei ole siiski vähemat väärt)
Teksti loeti eesti keeles

"Jonathan Livingston Merikajakas" on allegooriline, hästi õrnade ulmesulgedega lugu. Nimitegelane on kajakas, kes ei taha ainult käratseda ja kalaraipeid süüa, vaid püüab selle asemel arendada lendamise kunsti. Tema parvele selline traditsioonidest üle astumine ei meeldi ja nõnda saab Jonathan Livingstonist lindprii. Õnneks avastab ta, et on ka teisi lendamishuvilisi - ning vahest on võimalik lennata ka veel ühte moodi, mida ta ette ei kujutanudki.
 
Omamoodi oli selle lühiromaani lugemine täitsa põnev kogemus. Ma täitsa kujutan ette, et omal ajal, hipiajastu kõrghetkel ilmudes sobis see lugejaskonnale just nagu rusikas silmaauku. Kirja on see ju pandud päris mõnusas argoos, mida isegi tõlke kaudu tunda on. Lisaks kõik need teemad tuima ja kitsarinnalise enamuse vastu mässamisest ja isiklikust vabadusest, vürtsitatuna mõnede teradega spirituaalsusest.
 
On see kõik kokku midagi väga erilist? Pigem mitte, sest kuigi mulle üldiselt selliste teemade variatsioonid pigem meeldivad, siis ei tee Bachi lugu nendega mitte midagi silmapaistvat või isegi huvitavat. Sellest hoolimata torkab silma üks põnev asjaolu, mis vähemalt minu jaoks lugemise ikkagi ära tasus. Teema lendamine = vabadus võib olla küll iidne, kuid siin on selles midagi väga isiklikku.
 
Nimelt on juba esimestest lehekülgedest selge, et lendamine on autori enda jaoks väga südamelähedane teema (hiljem seda kontrollides polnud üldse üllatav, et ta on ise kirglik lendur). Kogu selle armastuse on ta lendamist kirjeldades nii otse sõnadesse valanud, et ka üsna külmalt positsioonilt alustades ei saa end tahes-tahtmata selle osas mitte liigutada lasta.
 
Üks mu sõpru, kes lennunduses töötab, on kunagi jutu sees pillanud: "Enamus piloote ongi pisut veidrikud". Millalgi jäi mulle silma ka huvitav artikkel sellest, kuidas pilootide hulgas on keskmisest suurem hulk inimesi, kes on oma töö suured fännid - loomulikult toodi selle kõrval välja, et mõõdetav on ka asjaolu, kuidas eriala palgad on ehk seetõttu madalamad, kui objektiivselt olla võiks.
 
Sest jah, lendamises tundub tõesti paljude jaoks olevat mingi vabadus, midagi sellist, mis lubab ära anda nii mõndagi - kui ainult tagasi õhku saaks. Selle osas on autor minu arvates täiesti siiras - asjaolu, mida nii ehedalt väga tihti ei näe. Sealjuures polegi vahest nii oluline, et kas kogu see lihtne ja läbipaistev mõistukõne seal juures mind üldse kõnetab.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti eesti keeles
11.2025

"Pedro Páramo" on Mehhiko klassikaline modernistlik romaan. Loo alguses saab noormees Juan Preciado oma surevalt emalt ülesande: otsida üles Comala väikelinnake ja Pedro Páramo nimeline mees, kes peaks olema tema isa (ning kes on nad ebaõiglaselt viletsusse jätnud).
 
Comala linna üles otsimine õnnestub, kuid kohale jõudes selgub, et see on maha jäetud ja lagunenud. Püüdes ööseks ulualust leida, kohtub Juan mõne linna alles jäänud õnnetu hingega, kes hulguvad seal kummitustena ringi. Ka Pedro Páramo on juba ammu surnud.
 
Selle raamatu lugemine on täitsa omaette kogemus. Algus tundub olevat küllaltki lihtne ja selge, kuid linna jõudes väänatakse lugu kohe liigestest lahti ning jäetakse lugeja fragmentide meelevalda, kus minevik ja olevik, tegelikkus ja taju vahelduvad kõik ilma eelhoiatuseta.
 
Kui sellest esimesest külma-vee-šokist aga üle saada, siis on tulemus väga hea. Modernism on aja jooksul hakanud mulle järjest enam meeldima, mulle meenutasid "Pedro Páramo" skeletilaadsed laused näiteks T. S. Elioti kuulsa poeemi "Ahermaa" surnutest rääkivat osa.
 
Ka siin loos on kõik surnud. Mineviku-surnud (nagu nimitegelane) ilmuvad mälestustes, oleviku-surnud hulguvad rahu leidmata surnud linnas, mis asub surnud maastikul. See on sümboolselt väga äge ja nii saab selle loo ulmesse vastu võtta küll, kuid väikese kriitikanoolena võib välja tuua, et sisuliselt pole see kuigi oluline.
 
Tõesti, kes tahab seda lugeda puhtalt realistliku romaanina, saab ka seda teha. Lugu ise ongi tegelikult erilisest vormist hoolimata üllatavalt traditsionaalne. Pedro Páramo isa ei hooli oma pojast ning lisaks on ta nõrk mees, kes perekonna varandusest ilma jääb. Isa surma järel hakkab Pedro end tõestama - ning teeb seda kavaluse ja julmusega.
 
See on mingis mõttes ka tragöödia, sest lapsepõlve-pildid annavad aimu, et ilma oma surnud isa varjuta oleks Pedro olnud ehk teistsugune mees (erinevalt tema oma pojast Miguel Páramost, kes on läbinisti õel). Tragöödiale kohaselt muidugi kaotavad lõpus kõik, isegi maa (mida laastab lisaks veel revolutsioon).
 
Muidugi on see kõik kokku ikka täiesti lohutu. Ebaõiglus valitseb igavesti ning vastu ei saa sellele keegi (kohalik preester isa Rentería on kustumatult meelde jääv kuju). Lõpuks saab seda natuke liiga palju, isegi nõnda palju, et kuigi ma seda lugu väga kõrgelt hindan, on raske seda raamatut uuesti kätte võtta, kuigi tahaks.
 
Hinnang: 8/10 (vääriks enamat, kuid emotsioon ei luba).
Teksti loeti eesti keeles

"Kutse tapalavale" on sürrealistlik humoorikas-õudne romaan. See algab kohast, kus peategelasele Cincinnatusele tema surmaotsus kohtusaalis vana kombe kohaselt kõrva sosistatakse. Seejärel viiakse ta kohalikust väikelinnast pisut eemal seisvasse vanasse kindlusesse hukkamispäeva ootama (ta on seal ainus kinnipeetav). Päevad mööduvad ja ikka pole veel selge, millal hukkamine peaks toimuma. Siis aga tuuakse kindlusesse, kohe Cincinnatuse naaberkongi üks teine kinnipeetav, m'sieur Pierre...
 
See raamat on mul riiulis seisnud aastaid ja ma olin surmkindel, et ma olin seda kunagi lugenud - aga ei kätte võttes ega ka lugedes ei äratanud see lõpuni välja mitte ühtegi mälestust. Selline mälunihe tekitas tegelikult päris toreda fooni just selle romaani lugemiseks, sest ka teksti sees on kogu aeg lugeja jaoks olemas mingisugune füüsiliselt tajutav ebakindlus, nagu trepiastmest-mööda-astumise tunne.
 
See on kahtlemata teksti kõige suuremaks tugevuseks. Kohe alguses luuakse meile mittereaalsuse-tunne, aga vahepeal muutub tegevus üsna tõepäraseks ja uinutab sellega lugeja valvsust. Seega, kui keegi tegelastest ootamatult haihtub või keskkond äkitselt moondub, on see jälle üllatav. Või siis tabab unenäolist keskkonda teiselt poolt jõhker reaalsuskontroll, nagu siis, kui m'sieur Pierre oma kongis vutlari avab.
 
Mulle isiklikult oli huvitav see, et muidu olen ma Nabokovi pidanud rohkem Ameerika kui vene kirjanikuks. Kuid see romaan siin seisab laiema tausta poolest täielikult sellisel Vene satiiril, nagu on teinud Gogol või miks mitte ka Ilf ja Petrov (kuidagi on Venemaa väikelinnade jaburus ikka sarnane, olgu siis tsaari-Venemaal või Nõukogude Liidus). Cincinnatuse naine on siin muidugi tippsaavutus, aga on ka teisi häid näiteid.
 
Kõige olulisem tegelane siin romaanis on aga m'sieur Pierre. Ta on ainuke, kes seisab kogu aeg igasugusest unenäolisusest eraldi ja kehastab nagu karmi reaalsust, ilma milleta laguneks kõik tühjaks sahmimiseks. Viis, kuidas ta on samal ajal naeruväärne ja õudustäratav, on suurepäraselt tehtud - ja ta sobib  hästi pehmete ja ähmaste joontega kujutatud Cincinnatuse kõrvale.
 
Ulme on see kõik kokku ka kindlasti, ma olen näinud tõsimeeli pandud ulmesilti ka palju piiripealsemate teoste küljes. Mulle lihtsalt tundub, et vahest on see romaan sürrealismi kaaludega mõõdetuna kuidagi tõsisem? Muidugi on siin veel kuhjaga sümboleid, millele tõlkija on siin-seal joone all viidanud, aga mul pole lootust ka sellest püüda rohkem kui tühist osa. Siiski, isegi võhikule on see ikkagi üks hea romaan.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

"Howli liikuv kindlus" on küllaltki klassikaline fantaasiaromaan. Market Chippingi linnas jääb kübarategija kolmest tütrest vanim (nimega Sophie) pärast oma isa surma kübarapoodi edasi pidama. Ühel hetkel aga juhtub kaks asja üsna üksteise järel: linna lähedale saabub kuulsa võluri Howli kindlus ja kardetud Kõnnumaade nõid ilmub kübarapoodi ning neab teda solvanud Sophie ära.
 
Needuse mõjul 90-aastaseks vanaeideks muutunud Sophie otsustab minna, kuhu jalad viivad. Selleks ajaks, kui ta ära väsib ja öö kätte jõuab, on ta ootamatult saabunud Howli liikuva kindluse juurde. Kuidagi surub ta end ühest uksest sisse ja satub vastamisi Calciferi-nimelise tuledeemoni ja võluri noore õpipoisiga, kelle nimi on Michael. Kuid mis saab siis, kui võlur ise koju jõuab?
 
Ma pean ütlema, et selle loo juures on väga palju toredat. Alustuseks kohe see, et tegelased teavad, et nad elavad võlumaailmas kus kehtivad võlureeglid, aga selle teemaga ei minda liiale. Sellist võtet kasutades on tihti oht langeda tahtmatult paroodiasse, aga siin on enamus lugu täiesti ehtsalt siiras ning selline metatasand jääb ainult kergeks vürtsiks.
 
Sophie ja tema needus on aga isegi üllatavalt tõsine teema. See mõte on vist pärit Simone de Beauvoir'ilt, et vanadus võib anda mingisuguse muidu kättesaamatu vabaduse, sest see võtab ära teatud sisemised hirmud ja välimised ootused. Sophie avastabki, et vanaeidena ei karda ta enam midagi ning ka temasse endasse suhtutakse kuidagi ausamalt.
 
Kuid suures plaanis see lugu päris nii tõsine muidugi ei ole. Kui alguses on loo põhiline mõistatus üles seatud, siis mingil hetkel läheb päris pikk osa selle peale, et Howl on Sophiesse juba selgelt kiindunud (aga ei suuda seda välja öelda) ning Sophie valutab südant selle pärast, et ta ei meeldi Howlile (ja ei suuda vastupidisest aru saada). See oleks isegi tüütu, kui tegelased ei oleks nii armsad.
 
Ja armsad nad on, hoolimata oma puudustest. Howl on keigar ja draamakuningas, samas kui Sophie suudab oma vastleitud julguse abil hakata kohe kõigile närvidele käima. Kui see kõik toimuks mingis kaasaegse miljööga noorteromaanis, siis ei oleks see eriti hea - kuid asjaolu, et üks on võlur ja teine needust kandev tütarlaps, teeb selle kuidagi pehmeks ja mahedaks.
 
Kui ma midagi kritiseeriks, siis keskse mõistatuse juurde oli ehk natuke liiga palju erinevaid tükke pandud. Lõpus tuuakse need muidugi kõik korralikult kokku ja lahendatakse ära, aga kõik see osa nõiaga ja kadunud võluriga ja kadunud printsiga ja hernehirmutisega ja koeraga ja nii edasi oli pisut liiga kirju. Loo jaoks oleks täiesti piisanud ka ainult Sophie needuse ning Howli ja Calciferi lepingu kombinatsioonist.
 
Kuid see on väike teema. Suures plaanis on tegu väga korraliku fantaasialooga, kuhu sisse on lisaks peidetud täiesti armas noortelugu. Ma ei tea, kuidas see kõik on raamatu põhjal tehtud ja sellest palju kuulsamas filmis lahendatud, kuid see ei olegi oluline. Lugu on juba sellisena siin terviklik ja meeldivalt loetav, klassikalisel kombel siiras aga siiski oma väikese vimkaga. Tõesti hea.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

"Lux Gravis" on ajalooline ulmeromaan. 383. aastal eksib Rooma leegionitest lahku löönud tsentuurio Britannia metsades ära ja avastab väikeses koopas kummalist antivalgust kiirgava musta kivi. Veel kummalisem, valguse käes istub mungariietes mees, kes teda ei näe, kuid tunneb ta nime ja räägib temaga.
 
1037. aastal on koopa ümber sajanditega kerkinud võimas mungaklooster, kus käiakse koopas minevikuga rääkimas ja tulevikust sõnumeid kuulamas. Kuid kloostris tundub hõõguvat mingi vandenõu. Sama ohtu tunneb ka 1691. aastal kloostri munkadest välja kasvanud salaselts ja eriti 2345. aastal samas tegutsev agentuur, kes kardab saabuvat maailma lõppu.
 
Siinkohal on hea märkida, et Sander kirjutas selle ajaloolise romaani algselt inglise keeles ja lühemana. Tõlgitud versiooni jaoks kirjutas ta juurde tulevikuosa ning kinnistas selle nii tugevamalt ulmežanri. Ma ise olen kunagi ammu kuskil poes ingliskeelset versiooni käes hoidnud aga ostmata jätnud - millest on mul nüüd kahju.
 
Sest tegelikult on lugedes selge, et see väiksemas mõõtmes mõistatus ja vandenõu (mis seob ajasilmusena peamiselt 1037. ja 1691. aastat) on kogu komplektist kõige paremini kokku sobitatud ja toimima pandud. See ei võta ka fantastiliselt/ulmeliselt poolelt midagi ära, vaid lisab alternatiivajaloolise mõõtme. Oleks isegi veel toredam, kui oleks pikemalt lahatud vandenõu õnnestumise tagajärgi.
 
Vastandina jälle on minu arvates see tuleviku, või 2345. aasta osa kõige nõrgem. Mitte, et siin poleks ka oma ägedaid ideeidusid - näiteks asjaolu, et must kivi ja raske valgus hoiaks kogu selle ümber asuvat organisatsiooni nagu mingis vaimses tardumuses. Sellega saaks siduda asjaolu, et see seltskond on ka kauges tulevikus jäänud täielikult meestekeskseks.
 
Näiteks Isaac Asimov on sarnased teemad suurepäraselt läbi mänginud romaanis "Igaviku lõpp", kuid Sander on oma laiemad mõtted siin kuidagi poolikuks jätnud ja tema tuleviku agentide sahmimine mõjub seosetult. Küllap ongi asi selles, et romaanil oli oma keskpunkt juba olemas ja sinna täiendava taseme ümber kerimine ei olnud enam nii loomulik.
 
Kõigest hoolimata on tegu ikkagi korraliku tööga. Ajaloolised osad on siin tõesti head ning kuigi seda pole eriti rõhutatud, tunnen ma eri osade juures ka natuke erinevat keelekasutust, mis annab lugemiselamusele veel juurde. Mina aga hoian nüüd edaspidi silmad lahti ingliskeelse algversiooni saadavuse osas.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Alati on põnev, kui mikrokirjastus "Skarabeus" oma iga-aastase täpselt ühe ulmeraamatu avaldab, aga sel aastal tavalisest veel enam, sest Arvi Nikkarev on sisuliselt ainsaks Soome ulme tõlkes vahendajaks Eestis. Antoloogia "Soome ulme 3" on pealkirja poolest mõtteline järg samanimelistele, 2008. ja 2014. aastal ilmunud antoloogiatele. Lähemalt vaadates on aga neil erinevusi rohkem kui sarnasusi.
 
Kui varasemad "Soome ulme" antoloogiad püüdsid tutvustada võimalikult palju erinevaid autoreid, siis "Soome ulme 3" on ainult kahe autori kogu. Mõlemad autorid on ka Eesti lugejale juba tuttavad: Maarit Leijon autorikoguga "Musträstas" (2022) ja Reetta Vuokko-Syrjänen ühe tõlkejutuga antoloogias "Ohver" (2023). Tagasiside mõlemale autorile on olnud hea ja tõenäoliselt on see mõjutanud ka uue antoloogia koostamisvalikut.
 
Mina hindan Maarit Leijoni autorikogu päris kõrgelt ja seetõttu oli mul eelkõige huvi just raamatu kahe esimese loo vastu sellelt autorilt. Esimene neist, "Laanekuuse juure all" (8/10) on tõesti hea. Selles loos töötab Alva-nimeline tegelane Soomes koduhooldusõena. Tema puhul on juba esimese paari leheküljega selge, et tegemist ei ole inimesega. Ootamatult saab ta endale paariliseks noore praktikandi.
 
See lugu lööb lugejat kohe kaasaegses heaoluühiskonnas ikka kohal oleva vanaduse ja surma viletsusega, kuid see pole sugugi keskne mõte. Pigem on see nutikas töötlus ühest Põhjamaade müüdist ja kuigi lisaks sellele on loos ka põnevikule omane süžeepööre, on see müüdist kaugelt vähem oluline. Küsimus sellest, miks muinasjutud kedagi kurjana näitavad ja miks Alva hooldusõena töötab, saavad lõpuks meisterlikult kokku seotud.
 
Sellele järgnevat Leijoni lugu "Koristaja" (4/10) oli kummaline lugeda. Loos töötab üksildane mees Elias oma ettevõttega õnnetuse- ja surmapaikade koristamisel ning teeb ka kahjuritõrjet, milleks tal on ebatavalised võimed. Lugedes on selge, et autor on eelmise, varem ilmunud loo kondikava pealt teise samasuguse kohe järele kirjutanud.
 
Kahjuks ei ole see teine lugu esimesega muus osas võrreldav. Müüditöötlus, mis oli esimese loo südameks, on siin täiesti puudu ja olemasolev tilluke maagiline element sisuliselt ebaoluline. Ilma sellise keskmeta laguneb lugu lihtsalt pikaks heietuseks valusatel teemadel. Kui loosse pole lisatud erilist mõtet nendest teemadest rääkimiseks, nagu esimesel lool oli, siis on sellel oht jääda lihtsalt tühjaks sotsiaalpornoks.
 
Seejärel jätkub antoloogia Reetta Vuokko-Syrjäneni kolme looga. Neist esimene, "Maskide tants" (6/10) on korralik ja stiilipuhas fantaasialugu, kus oma kodukülast salaja põgenenud tütarlaps kaupleb end rändnäitleja õpipoisiks. Näitleja maskid räägivad seejärel talle ühest saladusest. Tegemist üsna lihtsa ja klassikalise "mineviku eest põgenemise" looga, mida võib esile tõsta huvitava maailmaloome eest.
 
Vuokko-Syrjäneni teine lugu, "Neljas põrsas" (5/10) on üsna korralikus küberpungi-stiilis lugu lähituleviku Mehhikost, kus surma ja viletsuse eest põgenev Amparo läheb otsima oma kolme venda, kes lahkusid juba mõnda aega tagasi kodunt laia maailma. Lugu pakub välja oma kerge vindiga töötluse kolme põrsakese muinasjutust, kuid lõpplahendus paneb pigem õlgu kehitama. Stiiliharjutusena on töö kindlasti hea, aga kahjuks ei tule sisu ja teostus heale ideele päris järele.
 
Vuokko-Syrjäneni viimane lugu "Mida tegime klassimatkal" (8/10)on aga hoopis teisest puust. Selles asub noor soomlanna Katja tööle kaugel põhjas asuvasse saamikeelsesse kooli. Kuna eelmine, ootamatult lahkunud õpetajanna on kogu klassitäie kümneaastaseid lapsi oma täiusliku saami keele ja kultuuriteadmisega ära võlunud, on Katjal alguses raske. Pikapeale elab ta ametisse sisse, kuid siis hakkab ta eelmise õpetajanna õppematerjalidest leidma kummalisi tekste. Lisaks hakkab väikeasulas öösiti ringi käima hiiglaslik karu, keda ükski jahimees tabada ei suuda.
 
Tegemist on suurepärase tekstiga, ehk isegi parimaga siin antoloogias. Vuokko-Syrjänen näib armastavat müüditöötlusi, sest selle teema alla lähevad varasemas antoloogias "Ohver" ilmunud esimene jututõlge, siinsest kolmest teine lugu ning lõpuks ka see viimane. Tunde poolest on ta viimases suurepäraselt tabanud põhjarahvaste kollijuttude atmosfääri, mis tõi mulle kohe meelde Andres Ehini koostatud legendaarse tšuktši muinasjutukogu "Unesnõiduja".
 
Nõnda ongi lõpuks mõlema autori poolt antoloogiasse kaasatud vähemalt üks väga hea lugu. Kuna Leijon oli juba varasemast autorikogust tugeva kirjanikuna tuttav, siis ei tulnud tema esimese loo kvaliteet mulle üllatusena. Vuokko-Syrjänen oma esimese tõlkelooga eelmises antoloogias eriti meelde ei jäänud, kuid siin on ta oma viimase loo toel endale Eestis uue fänni leidnud.
 
Antoloogia "Soome ulme 3" on huvipakkuv juba selle poolest, kui palju see erineb muust raamatulettidel pakutavast. Kinnitan, et iga lugeja peaks siin saama vähemalt esimesest ja viimasest loost korraliku elamuse. Kui keegi hakkab aga selle esmakogemuse järel rohkem Soome ulme vastu huvi tundma, siis on võimalik kohe lisaks lugeda Nikkarevi varem tõlgitud lugusid.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
9.2025

 
"Veealused" on eel- ja post-apokalüptiline ulmelugu. Vahelduvate peatükkidega enne ja pärast Nullsekundit jutustatakse seda, kuidas kõik juhtus ning mis pärast sai. Lugu sellest, mis enne toimus, algab Calysta-nimelise naise visiidiga lahutusnõustaja juurde, sest tema mees, kes töötab ülisalajase projekti kallal, hakkab stressist hulluks minema. Pärast toimuvas loos on samamoodi peategelaseks Calysta, siis aga juba hoopis teises rollis.
 
Lugedes oli mulle esimese asjana huvitav see, kuidas Kraft ei kirjuta siin sugugi oma ehk natuke rohkem tuntud õudustemaatikas. Kui ma eeldasin, et see lugu liigub kuskile Stephen Kingi kuulsaima sarnase töö "The Stand" radadele, siis tegelikult oli kogu Krafti jutustus nii viisakas ja tagasihoidlik kui üks postapokalüptiline lugu üldse olla saab.
 
Pigem oli selles hillitsetuses tunda lausa mingit ulme kuldajastu õhkkonda, nagu oli äratuntavalt asimovlik ka keskse katastroofini viinud SF-teadustemaatika. Pean ütlema, et see teadusaspekt oligi ehk minu lemmikosa kogu romaanist. Ehk on selline lähenemine mõnele pisut vanamoelise hõnguga, kuid minu jaoks oli see tõepoolest üks osa loost, mis siirast huvi tekitas.
 
See tõdemus aga viib kohe kriitika juurde, sest tegelaste asemel, kes asjaga reaalselt seotud olid, paneb Kraft peategelaseks suhteliselt ebamäärase ja ebahuvitava naise. Ma tunnistan, et päris kõige lõpus saab selline valik põhjenduse - aga enne seda peab veetma pea 400 lehekülge koos tegelasega, kelle tegemiste ja saatuse vastu on huvi praktiliselt nullilähedane. Rääkimata sellest, et kogu reaalselt huvitava info edastamiseks esimeses loos tuleb autoril leiutada üsna keeruline ja usutavuse piiridesse väga julgelt suhtuv telefonimäng.
 
Ning kui eel-apokalüptilises loos hoiab huvi üleval teaduslik osa, siis post-apokalüptilises loos on väga pikalt täiesti arusaamatu, mida me siin nüüd ootama peaks. Ma kardan, et autor võis jääda natuke sümmeetrialõksu, kus tundus, et oleks hea mõlemat osa umbes ühepikkusena hoida. Reaalselt aga oleks saanud teise osa põhipunktid kokku võtta paari peatükiga ning vähendada seda osa, mis oli... lihtsalt jalutamine.
 
Vahest kõlab see kõik kokku liiga karmilt, sest nagu ma juba ütlesin, oli eel-apokalüptilise loo teaduslik mõistatus üks toredamaid asju, mida ma üle pika aja Eesti ulmest leidnud olen. Selle ühe asja ümber on kuskil siin romaani sees üks väga hea alla 100-leheküljeline lühiromaan; seejärel võib siin näha ka täitsa head natuke üle 200-lehelist romaani. Kuid praegune tulemus ei ole ka kindlasti halb - see on lihtsalt OK.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti eesti keeles

"Kübeke elutervet vihkamist" on temaatiline ulmeantoloogia, kuhu erinevad kirjanikud etteantud teemal midagi värsket kirjutanud on. Selline antoloogiate koostamise viis on ulmekirjanduses üsna traditsiooniline ning Eestiski on sel oma ajalugu, seni peamiselt Indrek Hargla koostajakäe all.  
Hargla koostatud viimasest temaatilisest antoloogiast "Ülestõusjad ja kodukäijad" on aga juba aastaid möödas ning seetõttu on mul hea meel näha, et ka teised meeskonnad selles valdkonnas kätt proovivad. Lihtne see töö pole, käima sai see projekt ju ikkagi ühisrahastuse toel.  
 
Olgu mainitud, et ma ise toetasin ka seda rahastust natuke. Praeguseks aga on raamat juba kätte saanud kogu vajaliku lugejate tagasiside ja ka erinevaid Stalkeri ulmeauhindu, seetõttu ei näe ma midagi paha selles, et mõned mõtted selle kohta omalt poolt ära märkida.  
 
1. "Harjusk" - Häli Kivisild 4/10  
 
Selles loos on linnas velskriks õppinud tütarlaps nimega Ilo tulnud laadapäevadeks oma perele appi kauplema. Ajad on halvad, ilmad nigelad ja valitsejad hoolimatud, nagu ikka. Laadal kohtab Ilo aga oma lapsepõlvesõpra Rahuleidu, kes on vahepeal kummaliselt vananenud ja kärbunud.  
 
Selle loo tugevuseks on kindlasti eestilik tulevikumaailm - kunagisest tehnikatsivilisatsioonist on järel vaid riismed ja käes oleks jälle nagu 18. või 19. sajand. Näha on ka vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" mõju. Tervikuna jääb lugu siiski pisut kohmakaks ning oleks ehk veel lihvimist vajanud.  
 
2. "Läbilõigatud niidid" - Miikael Jekimov 2/10  
 
Endine tänavapoiss Brendan on sõjast tagasi ning saab teada, et kohaliku kuritegevuse boss Shorewell tahab käppa peale panna laostunud aadliperekonna häärberile, kus Brendan omal ajal üles kasvas. Koos selle perekonna viimase pärija Bethanyga püüab Brendan seda takistada.  
 
Siin loos on mõned väiksed õnnestumised nagu üksikud maailmaehituse elemendid või paar head fraasi. Kahjuks aga pole sellel ei korralikku algust ega lõppu, tegevus on täiesti sihitu ja autori valitud bulwerlyttonlik stiil pigem segab lugemist. See lugu oleks võinud kuskile sahtlisse jääda.  
 
3. "Miljones päev" - Kristjan Sander 7/10  
 
Ihuüksi ühel tühjal planeedil viibiv inimene on seal elanud loo alguseks kokku miljon päeva. Aga milleks see kõik vajalik on?  
 
Nutikas ja hea lugu, ehitatud küll täpselt ainult ühe mõtte ümber - aga sellisena väga hästi viimistletud ja lihvitud. Vahest ainult lõpus oleks võinud natuke vähem seletada ja natuke rohkem jätta lugejale mõistatamiseks. Sander on ikka hea kirjanik ja kahju, et temalt praegusel ajal vaid haruharva midagi ilmub.  
 
4. "Tume leek" - Artur Räpp ja Maarja Kruusmets 4/10  
 
Põlvkonnalaev on teel olnud aastakümneid ning erinevad probleemid ja kriisid on juba sellest üle käinud. Pärast viimast õnnetust on juhtkond kehtestanud karmi korra ning nõuab rahvastiku taastamiseks palju sünnitusi. Raamatukoguhoidja Anna üritab selle jama keskel oma vaiksel viisil head teha.  
 
Siin loos on mitu head mõtet selle kohta, kuidas lühinägelik poliitika mingite murede paikamisel uusi probleeme tekitab - stseen poistekambaga näiteks oli väga targalt tehtud. Kogu see vandenõu ja röövimise süžeeliin aga oli üsna mittemidagiütlev ja tuli loole tervikuna pigem kahjuks.  
 
5. "Õunapuu" - Meelis Friedenthal 6/10  
 
Üks mees sõidab bussiga isale maale külla. Selle bussisõidu jooksul hakkab ta meenutama, et kuidas see juhtus, et kõik asjad käest ära läksid.  
 
Friedenthali teksti on alati meeldiv lugeda ning ka see pole erand. Lihtsalt kõik see oskuslikult kokku pandud mõtisklus on natuke... igav. Esimest korda läks huvitavaks alles siis, kui juttu tuli varjendite kaevamisest, kuid seejärel oligi juba lõpp (see aga jälle omakorda ilus ja sümboolne). Eristuv ja silmatorkav on see lugu kindlasti.  
 
6. "Welwitschia mirabilis" - Lüüli Suuk 5/10  
 
Paphnutia neljas printsess Adeleine läheb oma onu Gerandiga diplomaatilisele missioonile naaberkuningriiki Shahhreesse. Peagi aga selgub, et kahe kuningriigi suhteid üritavad mõjutada mitmed vandenõulased ja pole sugugi kindel, keda Adeleine usaldada võiks.  
 
Siin loos on kamaluga täitsa toredat, kuigi natuke vanamoelist kõrbeeksootikat ning lõpus on süžeepöörded üsna andekalt tehtud. Mind häiris loo juures aga see, et kõik maagilised elemendid (sh pealkirjas nimetatud taim) olid suures plaanis täiesti ebaolulised - kui enamus sellest maha tõmmata, oleks alles jäänud lihtsam aga korralikum paleeintriig.  
 
7. "Kübeke elutervet vihkamist" - Veiko Belials 5/10  
 
Kunagi on mingid asjad väga halvasti läinud, aga mis ja kuidas, sellest ei tea käputäis lapsi enam midagi. Neil on niigi käed tööd täis, et ellu jääda Viimase Lootuse Baasis, kuigi seda nime ei võta keegi enam tõsiselt.  
 
Ma tean, et Stalkeri auhinna see lugu ära teenis, kuid minu arvates see päris tipplugu ei ole. Belials on sarnaseid asju kirjutanud varemgi ja paremini ("Kogu maailma valgus" tuleb kohe ette). Ma saan aru, miks see inimesi liigutada võib ja selline tehnika on hea, aga emotsionaalselt jätab see mind külmaks.  
 
8. "Vein Naanil" - Kristi Reisel 8/10  
 
Väike koerataoline nutikas tulnukas Naffi satub kogemata kombel kampa pisisuli Paul Mihkelsoniga ning koos toovad nad planeedilt Luvitaania ära salapärase eseme. Kuid nad ei oska arvatagi, mis neil tegelikult pardal on.  
 
Väga hea ja mõnusalt humoorikas lugu, üks kahest parimast siin antoloogias. Ma tunnistan, et mul on kerge nõrkus kelmikomöödiate ja muidu pikaresksete lugude vastu, aga igasuguse latiga mõõtes on siin tegu korraliku tükiga. Ühtegi teist Reiseli lugu ma lugenud ei ole, aga nüüd tekkis huvi küll.  
 
9. "Plahvatus Le Gynil" - Triinu Meres 6/10  
 
Õnnetuse tagajärjel peab kosmoselaev Le Gyn võimalikult kiiresti ohutusse liikuma. Kuid kaitsekapsleid ei jätku enam kogu meeskonnale. Ühe saaks panna skafandrisse, kus on arvestatav võimalus hukkuda... või kas on mõni võimalus veel?  
 
On tore, et see lugu võtab klassikalise SF probleemilahenduse-teema (nagu on tehtud Arthur C. Clarke'iga alates ja Andy Weiriga lõpetades) ja küsib, et kuidas teha siis, kui kõik ei ole väga huvitatud probleemi lahendamisest (ja kuidas see võib üle kanduda isegi tehismõistusele). Pisut palju on siin sirgjoonelist moraliseerimist, mis mõjub plakatlikult, aga kõik muu on hästi ja läbimõeldult tehtud.  
 
10. "Kiirituskuu sõnnik" - Laura Loolaid 8/10  
 
Peategelane saab koos peaaegu-väikeõega oma kodukindluse valitsejalt söör Exitilt loa minna kindlusest välja elusainest otsima. Kuid salaja on tal plaan otsida hoopis kiirituskuu sõnnikut, mis on palju väärtuslikum kraam.  
 
Teine kahest parimast loost siin ja tehniliselt ehk kõige parem. Loolaid on varemgi kirjakeelega mängimist katsetanud aga siin loos läheb see viimaks täiesti kümnesse. Mulle kohutavalt meeldib, kuidas jutustaja kõnepruuk ja postapokalüptilise maailma reaalsus siin kokku sobivad ja üksteist toetavad. Kindlasti parim lugu, mida ma sellelt autorilt lugenud olen ja vinge sooritus igasugusel skaalal.  
 
11. "Tapjaprints" - Manfred Kalmsten 6/10  
 
Haldjas Adamäer veedab lindpriina oma päevi kõrtsis redutades ja juues. Ühel õhtul aga jõuavad need, kes teda otsivad, talle järele.  
 
Täiesti korralik klassikalises stiilis fantaasialugu, mind isegi üllatas, et sellele mingit knihvi sisse ei tulnud (lõpus väike puänt siiski on). Kalmstenil on viimaste aastate lugudest kujunenud juba oma väike Põhjala müütide maailm ja see lugu sobib sinna kenasti vahepalaks.  
 
Tervikuna on tegemist täiesti korraliku antoloogiaga ning Hargla varasemate sarnaste projektidega kannab see võrdluse auga välja. Eriti hea meel on mul üllatuste, nagu Kristi Reiseli ja Laura Loolaidi lugude üle, kus ma sellist sooritust ei osanud üldse oodata, aga ka Kristjan Sanderi tugeva tagasituleku üle.  
 
Ka muud lood olid pea kõik kenasti ansamblis sees - ning nagu alguses ütlesin, projekt on oma tunnustuse juba välja teeninud. Nüüdseks on ilmunud järgmine antoloogia samas sarjas, mis tähendab, et ka projekti meeskond on õnnestumise omaks võtnud. Selle üle on mul ainult hea meel.  
 
Hinnang: 6/10, nii lugude eest keskmiselt kui ka projekti eest tervikuna.
Teksti loeti eesti keeles

"Andja" on noortele suunatud düstoopiline romaan. Peategelane Jonas elab oma ema-isa ja noorema õe Lilyga väikeses külakogukonnas. Ta on üsna põnevil, kuna ta on jõudnud vanusesse, kus tema ja koos temaga samal aastal sündinud lapsed saavad osaleda Kaheteistkümnete Tseremoonial. Sellel üritusel määratakse kõigile eesseisvaks eluks Ülesanded, mida nad seejärel õppima ja hiljem täitma hakkavad.
 
Kuid kui järg jõuab Jonase kätte, siis määratakse talle väga haruldane Ülesanne. Temast peab saama Mälestuste Vastuvõtja, keda on igas kogukonnas ainult üks. Hetkel on Jonase küla Mälestuste Vastuvõtja juba väga vana ning kümme aastat tagasi oli uue Mälestuste Vastuvõtja väljaõpe ebaõnnestunud - seega on väga oluline, et Jonase puhul läheks kõik õigesti.
 
Mul oli seda raamatut lugedes täitsa huvitav mõelda, et selle kirjutamise ajal 1990ndatel otseselt noortele suunatud düstoopialugusid praktiliselt ei eksisteerinud. Siis aga tulid 2000-ndad ja Suzanne Collinsi "Näljamängud" ja lõpututes kogustes järgnevaid romaanisarju praktiliselt kogu 2010ndate aastate jooksul. Selle kõigega võrreldes on "Andja" kuidagi väike ja armas.
 
Ma usun, et selline "väike ja armas" olek ongi "Andja" põhitugevus, sest midagi eriti uut ja huvitavat see romaan ei tee. See pole muidugi otseselt halb, sest üks hea variatsioon mingil kindlal teemal on alati väärtuslik. Kuid kuna siinne lugu on sajaprotsendiliselt ideepõhine, siis on sellel natuke raskem särada, kuna sarnaseid ja paremaid ulmelugusid oli tegelikult ka 90ndatest tagasi vaadates olemas.
 
Mitmes aspektis tahaks ma lugu siiski tunnustada. Ma arvan näiteks, et düstoopiad on tihti mõjusamad, kui neis on korralik annus utoopiat ning on mingi võimalus argumenteerida, et tegelikult on selline ühiskonnakorraldus päris hea (Aldous Huxley klassikaline "Hea uus ilm" on üks parimaid näiteid). Lowry teeb utoopilise osa päris hästi ära ja kui varjukülg lõpuks paljastatakse, siis ei tundugi see eriti hull.
 
Ning kuna tegemist on ideepõhise looga, siis minu arvates see ainult võidab sellest, et ei üritata seletada, kuidas kogu maailm niimoodi toimima peaks (ja võib-olla ei toimigi). Selle juurde sobib samuti pigem hästi, et lõpp on unenäoline ja jätab otsad lahti. Saan aru, et järgedes räägitakse sellel teemal rohkem, aga see on mulle pigem põhjus, miks neid mitte lugeda.
 
Üldjoontes ongi "Andja" puhul huvitav, et tervikuna ei ole see ehk väga tugev või originaalne, aga teisest küljest on tunda, et selline pehme ja sile düstoopia annab lugejale midagi sellist, mida suuremad ja tõsisemad lood ei paku. Ning kuidagi on Lowry õhuke romaan ka pärast kogu seda hilisemat noortedüstoopiate lainet mingi selge omanäolisuse säilitanud. Tähelepanu väärib see kõik kokku kindlasti.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

Mõnikord võivad soovid täituda täiesti juhuslikult. Eelmisel aastal, kirjutades 19. sajandi naisautorite õudusjuttude kogust "Kollane tapeet ja teisi jutte", mainisin, et 20. sajandi keskpaiga üks olulisim õuduskirjanik Shirley Jackson on seni pea täiesti tõlkimata. Nagu tellimise peale ilmuski sellel aastal Jacksoni romaanitõlge "Kummituslik Hilli maja", mis oleks olnud ka minu esimene valik.
 
Romaan "Kummituslik Hilli maja" on lühiloo "Loterii" järel tõenäoliselt just see teos, mille järgi Jackson on tänapäeval tuntud. Selle romaani ainetel on tehtud ka Netflixi õudus-telesari "The Haunting of Hill House", millel õnnestus saavutada nii publikumenu kui ka kriitikute tunnustus. Sarjal on romaaniga aga üsna vähe ühist ja algmaterjaliga tutvumine jääb ka kõigile Netflixi vaatajatele omaette avastusretkeks.
 
Romaani keskmeks on Hilli maja, ammu tühjaks jäänud suur häärber, mis seisab kohalikust Ameerika väikelinnast pisut eraldi üksildases kohas ning millel on kohalike seas halb kuulsus. Kõrvalmärkusena võib öelda, et täpselt samasugust asukohta ja natuke sarnast temaatikat kasutab Jackson ka oma teises tuntumas romaanis "We Have Always Lived in the Castle". Seda raamatut tõlgitud pole, kuid kui "Kummituslik Hilli maja" lugedes väga meeldima hakkab, pole paha ka teist lugu järele lugeda.
 
Siinses romaanis koguneb Hilli majja paranormaalseid nähtusi uuriva ekstsentrilise professori Dr. Montague'i kutsel väike seltskond, kes peaks talle uurimistöö käigus abiks olema. Kohal on maja omava perekonna esindajana kergemeelne elumees Luke ning kaks naist, kellel on oma elus olnud varasem kokkupuude paranormaalsusega: Eleanor ja Theodora.
 
Eleanor on selle loo peategelane, aga kuigi majas viibiv seltskond on kirev ning huvitav, on loo teiseks ja sama oluliseks peategelaseks Hilli maja ise. Siin loos ei ole vaime, kes koridorides ringi hõljuksid, selle asemel on kogu maja üksainus kummituslik tervik. Seetõttu pole ka ime, et maja ja Eleanor muutuvad selles loos nagu kaheks võrdseks pooluseks.
 
Eleanor on samuti mingis mõttes nagu kummitav maja. Ta saabub Hilli majja koos korraliku hingelise ja vaimse pagasiga, mille ta on saanud oma senisest elust kaasa. Tema unistused, kahetsused, fantaasiad ja hirmud kummitavad tema keha tühjades tubades samamoodi nagu need jõud, millega on täidetud Hilli maja. Kõike seda jälgides on loo areng mingis mõttes täiesti otsene ja vääramatu, kuid samas nii mitmeski kohas ootamatu ja üllatav.
 
Eraldi tahaks ma kiita Jacksoni stiili, mis on Liis Pallini tõlkes oma tunde hästi säilitanud. Kaasaegsemate õuduslugude stiiliga harjunud lugejale võib see tunduda pehme ja tagasihoidlik, kuid pisut sügavamale vaadates pole see päris nii. Paljugi sellest, mis majas toimub, jääb otsesest kirjeldusest välja või puudutatakse seda ainult vihjamisi. Lugeja ülesandeks on täita seda tühja ruumi, mis Hilli maja olemusse puutub, enda tõlgendustega.
 
Eleanori mõtted, mida me otse näeme, on aga täidetud selliste kinnisideede ja kordustega, et need mõjuvad täiesti painajalikult. See on veel üks täiendav tahk ettekujutusele Eleanorist kui kummitavast majast. Kogu tema obsessiivsus on Jacksoni poolt väga hästi teksti valatud – mitte üle pakutult, aga järelejätmatult ja pidevalt kasvavalt. See on väga klassikaline võte, mida kasutas juba Edgar Allan Poe tihti oma novellides.
 
Kui teost üldse kritiseerida, siis mingites osades ja eelkõige Dr. Montague'i abikaasaga seoses on natuke tunne, et Jackson on tahtnud ka "kummitava maja" žanri pisut parodeerida. Mulle ei tundu need humoorikamad kohad eriti õnnestunud ning ma pigem ütleks, et autor oleks võinud jääda truuks teose valdavale ja olulisemalt paremini õnnestunud traagilisele poolele.
 
Üldiselt saab aga ainult rõõmu tunda, et "Kummituslik Hilli maja" on tõlkes ilmunud. Õudusklassikuna on see tõenäoliselt oma žanri kõige olulisem sel aastal trükitud teos, vähemalt on raske uskuda, et midagi võrdväärset võiks aasta lõpuni veel ilmuda. Tegu on ka väga omanäolise ja mitmekihilise teosega, mis pakub väga palju lähenemis- ja tõlgendusviise, ning seetõttu võiksid seda kindlasti lugeda ka need, kes muidu õuduskirjandust kätte ei võtaks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

"Muinasjutt" on tume fantaasiaromaan. Selle peategelaseks on ühes Ameerika väikelinnakeses elav 17-aastane keskkooliõpilane Charlie Reade, kes tutvub asjaolude kokku langemisel kohaliku erakliku vanamehega, kes elab künkanõlval iidses majas, kaaslaseks ainult suur vana hundikoer. Nagu ajapikku selgub, on süngel vanamehel nii mitugi head põhjust inimeste vältimiseks.
 
Üks nendest põhjustest on maja kõrval seisev vana kuur, mis on alati suletud ja lukus. Ühel päeval avaneb Charliel võimalus kuuri siseneda ning ta avastab sissepääsu teise maailma, mis võiks olla imeilus - kuid on selge, et midagi on seal läinud väga valesti. Mingi kohutav haigus või needus on kõige peal ja alguses ainult ühele kindlale ülesandele mõelnud Charlie avastab peagi, et ta on juba suuremasse loosse mässitud.
 
Minu arvates on täitsa huvitav, kuidas isegi Kingi pikas ja kirjus loomingus on "Muinasjutt" natukene erinev. Kõige lähema võrdlusena tuleks mulle pähe "Draakoni silmad", tema 1984. aasta üsna sirgjooneline (aga mitte üldse halb) noortefantaasia. Ka "Muinasjutt" on minu arvates pigem noortefantaasia, kuigi seda otseselt sellise määratlusega vist ametlikult ei turustatud.
 
Sirgjooneline on see ka. Alates sellest, kui Charlie muinasjutumaailma jõuab, läheb lugu väikeste keerdude ja pööretega umbes seda rada, nagu arvata võib, et see läheb. Otseselt pole selles samuti muidugi midagi halba - üks hästi kirjutatud variatsioon on minu juures alati teretulnud. Teksti sisse on pandud tohutult vihjeid ja viiteid muudele raamatutele ja filmidele, kuid need on pigem taustaks ja ei hakka seetõttu tüütama.
 
Natuke tüütavaks oli aga pärismaailma-lugu, mis oma 200+ leheküljega on sisuliselt eraldi romaani mõõtu teos. Charlie tausta enne muinasjutumaailma sattumist oleks saanud ära tutvustada paari peatükiga, hetkel jääb siin mulje kahest eraldiseisvast romaanist, mis on kuidagi kokku traageldatud. Hiljem natuke ringi vaadates märkasin, et väiksemale lugejate grupile meeldis just lugu tõelisest maailmast - vahest olekski võinud kirjutada ühele sihtgrupile ühe ja teisele teise loo eraldi?
 
Suures plaanis ei taha ma küll liiga palju ette heita, kuna noortefantaasia vaates on kõik korralikult tehtud. Stiili poolest on King täiesti äratuntav, kuid samas peab ta selgelt piiri, et tulemus oleks ka nooremale lugejale seeditav - tumedast fantaasiast hoolimata on kandvaks jõuks siin positiivsus. Käsitööoskused on autoril samuti praeguseks lihvitud ning lugedes polegi alati meeles, et lehekülgi liiga palju on.
 
Kui tegemist oleks mõne keskmise õuduslooga sama autori varamust, siis oleks ma tõenäoliselt kriitilisem. "Muinasjutt" on aga piisavalt erinev, et Kingi loomingus silma paista. Oma hillitsetuse ja leebuse poolest võiks see olla päris hea koht autoriga tutvumiseks neile, keda õuduskirjaniku kuulsus pelutab. Ma ise eelistan samas rollis "Draakoni silmi", aga valiku olemasolu on alati hea.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

"Kolme raamat" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Loo peategelaseks on Prydaini-nimelisel maal vana võluri Dallbeni juures elav poiss Taran, kelle ametiks on olla seavardja-sell võluri tohutu suurele valgele seale nimega Hen Wen, kellel on oraaklivõimed (kui talt ainult õigesti küsida osata).
 
Prydainis on just sõda alustanud Sarviline Kuningas, kelle vastu oleks oraaklivõimetest paljugi kasu, kuid ootamatult on Hen Wen kadunud. Taran läheb oma hoole all olnud siga otsima ning kohtub tee peal nõiatari õpilase Eilonwy, rändlauliku Fflewddur Fflami ja poolmetsiku eluka Gurgiga…
 
Ma pean ütlema, et "Kolme raamat" (ja selle neli järge) on mul aja jooksul korduvalt loetud ning aja jooksul olen ma neisse ka erinevalt suhtunud. Kunagi 2000ndatel tundusid need natuke liiga lapsikutena, eriti seetõttu, et J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isand" oli kõrgfantaasia tipu juba ära näidanud.
 
Tõsi on, et kogu fantaasiakirjandus elab ja tõenäoliselt jääbki alatiseks elama Tolkieni suures varjus (ja jälgi sellest leiab ka "Kolme raamatus"). Siiski aga hindan ma nüüdseks siin eelkõige erinevusi. Tolkieni müüdibaas on ju eelkõige germaani päritolu ja ajaloolises plaanis on germaanlased Briti saartel uustulnukad.
 
Alexander on siin aga kasutanud palju vanemat müüdivara, nimelt Walesi keltide oma (ta toob ka selle ise juba eessõnas välja). Nõnda ongi selles loos isegi lihtsa ja selgelt noortele mõeldud teksti taga vägagi hästi tunda midagi palju iidsemat ja paganlikumat kui tavaliselt kangelaste ja võlurite lugudes.
 
Tegelikult mulle meeldib, et Prydaini suures plaanis mängib Taran (esimeses raamatus) üsna väikest rolli. Põhiline konflikt on prints Gwydioni ning Sarvilise Kuninga vahel - kuid sellest kuuleb lugeja üsna vähe. Tarani ja tema sõprade seiklus annab neile ainult natuke tarkust ja selgemat pilku iseenda osas.
 
Üldiselt on väga hea ka see, et raamatul on selge algus ja lõpp olemas. Kellele sobib, võib edasi lugeda, sest viis raamatut on ühe suure loo tervik (ja mulle meeldib kõige enam vist kolmas osa "Llyri loss"). Kellele ei sobi, võib kaane pärast kahtsadat kiiret lehekülge kinni panna ja loo lõpetada.
 
Huvitav oleks muidugi teada, mida waleslased ise Alexanderist ja tema "Prydaini kroonikatest" arvavad. Kas ühe ameeriklase poolt nende rahva müütide vaba käega noortefantaasiaks ümber kirjutamine on hästi välja tulnud? Ma loodaks, et vastus on jah - sest mulle tundub küll nii.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
7.2025

 "Galaktika kodanik" on noortele suunatud klassikaline SF-romaan. Loo peategelaseks on poiss nimega Thorby, kes on sattunud orjusesse (mida galaktika teatud nurkades ikka sallitakse). Ta müüakse asjaolude kokkulangemisel Sargoni impeeriumi planeedil nimega Jubbul kohalikule kerjusele hüüdnimega Vigane Baslim.
 
Kuid Baslim ei kohtle Thorbyt orjana ning ei tundu ka muidu tavalise kerjuse moodi olevat. Ta harib poissi, õpetab talle vajalikke oskuseid ning laseb aeg-ajalt täita ka kummalisi ülesandeid. Lisaks jätab ta Thorbyle põhjalikud juhised oma surma järel tegutsemiseks - ja ühel päeval tundub, et neid ongi vaja.
 
"Galaktika kodanik" on üks Heinleini "noortekatest", spetsiaalselt nooremale lugejaskonnale kirjutatud raamatusarjast. See ei tähenda aga muidugi, et Heinlein oleks nende kirjutamisele kuidagi lõdvema käega lähenenud - mulle endale meeldib näiteks väga sama sarja raamat "Võta skafander - paneme minema!".
 
Tõepoolest, kui läheneda 1950-ndate pilguga, siis on see kindlasti noore peategelasega arenguromaan, kuid tooni poolest oleks see võinud vabalt ilma "noorteka" sildita ilmuda. Orjapidamise teema on siin küll käsitletud ilma hullemate kirjeldusteta, kuid ega see asja olemuslikku koledust ära ei võta.
 
Nagu ikka, on Heinlein oma autoripositsiooniga vabaduse poolel, lisaks muidugi need enese arendamise ja vastutuse võtmise teemad, mis tema loomingust ikka läbi käivad. Mulle meeldisid siin veel osad, mis käsitlesid bürokraatiat, raamatupidamist ja lepinguõigust, mida muidu SF valdkonnas liiga tihti ei kohta.
 
Üldises plaanis aga häirib siin teatav episoodilisus, kus Thorbyt lihtsalt erinevate sõprade ja abiliste toel seiklustest läbi veetakse. Alles viimases osas hakkab ta ise mingeid otsuseid vastu võtma (tunnistan küll, et "leping enne allkirjastamist läbi lugeda" on tegelikult igas vanuses lugejale hea moraal).
 
Kindlasti on tegemist romaaniga, mis langeb Heinleini loomingus sektsiooni "hea ja eluterve" - korralikult kirjutatud ja ilma mingi vastuolulisuse taagata. Lugemiseks sobib see igal juhul hästi, vaata seda kas noorte või täiskasvanute seisukohast, autori paremiku kõrval jääb see lihtsalt veidi tuimaks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

"Neljas tiib" on noortele suunatud romantika/fantaasiaromaan. Tegevus toimub Navarra kuningriigis, mis on aastasadu sõdinud kõrvalasuva Poromieli kuningriigiga, abiks võlukunst ja loheratsanikud (Poromieli poolel täidavad lohede aset greifid). Peategelane Violet Sorrengail on seni oma lapsepõlve veetnud kirjutajaks õppides, kuid kindralist ema käsul peab ta nüüd astuma sõjakooli - ning mitte tavalisse, vaid sinna, kus koolitatakse loheratsanikke. Väikest kasvu ja füüsiliselt haprale Violetile on see aga peaaegu nagu surmaotsus.
 
Sest loheratsanike koolis on kogu treening ja väljaõpe eluohtlik, seda isegi enne, kui lohed mängu tulevad. Samuti on seal rivaalide tapmine täiesti aktsepteeritud (teatud väikeste piirangutega). Seetõttu on eriti halb, et koolis on palju õpilasi lõunaprovintsist, kus Violeti ema juhtimisel aastaid tagasi suur mäss maha suruti (ja mässujuhid hukati). Eriti ohtlik tundub selliste hulgas olevat noormees nimega Xaden Riorson, kes on juba mitu aastat õppinud, ratsutab võimsa lohega ning on kadettide hierarhias kõrgel positsioonil.
 
Ma pean ütlema, et suures osas olen ma viimaste aastate "fantaasiaromantika" laine endast täiesti mööda lasknud - mitte sellepärast, et ma põhimõtteliselt sellist asja ei loeks, aga pigem seetõttu, et igasuguste trendide laine kipub endaga kaasas kandma suurt hulka parajat jama. Mõistlikum tundub mulle umbes 10 aastat oodata ning siis läbi vaadata need üks või kaks asja, mis pärast olude settimist järele on jäänud. Kuid kuna võimalus tekkis, siis miks mitte vaadata midagi, mis on juba praegu parajalt kõmu põhjustanud.
 
Natuke ette rutates võiks öelda, et kõmu ei ole tegelikult õigustatud, kuid teisest küljest ei müüda noortele siin ka "Videviku"-sarja laadset jama, seega on igal asjal oma positiivne külg. Autori poolt on tunda, et ta on püüdnud lihtsalt žanri piirides ühte normaalset lugu kirjutada ja mingis osas on see tal ka välja tulnud. Mind lihtsalt jäid häirima need kohad, kus loo tükid enam kokku ei läinud - ja siis võib rääkida veel natuke tervikust ka.
 
Mind natuke häiris see loheratsanike kooli arutu vägivaldsus. Idee, et "lohesid on vähem kui vabatahtlikke" muidugi toetab seda natuke, aga selline mõttetu inimmaterjali raiskamine ei läheks üheski sõjaväes läbi. Lisaks, kui koolis on käsitsivõitluse duellid poiste ja tüdrukute vahel lubatud ja selle käigus vastaste tapmine/sandistamine samuti, siis on tegemist suurepärase viisiga teha koolist mõne kuuga koht, kus ei ole enam ühtegi tüdrukut. Mulle tundub, et autor tahtis vägivalda, aga ei teadnud lihtsalt kuidas seda vähegi mõistlikult või usutavalt teha.
 
Mulle iseenesest meeldis idee, et Violet on füüsiliselt väike ja nõrk ning peab seetõttu vastaseid üle kavaldama. Paar korda autor seda isegi kasutas (mürgitamine, see trikk kadalipuga), aga seejärel läks see kuidagi meelest ära ning umbes esimese kolmandiku järel ei olnud sellest mõttest enam midagi järel, mis oli paras pettumus.
 
Kui positiivsest rääkida, siis mulle meeldis, et selle loo "paha poiss" oli tegelikult salaja hoopis õilis rüütel. Veel oli meeldiv see, et hoolimata kaanetekstist ei olnud siin seksiga üle soolatud (kõigi nende lehekülgede peale tulebki ainult paar episoodi) ning selle kirjeldused olid küll detailsed, aga mitte piinlikud või tobedad. Eraldi tahaks veel kiita tõlkijat, kes oli loheratsanike kooli väljenditega pisut vaeva näinud (nii kadalipp kui ka rehepeks olid andekad leiud).
 
Suures plaanis aga on tervikut kokku raske soovitada. Iseenesest ei ole siin midagi halvasti või pahasti, kui ainult toimetaja oleks näiteks õigel hetkel soovitanud selle kõik umbes 250 leheküljele ümber kirjutada, et sellest üks hoogne (ja romantiline) seiklus teha. Praeguse mahu juures aga hakkavad kõik puudused üsna teravalt silma. Loheratsanikest võiks pigem lugeda Anne McCaffrey sarja. Või sõjaväetreeningu vägivaldsusest Robert A. Heinleini "Tähesõdalaste" käsitluses. Või nõrgast ja haprast peategelasest Lois McMaster Bujoldi loodud Miles Vorkosigani näitel. Või...
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti eesti keeles

"Klara ja Päike" on kergelt düstoopiline roboti-ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Klara-nimeline robot, kes on ehitatud lastele mõeldud TehisSõber (TS) inimkujuliseks mudeliks. Iga selline TS on disainitud individuaalse välimusega (Klara on näiteks lühikese soenguga elegantse pariisitari tüüpi) ja sisaldab ka individuaalset iseõppivat teadvust.
 
Alguses viidab Klara pikalt aega vaateaknal, kuid uute mudelite tulekuga viiakse ta robotisalongis tahapoole. Lõpuks aga saabub üks laps, kes oma ema käest just Klara endale välja nõuab ja nad sõidavad kõik koos koju tagasi. Kahjuks on Josie-nimeline tüdruk üsna palju haige ja peab mängimise asemel tihti puhkama - ning toimub muudki, millest Klara päriselt aru ei saa.
 
Ishigurot on alati hea lugeda - ning naljaga pooleks võib öelda, et "Klara ja Päike", tema hetkel viimane romaan kinnistab nobelist Ishiguro selget pööret ulmekirjanduse suunas. Tõesti, tema viimased kolm romaani ongi olnud kõik ulmepõhised: "Ära lase mul minna" on klassikaline düstoopia, "Maetud hiiglane" hämar-fantaasialugu ja nüüd "Klara ja Päike" SF-robotilugu.
 
Robotiloona on tegemist mingis mõttes üllatavalt klassikalise lähenemisega sellele teemale. Lugemist alustades tuli mulle kohe selgelt ette Isaac Asimovi klassikaline lugu "Robbie" väikese tüdruku ja tema seltsilisest robotiga (paljudele tuttav kuulsast antoloogiast "Lilled Algernonile". Asimovi päikeselisele tehno-optimismile vastandudes teeb Ishiguro aga hoopis midagi muud.
 
Sest kui üldiselt Ishiguro peale mõelda, siis ükskõik kui erinevalt ta ka ei kirjutaks (ja enamus tema romaane on tegelikult väga erinevad), siis on neis kõigis siiski midagi väga selgelt äratuntavat. Minu arvates on selleks kõige ishigurolikumaks aspektiks sügav ja kõikehõlmav nukrus. See ei tähenda, et kõik ja kõik oleksid pidevalt kurvad (Klara näiteks on enamuse ajast vaikselt õnnelik), kuid see on maailma sama lahutamatu osa nagu raskusjõud.
 
Sellepärast meeldib mulle endale Ishigurot lugeda pigem pikemate ajavahemike tagant. Romaani "Klara ja Päike" teiseks iseloomulikuks tunnuseks on lisaks veel väga osavalt loodud lapselikkus. Klara mõtted on kohati banaalsusteni lihtsad, seal on väga palju sellist mõtete ja fraaside kordamist, millega iga lapsevanem vist tuttav on. Samas aga on tal ka oma vaieldamatu tähelepanelikkus ja nutikus.
 
See ongi aga ehk veel kõige nukram, kuna Klara iseõppimivõime on piiratud ja lisaks ei tule ka mitte keegi isegi selle mõtte peale, et Klarat õpetada. Nõnda küünib ta vaevu sellise (jälle lapseliku) maagilise mõtlemiseni, kus ta suudab teha tähelepanekuid ja järeldusi, aga igasuguse taustainfo puudumise tõttu on see kõik vale, ulatudes kohati täieliku absurdini. Ning eriti kalk lõpplahendus paneb küsima, mis Klarale mõistusest üldse kasu oli?
 
Ma tean, et romaani "Klara ja Päike" on juba võrreldud Ishiguro varasemate teoste ja teemadega - aga kuigi ma nende võrdlustega nõustun, eelistaks ma ise seda lugu vaadata just klassikalise SF võtmes. Ning sellisena on tegemist mitte küll uue, aga kindlasti stiilse ja huvitava lahendusega. See paigutub ka veatult robotilugude korpusesse ning Ishiguro on minu silmis sellega ulme jaoks kanoniseeritud.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

"Au riismed" on üsna klassikaline ulmeseiklus, kerge romantilise tooniga. Täpselt määratlemata tulevikus on inimkond asustanud hulga planeete, tänu "ussiurgeteks" kutsutavatele anomaaliatele, mis võimaldavad teatud kohtadest teistesse "hüpata" valguse kiirusest tunduvalt kiiremini. Reisimine planeetide vahel on siiski aeglane ja kallis ning sajandite jooksul on planeetidel kujunenud väga eriilmelised kultuurid.
 
Lugu ise algab, kui uurimislaev Beeta Koloonia liberaalse heaoluühiskonnaga planeedilt uurib parasjagu ühte vähetuntud planeeti - kuid langeb siis äkitselt Barrayari, vanamoelise ja hierarhilis-militaristliku kultuuriga planeedi sõjalaeva rünnaku alla. Pärast mõningast segadust jääb planeedile lõksu Beeta uurimisrühma juht Cordelia Naismith, kuid temaga koos ka Barrayari komandör Aral Vorkosigan, kes on sattunud vandenõu ohvriks.
 
Nagu mõne aja pärast selgub, on väike ja tundmatu planeet just sellise "ussiurke" läheduse tõttu üks oluline komponent parasjagu planeeritavas suuremas kosmosesõjas. Kuid hoolimata sellest, et säärases sõjas jääksid Naismith ja Vorkosigan teine teisele poole rindejoont, on neil vähemalt  hetkel vaja koostööd teha, et üks saaks taasliituda oma meeskonnaga - ja teine saaks hävitada vandenõulased.
 
"Au riismed" sai mul esimest korda loetud üsna kohe peale selle tõlkes ilmumist ning kuna kirjastus Varrak avaldas sarja (peaaegu) kõik järgnevad raamatud tõlkes toreda regulaarsusega umbes raamat aastas, siis need loomulikult ka. Kui kõigile neile tagasi vaadata, siis on seal kindlasti paremaid teoseid kui "Au riismed", kuid üle olen ma huvitaval kombel kõige rohkem lugenud just seda.
 
Esimese hooga ei oleks ma enne seekordset lugemist osanudki kohe vastata miks, sest kindlasti ei tee see raamat ju midagi keerulist või ennenägematut. Kunagi õrnas eas lugesin ma päris palju romantikakirjandust ja klassikaline "vaenlastest armastajateks" teema hakkab mulle hästi silma - kuid kes sellest siin hiljemalt esimese peatüki lõpuks aru ei saa, peab olema küll metsas koos huntidega kasvanud.
 
Ulmeline pool pole siin samuti midagi raputavat, kuigi kosmosesõja kulgu suunavad pöörded, reetmised ja topeltmängud on hästi ja andekalt tehtud. Ka tulevastes raamatutes on näha, et klassikalised spiooni- ja detektiivilood on kindlasti olnud autori eeskujude ja mõjude hulgas. Samuti meeldib mulle see, kuidas Beeta esmapilgul ülipehmel heaoluühiskonnal on ka oma kägistav haare olemas.
 
Kuid lõpuks olin ma siiski kindel, et ma loen seda kõike peamiselt peategelaste pärast, sest Cordelia ja Aral on kuidagi lihtsalt hirmus sümpaatsed. Positiivsed. Normaalsed, nii palju, kui neile kaela sadanud olukorrad seda üldse võimaldavad. Jah, vahest ei toimu siin loos tervikuna midagi põrutavat, kuid kõik mis toimub on asjatundlikult tehtud ja kõige selle juures veel hästi armas ka.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

"Meremaa võlur" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Meremaa-nimelises maailmas, mis koosneb polaaraladelt kuni ekvaatorini laiali pillatud saarestikust, kasvab vaesel põhjapoolsel Gonti saarel üles Raudkulli-hüüdnime kandev poiss, kelle juures märgatakse juba varakult võlukunsti annet. Samas on poisil aga oma uhkuse ja impulsiivsuse tõttu komme ette võtta rohkem, kui teadmised lubaksid.
 
Kuna võluvägi on kogu Meremaal kõrgelt hinnatud, siis antakse ta õpilaseks kohaliku võluri juurde - kuid läbematul poisil on ekstsentrilise õpetajaga raske harjuda. Lõpuks liigubki Raudkull edasi Roke saarele, kus asub võlukunsti suurkool. Seal ootavad teda kõik unistused, mis tal võlukunsti osas olnud on, kuid teda ootavad ees ka suur eksimus ja valus õppetund, mille tagajärgi ta hiljem heaks tegema peab.
 
Ma mainisin seda J. R. R. Tolkieni romaanist "Kääbik" kirjutades ning paslik oleks üle korrata, et keeruline on kirjutada raamatust, mis on kuidagi isiklikult oluline. "Meremaa võlur" ja üldse kogu Meremaa triloogia (hilisemaid järgesid ja lisasid ma siin praegu ei arvesta) on mul samuti aastate jooksul kümneid kordi loetud ning "Kääbiku" järel on need kohe järgmised aluskivid minu fantaasiaarmastuse vundamendis.
 
Mingil viisil olen ma vanemana isegi rohkem hakanud hindama Tolkieni-tüüpi kõrgfantaasia puhast siirust. Samas aga tundub mulle järjest enam, et sellist asja on tegelikult raske kirjutada. Nõrgema kirjaniku käes jääb kõrgfantaasia tihti vaid õõnsaks muinasjutuks. Tolkieni maailma hoiab näiteks püsti see säravalt kõigutamatu usk, millega see kirjutatud on, Le Guin kirjutab küll pealtnäha täpselt samamoodi, kuid sisult on ta hoopis testsugune.
 
Le Guini maailmas ei ole jumalikku õnnistust ning seal pole ka pimedusevürste. Kurjus eksisteerib, kuid võimu saab see ainult inimeste kaudu. Tõeline võitlus ei ole mitte lahinguväljal vaid igaühe enda sisemuses. Julgus vaadata enda hinge pimedusse ja astuda vastu enda varjule on see, mida õppima peab ning kõige suurem võit on võit iseenda üle. Le Guini armastus taoismi vastu on see, mis annabki loole tõelise südame.
 
Muidugi on siin lisaks veel väga palju, mida kiita. Idee, et võlukunsti-süsteem on seotud praktiliselt kõigi meie maailma kultuurides levinud usuga tabusõnade mõjust on just nii geniaalselt lihtne, et see on lugejale instinktiivselt mõistetav. Mulle meeldib, kui efektiivselt eraldab Le Guin olulist ebaolulisest - näiteks võetakse siin Raudkulli kooliaastad kokku kahe peatükiga.
 
Eraldi tuleb muidugi märkida, et siin loos on pikki vaheosi, kus pealtnäha nagu midagi ei juhtu. Kui aga natuke sügavamale vaadata, siis need eraldatuse hetked on vajalikud peategelasele mõtlemiseks - sest nagu öeldud, see on just see koht, kus võitlus tõeliselt võidetakse või kaotatakse. Le Guini töödele on selline kirjutamisviis ka laiemalt väga omane ja mulle meeldib see väga.
 
Lõpuks aga ei tohiks mööda vaadata ka sellest, kui hästi see lugu ettelugemisel töötab (asi, mida ma ise olen ka läbi teinud). Mul oleks hea meel, kui kirjanikud püüaks üldiselt oma tekste töö käigus rohkem valjusti lugeda, sest paber kannatab nii mõndagi, kuid jutustajahääl on üsna armutu. "Meremaa võlur" on selgelt jutustaja lugu, mitte vanamoeline vaid kuulajale lausa iidse mõjuga.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti eesti keeles

“Terasunelm” on satiirilis-provokatiivne lugu-loos kogumik, mis koosneb kolmest osast. Esimene neist on alternatiivajalooline sissejuhatus romaanile “Haakristi isand”, mille järgi kolis Adolf Hitler pärast poliitikas läbi kukkumist 1919. aastal Ameerika Ühendriikidesse ja hakkas kirjutama ulmet. Teine osa on Adolf Hitleri romaan “Haakristi isand”, mis on ulmefännide seas kõrgelt hinnatud ja 1954. aastal Hugo auhinna ära teeninud. Viimane osa on taaskord alternatiivajalooline järelsõna nimetatud romaanile Külma sõja aegses maailmas, kus Nõukogude Liit on terve Euroopa endale allutanud.
 
Ma olen seda kogumik-raamatut aastate jooksul päris mitu korda lugenud ning hästi huvitav on see, kuidas lugemiskogemus ajas muutunud on. Esimest korda lugemist lõpetades oli emotsioon umbes säärane, et “mida kuradit ma just lugesin”. Pärast seda oli mitu aastat, kus ma lugesin seda vänge, süsimusta huumorina ning soovitasin seda teistele eelkõige ka selles võtmes, et mis oleks, kui Hitler oleks kirjutanud ulmet, kas pole mitte jabur. Praegu aga, pärast seda kui raamat oli riiulis mitu aastat seisnud, oli seda kuidagi ootamatult nukker lugeda.
 
Sisust pole siin liiga palju mõtet rääkida, sest Spinrad on kogu oma satiiri nii elemendid kui ka mõtte järelsõnas professor Homer Whipple’i suu kaudu juba puust ja punaseks teinud ning sinna on raske midagi lisada. On omamoodi kurioosne, et isegi niimoodi on inimesed suutnud seda tõsiselt lugeda ja võtta. Eks see näitab, et paroodia on riskantne valdkond, sest hea paroodia võib mingil hetkel olla lihtsalt eristamatu asjast, mida see parodeerib - ning muutuda nõnda täiesti jõuetuks. Küllap Spinrad ise kahtlustas sedasama, sellest siis see järelsõna.
 
Üks väike ja mitte eriti oluline osa, mis mulle silma jäi, oli see, et Spinradil on ilmselt kõrgfantaasia temaatikaga oma kana kitkuda. Eks 70ndad olid ka vist Tolkieni-vastase tagasilöögi kõrgaeg, ka Michael Moorcocki kuulus essee “Eepiline Puhh” langeb sellesse aega - ning kui mõelda, et mida ulmekirjanduse tollase uue laine kirjanikud ise püüdsid teha, siis võib sellest aru saada. Samas tunnen ma ise selle taga teatavat tahtlikku pimestatust. Kõrgfantaasia jaoks on vaja omaette siirust, mis paljudel kipub lihtsalt meelest minema.
 
Aga “Haakristi isand”, see väljamõeldud romaan alternatiivajalooliselt ulmekirjanikult nimega Adolf Hitler on tegelikult üks kurb lugemine. See on tüütu ja vastik - ning lihtsalt asjaolu, et see on ilmselgelt taotluslikult tüütu ja vastik, ei tee lugemist palju paremaks. Kuidagi on mul aastatega kaduma läinud selline külm distantseeritus, mis võimaldab teksti lugeda võllahuumoriga. Natuke on sellest muidugi kahju, sest teisest küljest ma ikkagi austan seda, mida Spinrad siin teeb.
 
Sest mingis mõttes on sellise kogumiku kirjutamine nõudnud ikka parajat jultumust - ma ütlen kogumiku, sest igal osal on siin oma roll. Mulle meeldib mõelda, et Spinrad alustas romaanist “Haakristi isand”, siis pani sinna juurde sissejuhatuse ja viimasena ka järelsõna, kuni kõik need kolm jalga tema mõtet juba rahuldavalt püsti hoidsid. Mulle võibolla ei meeldi, mis see kõik kokku on, kuid mulle meeldib, mis see kõik kokku on (loodetavasti on see arusaadav). Ning lõpuks meeldib mulle täitsa siiralt, et see meie jaoks tõlkes olemas on. Seda väärib see kindlasti.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra on üks nimedest, mis võiks olla Eesti ulmelugejale tuttav. Lühiproosat on ta stabiilselt kirjutanud juba aastaid, kohaliku ulme antoloogiates on ta looming olnud pea alati esindatud ning esimene suurem tunnustus (ulmeauhind Stalker lühiromaani "Umgolla mustad maagid" eest) pärineb ka juba 2017. aastast. Auhinnatud lühiromaan on nüüd uuesti loetav ka hiljutises suuremas antoloogias "Põhja konn".
 
Seetõttu oligi huvitav tõdeda, et hiljuti ilmunud "Must vend" on alles Mahkra esimene autorikogu. Tegemist ei ole ka mitte esmakogu lihtsama versiooniga, mis oleks kokku pandud valikust lugudest varasematel aastatel ilmunu põhjal, vaid see koosneb neljast uhiuuest lühiromaanist, mis pole varem ilmavalgust näinud. Selline edasivaatav käik on üsna julge, kuid oma positsioonilt võin öelda, et risk on siin ennast ära tasunud.
 
Mahkra stiil on selgelt äratuntav ja omanäoline, tihti esile tungivate kehaliste ja õudsete elementidega. Seejuures pole ta aga mänguline nagu Eesti õuduskirjanduses tuntud autor Maniakkide Tänav, vaid kirjutab pigem tõsisema ja lausa transgressiivse jõuga. Vähemalt ühe loo puhul siin kogumikus läksid need tükid ka minu jaoks lõpuks paika nii, nagu ma seda oodanud olen.
 
Esimene lühiromaan "Must vend" (5/10) on teadusulme teemaline lugu, kus inimesed on ühele uuele planeedile jõudnuna kaotanud kosmoselendude-oskuse ning ei saa kõige paremini läbi ka kohaliku mõistusliku liigiga. Peategelasest väikeaadlik on kaotanud oma elu armastuse, kuid otsustab veidrate nägemuste põhjal ta tagasi saada. See lugu kannab Mahkrale omaseid häid ja painavaid õudustoone, kuid tervikuna on tegemist pigem nõrgema looga kogumikus. Pidevalt tuleb tahtmine küsida, kas mingid asjad teadaolevate füüsikaseaduste järgi üldse saaks nii käituda või mitte.
 
Teine lühiromaan "Matilda" (8/10) on hoopis teise mõjuga. Selles muljetavaldavas õudusloos läheb eestlane Henrik Pärn kuhugi Kongo piirkonna Aafrika džunglisse välitöödele šimpanse uurima, kuid peagi saab selgeks, et välitööde juht doktor Elise Schmidt varjab midagi ning uuritava šimpansikarja liikmete hulgas ilmneb seletamatut käitumist. Vahest on see seotud lennukiga, mis just hiljaaegu sealkandis puruks kukkus?
 
Tegemist on parima looga siin kogumikus ning minu jaoks ka parima looga Mahkra loomingust üldse. Kõik tegelased, ka šimpansid on siin täisverelised, süžee keerdkäigud on andekad ja jooksevad väga hästi kokku ning keskses saladuses on võrdsetes kogustes nii õõva kui ka lihtsalt kurbust. Kui üldse kritiseerida, siis loo lõpuosas on rappimist ehk liiga palju, kuid üldmuljet see ei riku.
 
Kolmas lühiromaan "Hõimu toitja" (7/10) räägib sellest, kuidas tulevikus leiutatud ajarännud (mõistagi ainult minevikku ja naasmise võimaluseta) on võimaldanud inimeste hõimudel seada end sisse koos dinosaurustega millalgi kriidiajastul. Lugu ise on korralik ja detailitäpne, aga mitte lustakas seiklus sauruste maailmas, vaid nukker jutustus, mis on kantud peategelase kinnismõttelisest neimast, nagu Mahkra lugudes tihti juhtub. Loo ainsaks miinuseks on ehk see, et tegevuse mõned kõrvalliinid ei kanna end päris välja ning tervik jääb kohati venima.
 
Neljas lühiromaan "Hundid kütivad öösel" (6/10) on veidi üllatuslikult puhas detektiivijutt, olgugi fantaasiamaailma paigutatud. Selles loos saabub rändav palgasõdur ühe väikese kuningriigi paleesse, kus samal öösel mõrvatakse üks saadik. Palgasõdur satub selles teos süüdistatavaks, kuid kuna ta on varemgi mõistatusi lahendanud, saab ta võimaluse ise mõrtsukas välja selgitada. Lugu on üllatavalt positiivne, kuigi fantaasiamaailma ning selle veidruste ja intriigide pool on siin palju tugevam kui detektiivijutt ise. Küsimuse "kes on mõrtsukas" lahendus võiks olla pisut olulisem kui see on siin lühiromaanis.
 
Tervikuna on see autorikogu aga tõesti hästi õnnestunud. Kõigi lugude värskus teeb sellest meeldivalt ja tugevalt ühtlase kogemuse, kuid lugeja intrigeerimiseks on kõik lood paigutatud justkui taotluslikult ulmevaldkonna eri žanritesse. Ma usun, et Mahkra on selle koguga saavutanud just seda, mis ta plaanis. Mul isiklikult on veel hea meel, et nüüd on ka minul üks lemmiklugu sellelt autorilt. Lühiromaan "Matilda" tõuseb selles kogus selgelt esile ja juba ainult selle lugemine tasub ära.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

“Udu” on klassikaline õudusromaan. Ameerika Ühendriikides, kuskil Maine’i osariigi väikelinnas toimub pärast pikka ja põuast suve tohutu äikesetorm. Nii kohalikud kui ka suvitajad hakkavad järgmisel hommikul purustusi korrastama ning tööde ja murede käigus ei pööra keegi suuremat tähelepanu tihedale udumüürile, mis on läinud liikvele just sealt piirkonnast, kus paiknes sõjaväe salajane uurimisbaas.

 

Pärst pikka ja väsitavalt töist hommikupoolikut lahkub oma suvilast järve ääres ka kunstnik David Drayton. Ta läheb koos oma viieaastase poja Billyga kohalikku supermarketisse varusid täiendama (kaasas on ka naabrimees, kelle auto murdunud puude alla jäi). Supermarketis veedetud aja jooksul aga on salapärane udu neile järele jõudnud - kuid nüüd kostub udust veidraid hääli ning need, kes sinna ekslema lähevad, ei tule enam tagasi.

 

Olin “Udu” lugenud kindlasti millalgi paari aasta jooksul pärast selle tõlkes ilmumist, kuid viimasest korrast on kindlasti juba aastaid. Kuna hiljuti loetud Roger Zelazny “Needuste allee” oma koletislike sisalike ja nahkhiirtega just seda romaani meelde tuletas, siis oli täitsa huvitav see uuesti ette võtta. Kindlasti näitab see Kingi idee meeldejäävust - kogu loo saab tegelikult liftikõne vormis hetkega kokku võtta, aga see jääb kuidagi siiski aastateks kummitama.

 

Lugedes oligi see kõik enam-vähem nagu idee põhjal arvata võiks, ei rohkem ega vähem. Samas jäi silma kaks huvitavat pisiasja, mille peale ma tagasivaates kunagi mõelnud ei olnud. Üks on asjaolu, et ainult koletistest koosnev ökosüsteem tundub natuke kunstlik (Harry Harrisoni romaanis “Surmailm” esitatakse näiteks taoline küsimus). Ma arvan küll, et Kingi jaoks ongi kõik need koletised ainult butafooria ja nende olemus teda ei huvita - ta tahab kirjutada inimestest.

 

Ning inimestest kirjutamise pool on selle teise huvitava asjaoluna kuidagi ootamatult nukker. Kogu hädas oleva seltskonna hulgas supermarketis valitseb minnalaskmise ja käegalöömise meeleolu. Ussitajatel lastakse ussitada, probleemidega inimesed jäetakse muredega omapäi, isegi tegusatele ei anta mõistlikku tegevust. Objektiivselt vaadates ei ole seis tegelikult üldse nii hull ja kui see vana ja karm algkooliõpetaja (parim kõrvaltegelane muuseas) oleks esimesel päeval kogu tegevust juhtima pandud, siis poleks vist keegi surma saanud.

 

Ma ei tea, kas see oligi Kingi eesmärk? Kas see on näiteks mõeldud ameerikaliku individualismi kriitikana või kas see on mingi parafraas mõtteterast, kus piisab heade inimeste tegevusetusest, et kõik käest läheks ja laiali laguneks? Sellele küsimusele pole muidugi võimalik vastata, aga kui kogu see koletiste pool on meeldejäävusest hoolimata kuidagi lihtsavõitu, siis uuel lugemisel oli just see aspekt midagi tõsisemat. Täitsa tore on üle lugemisel ühe õudusloo seest midagi sellist avastada.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti eesti keeles