(kogumik aastast 1981)
See «Gibraltar Falls» rikub tõesti jututsükli tervikut ning mõjub tõeliselt juurdepoogituna. Tekstikoguna vajalik raamat, kuid siiski see liigne jutt....Kordab kogu «Guardians of Time», ainult et keskele on surutud see tuim «Gibraltar Falls» – oleks üks sellisel tasemel lugu veel juurde poogitud, siis annaks juba kolme!!!
Esimeseks piisaks karikas on ajajärelevalve süsteemi ülesehitus, mis on pärit justkui halvemat sorti pulpunenäost. Süsteemi loojatena figureerivad ähmased kaugtuleviku asukad, kes ei ole suutelised enese poolt loodud süsteemi juhtima ega paista sellest ka eriti huvitatud olema. Selle illustratsiooniks sobib nii agentide naeruväärselt hädine ettevalmistus vaieldamatult vastutusrikkaks ja delikaatseks tööks kui süsteemi suutmatus omapäi talitsevaid agente ohjeldada. Ma ei usu taoliste juhitamatute süsteemide toimimisvõimesse.
Jututsükli peategelane Manse Everard - üle keskmise vaimsete ja kehaliste eeldustega kolmekümnendates mees, kelle sihipäratu elu kulmineerub Ajapatrulli ridadesse astumisega - on ilmselt valitud oma osasse selleks, et näidata ameerikaliku kaine mõistuse eeliseid näiteks "preisi korra ja täpsuse" ees olukordades, kus puuduvad lihtsad lahendused. Isepäisus ja ostustusvõime on muidugi väärt omadused, kuid kahjuks jätab Manse`i tegevus enamjaolt mulje elevandist portselanipoes. Et kõik olukorrad lõppkokkuvõttes tema kasuks lahenevad, jääb juba autori südametunnistusele, sest normaalses organisatsioonis kuuluksid Manse`i sugused "enne teen kui mõtlen"-tüübid väljatõugatute hulka. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.
Kui püüda leida mingit üldisemat nimetust ajapatrulli lugudele, siis tundub, et tegu on teismelistele suunatud populaarses vormis ajalooloengutega.Võetud ette mingi situatsioon, lastud seda nii ja teistpidi paista ning seletatud miks asjad nii läksid ja mispidi parem oleks. Lahendus leitakse igal juhul ja peategelane jääb ellu, et järgmises osas edasi tegutseda. No jumal temaga. Hariv meelelahutus.
Parimaks looks selles raamatus on "Delenda Est", milles autor suudab näidata, et ka sedavõrd vildakatest eeldustest on võimalik normaalset juttu kirjutada, kui vaid tahtmist on; halvimaks tsükli avalugu, kus Manse Everardi ja teda mahitava seltskonna tölplus oma täies ilus häbenematult eksponeeritud. Üldiselt kipun ma eelistama "Gibraltar Falls"-i standartsele ajapatrulli lookesele ja tegelikult ei tohiks unustada, et nende lugude kirjutamise ajal oli Poul Anderson siiski algaja. Seda on näha.
“Udu” on klassikaline õudusromaan. Ameerika Ühendriikides, kuskil Maine’i osariigi väikelinnas toimub pärast pikka ja põuast suve tohutu äikesetorm. Nii kohalikud kui ka suvitajad hakkavad järgmisel hommikul purustusi korrastama ning tööde ja murede käigus ei pööra keegi suuremat tähelepanu tihedale udumüürile, mis on läinud liikvele just sealt piirkonnast, kus paiknes sõjaväe salajane uurimisbaas.
Pärst pikka ja väsitavalt töist hommikupoolikut lahkub oma suvilast järve ääres ka kunstnik David Drayton. Ta läheb koos oma viieaastase poja Billyga kohalikku supermarketisse varusid täiendama (kaasas on ka naabrimees, kelle auto murdunud puude alla jäi). Supermarketis veedetud aja jooksul aga on salapärane udu neile järele jõudnud - kuid nüüd kostub udust veidraid hääli ning need, kes sinna ekslema lähevad, ei tule enam tagasi.
Olin “Udu” lugenud kindlasti millalgi paari aasta jooksul pärast selle tõlkes ilmumist, kuid viimasest korrast on kindlasti juba aastaid. Kuna hiljuti loetud Roger Zelazny “Needuste allee” oma koletislike sisalike ja nahkhiirtega just seda romaani meelde tuletas, siis oli täitsa huvitav see uuesti ette võtta. Kindlasti näitab see Kingi idee meeldejäävust - kogu loo saab tegelikult liftikõne vormis hetkega kokku võtta, aga see jääb kuidagi siiski aastateks kummitama.
Lugedes oligi see kõik enam-vähem nagu idee põhjal arvata võiks, ei rohkem ega vähem. Samas jäi silma kaks huvitavat pisiasja, mille peale ma tagasivaates kunagi mõelnud ei olnud. Üks on asjaolu, et ainult koletistest koosnev ökosüsteem tundub natuke kunstlik (Harry Harrisoni romaanis “Surmailm” esitatakse näiteks taoline küsimus). Ma arvan küll, et Kingi jaoks ongi kõik need koletised ainult butafooria ja nende olemus teda ei huvita - ta tahab kirjutada inimestest.
Ning inimestest kirjutamise pool on selle teise huvitava asjaoluna kuidagi ootamatult nukker. Kogu hädas oleva seltskonna hulgas supermarketis valitseb minnalaskmise ja käegalöömise meeleolu. Ussitajatel lastakse ussitada, probleemidega inimesed jäetakse muredega omapäi, isegi tegusatele ei anta mõistlikku tegevust. Objektiivselt vaadates ei ole seis tegelikult üldse nii hull ja kui see vana ja karm algkooliõpetaja (parim kõrvaltegelane muuseas) oleks esimesel päeval kogu tegevust juhtima pandud, siis poleks vist keegi surma saanud.
Ma ei tea, kas see oligi Kingi eesmärk? Kas see on näiteks mõeldud ameerikaliku individualismi kriitikana või kas see on mingi parafraas mõtteterast, kus piisab heade inimeste tegevusetusest, et kõik käest läheks ja laiali laguneks? Sellele küsimusele pole muidugi võimalik vastata, aga kui kogu see koletiste pool on meeldejäävusest hoolimata kuidagi lihtsavõitu, siis uuel lugemisel oli just see aspekt midagi tõsisemat. Täitsa tore on üle lugemisel ühe õudusloo seest midagi sellist avastada.
Hinnang: 7/10
