Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois Lowry ·

The Giver

(romaan aastast 1993)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
Mart Pechter

"Andja" on noortele suunatud düstoopiline romaan. Peategelane Jonas elab oma ema-isa ja noorema õe Lilyga väikeses külakogukonnas. Ta on üsna põnevil, kuna ta on jõudnud vanusesse, kus tema ja koos temaga samal aastal sündinud lapsed saavad osaleda Kaheteistkümnete Tseremoonial. Sellel üritusel määratakse kõigile eesseisvaks eluks Ülesanded, mida nad seejärel õppima ja hiljem täitma hakkavad.
 
Kuid kui järg jõuab Jonase kätte, siis määratakse talle väga haruldane Ülesanne. Temast peab saama Mälestuste Vastuvõtja, keda on igas kogukonnas ainult üks. Hetkel on Jonase küla Mälestuste Vastuvõtja juba väga vana ning kümme aastat tagasi oli uue Mälestuste Vastuvõtja väljaõpe ebaõnnestunud - seega on väga oluline, et Jonase puhul läheks kõik õigesti.
 
Mul oli seda raamatut lugedes täitsa huvitav mõelda, et selle kirjutamise ajal 1990ndatel otseselt noortele suunatud düstoopialugusid praktiliselt ei eksisteerinud. Siis aga tulid 2000-ndad ja Suzanne Collinsi "Näljamängud" ja lõpututes kogustes järgnevaid romaanisarju praktiliselt kogu 2010ndate aastate jooksul. Selle kõigega võrreldes on "Andja" kuidagi väike ja armas.
 
Ma usun, et selline "väike ja armas" olek ongi "Andja" põhitugevus, sest midagi eriti uut ja huvitavat see romaan ei tee. See pole muidugi otseselt halb, sest üks hea variatsioon mingil kindlal teemal on alati väärtuslik. Kuid kuna siinne lugu on sajaprotsendiliselt ideepõhine, siis on sellel natuke raskem särada, kuna sarnaseid ja paremaid ulmelugusid oli tegelikult ka 90ndatest tagasi vaadates olemas.
 
Mitmes aspektis tahaks ma lugu siiski tunnustada. Ma arvan näiteks, et düstoopiad on tihti mõjusamad, kui neis on korralik annus utoopiat ning on mingi võimalus argumenteerida, et tegelikult on selline ühiskonnakorraldus päris hea (Aldous Huxley klassikaline "Hea uus ilm" on üks parimaid näiteid). Lowry teeb utoopilise osa päris hästi ära ja kui varjukülg lõpuks paljastatakse, siis ei tundugi see eriti hull.
 
Ning kuna tegemist on ideepõhise looga, siis minu arvates see ainult võidab sellest, et ei üritata seletada, kuidas kogu maailm niimoodi toimima peaks (ja võib-olla ei toimigi). Selle juurde sobib samuti pigem hästi, et lõpp on unenäoline ja jätab otsad lahti. Saan aru, et järgedes räägitakse sellel teemal rohkem, aga see on mulle pigem põhjus, miks neid mitte lugeda.
 
Üldjoontes ongi "Andja" puhul huvitav, et tervikuna ei ole see ehk väga tugev või originaalne, aga teisest küljest on tunda, et selline pehme ja sile düstoopia annab lugejale midagi sellist, mida suuremad ja tõsisemad lood ei paku. Ning kuidagi on Lowry õhuke romaan ka pärast kogu seda hilisemat noortedüstoopiate lainet mingi selge omanäolisuse säilitanud. Tähelepanu väärib see kõik kokku kindlasti.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Mart Pechter

"Ajavalvur" on teine osa Poul Andersoni ajapatrulli-teemaliste omavahel seotud lühilugude kogumikest. Lühidalt: ajas rändamine töötab, aga olemasoleva ajaloo rööbastes hoidmiseks eksisteerib Ajapatrulli-nimeline organisatsioon. Kõiki, nii esimese kui ka teise kogumiku lugusid seob Manse Everardi nimeline patrulliagent, kes on aja jooksul välja teeninud õiguse sõltumatuks tegutsemiseks.
 
Kes on tutvunud esimese kogumikuga "Aja valvurid" (1981, e.k 2017), sellele kõlab kogumiku kahest lühiromaanist esimene, "Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud" (6/10) tõenäoliselt üsna tuttavalt. Manse suundub siin Tüürose sadamalinna iidses Foiniikias, ajal kui naabruses asuv Iisraeli kuningriik on kuningas Saalomoni valitsuse all oma võimsuse tipul.
 
Sündmusi lükkab siin tagant tuttav stsenaarium - ajamasina tehnoloogia on valedesse kätesse sattunud ning vastaspool ähvardab kogu tuntud ajaloo ümber lükata. Positiivne on see, et pikem formaat annab loole aega iidsetes oludes veetmiseks ja väike moraal on ka. Sisuliselt selles loos väga palju intrigeerivat ei ole, aga ühe ekskursiooni ajalukku võib ikka teha.
 
Teine lühiromaan, "Goot Odini kurbus" (9/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelaseks patrulli üks teadlastest, Carl Farness, kes uurib gootide pärimuskultuuri. Teadlasele omaselt on teda hakanud huvitama üks üsna väike ja vähetähtis kuid traagiline lugu, mis on hiljem ümberjutustatult jõudnud viikingite saagadesse ja ka germaani eeposesse "Nibelungide laul".
 
Nagu ka teistes paremates Ajapatrulli lugudes on Manse siin kõrvaltegelase rollis. Kogu lugu kuulub Carlile, kes on ilmselgelt kogenematu, satub sisuliselt kohe kultuuriantropoloogia eetikareeglitega pahuksisse ja lükkab käima midagi, mida ta ise enam kontrollida ei suuda. Küsimus, miks patrull teda ei ohjelda, saab lõpuks muidugi selge vastuse.
 
Eriliselt kõrge hinnangu saab see lugu mingis mõttes pea täiusliku tragöödia kujutamise eest. Carl on oma uhkuses nii pime, et ei näe enda valitud tee lahendust kuni lõpuni välja, olgugi et kõik see sõnastatakse selgelt juba loo alguses. Isegi kõige lõpus peab Manse olema see, kes tema jaoks tükid kokku paneb ja see, kes sunnib teda karika kibeda põhjani jooma.
 
Need ongi sedasorti sähvatused, mida ma Andersonilt ootan. Ega ka üldiselt ta midagi kehva ei kirjuta, kuid Ajapatrulli lugudes andsid seni tooni pigem kergemad ajaloolise taustaga seikluslood - isegi kui mõnes neist pisut süngemaid varje näha võis. "Goot Odini kurbus" aga näitab, mida ajapatrulli-materjaliga hea tahtmise korral tegelikult teha on võimalik.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Mõnede kirjanike puhul piisab isegi väga vähesest, et meeldejääv olla. Jack Vance on üks selliseid klassikalise ulmekirjanduse suurkujusid, kes kirjutas oma eluaja jooksul väga palju ja teenis ka märkimisväärset tunnustust. Eesti keeles oli seni ilmunud temalt vaid üks lühijutt: 1961. aasta "Kuukoi", kuid ka see lugu oli juba piisavalt tähelepanuväärne, et muutuda lugejate hulgas legendaarseks.
 
Nüüd on ilmunud väike kogumik kolme Vance'i looga. Muidugi on see autori suurest varamust vaid tilluke osa, kuid tegemist on hea valikuga. Nagu legendaarne "Kuukoi", lähtuvad ka siinsed lood autori lemmikteemast, aja ja ruumi kauguste tõttu tekkinud ühiskondade veidrustest. Kaks lugu kolmest on ka olulisemate ulmeauhindade (Hugo ja Nebula) laureaadid.
 
Kogumiku esimene lugu on 1963. aasta "Draakonite isandad" (8/10) ning tegemist on kohe suurepärase näitega sellest, kuidas Vance kirjutab. Pealkiri ja eestikeelse väljaande andekalt kujundatud pulp-ulme stiilis kaanepilt viitavad lihtsale mõõga-planeediseiklusele. Selletaolised elemendid on loos tõesti olemas. On eraldatud ja feodalismi langenud planeet ning suured soomuselised olendid, kuid Vance'i käe all saab nendest midagi hoopis teistsugust.
 
Lugu hakkab tükk tüki haaval avama kunagi kosmose asustanud inimeste mandumist ning nende asemele tõusnud uue tulnukarassi olemust. Siis hakkab selguma ka jubedus, mis on seotud inimeste poolt võitlusloomadena peetavate "draakonite" päritoluga. Ilmnevad õudsed teod pole ka täiesti põhjendamatud, vaid sama mõõduga vastamine. Esimese loo võtabki kõige paremini kokku iidne moraal "ära tee seda, mida sa ei taha, et sinuga tehakse".
 
Teine lugu, 1958. aasta "Imetegijad" (8/10) on sellest väikesest kogust minu isiklik lemmik, kuna siin on tunda Vance'i humoorikamat poolt, mis teises kahes loos esineb vaid väga mustades toonides. Ka siin algab lugu muudest maailmadest eraldunud ja feodalismini taandarenenud planeedil. Erilisemaks teeb olukorra asjaolu, et muistne teadus on küll ammu unustatud, kuid selle asemel on välja töötatud nõiakunst.
 
Omavahelise vaenutsemise käigus ei ole inimesed märganud, et kunagi teaduse abil valmistatud relvadega võidetud planeedi põlisrahvas on hakanud metsadest välja hiilima ning nõiakunst, mis on rohkem nagu praktiline inimpsühholoogia, on nende vastu võimetu. Seda kõike saaks võtta kolonialismi-mõistuloona, mis on ulmes üsna levinud teema, kuid mulle meeldib, kuidas Vance'i huumor pehmendab seda tõsist teemat oluliselt.
 
Kolmas lugu on 1966. aasta "Viimane kindlus" (8/10), mis kasutab taas juba teistest lugudest tuttavaid teemasid. Kuid seekord on mandunud ja eraldatud planeediks Maa ise, mille pärast pikka aega kosmosest naasnud inimesed on jaganud hiidmõisateks. Lisaks on inimesed kosmosest kaasa toonud erinevatest tulnukarassidest orje ning viinud oma jõudeelu nende abil täiuseni. Kuid orjandus toob paratamatult kaasa orjade ülestõusu.
 
Tegemist on hea ja tugeva looga. Nendest kolmest on ta aga suhteliselt võetuna kõige nõrgem, kuna teistes lugudes üsna täiuslikuks lihvitud tegevus jääb siin kohati venima ning väike romantiline liin, mis teistes täiesti puudub, tundub loo suuremaid teemasid arvestades tobedavõitu. Siiski on need väiksed puudused ja Vance'i fantastiline kujutlusvõime kannab ka selle tüki tervikuna väga kõrgele.
 
Kõik kolm lugu kokku aga on midagi enamat kui ainult kolm eraldiseisvat teost. Kuna eelmisest Vance'i tõlkest on möödas juba üle kahekümne aasta, siis on võimalus, et ka praegune kogumik jääb pikaks ajaks ainsaks eraldiseisvaks raamatuks, mille abil autori loominguga eesti keeles tutvuda. Seda arvestades oli igati mõttekas panna ühte raamatusse kokku kolm tõesti kaalukat pala.
 
Natuke on ainult kahju, et kõik kolm lugu on üsna sarnased, sest Vance'i lühiproosale on tegelikult omane palju laiaulatuslikum kirevus ja fantaasialend. Mõni valikkogu näiteks kümne looga oleks tema mitmekesisusel aidanud palju enam esile tõusta. Midagi muud raamatule tõesti ette heita ei saa. Ulmeklassika mõistes on tegu kaugelt kõige olulisema tõlkekoguga eelmisest aastast – või isegi üle mitme aasta.
 
Hinnang: 9/10 (lisapunkt selle kogumiku olemasolu eest üldse)
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Mõõgad ja nõidus" on esimene kogumik sarjast "Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja". Õigem oleks vist tegelikult öelda eellugu sellele sarjale, sest esimene jutt nende tegelastega ilmus juba 1939. aastal - kuid varasemad jutud hüppasid kohe selle duo seiklustesse. Siinse kolme jutuga avatakse aga natuke seda, kust olid pärit mõlemad peategelased ja kuidas nad esimest korda kohtusid.
 
Esimene lugu, "Lumenaised" (1970) (8/10) räägib lumise põhjamaa barbar Fafhrdist, kes alles 18-aastase noorukina on oma klanni naiste karmi kasvatuse all. Temast loodetakse teha head laulikut ja üldse eeldatakse, et ta võtab klanni tulevikus just sellise koha, nagu naisjuhtide tarkus seda ette näeb. Kuid Fafhrd igatseb näha kauget maailma - ning kui klanni maadele saabub rändteater, näeb Fafhrd oma võimalust.
 
See esimene lugu on minu arvates kogumikus ka kaugelt parim. Vähegi usutavat matriarhaalset ühiskonda on fantaasias tegelikult üsna raske teha ning Leiberi oma on üks arukamaid, mida ma näinud olen. See, kuidas tema elukorraldus väliselt väärika aga sisemiselt turtsuva hilisteismelise Fafhrdi närve sööb, on suurepärane. Lisaks, Fafhrd pole ka mingi jõmm vaid romantiline unistaja, mis aga ajab teda ümbritsevaga veelgi enam pahuksisse.
 
Teine lugu, "Ebapüha graal" (1962) (6/10) jutustab, kuidas endisest võluri õpipoisist Hiirest sai valget ja musta maagiat ning lisaks ka mõõka kasutav Hall Hiirepüüdja. See on esimese looga võrreldes oluliselt traditsioonilisem, kuigi siin on ka huvitavaid ja eristuvaid killukesi. Kõik hertsogi, tema ammu surnud naise ja tütrega seonduv kõlab köitvalt ja tekitab intrigeeriva tausta. Eraldi tunnustaks leidlikkuse eest ka lõpplahendust.
 
Kolmas lugu, "Hukatuslik kohtumine Lankhmaris" (1970) (5/10) on kahjuks kõige nõrgem. See pole küll Leiberi süü, sest tema oli esimene, kuid Lankhmari linna ja selle võimsaid gilde on natuke raske tõsiselt võtta, kui oled enne tutvunud Terry Pratchetti Kettamaailma-linna Ankh-Morporkiga. Mind häirib ka see saatus, mille autor oma peategelaste kaaslastele määrab. Oodatud uut ja huvitavat jääb lõpuks siin üsna väheseks.
 
Siiski on mul selle väikese kogumiku üle hea meel. Leiberit on eestindatud väga vähe ning kuigi näiteks õhustiku poolest tõesti meeldiv õudusjutt "Suitsutont" on lugemiseks hea, ei pruugi autor selle pealt kohe meelde jääda. Kui keegi aga "Lumenaised" läbi loeb, siis ei usu ma, et talle oleks edaspidi vaja meelde tuletada, kes selle kirjutanud on.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Õudusesarv" on autorikogu, mis esitab ühe valiku 20. sajandi algusperioodil tuntud Briti õuduskirjaniku E. F. Bensoni lugudest. Tegemist on huvitava ja omanäolise kirjanikuga, kelle mõnedest parematest paladest oli varem tõlkes ilmunud lugu "Tornikambris" - ja isegi pärast selle kogumiku ilmumist leidsid hilisemates antoloogiates veel oma koha täiendavad tõlked juttudest "Kuidas hirm pikast koridorist lahkus" ja "Tõugud". Mulle on kõik need mainitud kolm lugu üldjoontes meeldinud, seega tekkiski huvi ka suuremat valikut vaadata.
 
"Aednik" (1922) (3/10) on mingis mõttes hästi valitud avalugu, kuna see paneb paika, kui britilik kõik on. Peategelane läheb siin külla sõbrale, kes on koos abikaasaga puhkusel - eesmärgiga päevad läbi golfi mängida (naine tegeleb oma hobidega). Kuid golfiväljakule jalutades jääb sõpradele silma vana aednikumaja, kus hetkel enam kedagi ei ela. Olustikupildina oma ajast on see lugu täitsa kena, muidu aga kahjuks hirmus igav.
 
"Nägu" (1924) (6/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelane näinud väikese tüdrukuna korduvalt ühte õudusunenägu. Vahepeal on see lakanud teda kummitamast, kuid nüüd, kui ta on täisealine ja abielus, naaseb see hullemana kui varem. Kuigi lugu kulgeb üsna klassikalise skeemi järgi ja üllatustevaeselt, on see hästi komponeeritud ja väga hea õhkkonnaga - ning üllatavalt kaasaegse maiguga. Õudusloona üks paremaid siin kogumikus.
 
"Pühamu" (1934) (4/10) on lugu, milles peategelane viitis noore poisina ühel suvel aega veidrikust onu ja tema lähikondlaste juures. Aastaid hiljem sureb onu äkki kummalist surma ning peategelane kolib oma õe ja tolle väikese pojaga onult päritud maamajja. See lugu on huvitav, kuna sellel oleks nagu kaks väga erinevat poolt. Tagasivaade lapsepõlve on suurepärane, pinev ja huvitav - kahjuks on aga kaugelt pikem olevikus toimuv tegevus üsna lohisev ja igav.
 
"Tempel" (1924) (4/10) on taas lugu, kus kaks sõpra lähevad koos puhkusele, et golfi mängida. Metsas jalutades avastavad nad eraldiseisva tühja majakese, mis üllatuslikult on võimalik väga soodsalt üürile võtta. Selle loo teeb pisut erilisemaks endisaegsete paganlike druiidide kasutamine üleloomuliku mõju rollis - see on hea materjal! Muus osas pole see siiski kahjuks liiga huvitav.
 
"Jaht Achnaleishis" (1906) (6/10) on täitsa põnev oma silmatorkavalt eristuva temaatika poolest. Väike seltskond otsustab siin üürida väga soodsalt saada oleva jahimajakese Šotimaal, et puhkus küttides veeta. Kohale jõudes tundub aga kummaline, et ümberkaudsetel nõmmedel on palju hiigelsuuri süsimusti jäneseid - ja kohalikud keelduvad mingil tingimusel neile viga tegemast. Andekas on see, kuidas siin on õudusloo hirmsateks sissetungijateks hoopis peategelased.
 
"Telliseahjuga maja" (1908) (4/10) on põhimõtteliselt täpselt seesama lugu, mis "Aednik". Kaks sõpra üürivad kummaliselt odavalt saada oleva maja, et veeta seal kalapüügipuhkus. Nagu ilmneb, on majas palju maale ühelt ja samalt kunstnikult, mis kõik on kuidagi seotud lähedalasuva telliseahjuga. Neid kahte lugu võrreldes on "Telliseahjuga maja" siiski pisut parem, sest kõheda õhkkonna kujutamine on siin isegi täitsa korralik.
 
"Negotium Perambulans" (1922) (6/10) on ka muidu hea ja korralik, aga sisu poolest lausa selle kogumiku üks suuremaid üllatusi. Peategelane veetis siin loos noorena palju aega oma tädi juures eraldatud Cornwalli kalurikülas ning nüüd tõmbab teda täiskasvanuna sinna tagasi. Lugu tundub sajaprotsendiliselt ja parimal viisil lovecraftilik - kuid on kirjutatud aastaid enne viimase märgilist lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal".
 
"Õudusesarv" (1922) (6/10) on taas üks jutt, mis on põnev just oma teema tõttu. Peategelasele jutustab siin sõber ühes Saksamaa mägikuurordis seda, miks lähedalasuvat mäetippu Õudusesarveks kutsutakse. Tõesti, sada aastat tagasi võis veel ehk tunduda, et isegi siin Euroopas on kaardil mõned valgemad laigud, kus sellised tundmatud koletised peituda võiks. Siin on tähelepanuväärne nende olemusest tulenev vaistlik jälestustunne, mis on tõesti hästi kujutatud.
 
"Sammud" (1926) (6/10) on samuti üks klassikalise skeemi ja lihtsa käiguga, aga ikkagi hea õuduslugu. Egiptuses elav üsna moraalivaba Briti ärimees laseb muu hangeldamise käigus ühe pere kodunt välja ajada ning vana pereema neab ta ära. Õhtul klubist koju minnes hakkab ärimees enda taga samme kuulma. Mulle see lugu tõesti meeldib, ainult puändi osas on kahetised tunded - lugedes kõlab ägedalt, aga pärast mõtled, et see on ju pisut... tobe?
 
Olevus elutoas (1908) (2/10) on lugu, mida peategelane jutustab oma hiljuti surnud sõbrast. Surma peavad kõik enesetapuks, aga tema teab, et sõber oli juba mõnda aega tegelenud mingi olevuse teisest dimensioonist välja meelitamisega. Olles paaril seansil osalenud, on peategelane üsna veendunud, et tegemist ei olnud tühja posimisega. Siin kogumikus on päris mitu juttu kokkuvõttega "korralikult kirjutatud aga lihtsalt igav" ja see lugu läheb igavuselt nende seas päris viimasele kohale.
 
"Hr Tilly seanss" (1922) (5/10) on veel üks selgelt eristuv jutt - siin saab peategelane kohe alguses õnnetuses surma. Kuid kuna ta oli niikuinii teel spiritismi-seansile, otsustab ta vaimuna kohale minna, et näha, kuidas see üritus nii-öelda teiselt poolt välja näeb. Kerge satiirina on see tegelikult päris korralik ja pani isegi mõnes kohas muigama. Mitut sellist lugu ei oleks näha tahtnud, aga üks annab sellele kogule midagi juurde küll.
 
"Ahvid" (1933) (1/10) on kogumiku kaugelt kõige nõrgem jutt. Iseenesest ei ole halb mõte kirjutada õudusjuttu, mis seob loomkatsete tegijast kirurgi ja egüptoloogi, kuid selle teostuses siin on täiesti arusaamatuid ja loogiliselt seletamatuid käike, mis panevad juba lugedes pahaselt pomisema. Kui see oleks kellegi esimene kirjatükk, siis soovitaksin selle katsetuseks lugeda ja kuskile sahtlipõhja jätta.
 
"Mereröövlid" (1928) (8/10) seevastu on kaugelt parim lugu siin kogumikus. Siin on peategelaseks keskikka jõudnud mees, kes on ennast kogu elu töösse matnud ja polegi väga hoolinud sellest, et tema vanemad ja õed-vennad on kõik üsna varakult elust lahkunud ja tema ihuüksi jätnud. Kuid ükskord Cornwallis töö asjus kaevandusi külastades möödub ta oma tühjana seisvast ja lagunevast lapsepõlvekodust ning mälestused tulevad hetkeks tagasi. Lugu on tõeliselt ilus, olgugi nukra tooniga. Eriti just lõpp on väga mõjus, vahest just sellepärast, et selgelt on võimalik ka teistsugust lahendust oodata. See lugu on kogumiku ehteks ja juba ainult see üksi tasub raamatu kätte võtmist.
 
Tervikuna on mul selle autorikogu üle ikkagi hea meel. Kuigi päris paras hulk lugusid siin pakuvad vaid ajaloolist huvi, on ka nende puhul vähemalt võimalik heita põnev kõrvalpilk sajanditaguse Briti kõrgema keskklassi toimetustesse. Samas on siin ka paar tugevat klassikalises laadis õudusjuttu ("Nägu", "Sammud") ning veel mõned, mis ühel või teisel põhjusel esile tõusevad ("Jaht Achnaleishis", "Negotium Perambulans", "Õudusesarv"). Imeline lõpulugu "Mereröövlid" oleks aga auks igale kirjanikule.
 
Hinnang tervikule: 5/10 (võttes arvesse nii tugevusi kui ka nõrkusi)
Teksti loeti eesti keeles
2.2026
Mart Pechter

"Halloweenipuu" on noortele suunatud fantaasiaromaan, mõnede tumedamate toonidega. Lugu algab ühes Ameerika väikelinnakeses, kus on kätte jõudnud halloweeni-õhtu. Seltskond kaheteistkümneaastaseid poisse on just kostüümid selga saanud ja asutavad end kommijahile. Kuid üks nende seast, nimega Joe Pipkin, ei saa tulla, sest ta tunneb ennast halvasti.
 
Ülejäänud kaheksa poissi lähevad ilma temata, kuid tajuvad selles natuke halba eelaimust. Lõpuks jõuavad nad linnast välja, suure sünge majani, kus elab härra Moundshroud ja kus on puu kõrvitslaternaid täis riputatud. Salapärane Moundshroud hoiatab neid, et Surm on Pipkini kinni võtnud ja ainus võimalus teda päästa on rännata koos läbi kogu Halloweeni aja ja ruumi.
 
Ma olen seda raamatut varem korduvalt lugenud ja sellest on mul ainult head mälestused. Ilmselgelt on tegu teosega, mis on just noorematele suunatud ning teise kuulsama Bradbury kirjutatud oktoobriromaani "Vist on kuri tulekul" süngust ja sügavust selles pole, isegi kui ühe poisi surmaoht ikkagi "Halloweenipuu" kohal hõljub. Kuid samas meeldib mulle väga just siinne halloweeni-käsitlus.
 
Ma olen isegi olnud kunagi pisut tõre selle osas, kuidas ülemaailmne amerikaniseerumine on halloweeni natuke nagu kui võõrliigi meile toonud.  Bradbury käsitlus vaatab selle popkultuurilise kommiõhtu vormi samuti kerge irooniaga, kuid samas tuletab meelde, et pole midagi iidsemat kui surmaga seotud peod ja rituaalid.
 
Nõnda käivadki poisid siin läbi kogu ajaloo, ürgajast läbi Egiptuse, antiikse Kreeka-Rooma, paganliku Britannia ja Euroopa keskaja ning jõuavad lõpuks ringiga tagasi Ameerikasse, Mehhiko El Día de Muertos pühale. Kõik see on küll esitatud pisut vanamoelisel isalikul-õpetaval toonil, aga härra Moundshroud on tegelikult oluliselt huvitavam tegelane.
 
Moundshroud küll juhatab, aga ei hoia poisse ohtude eest ning laseb neil ise oma valikuid teha. See viimane aspekt muutub lõpuks Mehhikos veel eriti süngeks. Vahepeal on muude seikluste käigus isegi meelest läinud, et mängus on ikkagi küsimus, kas keegi elab või mitte - ja valik, mida halastamatu Surm lõpuks pakub on oma tõsidusest hoolimata isegi äärmiselt leebe.
 
Oma sihtgrupile sobib see lugu üsna ideaalselt. Olen seda ka ette lugenud ja lapsed jäävad seda väga kergelt kuulama, mis on alati hea märk. Kuigi sisult on tegemist 100% poistekaga, meeldib see ka tüdrukutele (kuigi nende lemmiktegelaseks on huvitaval kombel härra Moundshroud).
 
Teisest küljest aga soovitan ma seda raamatut alati ka siis, kui kuskil täiskasvanute ringis võtab keegi ette halloweeni sarjata. Muidugi, selle püha tänapäevane globaliseerunud vorm sisaldab paljutki tüütut. Kuid siiski on see ühenduses iidse surma-pühitsusega, mis läbib ajaloo kõiki etappe ja kultuure. Ning miks see on oluline, on täitsa heaks mõtteaineks ka täiskasvanule.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Aja valvurid" on omavahel seotud ajarännulugude kogumik, ühe peategelase ja -teemaga. Millalgi kauges tulevikus leiutatakse ajas rändamise tehnoloogia, kuid selle võtab varsti enda kontrolli alla ülikauges tulevikus elav danellide liik, inimestest põlvnevad olendid, kes pole huvitatud, et nende eksistents aja surkimise tõttu kogemata olematuks tehtaks. Selle ennetamiseks loovad nad Ajapatrulli ja värbavad sinna oma lähiajastuid valvavaid inimesi.
 
Kõigi siinse kogumiku lugude peategelane Manse Everard värvatakse peagi pärast seda, kui ta on peale Teist maailmasõda demobiliseeritud ja tööd otsib. Esimeses loos "Ajapatrull" (1955) (5/10) saab ta kiire väljaõppe ning suundub seejärel koos samuti just koolituse läbinud partneriga lahendama esimest juhtumit viikingiaegsel Inglismaal. Kuid kuigi asi tundub lihtne, saabub probleem hoopis ootamatust suunast.
 
Järgmises loos "Julge olla kuningas" (1959) (7/10) saabub Manse juurde kolleeg, kes kurdab, et tema abikaasa on juba mõnda aega muinas-Pärsias kadunud ja ametlikud otsingud ei kanna vilja. Manse lubab abiks olla, kuid nagu õigesse aega saabudes selgub, on olukord palju keerulisem kui keegi arvata oleks osanud.
 
Seejärel tuleb väike vahepala "Gibraltari juga" (1975) (5/10), kus jälgitakse iidses minevikus Vahemere tekkimist ja Manse on pigem pealtvaataja rollis.
 
Patrullitööga jätkatakse aga juba sellele järgnevas loos "Ainus õige tee" (1960) (7/10), kus Manse ja tema uus partner suunatakse lahendama potentsiaalset ajaprobleemi. Nimelt ähvardab mongolite jõudmine Ameerikasse ajaloo pahupidi pöörata. Viimases loos "Delenda est" (1955) (6/10) on aga õnnetus juba toimunud ning Manse satub koos sõbraga poole ajarännu pealt muutunud tulevikku. Nüüd on vaja vaid mõne muutusest pääsenud patrullijaga püüda ajalugu taas õigesse sängi saada.
 
Ma pean ütlema, et mul olid sellele kogumikule natuke suuremad ootused, kuid eks 2009. aastal ilmunud Poul Andersoni lühijuttude valikkogu "Taevarahvas" tõstiski autori lühiproosa lati päris kõrgele. Kuigi mõni huvitav pööre on ajapatrulli pea igas loos olemas, on nad üldiselt üsna sirgjoonelised ja lihtsad, ilma suuremate emotsioonideta. Osaliselt on selle taga ka peategelane, kes on stoiline ja enesessetõmbunud - kõigis lugudes on huvitavamaks pooleks hoopis tema erinevad kaaslased selles konkreetses seikluses.
 
Seetõttu tõusebki tähelepanuväärsemana esile "Ainus õige tee", kus Manse põlisameeriklasest partneri elukogemus lisab loo võimalikule lahendusele hoopis teistsuguse värvi. Kõige parem on aga "Julge olla kuningas", kus tekib ka päriselt oluline dilemma, et kas muinas-Pärsiasse ära eksinud patrullijat üldse peaks tagasi tooma - ja lõpplahendus joonib eriti kõvasti alla võimaluse, et tehti hoopis vale valik. Need mõlemad on korralikud ja autori väärilised lood.
 
Loo "Delenda est" maailmamuudatus on tore ja andekas, aga kogu jutt jätab ajapatrullist kuidagi amatöörliku mulje. Näiteks esimene lugu "Ajapatrull", mis funktsioneerib peamiselt sissejuhatusena, jätab mulje danellide täielikust kontrollist. Aga loos "Delenda est" on nad täiesti võimetud ja nende eksistentsi päästmine jääb mõne üksiku patrullija hooleks. Tuleviku üliinimesed võiks ju sellist riski kuidagi paremini hallata.
 
Üldiselt pole see kõik muidugi suur kriitika. Ajapatrulli lood on siiski täiesti korralik lugemine, kuna autori käsitööoskused on piisavalt kõrged ja midagi vähemat kui mõnda korralikku seikluslugu koos huvitava ajaloolise taustaga siit kartma ei pea. Mõnel puhul on tulemus ka märgatavalt parem, isegi siis, kui ühtegi päris säravat tähte siin kogumikus ei ole.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Briti provokatiivse düstopisti J. G. Ballardi varajaste ulmejuttude kogu on sellesse aastasse veel üks tõeliselt meeldiv üllatus. Samas sobib see hästi toredasse mustrisse, mis "Sündmuste horisondi" raamatusarjas on viimastel aastatel tekkinud. Ma räägin muidugi tuntud ulmekirjanike varaste loomeaastate jutukogudest.
 
Selles kujuteldavas reas on juba Neil Gaimani "Suits ja peeglid" ja Roger Zelazny "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" ning Ballardi "Neljamõõtmeline luupainaja" sobib seda väga hästi jätkama. Viimane kogu koondab aastatel 1960-1962 kirjutatud lugusid ajast, kus Ballard oli oma iseloomulikku kirjanikuhäält alles leidmas.
 
Eesti lugejale võib tunduda esmapilgul kummaline, et Ballardit üldse ulmekirjanikuks nimetatakse. Ma olen üsna kindel, et teda mäletatakse pigem kas üli-ballardliku auto-erootilise romaani "Crash", või siis sellest erineva, vähem-ballardliku ajaloolise sõjaromaani "Päikese impeerium" järgi. Üsna väheulmeline on ka tema küpsem jutukogu, kõigest mõned aastad tagasi tõlkes ilmunud "Koleduste väljapanek".
 
Ballard aga väärib kindlasti ulmekirjanikuna mäletamist ning mitte mõne sellise kirjaniku kombel, kes komistab ulmekirjandusse justkui kogemata. Ballard kirjutas ulmet teadlikult ja tahtlikult ning ka kõik selle kogumiku lood on algselt ilmunud klassikalistes ulmeajakirjades. Tal oli lihtsalt huvi teha asju teistmoodi - ning tema ja ta kaasteeliste mõtted tõidki ulmes kaasa väikese revolutsiooni.
 
Seda kõike on näha juba jutukogu esimeses ja selgelt kõige paremas loos "Aja hääled" (1960) (8/10). Selles jälgivad teadlased, kuidas maailm aeglaselt maha käib, pöördumatult rikutud keskkond sünnitab ebardeid ja inimesed ise vajuvad iga päevaga järjest pikemasse letargiasse. Samas tundub, et sarnaseid signaale tuleb ka mujalt universumist. Inimesed on lõpuks saanud kontakti teiste teadvustega ainult kuulmaks, et aeg on läbi.
 
Mulle tuli seda lugedes kohe meelde Arthur C. Clarke'i klassikaline maailmalõpu-ulmelugu "The Nine Billion Names of God", mis oli ilmunud Ballardi jutust vaid seitse aastat varem. Neid kõrvutades on kohe näha, kui teistmoodi on Ballard otsustanud kirjutada. Üle kogu tema teksti hõljub depressioon nagu lõputu vesiliiv, kuhu saab vajuda ainult sügavamale. Pääsu ei ole.
 
Kogumiku teine lugu "Mürakoristaja" (1960) (5/10) lööb peamiselt ägeda ideega sellest, kuidas igasugune müra on moest läinud ning seda eemaldavad avalikust ruumist samasugused koristajad nagu need, kes tänavaid pühivad. Loo süžee töötu vananeva ooperilaulja ja tumma mürakoristajaga ei tee aga muidu hea ideega kahjuks väga palju huvitavat ära.
 
Järgmine lugu "Ülekoormatud mees" (1961) (7/10) on ehk kõige äratuntavamalt ballardlik neile, kes on lugenud "Crashi" või "Koleduste väljapanekut". Selles elavad mees ja naine ühes hüpermodernses elamurajoonis ning samal ajal kui naine käib tööl, läheb kodus istuv mees elukeskkonna mõjul vähehaaval hulluks. See lühike kuid äärmiselt mõjus õuduslugu tehnoloogia painest teadvusele ei ole kaotanud kübetki oma relevantsusest ja selle lugemine on garanteeritud elamus.
 
Lugu "Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile" (1962) (6/10) võtab ette klassikalise ulmekirjanduse ühe vanadest teemadest, nimelt põlvkonnalaeva. Kosmoselaevaga isegi lähedasemate tähtedeni lendamine nõuab teadaoleva tehnoloogia puhul seda, et põlvkonnad kasvaks ja sureks laevas sama reisi vältel. Väikese iroonilise vindiga küsib Ballard aga seda, et mis saab siis, kui kõike hakkavad ohustama hoopis eelarveprioriteedid ja -kärped.
 
Mingis mõttes üllatuseks on siin kogus lugu "Aja aed" (1962) (7/10), mis on klassikaliselt puhas fantaasialugu ilma ühegi erilise knihvita. Siiski on selle muidu ilusa loo juures ära tuntav ballardliku lootusetuse tunne – ära kulutatud ressursid enam tagasi ei tule ja ühel hetkel ongi aeg otsas.
 
Lugu "Liivast puur" (1962) (6/10) on idee poolest kõige veidram. Selles on kosmoselendudega Marsile materjali vedamise tasakaalustamiseks toodud Marsilt tagasi sadade tonnide kaupa sealset punast liiva. Kuid nagu selgus, oli selle sees ürgammuseid magavaid viiruseid, kes ainult ärkamist ootasid. Selle mõtte olemuslikust absurdist hoolimata on midagi võimsat ja kõhedat selles, kuidas siin kujutatakse Marsi liiva alla mattuvaid Florida motelle ja bangaloid.
 
Järgnevas loos "Vahitornid" (1962) (6/10) hõljub taevas lõputult veidraid ehitisi, kust jälgitakse kõike inimeste tehtavat. Lugu tundub mõnda aega kulgevat nagu hea ideega, aga mitte väga eriline jälgimisühiskonna-jutt – siis saabub aga puänt ning muudab selle hoopis paranoia-jutuks. Tänu sellisele lõpplahendusele jääb lugu palju erilisemana meelde.
 
Kogumiku lõpetab "Chronopolis" (1960) (5/10), mis on üsna lihtne lugu kontrolliühiskonnast ja revolutsioonist – seekord lausa ajalise organiseerituse kui sellise vastu. Erilisemaks teeb jutu aga uimase ja jõuetu revolutsioonijärgse ühiskonna kujutamine. Pole kindel, kas kogu muutuse algatanud endised kontoritöötajad sisemas seda pisut ei kahetse.
 
Tervikuna on siin jutukogus mõned head ja mõned väga head lood. Kõige enam on mul aga hea meel terviku üle, kuna Ballardi mitmekihiline ja eriskummaline looming on nüüd tõlkes veel ühe selgesti eristuva haruga tähistatud. Tema kujutatud lootusetus pole ka kuidagi ajaga vananenud. "Kuidas teha revolutsiooni, kui sul on depressioon?" olen kuulnud küsitavat. Mina soovitaks selleks kõigepealt Ballardit lugeda.
 
Hinnang: 7/10 (vähem ei vääri tervik kindlasti)
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega", kirjutasin ma eelmisel aastal ulmeantoloogiast "Minu isa luulud". Sama mõte ja enamgi veel kehtib ka uue antoloogia "Kuumad allikad" kohta. Kui eelmises raamatus olid aastatest 1953-1989 kokku koondatud lood ja autorid kaasaegsele lugejale ehk rohkem tuttavad, siis uue antoloogia kohta ütleb ka koostaja Tormi Ariva ise, et sealt "leiab autoreid, keda ei tunne ka kirjandusteadlased".
 
Seetõttu tekitabki kogu ettevõtmise juures imetlust just selle pöörasus. Jah, siin on ka hästi ja laialt tuntud jutte, nagu raamatut lõpetav Friedebert Tuglase novell, kuid suuremalt jaolt on siinsed lood aastatest 1903-1941 kokku kogutud põhjalikult unustatud arhiividest. Nii omandab kogu projekt pea akadeemilise töö, mitte lihtsalt ulmeantoloogia mõõtmed. Tormi Ariva tundub olevat mitte ainult oma teema fänn, vaid ka selle sõna kõige paremas mõttes natuke hullumeelne.
 
Päris paljude lugude kohta saab viisakalt öelda, et tegemist on lihtsalt ajaloolist huvi pakkuvate näidetega oma ajastust. Hästi illustreerivad seda kohe esimesed lood. Matthias Johann Eiseni jutuke "Tallinnas aastal 2000" aastast 1903 (hinnang: 2/10) on huvitav eelkõige mälumängu küsimusena esimese Eesti ulmeloo kohta. Ivan Narodny "Tehismees" aastast 1912 (hinnang: 2/10) paelub eelkõige sellega, et see ilmus Kalifornias ja inglise keeles, samas jutu teksti päästab ainult puänt, mis kutsus minul esile täiesti tahtmatu naeruturtsatuse.
 
Sisuliselt natuke huvitavamad on Marie Heibergi "Hobused" aastast 1915, (hinnang: 4/10) mis tabab ettearvamatult hästi õudusunenäo tunnet, või August Gailiti "Kollane hullumeelsus" aastast 1919 (hinnang: 4/10), mis on oma idee olemuslikust jaburusest hoolimata ootamatult sünge ja jäle. Arnold Kõivu "Kabelis" (hinnang: 5/10) on aastast 1920 pärit klassikaline õudusjutt ning sellisena üldse mitte paha. Neile järgneb aga Albert Kivikase "Ennustus" aastast 1924 (hinnang: 2/10), mis on oma heast ideest ja tuntud kirjanikust hoolimata arusaamatult nõrgalt teostatud. Olaf Roodi 1926. aastal ilmunud "Bertil Holmqvisti" (hinnang: 2/10) kohta saab hästi öelda vaid seda, et see algab hästi.
 
Mihkel Jürna "Kärbid" aastast 1929 (hinnang: 6/10) on üllatavalt hea. Kogu lugu ootamatult jõukaks saanud veidrikust vanapoisist ning tema juurde saabuvatest tädist ja täditütrest (kui nad on ikka need, kes nad endid väidavad olevat) on kohe algusest peale andekalt rusuv ja vastik ning kannab seda tunnet järk-järgult kuni loogilise finaalini välja. Selle kõrval tundub oma huvitavast ideest hoolimata kvaliteedilt tagasiminekuna Woldemar Mettuse "Igavene noorus" aastast 1932 (hinnang: 3/10), ning samuti August Gregori "Dr Wellenborgi päevik" aastast 1933 (hinnang: 2/10), mis torkab silma vaid oma jabur-naljaka ajarännumeetodi poolest.
 
Nendele järgnevalt on väga mõnus lugeda Juhan Jaigi lugu "Tuuts-Juhani esimest sorti kivi" aastast 1933 (hinnang: 7/10). Nagu sama autori legendaarses jutukogus "Kaarnakivi", kasutatakse ka siin osavalt ära imettegeva kivi muistendit, aga see jääb siin vaid kõrvalteemaks. Põhiliselt räägib lugu põnevast linakasvatuse ajalooetapist 19. sajandil, millega teeniti nii hästi, et see võimaldas eestlastel hakata talusid päriseks ostma. Kuid müüa tasus neid linu eelkõige Riia linnas ja lätlastega läbi saamine ei olnud tollal just kõige parem.
 
Antoloogia kõige suurem üllatus on Karl Hoerschelmanni "Teine karp" aastast 1934 (hinnang: 9/10). Siin on põnev taas-näha vene kosmisti Nikolai Fjodorovi ideed kõigi kunagi elanud inimeste elluäratamisest, mida on kaasaegses Eesti ulmes juba kasutanud Joel Jans ja Meelis Friedenthal. Erinevalt Jansi küberpungilikust töötlusest ja Friedenthali müstilisest lähenemisest on Hoerschelmann kirjutanud stiilipuhta ulmedüstoopia, mis on palju mõjusam kui võiks oodata selle napilt 30-leheküljelisest pikkusest.
 
On ju tõesti kohutav ressursside raiskamine, kui väljaõppinud ja koolitatud inimene töötab ainult viiskümmend aastat. Tulevikus, kui tehnoloogia tagab elu ja tervise, pannakse kõik tööle viiesajaks aastaks – ja surma korral ootab ees taas ellu äratamine, et tööd jätkata. Mis juhtub siis, kui surm, mis juba mäletamatutest aegadest peale on iga orja viimane pääsetee vabadusse, käest ära võetakse? Vahest otsib mõni pelgupaika hullumeelsuses, kuid kergem on pea langetada ja lihtsalt tööle minna.
 
Just niisuguste tundmatute juttude avastamine ja taastrükkimine loob kogu projektile väärtust, sest sellistel lugudel ei lasta nõnda igaveseks kaduda. "Teine karp" on antoloogia ehteks ja selgelt parimaks looks selles.
 
Antoloogia lõpetavad Paul Viidingu "Võita on terve planeet" aastast 1937 (hinnang: 5/10), mis on täiesti korralikult kirjutatud ja oskusliku, humoorika puändiga. Eraldi väärib kiitust Friedebert Tuglase "Viimne tervitus" (hinnang: 7/10), mis on kirjutatud 1941, aga avaldatud alles 1957. Tuglase novelle üle lugedes peab taas tõdema, kui hea kirjanikuga oli tegemist. Siinne lugu on seatud kaugele nimetusse tulevikku peale Neljandat maailmasõda ning see kannab endas täiesti ehmatavalt ehedat sõjaängi. Väärikas viimane peatükk on see raamatule igal juhul.
 
Kokkuvõttes võib öelda, et see antoloogia oli lõppeva aasta suurim üllatus. Kui pärast ulmeantoloogia "Minu isa luulud" ilmumist arvasin, et Eesti ulmeajalugu on nüüd tänu ka õudusantoloogiale "Õudne Eesti" ja hiljem lisandunud fantaasiaantoloogiale "Põhja konn" juba adekvaatselt kaardistatud, siis "Kuumad allikad" pööras selle arvamuse pea peale. Edaspidi kavatsen ma lihtsalt oodata, milliseid uskumatuid fänniprojekte veel ulmevaldkonnast välja kasvab.
 
Kuigi paljud lood antoloogias tekitavad vaid ajaloolist huvi, siis juba ainult Karl Hoerschelmanni novelli unustusest tagasitoomine tasub kogu raamatu hankimise vaeva. Kui kogu see projekt tundub ratsionaalse pilguga vaadates paraja hullumeelsusena, siis sellist hullumeelsust tahaks ma ainult rohkem raamatupoodides näha.
 
Hinnang: 7/10 (lugude pealt sellist hinnet kindlasti ei saaks, aga projekt tervikuna ei ole siiski vähemat väärt)
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Jonathan Livingston Merikajakas" on allegooriline, hästi õrnade ulmesulgedega lugu. Nimitegelane on kajakas, kes ei taha ainult käratseda ja kalaraipeid süüa, vaid püüab selle asemel arendada lendamise kunsti. Tema parvele selline traditsioonidest üle astumine ei meeldi ja nõnda saab Jonathan Livingstonist lindprii. Õnneks avastab ta, et on ka teisi lendamishuvilisi - ning vahest on võimalik lennata ka veel ühte moodi, mida ta ette ei kujutanudki.
 
Omamoodi oli selle lühiromaani lugemine täitsa põnev kogemus. Ma täitsa kujutan ette, et omal ajal, hipiajastu kõrghetkel ilmudes sobis see lugejaskonnale just nagu rusikas silmaauku. Kirja on see ju pandud päris mõnusas argoos, mida isegi tõlke kaudu tunda on. Lisaks kõik need teemad tuima ja kitsarinnalise enamuse vastu mässamisest ja isiklikust vabadusest, vürtsitatuna mõnede teradega spirituaalsusest.
 
On see kõik kokku midagi väga erilist? Pigem mitte, sest kuigi mulle üldiselt selliste teemade variatsioonid pigem meeldivad, siis ei tee Bachi lugu nendega mitte midagi silmapaistvat või isegi huvitavat. Sellest hoolimata torkab silma üks põnev asjaolu, mis vähemalt minu jaoks lugemise ikkagi ära tasus. Teema lendamine = vabadus võib olla küll iidne, kuid siin on selles midagi väga isiklikku.
 
Nimelt on juba esimestest lehekülgedest selge, et lendamine on autori enda jaoks väga südamelähedane teema (hiljem seda kontrollides polnud üldse üllatav, et ta on ise kirglik lendur). Kogu selle armastuse on ta lendamist kirjeldades nii otse sõnadesse valanud, et ka üsna külmalt positsioonilt alustades ei saa end tahes-tahtmata selle osas mitte liigutada lasta.
 
Üks mu sõpru, kes lennunduses töötab, on kunagi jutu sees pillanud: "Enamus piloote ongi pisut veidrikud". Millalgi jäi mulle silma ka huvitav artikkel sellest, kuidas pilootide hulgas on keskmisest suurem hulk inimesi, kes on oma töö suured fännid - loomulikult toodi selle kõrval välja, et mõõdetav on ka asjaolu, kuidas eriala palgad on ehk seetõttu madalamad, kui objektiivselt olla võiks.
 
Sest jah, lendamises tundub tõesti paljude jaoks olevat mingi vabadus, midagi sellist, mis lubab ära anda nii mõndagi - kui ainult tagasi õhku saaks. Selle osas on autor minu arvates täiesti siiras - asjaolu, mida nii ehedalt väga tihti ei näe. Sealjuures polegi vahest nii oluline, et kas kogu see lihtne ja läbipaistev mõistukõne seal juures mind üldse kõnetab.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti eesti keeles
11.2025
Mart Pechter

"Pedro Páramo" on Mehhiko klassikaline modernistlik romaan. Loo alguses saab noormees Juan Preciado oma surevalt emalt ülesande: otsida üles Comala väikelinnake ja Pedro Páramo nimeline mees, kes peaks olema tema isa (ning kes on nad ebaõiglaselt viletsusse jätnud).
 
Comala linna üles otsimine õnnestub, kuid kohale jõudes selgub, et see on maha jäetud ja lagunenud. Püüdes ööseks ulualust leida, kohtub Juan mõne linna alles jäänud õnnetu hingega, kes hulguvad seal kummitustena ringi. Ka Pedro Páramo on juba ammu surnud.
 
Selle raamatu lugemine on täitsa omaette kogemus. Algus tundub olevat küllaltki lihtne ja selge, kuid linna jõudes väänatakse lugu kohe liigestest lahti ning jäetakse lugeja fragmentide meelevalda, kus minevik ja olevik, tegelikkus ja taju vahelduvad kõik ilma eelhoiatuseta.
 
Kui sellest esimesest külma-vee-šokist aga üle saada, siis on tulemus väga hea. Modernism on aja jooksul hakanud mulle järjest enam meeldima, mulle meenutasid "Pedro Páramo" skeletilaadsed laused näiteks T. S. Elioti kuulsa poeemi "Ahermaa" surnutest rääkivat osa.
 
Ka siin loos on kõik surnud. Mineviku-surnud (nagu nimitegelane) ilmuvad mälestustes, oleviku-surnud hulguvad rahu leidmata surnud linnas, mis asub surnud maastikul. See on sümboolselt väga äge ja nii saab selle loo ulmesse vastu võtta küll, kuid väikese kriitikanoolena võib välja tuua, et sisuliselt pole see kuigi oluline.
 
Tõesti, kes tahab seda lugeda puhtalt realistliku romaanina, saab ka seda teha. Lugu ise ongi tegelikult erilisest vormist hoolimata üllatavalt traditsionaalne. Pedro Páramo isa ei hooli oma pojast ning lisaks on ta nõrk mees, kes perekonna varandusest ilma jääb. Isa surma järel hakkab Pedro end tõestama - ning teeb seda kavaluse ja julmusega.
 
See on mingis mõttes ka tragöödia, sest lapsepõlve-pildid annavad aimu, et ilma oma surnud isa varjuta oleks Pedro olnud ehk teistsugune mees (erinevalt tema oma pojast Miguel Páramost, kes on läbinisti õel). Tragöödiale kohaselt muidugi kaotavad lõpus kõik, isegi maa (mida laastab lisaks veel revolutsioon).
 
Muidugi on see kõik kokku ikka täiesti lohutu. Ebaõiglus valitseb igavesti ning vastu ei saa sellele keegi (kohalik preester isa Rentería on kustumatult meelde jääv kuju). Lõpuks saab seda natuke liiga palju, isegi nõnda palju, et kuigi ma seda lugu väga kõrgelt hindan, on raske seda raamatut uuesti kätte võtta, kuigi tahaks.
 
Hinnang: 8/10 (vääriks enamat, kuid emotsioon ei luba).
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Kutse tapalavale" on sürrealistlik humoorikas-õudne romaan. See algab kohast, kus peategelasele Cincinnatusele tema surmaotsus kohtusaalis vana kombe kohaselt kõrva sosistatakse. Seejärel viiakse ta kohalikust väikelinnast pisut eemal seisvasse vanasse kindlusesse hukkamispäeva ootama (ta on seal ainus kinnipeetav). Päevad mööduvad ja ikka pole veel selge, millal hukkamine peaks toimuma. Siis aga tuuakse kindlusesse, kohe Cincinnatuse naaberkongi üks teine kinnipeetav, m'sieur Pierre...
 
See raamat on mul riiulis seisnud aastaid ja ma olin surmkindel, et ma olin seda kunagi lugenud - aga ei kätte võttes ega ka lugedes ei äratanud see lõpuni välja mitte ühtegi mälestust. Selline mälunihe tekitas tegelikult päris toreda fooni just selle romaani lugemiseks, sest ka teksti sees on kogu aeg lugeja jaoks olemas mingisugune füüsiliselt tajutav ebakindlus, nagu trepiastmest-mööda-astumise tunne.
 
See on kahtlemata teksti kõige suuremaks tugevuseks. Kohe alguses luuakse meile mittereaalsuse-tunne, aga vahepeal muutub tegevus üsna tõepäraseks ja uinutab sellega lugeja valvsust. Seega, kui keegi tegelastest ootamatult haihtub või keskkond äkitselt moondub, on see jälle üllatav. Või siis tabab unenäolist keskkonda teiselt poolt jõhker reaalsuskontroll, nagu siis, kui m'sieur Pierre oma kongis vutlari avab.
 
Mulle isiklikult oli huvitav see, et muidu olen ma Nabokovi pidanud rohkem Ameerika kui vene kirjanikuks. Kuid see romaan siin seisab laiema tausta poolest täielikult sellisel Vene satiiril, nagu on teinud Gogol või miks mitte ka Ilf ja Petrov (kuidagi on Venemaa väikelinnade jaburus ikka sarnane, olgu siis tsaari-Venemaal või Nõukogude Liidus). Cincinnatuse naine on siin muidugi tippsaavutus, aga on ka teisi häid näiteid.
 
Kõige olulisem tegelane siin romaanis on aga m'sieur Pierre. Ta on ainuke, kes seisab kogu aeg igasugusest unenäolisusest eraldi ja kehastab nagu karmi reaalsust, ilma milleta laguneks kõik tühjaks sahmimiseks. Viis, kuidas ta on samal ajal naeruväärne ja õudustäratav, on suurepäraselt tehtud - ja ta sobib  hästi pehmete ja ähmaste joontega kujutatud Cincinnatuse kõrvale.
 
Ulme on see kõik kokku ka kindlasti, ma olen näinud tõsimeeli pandud ulmesilti ka palju piiripealsemate teoste küljes. Mulle lihtsalt tundub, et vahest on see romaan sürrealismi kaaludega mõõdetuna kuidagi tõsisem? Muidugi on siin veel kuhjaga sümboleid, millele tõlkija on siin-seal joone all viidanud, aga mul pole lootust ka sellest püüda rohkem kui tühist osa. Siiski, isegi võhikule on see ikkagi üks hea romaan.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Howli liikuv kindlus" on küllaltki klassikaline fantaasiaromaan. Market Chippingi linnas jääb kübarategija kolmest tütrest vanim (nimega Sophie) pärast oma isa surma kübarapoodi edasi pidama. Ühel hetkel aga juhtub kaks asja üsna üksteise järel: linna lähedale saabub kuulsa võluri Howli kindlus ja kardetud Kõnnumaade nõid ilmub kübarapoodi ning neab teda solvanud Sophie ära.
 
Needuse mõjul 90-aastaseks vanaeideks muutunud Sophie otsustab minna, kuhu jalad viivad. Selleks ajaks, kui ta ära väsib ja öö kätte jõuab, on ta ootamatult saabunud Howli liikuva kindluse juurde. Kuidagi surub ta end ühest uksest sisse ja satub vastamisi Calciferi-nimelise tuledeemoni ja võluri noore õpipoisiga, kelle nimi on Michael. Kuid mis saab siis, kui võlur ise koju jõuab?
 
Ma pean ütlema, et selle loo juures on väga palju toredat. Alustuseks kohe see, et tegelased teavad, et nad elavad võlumaailmas kus kehtivad võlureeglid, aga selle teemaga ei minda liiale. Sellist võtet kasutades on tihti oht langeda tahtmatult paroodiasse, aga siin on enamus lugu täiesti ehtsalt siiras ning selline metatasand jääb ainult kergeks vürtsiks.
 
Sophie ja tema needus on aga isegi üllatavalt tõsine teema. See mõte on vist pärit Simone de Beauvoir'ilt, et vanadus võib anda mingisuguse muidu kättesaamatu vabaduse, sest see võtab ära teatud sisemised hirmud ja välimised ootused. Sophie avastabki, et vanaeidena ei karda ta enam midagi ning ka temasse endasse suhtutakse kuidagi ausamalt.
 
Kuid suures plaanis see lugu päris nii tõsine muidugi ei ole. Kui alguses on loo põhiline mõistatus üles seatud, siis mingil hetkel läheb päris pikk osa selle peale, et Howl on Sophiesse juba selgelt kiindunud (aga ei suuda seda välja öelda) ning Sophie valutab südant selle pärast, et ta ei meeldi Howlile (ja ei suuda vastupidisest aru saada). See oleks isegi tüütu, kui tegelased ei oleks nii armsad.
 
Ja armsad nad on, hoolimata oma puudustest. Howl on keigar ja draamakuningas, samas kui Sophie suudab oma vastleitud julguse abil hakata kohe kõigile närvidele käima. Kui see kõik toimuks mingis kaasaegse miljööga noorteromaanis, siis ei oleks see eriti hea - kuid asjaolu, et üks on võlur ja teine needust kandev tütarlaps, teeb selle kuidagi pehmeks ja mahedaks.
 
Kui ma midagi kritiseeriks, siis keskse mõistatuse juurde oli ehk natuke liiga palju erinevaid tükke pandud. Lõpus tuuakse need muidugi kõik korralikult kokku ja lahendatakse ära, aga kõik see osa nõiaga ja kadunud võluriga ja kadunud printsiga ja hernehirmutisega ja koeraga ja nii edasi oli pisut liiga kirju. Loo jaoks oleks täiesti piisanud ka ainult Sophie needuse ning Howli ja Calciferi lepingu kombinatsioonist.
 
Kuid see on väike teema. Suures plaanis on tegu väga korraliku fantaasialooga, kuhu sisse on lisaks peidetud täiesti armas noortelugu. Ma ei tea, kuidas see kõik on raamatu põhjal tehtud ja sellest palju kuulsamas filmis lahendatud, kuid see ei olegi oluline. Lugu on juba sellisena siin terviklik ja meeldivalt loetav, klassikalisel kombel siiras aga siiski oma väikese vimkaga. Tõesti hea.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Lux Gravis" on ajalooline ulmeromaan. 383. aastal eksib Rooma leegionitest lahku löönud tsentuurio Britannia metsades ära ja avastab väikeses koopas kummalist antivalgust kiirgava musta kivi. Veel kummalisem, valguse käes istub mungariietes mees, kes teda ei näe, kuid tunneb ta nime ja räägib temaga.
 
1037. aastal on koopa ümber sajanditega kerkinud võimas mungaklooster, kus käiakse koopas minevikuga rääkimas ja tulevikust sõnumeid kuulamas. Kuid kloostris tundub hõõguvat mingi vandenõu. Sama ohtu tunneb ka 1691. aastal kloostri munkadest välja kasvanud salaselts ja eriti 2345. aastal samas tegutsev agentuur, kes kardab saabuvat maailma lõppu.
 
Siinkohal on hea märkida, et Sander kirjutas selle ajaloolise romaani algselt inglise keeles ja lühemana. Tõlgitud versiooni jaoks kirjutas ta juurde tulevikuosa ning kinnistas selle nii tugevamalt ulmežanri. Ma ise olen kunagi ammu kuskil poes ingliskeelset versiooni käes hoidnud aga ostmata jätnud - millest on mul nüüd kahju.
 
Sest tegelikult on lugedes selge, et see väiksemas mõõtmes mõistatus ja vandenõu (mis seob ajasilmusena peamiselt 1037. ja 1691. aastat) on kogu komplektist kõige paremini kokku sobitatud ja toimima pandud. See ei võta ka fantastiliselt/ulmeliselt poolelt midagi ära, vaid lisab alternatiivajaloolise mõõtme. Oleks isegi veel toredam, kui oleks pikemalt lahatud vandenõu õnnestumise tagajärgi.
 
Vastandina jälle on minu arvates see tuleviku, või 2345. aasta osa kõige nõrgem. Mitte, et siin poleks ka oma ägedaid ideeidusid - näiteks asjaolu, et must kivi ja raske valgus hoiaks kogu selle ümber asuvat organisatsiooni nagu mingis vaimses tardumuses. Sellega saaks siduda asjaolu, et see seltskond on ka kauges tulevikus jäänud täielikult meestekeskseks.
 
Näiteks Isaac Asimov on sarnased teemad suurepäraselt läbi mänginud romaanis "Igaviku lõpp", kuid Sander on oma laiemad mõtted siin kuidagi poolikuks jätnud ja tema tuleviku agentide sahmimine mõjub seosetult. Küllap ongi asi selles, et romaanil oli oma keskpunkt juba olemas ja sinna täiendava taseme ümber kerimine ei olnud enam nii loomulik.
 
Kõigest hoolimata on tegu ikkagi korraliku tööga. Ajaloolised osad on siin tõesti head ning kuigi seda pole eriti rõhutatud, tunnen ma eri osade juures ka natuke erinevat keelekasutust, mis annab lugemiselamusele veel juurde. Mina aga hoian nüüd edaspidi silmad lahti ingliskeelse algversiooni saadavuse osas.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Alati on põnev, kui mikrokirjastus "Skarabeus" oma iga-aastase täpselt ühe ulmeraamatu avaldab, aga sel aastal tavalisest veel enam, sest Arvi Nikkarev on sisuliselt ainsaks Soome ulme tõlkes vahendajaks Eestis. Antoloogia "Soome ulme 3" on pealkirja poolest mõtteline järg samanimelistele, 2008. ja 2014. aastal ilmunud antoloogiatele. Lähemalt vaadates on aga neil erinevusi rohkem kui sarnasusi.
 
Kui varasemad "Soome ulme" antoloogiad püüdsid tutvustada võimalikult palju erinevaid autoreid, siis "Soome ulme 3" on ainult kahe autori kogu. Mõlemad autorid on ka Eesti lugejale juba tuttavad: Maarit Leijon autorikoguga "Musträstas" (2022) ja Reetta Vuokko-Syrjänen ühe tõlkejutuga antoloogias "Ohver" (2023). Tagasiside mõlemale autorile on olnud hea ja tõenäoliselt on see mõjutanud ka uue antoloogia koostamisvalikut.
 
Mina hindan Maarit Leijoni autorikogu päris kõrgelt ja seetõttu oli mul eelkõige huvi just raamatu kahe esimese loo vastu sellelt autorilt. Esimene neist, "Laanekuuse juure all" (8/10) on tõesti hea. Selles loos töötab Alva-nimeline tegelane Soomes koduhooldusõena. Tema puhul on juba esimese paari leheküljega selge, et tegemist ei ole inimesega. Ootamatult saab ta endale paariliseks noore praktikandi.
 
See lugu lööb lugejat kohe kaasaegses heaoluühiskonnas ikka kohal oleva vanaduse ja surma viletsusega, kuid see pole sugugi keskne mõte. Pigem on see nutikas töötlus ühest Põhjamaade müüdist ja kuigi lisaks sellele on loos ka põnevikule omane süžeepööre, on see müüdist kaugelt vähem oluline. Küsimus sellest, miks muinasjutud kedagi kurjana näitavad ja miks Alva hooldusõena töötab, saavad lõpuks meisterlikult kokku seotud.
 
Sellele järgnevat Leijoni lugu "Koristaja" (4/10) oli kummaline lugeda. Loos töötab üksildane mees Elias oma ettevõttega õnnetuse- ja surmapaikade koristamisel ning teeb ka kahjuritõrjet, milleks tal on ebatavalised võimed. Lugedes on selge, et autor on eelmise, varem ilmunud loo kondikava pealt teise samasuguse kohe järele kirjutanud.
 
Kahjuks ei ole see teine lugu esimesega muus osas võrreldav. Müüditöötlus, mis oli esimese loo südameks, on siin täiesti puudu ja olemasolev tilluke maagiline element sisuliselt ebaoluline. Ilma sellise keskmeta laguneb lugu lihtsalt pikaks heietuseks valusatel teemadel. Kui loosse pole lisatud erilist mõtet nendest teemadest rääkimiseks, nagu esimesel lool oli, siis on sellel oht jääda lihtsalt tühjaks sotsiaalpornoks.
 
Seejärel jätkub antoloogia Reetta Vuokko-Syrjäneni kolme looga. Neist esimene, "Maskide tants" (6/10) on korralik ja stiilipuhas fantaasialugu, kus oma kodukülast salaja põgenenud tütarlaps kaupleb end rändnäitleja õpipoisiks. Näitleja maskid räägivad seejärel talle ühest saladusest. Tegemist üsna lihtsa ja klassikalise "mineviku eest põgenemise" looga, mida võib esile tõsta huvitava maailmaloome eest.
 
Vuokko-Syrjäneni teine lugu, "Neljas põrsas" (5/10) on üsna korralikus küberpungi-stiilis lugu lähituleviku Mehhikost, kus surma ja viletsuse eest põgenev Amparo läheb otsima oma kolme venda, kes lahkusid juba mõnda aega tagasi kodunt laia maailma. Lugu pakub välja oma kerge vindiga töötluse kolme põrsakese muinasjutust, kuid lõpplahendus paneb pigem õlgu kehitama. Stiiliharjutusena on töö kindlasti hea, aga kahjuks ei tule sisu ja teostus heale ideele päris järele.
 
Vuokko-Syrjäneni viimane lugu "Mida tegime klassimatkal" (8/10)on aga hoopis teisest puust. Selles asub noor soomlanna Katja tööle kaugel põhjas asuvasse saamikeelsesse kooli. Kuna eelmine, ootamatult lahkunud õpetajanna on kogu klassitäie kümneaastaseid lapsi oma täiusliku saami keele ja kultuuriteadmisega ära võlunud, on Katjal alguses raske. Pikapeale elab ta ametisse sisse, kuid siis hakkab ta eelmise õpetajanna õppematerjalidest leidma kummalisi tekste. Lisaks hakkab väikeasulas öösiti ringi käima hiiglaslik karu, keda ükski jahimees tabada ei suuda.
 
Tegemist on suurepärase tekstiga, ehk isegi parimaga siin antoloogias. Vuokko-Syrjänen näib armastavat müüditöötlusi, sest selle teema alla lähevad varasemas antoloogias "Ohver" ilmunud esimene jututõlge, siinsest kolmest teine lugu ning lõpuks ka see viimane. Tunde poolest on ta viimases suurepäraselt tabanud põhjarahvaste kollijuttude atmosfääri, mis tõi mulle kohe meelde Andres Ehini koostatud legendaarse tšuktši muinasjutukogu "Unesnõiduja".
 
Nõnda ongi lõpuks mõlema autori poolt antoloogiasse kaasatud vähemalt üks väga hea lugu. Kuna Leijon oli juba varasemast autorikogust tugeva kirjanikuna tuttav, siis ei tulnud tema esimese loo kvaliteet mulle üllatusena. Vuokko-Syrjänen oma esimese tõlkelooga eelmises antoloogias eriti meelde ei jäänud, kuid siin on ta oma viimase loo toel endale Eestis uue fänni leidnud.
 
Antoloogia "Soome ulme 3" on huvipakkuv juba selle poolest, kui palju see erineb muust raamatulettidel pakutavast. Kinnitan, et iga lugeja peaks siin saama vähemalt esimesest ja viimasest loost korraliku elamuse. Kui keegi hakkab aga selle esmakogemuse järel rohkem Soome ulme vastu huvi tundma, siis on võimalik kohe lisaks lugeda Nikkarevi varem tõlgitud lugusid.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
9.2025
Mart Pechter

 
"Veealused" on eel- ja post-apokalüptiline ulmelugu. Vahelduvate peatükkidega enne ja pärast Nullsekundit jutustatakse seda, kuidas kõik juhtus ning mis pärast sai. Lugu sellest, mis enne toimus, algab Calysta-nimelise naise visiidiga lahutusnõustaja juurde, sest tema mees, kes töötab ülisalajase projekti kallal, hakkab stressist hulluks minema. Pärast toimuvas loos on samamoodi peategelaseks Calysta, siis aga juba hoopis teises rollis.
 
Lugedes oli mulle esimese asjana huvitav see, kuidas Kraft ei kirjuta siin sugugi oma ehk natuke rohkem tuntud õudustemaatikas. Kui ma eeldasin, et see lugu liigub kuskile Stephen Kingi kuulsaima sarnase töö "The Stand" radadele, siis tegelikult oli kogu Krafti jutustus nii viisakas ja tagasihoidlik kui üks postapokalüptiline lugu üldse olla saab.
 
Pigem oli selles hillitsetuses tunda lausa mingit ulme kuldajastu õhkkonda, nagu oli äratuntavalt asimovlik ka keskse katastroofini viinud SF-teadustemaatika. Pean ütlema, et see teadusaspekt oligi ehk minu lemmikosa kogu romaanist. Ehk on selline lähenemine mõnele pisut vanamoelise hõnguga, kuid minu jaoks oli see tõepoolest üks osa loost, mis siirast huvi tekitas.
 
See tõdemus aga viib kohe kriitika juurde, sest tegelaste asemel, kes asjaga reaalselt seotud olid, paneb Kraft peategelaseks suhteliselt ebamäärase ja ebahuvitava naise. Ma tunnistan, et päris kõige lõpus saab selline valik põhjenduse - aga enne seda peab veetma pea 400 lehekülge koos tegelasega, kelle tegemiste ja saatuse vastu on huvi praktiliselt nullilähedane. Rääkimata sellest, et kogu reaalselt huvitava info edastamiseks esimeses loos tuleb autoril leiutada üsna keeruline ja usutavuse piiridesse väga julgelt suhtuv telefonimäng.
 
Ning kui eel-apokalüptilises loos hoiab huvi üleval teaduslik osa, siis post-apokalüptilises loos on väga pikalt täiesti arusaamatu, mida me siin nüüd ootama peaks. Ma kardan, et autor võis jääda natuke sümmeetrialõksu, kus tundus, et oleks hea mõlemat osa umbes ühepikkusena hoida. Reaalselt aga oleks saanud teise osa põhipunktid kokku võtta paari peatükiga ning vähendada seda osa, mis oli... lihtsalt jalutamine.
 
Vahest kõlab see kõik kokku liiga karmilt, sest nagu ma juba ütlesin, oli eel-apokalüptilise loo teaduslik mõistatus üks toredamaid asju, mida ma üle pika aja Eesti ulmest leidnud olen. Selle ühe asja ümber on kuskil siin romaani sees üks väga hea alla 100-leheküljeline lühiromaan; seejärel võib siin näha ka täitsa head natuke üle 200-lehelist romaani. Kuid praegune tulemus ei ole ka kindlasti halb - see on lihtsalt OK.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Kübeke elutervet vihkamist" on temaatiline ulmeantoloogia, kuhu erinevad kirjanikud etteantud teemal midagi värsket kirjutanud on. Selline antoloogiate koostamise viis on ulmekirjanduses üsna traditsiooniline ning Eestiski on sel oma ajalugu, seni peamiselt Indrek Hargla koostajakäe all.  
Hargla koostatud viimasest temaatilisest antoloogiast "Ülestõusjad ja kodukäijad" on aga juba aastaid möödas ning seetõttu on mul hea meel näha, et ka teised meeskonnad selles valdkonnas kätt proovivad. Lihtne see töö pole, käima sai see projekt ju ikkagi ühisrahastuse toel.  
 
Olgu mainitud, et ma ise toetasin ka seda rahastust natuke. Praeguseks aga on raamat juba kätte saanud kogu vajaliku lugejate tagasiside ja ka erinevaid Stalkeri ulmeauhindu, seetõttu ei näe ma midagi paha selles, et mõned mõtted selle kohta omalt poolt ära märkida.  
 
1. "Harjusk" - Häli Kivisild 4/10  
 
Selles loos on linnas velskriks õppinud tütarlaps nimega Ilo tulnud laadapäevadeks oma perele appi kauplema. Ajad on halvad, ilmad nigelad ja valitsejad hoolimatud, nagu ikka. Laadal kohtab Ilo aga oma lapsepõlvesõpra Rahuleidu, kes on vahepeal kummaliselt vananenud ja kärbunud.  
 
Selle loo tugevuseks on kindlasti eestilik tulevikumaailm - kunagisest tehnikatsivilisatsioonist on järel vaid riismed ja käes oleks jälle nagu 18. või 19. sajand. Näha on ka vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" mõju. Tervikuna jääb lugu siiski pisut kohmakaks ning oleks ehk veel lihvimist vajanud.  
 
2. "Läbilõigatud niidid" - Miikael Jekimov 2/10  
 
Endine tänavapoiss Brendan on sõjast tagasi ning saab teada, et kohaliku kuritegevuse boss Shorewell tahab käppa peale panna laostunud aadliperekonna häärberile, kus Brendan omal ajal üles kasvas. Koos selle perekonna viimase pärija Bethanyga püüab Brendan seda takistada.  
 
Siin loos on mõned väiksed õnnestumised nagu üksikud maailmaehituse elemendid või paar head fraasi. Kahjuks aga pole sellel ei korralikku algust ega lõppu, tegevus on täiesti sihitu ja autori valitud bulwerlyttonlik stiil pigem segab lugemist. See lugu oleks võinud kuskile sahtlisse jääda.  
 
3. "Miljones päev" - Kristjan Sander 7/10  
 
Ihuüksi ühel tühjal planeedil viibiv inimene on seal elanud loo alguseks kokku miljon päeva. Aga milleks see kõik vajalik on?  
 
Nutikas ja hea lugu, ehitatud küll täpselt ainult ühe mõtte ümber - aga sellisena väga hästi viimistletud ja lihvitud. Vahest ainult lõpus oleks võinud natuke vähem seletada ja natuke rohkem jätta lugejale mõistatamiseks. Sander on ikka hea kirjanik ja kahju, et temalt praegusel ajal vaid haruharva midagi ilmub.  
 
4. "Tume leek" - Artur Räpp ja Maarja Kruusmets 4/10  
 
Põlvkonnalaev on teel olnud aastakümneid ning erinevad probleemid ja kriisid on juba sellest üle käinud. Pärast viimast õnnetust on juhtkond kehtestanud karmi korra ning nõuab rahvastiku taastamiseks palju sünnitusi. Raamatukoguhoidja Anna üritab selle jama keskel oma vaiksel viisil head teha.  
 
Siin loos on mitu head mõtet selle kohta, kuidas lühinägelik poliitika mingite murede paikamisel uusi probleeme tekitab - stseen poistekambaga näiteks oli väga targalt tehtud. Kogu see vandenõu ja röövimise süžeeliin aga oli üsna mittemidagiütlev ja tuli loole tervikuna pigem kahjuks.  
 
5. "Õunapuu" - Meelis Friedenthal 6/10  
 
Üks mees sõidab bussiga isale maale külla. Selle bussisõidu jooksul hakkab ta meenutama, et kuidas see juhtus, et kõik asjad käest ära läksid.  
 
Friedenthali teksti on alati meeldiv lugeda ning ka see pole erand. Lihtsalt kõik see oskuslikult kokku pandud mõtisklus on natuke... igav. Esimest korda läks huvitavaks alles siis, kui juttu tuli varjendite kaevamisest, kuid seejärel oligi juba lõpp (see aga jälle omakorda ilus ja sümboolne). Eristuv ja silmatorkav on see lugu kindlasti.  
 
6. "Welwitschia mirabilis" - Lüüli Suuk 5/10  
 
Paphnutia neljas printsess Adeleine läheb oma onu Gerandiga diplomaatilisele missioonile naaberkuningriiki Shahhreesse. Peagi aga selgub, et kahe kuningriigi suhteid üritavad mõjutada mitmed vandenõulased ja pole sugugi kindel, keda Adeleine usaldada võiks.  
 
Siin loos on kamaluga täitsa toredat, kuigi natuke vanamoelist kõrbeeksootikat ning lõpus on süžeepöörded üsna andekalt tehtud. Mind häiris loo juures aga see, et kõik maagilised elemendid (sh pealkirjas nimetatud taim) olid suures plaanis täiesti ebaolulised - kui enamus sellest maha tõmmata, oleks alles jäänud lihtsam aga korralikum paleeintriig.  
 
7. "Kübeke elutervet vihkamist" - Veiko Belials 5/10  
 
Kunagi on mingid asjad väga halvasti läinud, aga mis ja kuidas, sellest ei tea käputäis lapsi enam midagi. Neil on niigi käed tööd täis, et ellu jääda Viimase Lootuse Baasis, kuigi seda nime ei võta keegi enam tõsiselt.  
 
Ma tean, et Stalkeri auhinna see lugu ära teenis, kuid minu arvates see päris tipplugu ei ole. Belials on sarnaseid asju kirjutanud varemgi ja paremini ("Kogu maailma valgus" tuleb kohe ette). Ma saan aru, miks see inimesi liigutada võib ja selline tehnika on hea, aga emotsionaalselt jätab see mind külmaks.  
 
8. "Vein Naanil" - Kristi Reisel 8/10  
 
Väike koerataoline nutikas tulnukas Naffi satub kogemata kombel kampa pisisuli Paul Mihkelsoniga ning koos toovad nad planeedilt Luvitaania ära salapärase eseme. Kuid nad ei oska arvatagi, mis neil tegelikult pardal on.  
 
Väga hea ja mõnusalt humoorikas lugu, üks kahest parimast siin antoloogias. Ma tunnistan, et mul on kerge nõrkus kelmikomöödiate ja muidu pikaresksete lugude vastu, aga igasuguse latiga mõõtes on siin tegu korraliku tükiga. Ühtegi teist Reiseli lugu ma lugenud ei ole, aga nüüd tekkis huvi küll.  
 
9. "Plahvatus Le Gynil" - Triinu Meres 6/10  
 
Õnnetuse tagajärjel peab kosmoselaev Le Gyn võimalikult kiiresti ohutusse liikuma. Kuid kaitsekapsleid ei jätku enam kogu meeskonnale. Ühe saaks panna skafandrisse, kus on arvestatav võimalus hukkuda... või kas on mõni võimalus veel?  
 
On tore, et see lugu võtab klassikalise SF probleemilahenduse-teema (nagu on tehtud Arthur C. Clarke'iga alates ja Andy Weiriga lõpetades) ja küsib, et kuidas teha siis, kui kõik ei ole väga huvitatud probleemi lahendamisest (ja kuidas see võib üle kanduda isegi tehismõistusele). Pisut palju on siin sirgjoonelist moraliseerimist, mis mõjub plakatlikult, aga kõik muu on hästi ja läbimõeldult tehtud.  
 
10. "Kiirituskuu sõnnik" - Laura Loolaid 8/10  
 
Peategelane saab koos peaaegu-väikeõega oma kodukindluse valitsejalt söör Exitilt loa minna kindlusest välja elusainest otsima. Kuid salaja on tal plaan otsida hoopis kiirituskuu sõnnikut, mis on palju väärtuslikum kraam.  
 
Teine kahest parimast loost siin ja tehniliselt ehk kõige parem. Loolaid on varemgi kirjakeelega mängimist katsetanud aga siin loos läheb see viimaks täiesti kümnesse. Mulle kohutavalt meeldib, kuidas jutustaja kõnepruuk ja postapokalüptilise maailma reaalsus siin kokku sobivad ja üksteist toetavad. Kindlasti parim lugu, mida ma sellelt autorilt lugenud olen ja vinge sooritus igasugusel skaalal.  
 
11. "Tapjaprints" - Manfred Kalmsten 6/10  
 
Haldjas Adamäer veedab lindpriina oma päevi kõrtsis redutades ja juues. Ühel õhtul aga jõuavad need, kes teda otsivad, talle järele.  
 
Täiesti korralik klassikalises stiilis fantaasialugu, mind isegi üllatas, et sellele mingit knihvi sisse ei tulnud (lõpus väike puänt siiski on). Kalmstenil on viimaste aastate lugudest kujunenud juba oma väike Põhjala müütide maailm ja see lugu sobib sinna kenasti vahepalaks.  
 
Tervikuna on tegemist täiesti korraliku antoloogiaga ning Hargla varasemate sarnaste projektidega kannab see võrdluse auga välja. Eriti hea meel on mul üllatuste, nagu Kristi Reiseli ja Laura Loolaidi lugude üle, kus ma sellist sooritust ei osanud üldse oodata, aga ka Kristjan Sanderi tugeva tagasituleku üle.  
 
Ka muud lood olid pea kõik kenasti ansamblis sees - ning nagu alguses ütlesin, projekt on oma tunnustuse juba välja teeninud. Nüüdseks on ilmunud järgmine antoloogia samas sarjas, mis tähendab, et ka projekti meeskond on õnnestumise omaks võtnud. Selle üle on mul ainult hea meel.  
 
Hinnang: 6/10, nii lugude eest keskmiselt kui ka projekti eest tervikuna.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Andja" on noortele suunatud düstoopiline romaan. Peategelane Jonas elab oma ema-isa ja noorema õe Lilyga väikeses külakogukonnas. Ta on üsna põnevil, kuna ta on jõudnud vanusesse, kus tema ja koos temaga samal aastal sündinud lapsed saavad osaleda Kaheteistkümnete Tseremoonial. Sellel üritusel määratakse kõigile eesseisvaks eluks Ülesanded, mida nad seejärel õppima ja hiljem täitma hakkavad.
 
Kuid kui järg jõuab Jonase kätte, siis määratakse talle väga haruldane Ülesanne. Temast peab saama Mälestuste Vastuvõtja, keda on igas kogukonnas ainult üks. Hetkel on Jonase küla Mälestuste Vastuvõtja juba väga vana ning kümme aastat tagasi oli uue Mälestuste Vastuvõtja väljaõpe ebaõnnestunud - seega on väga oluline, et Jonase puhul läheks kõik õigesti.
 
Mul oli seda raamatut lugedes täitsa huvitav mõelda, et selle kirjutamise ajal 1990ndatel otseselt noortele suunatud düstoopialugusid praktiliselt ei eksisteerinud. Siis aga tulid 2000-ndad ja Suzanne Collinsi "Näljamängud" ja lõpututes kogustes järgnevaid romaanisarju praktiliselt kogu 2010ndate aastate jooksul. Selle kõigega võrreldes on "Andja" kuidagi väike ja armas.
 
Ma usun, et selline "väike ja armas" olek ongi "Andja" põhitugevus, sest midagi eriti uut ja huvitavat see romaan ei tee. See pole muidugi otseselt halb, sest üks hea variatsioon mingil kindlal teemal on alati väärtuslik. Kuid kuna siinne lugu on sajaprotsendiliselt ideepõhine, siis on sellel natuke raskem särada, kuna sarnaseid ja paremaid ulmelugusid oli tegelikult ka 90ndatest tagasi vaadates olemas.
 
Mitmes aspektis tahaks ma lugu siiski tunnustada. Ma arvan näiteks, et düstoopiad on tihti mõjusamad, kui neis on korralik annus utoopiat ning on mingi võimalus argumenteerida, et tegelikult on selline ühiskonnakorraldus päris hea (Aldous Huxley klassikaline "Hea uus ilm" on üks parimaid näiteid). Lowry teeb utoopilise osa päris hästi ära ja kui varjukülg lõpuks paljastatakse, siis ei tundugi see eriti hull.
 
Ning kuna tegemist on ideepõhise looga, siis minu arvates see ainult võidab sellest, et ei üritata seletada, kuidas kogu maailm niimoodi toimima peaks (ja võib-olla ei toimigi). Selle juurde sobib samuti pigem hästi, et lõpp on unenäoline ja jätab otsad lahti. Saan aru, et järgedes räägitakse sellel teemal rohkem, aga see on mulle pigem põhjus, miks neid mitte lugeda.
 
Üldjoontes ongi "Andja" puhul huvitav, et tervikuna ei ole see ehk väga tugev või originaalne, aga teisest küljest on tunda, et selline pehme ja sile düstoopia annab lugejale midagi sellist, mida suuremad ja tõsisemad lood ei paku. Ning kuidagi on Lowry õhuke romaan ka pärast kogu seda hilisemat noortedüstoopiate lainet mingi selge omanäolisuse säilitanud. Tähelepanu väärib see kõik kokku kindlasti.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Mõnikord võivad soovid täituda täiesti juhuslikult. Eelmisel aastal, kirjutades 19. sajandi naisautorite õudusjuttude kogust "Kollane tapeet ja teisi jutte", mainisin, et 20. sajandi keskpaiga üks olulisim õuduskirjanik Shirley Jackson on seni pea täiesti tõlkimata. Nagu tellimise peale ilmuski sellel aastal Jacksoni romaanitõlge "Kummituslik Hilli maja", mis oleks olnud ka minu esimene valik.
 
Romaan "Kummituslik Hilli maja" on lühiloo "Loterii" järel tõenäoliselt just see teos, mille järgi Jackson on tänapäeval tuntud. Selle romaani ainetel on tehtud ka Netflixi õudus-telesari "The Haunting of Hill House", millel õnnestus saavutada nii publikumenu kui ka kriitikute tunnustus. Sarjal on romaaniga aga üsna vähe ühist ja algmaterjaliga tutvumine jääb ka kõigile Netflixi vaatajatele omaette avastusretkeks.
 
Romaani keskmeks on Hilli maja, ammu tühjaks jäänud suur häärber, mis seisab kohalikust Ameerika väikelinnast pisut eraldi üksildases kohas ning millel on kohalike seas halb kuulsus. Kõrvalmärkusena võib öelda, et täpselt samasugust asukohta ja natuke sarnast temaatikat kasutab Jackson ka oma teises tuntumas romaanis "We Have Always Lived in the Castle". Seda raamatut tõlgitud pole, kuid kui "Kummituslik Hilli maja" lugedes väga meeldima hakkab, pole paha ka teist lugu järele lugeda.
 
Siinses romaanis koguneb Hilli majja paranormaalseid nähtusi uuriva ekstsentrilise professori Dr. Montague'i kutsel väike seltskond, kes peaks talle uurimistöö käigus abiks olema. Kohal on maja omava perekonna esindajana kergemeelne elumees Luke ning kaks naist, kellel on oma elus olnud varasem kokkupuude paranormaalsusega: Eleanor ja Theodora.
 
Eleanor on selle loo peategelane, aga kuigi majas viibiv seltskond on kirev ning huvitav, on loo teiseks ja sama oluliseks peategelaseks Hilli maja ise. Siin loos ei ole vaime, kes koridorides ringi hõljuksid, selle asemel on kogu maja üksainus kummituslik tervik. Seetõttu pole ka ime, et maja ja Eleanor muutuvad selles loos nagu kaheks võrdseks pooluseks.
 
Eleanor on samuti mingis mõttes nagu kummitav maja. Ta saabub Hilli majja koos korraliku hingelise ja vaimse pagasiga, mille ta on saanud oma senisest elust kaasa. Tema unistused, kahetsused, fantaasiad ja hirmud kummitavad tema keha tühjades tubades samamoodi nagu need jõud, millega on täidetud Hilli maja. Kõike seda jälgides on loo areng mingis mõttes täiesti otsene ja vääramatu, kuid samas nii mitmeski kohas ootamatu ja üllatav.
 
Eraldi tahaks ma kiita Jacksoni stiili, mis on Liis Pallini tõlkes oma tunde hästi säilitanud. Kaasaegsemate õuduslugude stiiliga harjunud lugejale võib see tunduda pehme ja tagasihoidlik, kuid pisut sügavamale vaadates pole see päris nii. Paljugi sellest, mis majas toimub, jääb otsesest kirjeldusest välja või puudutatakse seda ainult vihjamisi. Lugeja ülesandeks on täita seda tühja ruumi, mis Hilli maja olemusse puutub, enda tõlgendustega.
 
Eleanori mõtted, mida me otse näeme, on aga täidetud selliste kinnisideede ja kordustega, et need mõjuvad täiesti painajalikult. See on veel üks täiendav tahk ettekujutusele Eleanorist kui kummitavast majast. Kogu tema obsessiivsus on Jacksoni poolt väga hästi teksti valatud – mitte üle pakutult, aga järelejätmatult ja pidevalt kasvavalt. See on väga klassikaline võte, mida kasutas juba Edgar Allan Poe tihti oma novellides.
 
Kui teost üldse kritiseerida, siis mingites osades ja eelkõige Dr. Montague'i abikaasaga seoses on natuke tunne, et Jackson on tahtnud ka "kummitava maja" žanri pisut parodeerida. Mulle ei tundu need humoorikamad kohad eriti õnnestunud ning ma pigem ütleks, et autor oleks võinud jääda truuks teose valdavale ja olulisemalt paremini õnnestunud traagilisele poolele.
 
Üldiselt saab aga ainult rõõmu tunda, et "Kummituslik Hilli maja" on tõlkes ilmunud. Õudusklassikuna on see tõenäoliselt oma žanri kõige olulisem sel aastal trükitud teos, vähemalt on raske uskuda, et midagi võrdväärset võiks aasta lõpuni veel ilmuda. Tegu on ka väga omanäolise ja mitmekihilise teosega, mis pakub väga palju lähenemis- ja tõlgendusviise, ning seetõttu võiksid seda kindlasti lugeda ka need, kes muidu õuduskirjandust kätte ei võtaks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Muinasjutt" on tume fantaasiaromaan. Selle peategelaseks on ühes Ameerika väikelinnakeses elav 17-aastane keskkooliõpilane Charlie Reade, kes tutvub asjaolude kokku langemisel kohaliku erakliku vanamehega, kes elab künkanõlval iidses majas, kaaslaseks ainult suur vana hundikoer. Nagu ajapikku selgub, on süngel vanamehel nii mitugi head põhjust inimeste vältimiseks.
 
Üks nendest põhjustest on maja kõrval seisev vana kuur, mis on alati suletud ja lukus. Ühel päeval avaneb Charliel võimalus kuuri siseneda ning ta avastab sissepääsu teise maailma, mis võiks olla imeilus - kuid on selge, et midagi on seal läinud väga valesti. Mingi kohutav haigus või needus on kõige peal ja alguses ainult ühele kindlale ülesandele mõelnud Charlie avastab peagi, et ta on juba suuremasse loosse mässitud.
 
Minu arvates on täitsa huvitav, kuidas isegi Kingi pikas ja kirjus loomingus on "Muinasjutt" natukene erinev. Kõige lähema võrdlusena tuleks mulle pähe "Draakoni silmad", tema 1984. aasta üsna sirgjooneline (aga mitte üldse halb) noortefantaasia. Ka "Muinasjutt" on minu arvates pigem noortefantaasia, kuigi seda otseselt sellise määratlusega vist ametlikult ei turustatud.
 
Sirgjooneline on see ka. Alates sellest, kui Charlie muinasjutumaailma jõuab, läheb lugu väikeste keerdude ja pööretega umbes seda rada, nagu arvata võib, et see läheb. Otseselt pole selles samuti muidugi midagi halba - üks hästi kirjutatud variatsioon on minu juures alati teretulnud. Teksti sisse on pandud tohutult vihjeid ja viiteid muudele raamatutele ja filmidele, kuid need on pigem taustaks ja ei hakka seetõttu tüütama.
 
Natuke tüütavaks oli aga pärismaailma-lugu, mis oma 200+ leheküljega on sisuliselt eraldi romaani mõõtu teos. Charlie tausta enne muinasjutumaailma sattumist oleks saanud ära tutvustada paari peatükiga, hetkel jääb siin mulje kahest eraldiseisvast romaanist, mis on kuidagi kokku traageldatud. Hiljem natuke ringi vaadates märkasin, et väiksemale lugejate grupile meeldis just lugu tõelisest maailmast - vahest olekski võinud kirjutada ühele sihtgrupile ühe ja teisele teise loo eraldi?
 
Suures plaanis ei taha ma küll liiga palju ette heita, kuna noortefantaasia vaates on kõik korralikult tehtud. Stiili poolest on King täiesti äratuntav, kuid samas peab ta selgelt piiri, et tulemus oleks ka nooremale lugejale seeditav - tumedast fantaasiast hoolimata on kandvaks jõuks siin positiivsus. Käsitööoskused on autoril samuti praeguseks lihvitud ning lugedes polegi alati meeles, et lehekülgi liiga palju on.
 
Kui tegemist oleks mõne keskmise õuduslooga sama autori varamust, siis oleks ma tõenäoliselt kriitilisem. "Muinasjutt" on aga piisavalt erinev, et Kingi loomingus silma paista. Oma hillitsetuse ja leebuse poolest võiks see olla päris hea koht autoriga tutvumiseks neile, keda õuduskirjaniku kuulsus pelutab. Ma ise eelistan samas rollis "Draakoni silmi", aga valiku olemasolu on alati hea.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Kolme raamat" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Loo peategelaseks on Prydaini-nimelisel maal vana võluri Dallbeni juures elav poiss Taran, kelle ametiks on olla seavardja-sell võluri tohutu suurele valgele seale nimega Hen Wen, kellel on oraaklivõimed (kui talt ainult õigesti küsida osata).
 
Prydainis on just sõda alustanud Sarviline Kuningas, kelle vastu oleks oraaklivõimetest paljugi kasu, kuid ootamatult on Hen Wen kadunud. Taran läheb oma hoole all olnud siga otsima ning kohtub tee peal nõiatari õpilase Eilonwy, rändlauliku Fflewddur Fflami ja poolmetsiku eluka Gurgiga…
 
Ma pean ütlema, et "Kolme raamat" (ja selle neli järge) on mul aja jooksul korduvalt loetud ning aja jooksul olen ma neisse ka erinevalt suhtunud. Kunagi 2000ndatel tundusid need natuke liiga lapsikutena, eriti seetõttu, et J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isand" oli kõrgfantaasia tipu juba ära näidanud.
 
Tõsi on, et kogu fantaasiakirjandus elab ja tõenäoliselt jääbki alatiseks elama Tolkieni suures varjus (ja jälgi sellest leiab ka "Kolme raamatus"). Siiski aga hindan ma nüüdseks siin eelkõige erinevusi. Tolkieni müüdibaas on ju eelkõige germaani päritolu ja ajaloolises plaanis on germaanlased Briti saartel uustulnukad.
 
Alexander on siin aga kasutanud palju vanemat müüdivara, nimelt Walesi keltide oma (ta toob ka selle ise juba eessõnas välja). Nõnda ongi selles loos isegi lihtsa ja selgelt noortele mõeldud teksti taga vägagi hästi tunda midagi palju iidsemat ja paganlikumat kui tavaliselt kangelaste ja võlurite lugudes.
 
Tegelikult mulle meeldib, et Prydaini suures plaanis mängib Taran (esimeses raamatus) üsna väikest rolli. Põhiline konflikt on prints Gwydioni ning Sarvilise Kuninga vahel - kuid sellest kuuleb lugeja üsna vähe. Tarani ja tema sõprade seiklus annab neile ainult natuke tarkust ja selgemat pilku iseenda osas.
 
Üldiselt on väga hea ka see, et raamatul on selge algus ja lõpp olemas. Kellele sobib, võib edasi lugeda, sest viis raamatut on ühe suure loo tervik (ja mulle meeldib kõige enam vist kolmas osa "Llyri loss"). Kellele ei sobi, võib kaane pärast kahtsadat kiiret lehekülge kinni panna ja loo lõpetada.
 
Huvitav oleks muidugi teada, mida waleslased ise Alexanderist ja tema "Prydaini kroonikatest" arvavad. Kas ühe ameeriklase poolt nende rahva müütide vaba käega noortefantaasiaks ümber kirjutamine on hästi välja tulnud? Ma loodaks, et vastus on jah - sest mulle tundub küll nii.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
7.2025
Mart Pechter

 "Galaktika kodanik" on noortele suunatud klassikaline SF-romaan. Loo peategelaseks on poiss nimega Thorby, kes on sattunud orjusesse (mida galaktika teatud nurkades ikka sallitakse). Ta müüakse asjaolude kokkulangemisel Sargoni impeeriumi planeedil nimega Jubbul kohalikule kerjusele hüüdnimega Vigane Baslim.
 
Kuid Baslim ei kohtle Thorbyt orjana ning ei tundu ka muidu tavalise kerjuse moodi olevat. Ta harib poissi, õpetab talle vajalikke oskuseid ning laseb aeg-ajalt täita ka kummalisi ülesandeid. Lisaks jätab ta Thorbyle põhjalikud juhised oma surma järel tegutsemiseks - ja ühel päeval tundub, et neid ongi vaja.
 
"Galaktika kodanik" on üks Heinleini "noortekatest", spetsiaalselt nooremale lugejaskonnale kirjutatud raamatusarjast. See ei tähenda aga muidugi, et Heinlein oleks nende kirjutamisele kuidagi lõdvema käega lähenenud - mulle endale meeldib näiteks väga sama sarja raamat "Võta skafander - paneme minema!".
 
Tõepoolest, kui läheneda 1950-ndate pilguga, siis on see kindlasti noore peategelasega arenguromaan, kuid tooni poolest oleks see võinud vabalt ilma "noorteka" sildita ilmuda. Orjapidamise teema on siin küll käsitletud ilma hullemate kirjeldusteta, kuid ega see asja olemuslikku koledust ära ei võta.
 
Nagu ikka, on Heinlein oma autoripositsiooniga vabaduse poolel, lisaks muidugi need enese arendamise ja vastutuse võtmise teemad, mis tema loomingust ikka läbi käivad. Mulle meeldisid siin veel osad, mis käsitlesid bürokraatiat, raamatupidamist ja lepinguõigust, mida muidu SF valdkonnas liiga tihti ei kohta.
 
Üldises plaanis aga häirib siin teatav episoodilisus, kus Thorbyt lihtsalt erinevate sõprade ja abiliste toel seiklustest läbi veetakse. Alles viimases osas hakkab ta ise mingeid otsuseid vastu võtma (tunnistan küll, et "leping enne allkirjastamist läbi lugeda" on tegelikult igas vanuses lugejale hea moraal).
 
Kindlasti on tegemist romaaniga, mis langeb Heinleini loomingus sektsiooni "hea ja eluterve" - korralikult kirjutatud ja ilma mingi vastuolulisuse taagata. Lugemiseks sobib see igal juhul hästi, vaata seda kas noorte või täiskasvanute seisukohast, autori paremiku kõrval jääb see lihtsalt veidi tuimaks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Neljas tiib" on noortele suunatud romantika/fantaasiaromaan. Tegevus toimub Navarra kuningriigis, mis on aastasadu sõdinud kõrvalasuva Poromieli kuningriigiga, abiks võlukunst ja loheratsanikud (Poromieli poolel täidavad lohede aset greifid). Peategelane Violet Sorrengail on seni oma lapsepõlve veetnud kirjutajaks õppides, kuid kindralist ema käsul peab ta nüüd astuma sõjakooli - ning mitte tavalisse, vaid sinna, kus koolitatakse loheratsanikke. Väikest kasvu ja füüsiliselt haprale Violetile on see aga peaaegu nagu surmaotsus.
 
Sest loheratsanike koolis on kogu treening ja väljaõpe eluohtlik, seda isegi enne, kui lohed mängu tulevad. Samuti on seal rivaalide tapmine täiesti aktsepteeritud (teatud väikeste piirangutega). Seetõttu on eriti halb, et koolis on palju õpilasi lõunaprovintsist, kus Violeti ema juhtimisel aastaid tagasi suur mäss maha suruti (ja mässujuhid hukati). Eriti ohtlik tundub selliste hulgas olevat noormees nimega Xaden Riorson, kes on juba mitu aastat õppinud, ratsutab võimsa lohega ning on kadettide hierarhias kõrgel positsioonil.
 
Ma pean ütlema, et suures osas olen ma viimaste aastate "fantaasiaromantika" laine endast täiesti mööda lasknud - mitte sellepärast, et ma põhimõtteliselt sellist asja ei loeks, aga pigem seetõttu, et igasuguste trendide laine kipub endaga kaasas kandma suurt hulka parajat jama. Mõistlikum tundub mulle umbes 10 aastat oodata ning siis läbi vaadata need üks või kaks asja, mis pärast olude settimist järele on jäänud. Kuid kuna võimalus tekkis, siis miks mitte vaadata midagi, mis on juba praegu parajalt kõmu põhjustanud.
 
Natuke ette rutates võiks öelda, et kõmu ei ole tegelikult õigustatud, kuid teisest küljest ei müüda noortele siin ka "Videviku"-sarja laadset jama, seega on igal asjal oma positiivne külg. Autori poolt on tunda, et ta on püüdnud lihtsalt žanri piirides ühte normaalset lugu kirjutada ja mingis osas on see tal ka välja tulnud. Mind lihtsalt jäid häirima need kohad, kus loo tükid enam kokku ei läinud - ja siis võib rääkida veel natuke tervikust ka.
 
Mind natuke häiris see loheratsanike kooli arutu vägivaldsus. Idee, et "lohesid on vähem kui vabatahtlikke" muidugi toetab seda natuke, aga selline mõttetu inimmaterjali raiskamine ei läheks üheski sõjaväes läbi. Lisaks, kui koolis on käsitsivõitluse duellid poiste ja tüdrukute vahel lubatud ja selle käigus vastaste tapmine/sandistamine samuti, siis on tegemist suurepärase viisiga teha koolist mõne kuuga koht, kus ei ole enam ühtegi tüdrukut. Mulle tundub, et autor tahtis vägivalda, aga ei teadnud lihtsalt kuidas seda vähegi mõistlikult või usutavalt teha.
 
Mulle iseenesest meeldis idee, et Violet on füüsiliselt väike ja nõrk ning peab seetõttu vastaseid üle kavaldama. Paar korda autor seda isegi kasutas (mürgitamine, see trikk kadalipuga), aga seejärel läks see kuidagi meelest ära ning umbes esimese kolmandiku järel ei olnud sellest mõttest enam midagi järel, mis oli paras pettumus.
 
Kui positiivsest rääkida, siis mulle meeldis, et selle loo "paha poiss" oli tegelikult salaja hoopis õilis rüütel. Veel oli meeldiv see, et hoolimata kaanetekstist ei olnud siin seksiga üle soolatud (kõigi nende lehekülgede peale tulebki ainult paar episoodi) ning selle kirjeldused olid küll detailsed, aga mitte piinlikud või tobedad. Eraldi tahaks veel kiita tõlkijat, kes oli loheratsanike kooli väljenditega pisut vaeva näinud (nii kadalipp kui ka rehepeks olid andekad leiud).
 
Suures plaanis aga on tervikut kokku raske soovitada. Iseenesest ei ole siin midagi halvasti või pahasti, kui ainult toimetaja oleks näiteks õigel hetkel soovitanud selle kõik umbes 250 leheküljele ümber kirjutada, et sellest üks hoogne (ja romantiline) seiklus teha. Praeguse mahu juures aga hakkavad kõik puudused üsna teravalt silma. Loheratsanikest võiks pigem lugeda Anne McCaffrey sarja. Või sõjaväetreeningu vägivaldsusest Robert A. Heinleini "Tähesõdalaste" käsitluses. Või nõrgast ja haprast peategelasest Lois McMaster Bujoldi loodud Miles Vorkosigani näitel. Või...
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Klara ja Päike" on kergelt düstoopiline roboti-ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Klara-nimeline robot, kes on ehitatud lastele mõeldud TehisSõber (TS) inimkujuliseks mudeliks. Iga selline TS on disainitud individuaalse välimusega (Klara on näiteks lühikese soenguga elegantse pariisitari tüüpi) ja sisaldab ka individuaalset iseõppivat teadvust.
 
Alguses viidab Klara pikalt aega vaateaknal, kuid uute mudelite tulekuga viiakse ta robotisalongis tahapoole. Lõpuks aga saabub üks laps, kes oma ema käest just Klara endale välja nõuab ja nad sõidavad kõik koos koju tagasi. Kahjuks on Josie-nimeline tüdruk üsna palju haige ja peab mängimise asemel tihti puhkama - ning toimub muudki, millest Klara päriselt aru ei saa.
 
Ishigurot on alati hea lugeda - ning naljaga pooleks võib öelda, et "Klara ja Päike", tema hetkel viimane romaan kinnistab nobelist Ishiguro selget pööret ulmekirjanduse suunas. Tõesti, tema viimased kolm romaani ongi olnud kõik ulmepõhised: "Ära lase mul minna" on klassikaline düstoopia, "Maetud hiiglane" hämar-fantaasialugu ja nüüd "Klara ja Päike" SF-robotilugu.
 
Robotiloona on tegemist mingis mõttes üllatavalt klassikalise lähenemisega sellele teemale. Lugemist alustades tuli mulle kohe selgelt ette Isaac Asimovi klassikaline lugu "Robbie" väikese tüdruku ja tema seltsilisest robotiga (paljudele tuttav kuulsast antoloogiast "Lilled Algernonile". Asimovi päikeselisele tehno-optimismile vastandudes teeb Ishiguro aga hoopis midagi muud.
 
Sest kui üldiselt Ishiguro peale mõelda, siis ükskõik kui erinevalt ta ka ei kirjutaks (ja enamus tema romaane on tegelikult väga erinevad), siis on neis kõigis siiski midagi väga selgelt äratuntavat. Minu arvates on selleks kõige ishigurolikumaks aspektiks sügav ja kõikehõlmav nukrus. See ei tähenda, et kõik ja kõik oleksid pidevalt kurvad (Klara näiteks on enamuse ajast vaikselt õnnelik), kuid see on maailma sama lahutamatu osa nagu raskusjõud.
 
Sellepärast meeldib mulle endale Ishigurot lugeda pigem pikemate ajavahemike tagant. Romaani "Klara ja Päike" teiseks iseloomulikuks tunnuseks on lisaks veel väga osavalt loodud lapselikkus. Klara mõtted on kohati banaalsusteni lihtsad, seal on väga palju sellist mõtete ja fraaside kordamist, millega iga lapsevanem vist tuttav on. Samas aga on tal ka oma vaieldamatu tähelepanelikkus ja nutikus.
 
See ongi aga ehk veel kõige nukram, kuna Klara iseõppimivõime on piiratud ja lisaks ei tule ka mitte keegi isegi selle mõtte peale, et Klarat õpetada. Nõnda küünib ta vaevu sellise (jälle lapseliku) maagilise mõtlemiseni, kus ta suudab teha tähelepanekuid ja järeldusi, aga igasuguse taustainfo puudumise tõttu on see kõik vale, ulatudes kohati täieliku absurdini. Ning eriti kalk lõpplahendus paneb küsima, mis Klarale mõistusest üldse kasu oli?
 
Ma tean, et romaani "Klara ja Päike" on juba võrreldud Ishiguro varasemate teoste ja teemadega - aga kuigi ma nende võrdlustega nõustun, eelistaks ma ise seda lugu vaadata just klassikalise SF võtmes. Ning sellisena on tegemist mitte küll uue, aga kindlasti stiilse ja huvitava lahendusega. See paigutub ka veatult robotilugude korpusesse ning Ishiguro on minu silmis sellega ulme jaoks kanoniseeritud.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Au riismed" on üsna klassikaline ulmeseiklus, kerge romantilise tooniga. Täpselt määratlemata tulevikus on inimkond asustanud hulga planeete, tänu "ussiurgeteks" kutsutavatele anomaaliatele, mis võimaldavad teatud kohtadest teistesse "hüpata" valguse kiirusest tunduvalt kiiremini. Reisimine planeetide vahel on siiski aeglane ja kallis ning sajandite jooksul on planeetidel kujunenud väga eriilmelised kultuurid.
 
Lugu ise algab, kui uurimislaev Beeta Koloonia liberaalse heaoluühiskonnaga planeedilt uurib parasjagu ühte vähetuntud planeeti - kuid langeb siis äkitselt Barrayari, vanamoelise ja hierarhilis-militaristliku kultuuriga planeedi sõjalaeva rünnaku alla. Pärast mõningast segadust jääb planeedile lõksu Beeta uurimisrühma juht Cordelia Naismith, kuid temaga koos ka Barrayari komandör Aral Vorkosigan, kes on sattunud vandenõu ohvriks.
 
Nagu mõne aja pärast selgub, on väike ja tundmatu planeet just sellise "ussiurke" läheduse tõttu üks oluline komponent parasjagu planeeritavas suuremas kosmosesõjas. Kuid hoolimata sellest, et säärases sõjas jääksid Naismith ja Vorkosigan teine teisele poole rindejoont, on neil vähemalt  hetkel vaja koostööd teha, et üks saaks taasliituda oma meeskonnaga - ja teine saaks hävitada vandenõulased.
 
"Au riismed" sai mul esimest korda loetud üsna kohe peale selle tõlkes ilmumist ning kuna kirjastus Varrak avaldas sarja (peaaegu) kõik järgnevad raamatud tõlkes toreda regulaarsusega umbes raamat aastas, siis need loomulikult ka. Kui kõigile neile tagasi vaadata, siis on seal kindlasti paremaid teoseid kui "Au riismed", kuid üle olen ma huvitaval kombel kõige rohkem lugenud just seda.
 
Esimese hooga ei oleks ma enne seekordset lugemist osanudki kohe vastata miks, sest kindlasti ei tee see raamat ju midagi keerulist või ennenägematut. Kunagi õrnas eas lugesin ma päris palju romantikakirjandust ja klassikaline "vaenlastest armastajateks" teema hakkab mulle hästi silma - kuid kes sellest siin hiljemalt esimese peatüki lõpuks aru ei saa, peab olema küll metsas koos huntidega kasvanud.
 
Ulmeline pool pole siin samuti midagi raputavat, kuigi kosmosesõja kulgu suunavad pöörded, reetmised ja topeltmängud on hästi ja andekalt tehtud. Ka tulevastes raamatutes on näha, et klassikalised spiooni- ja detektiivilood on kindlasti olnud autori eeskujude ja mõjude hulgas. Samuti meeldib mulle see, kuidas Beeta esmapilgul ülipehmel heaoluühiskonnal on ka oma kägistav haare olemas.
 
Kuid lõpuks olin ma siiski kindel, et ma loen seda kõike peamiselt peategelaste pärast, sest Cordelia ja Aral on kuidagi lihtsalt hirmus sümpaatsed. Positiivsed. Normaalsed, nii palju, kui neile kaela sadanud olukorrad seda üldse võimaldavad. Jah, vahest ei toimu siin loos tervikuna midagi põrutavat, kuid kõik mis toimub on asjatundlikult tehtud ja kõige selle juures veel hästi armas ka.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

"Meremaa võlur" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Meremaa-nimelises maailmas, mis koosneb polaaraladelt kuni ekvaatorini laiali pillatud saarestikust, kasvab vaesel põhjapoolsel Gonti saarel üles Raudkulli-hüüdnime kandev poiss, kelle juures märgatakse juba varakult võlukunsti annet. Samas on poisil aga oma uhkuse ja impulsiivsuse tõttu komme ette võtta rohkem, kui teadmised lubaksid.
 
Kuna võluvägi on kogu Meremaal kõrgelt hinnatud, siis antakse ta õpilaseks kohaliku võluri juurde - kuid läbematul poisil on ekstsentrilise õpetajaga raske harjuda. Lõpuks liigubki Raudkull edasi Roke saarele, kus asub võlukunsti suurkool. Seal ootavad teda kõik unistused, mis tal võlukunsti osas olnud on, kuid teda ootavad ees ka suur eksimus ja valus õppetund, mille tagajärgi ta hiljem heaks tegema peab.
 
Ma mainisin seda J. R. R. Tolkieni romaanist "Kääbik" kirjutades ning paslik oleks üle korrata, et keeruline on kirjutada raamatust, mis on kuidagi isiklikult oluline. "Meremaa võlur" ja üldse kogu Meremaa triloogia (hilisemaid järgesid ja lisasid ma siin praegu ei arvesta) on mul samuti aastate jooksul kümneid kordi loetud ning "Kääbiku" järel on need kohe järgmised aluskivid minu fantaasiaarmastuse vundamendis.
 
Mingil viisil olen ma vanemana isegi rohkem hakanud hindama Tolkieni-tüüpi kõrgfantaasia puhast siirust. Samas aga tundub mulle järjest enam, et sellist asja on tegelikult raske kirjutada. Nõrgema kirjaniku käes jääb kõrgfantaasia tihti vaid õõnsaks muinasjutuks. Tolkieni maailma hoiab näiteks püsti see säravalt kõigutamatu usk, millega see kirjutatud on, Le Guin kirjutab küll pealtnäha täpselt samamoodi, kuid sisult on ta hoopis testsugune.
 
Le Guini maailmas ei ole jumalikku õnnistust ning seal pole ka pimedusevürste. Kurjus eksisteerib, kuid võimu saab see ainult inimeste kaudu. Tõeline võitlus ei ole mitte lahinguväljal vaid igaühe enda sisemuses. Julgus vaadata enda hinge pimedusse ja astuda vastu enda varjule on see, mida õppima peab ning kõige suurem võit on võit iseenda üle. Le Guini armastus taoismi vastu on see, mis annabki loole tõelise südame.
 
Muidugi on siin lisaks veel väga palju, mida kiita. Idee, et võlukunsti-süsteem on seotud praktiliselt kõigi meie maailma kultuurides levinud usuga tabusõnade mõjust on just nii geniaalselt lihtne, et see on lugejale instinktiivselt mõistetav. Mulle meeldib, kui efektiivselt eraldab Le Guin olulist ebaolulisest - näiteks võetakse siin Raudkulli kooliaastad kokku kahe peatükiga.
 
Eraldi tuleb muidugi märkida, et siin loos on pikki vaheosi, kus pealtnäha nagu midagi ei juhtu. Kui aga natuke sügavamale vaadata, siis need eraldatuse hetked on vajalikud peategelasele mõtlemiseks - sest nagu öeldud, see on just see koht, kus võitlus tõeliselt võidetakse või kaotatakse. Le Guini töödele on selline kirjutamisviis ka laiemalt väga omane ja mulle meeldib see väga.
 
Lõpuks aga ei tohiks mööda vaadata ka sellest, kui hästi see lugu ettelugemisel töötab (asi, mida ma ise olen ka läbi teinud). Mul oleks hea meel, kui kirjanikud püüaks üldiselt oma tekste töö käigus rohkem valjusti lugeda, sest paber kannatab nii mõndagi, kuid jutustajahääl on üsna armutu. "Meremaa võlur" on selgelt jutustaja lugu, mitte vanamoeline vaid kuulajale lausa iidse mõjuga.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti eesti keeles