"Howli liikuv kindlus" on küllaltki klassikaline fantaasiaromaan. Market Chippingi linnas jääb kübarategija kolmest tütrest vanim (nimega Sophie) pärast oma isa surma kübarapoodi edasi pidama. Ühel hetkel aga juhtub kaks asja üsna üksteise järel: linna lähedale saabub kuulsa võluri Howli kindlus ja kardetud Kõnnumaade nõid ilmub kübarapoodi ning neab teda solvanud Sophie ära.
Needuse mõjul 90-aastaseks vanaeideks muutunud Sophie otsustab minna, kuhu jalad viivad. Selleks ajaks, kui ta ära väsib ja öö kätte jõuab, on ta ootamatult saabunud Howli liikuva kindluse juurde. Kuidagi surub ta end ühest uksest sisse ja satub vastamisi Calciferi-nimelise tuledeemoni ja võluri noore õpipoisiga, kelle nimi on Michael. Kuid mis saab siis, kui võlur ise koju jõuab?
Ma pean ütlema, et selle loo juures on väga palju toredat. Alustuseks kohe see, et tegelased teavad, et nad elavad võlumaailmas kus kehtivad võlureeglid, aga selle teemaga ei minda liiale. Sellist võtet kasutades on tihti oht langeda tahtmatult paroodiasse, aga siin on enamus lugu täiesti ehtsalt siiras ning selline metatasand jääb ainult kergeks vürtsiks.
Sophie ja tema needus on aga isegi üllatavalt tõsine teema. See mõte on vist pärit Simone de Beauvoir'ilt, et vanadus võib anda mingisuguse muidu kättesaamatu vabaduse, sest see võtab ära teatud sisemised hirmud ja välimised ootused. Sophie avastabki, et vanaeidena ei karda ta enam midagi ning ka temasse endasse suhtutakse kuidagi ausamalt.
Kuid suures plaanis see lugu päris nii tõsine muidugi ei ole. Kui alguses on loo põhiline mõistatus üles seatud, siis mingil hetkel läheb päris pikk osa selle peale, et Howl on Sophiesse juba selgelt kiindunud (aga ei suuda seda välja öelda) ning Sophie valutab südant selle pärast, et ta ei meeldi Howlile (ja ei suuda vastupidisest aru saada). See oleks isegi tüütu, kui tegelased ei oleks nii armsad.
Ja armsad nad on, hoolimata oma puudustest. Howl on keigar ja draamakuningas, samas kui Sophie suudab oma vastleitud julguse abil hakata kohe kõigile närvidele käima. Kui see kõik toimuks mingis kaasaegse miljööga noorteromaanis, siis ei oleks see eriti hea - kuid asjaolu, et üks on võlur ja teine needust kandev tütarlaps, teeb selle kuidagi pehmeks ja mahedaks.
Kui ma midagi kritiseeriks, siis keskse mõistatuse juurde oli ehk natuke liiga palju erinevaid tükke pandud. Lõpus tuuakse need muidugi kõik korralikult kokku ja lahendatakse ära, aga kõik see osa nõiaga ja kadunud võluriga ja kadunud printsiga ja hernehirmutisega ja koeraga ja nii edasi oli pisut liiga kirju. Loo jaoks oleks täiesti piisanud ka ainult Sophie needuse ning Howli ja Calciferi lepingu kombinatsioonist.
Kuid see on väike teema. Suures plaanis on tegu väga korraliku fantaasialooga, kuhu sisse on lisaks peidetud täiesti armas noortelugu. Ma ei tea, kuidas see kõik on raamatu põhjal tehtud ja sellest palju kuulsamas filmis lahendatud, kuid see ei olegi oluline. Lugu on juba sellisena siin terviklik ja meeldivalt loetav, klassikalisel kombel siiras aga siiski oma väikese vimkaga. Tõesti hea.
Hinnang: 8/10
Needuse mõjul 90-aastaseks vanaeideks muutunud Sophie otsustab minna, kuhu jalad viivad. Selleks ajaks, kui ta ära väsib ja öö kätte jõuab, on ta ootamatult saabunud Howli liikuva kindluse juurde. Kuidagi surub ta end ühest uksest sisse ja satub vastamisi Calciferi-nimelise tuledeemoni ja võluri noore õpipoisiga, kelle nimi on Michael. Kuid mis saab siis, kui võlur ise koju jõuab?
Ma pean ütlema, et selle loo juures on väga palju toredat. Alustuseks kohe see, et tegelased teavad, et nad elavad võlumaailmas kus kehtivad võlureeglid, aga selle teemaga ei minda liiale. Sellist võtet kasutades on tihti oht langeda tahtmatult paroodiasse, aga siin on enamus lugu täiesti ehtsalt siiras ning selline metatasand jääb ainult kergeks vürtsiks.
Sophie ja tema needus on aga isegi üllatavalt tõsine teema. See mõte on vist pärit Simone de Beauvoir'ilt, et vanadus võib anda mingisuguse muidu kättesaamatu vabaduse, sest see võtab ära teatud sisemised hirmud ja välimised ootused. Sophie avastabki, et vanaeidena ei karda ta enam midagi ning ka temasse endasse suhtutakse kuidagi ausamalt.
Kuid suures plaanis see lugu päris nii tõsine muidugi ei ole. Kui alguses on loo põhiline mõistatus üles seatud, siis mingil hetkel läheb päris pikk osa selle peale, et Howl on Sophiesse juba selgelt kiindunud (aga ei suuda seda välja öelda) ning Sophie valutab südant selle pärast, et ta ei meeldi Howlile (ja ei suuda vastupidisest aru saada). See oleks isegi tüütu, kui tegelased ei oleks nii armsad.
Ja armsad nad on, hoolimata oma puudustest. Howl on keigar ja draamakuningas, samas kui Sophie suudab oma vastleitud julguse abil hakata kohe kõigile närvidele käima. Kui see kõik toimuks mingis kaasaegse miljööga noorteromaanis, siis ei oleks see eriti hea - kuid asjaolu, et üks on võlur ja teine needust kandev tütarlaps, teeb selle kuidagi pehmeks ja mahedaks.
Kui ma midagi kritiseeriks, siis keskse mõistatuse juurde oli ehk natuke liiga palju erinevaid tükke pandud. Lõpus tuuakse need muidugi kõik korralikult kokku ja lahendatakse ära, aga kõik see osa nõiaga ja kadunud võluriga ja kadunud printsiga ja hernehirmutisega ja koeraga ja nii edasi oli pisut liiga kirju. Loo jaoks oleks täiesti piisanud ka ainult Sophie needuse ning Howli ja Calciferi lepingu kombinatsioonist.
Kuid see on väike teema. Suures plaanis on tegu väga korraliku fantaasialooga, kuhu sisse on lisaks peidetud täiesti armas noortelugu. Ma ei tea, kuidas see kõik on raamatu põhjal tehtud ja sellest palju kuulsamas filmis lahendatud, kuid see ei olegi oluline. Lugu on juba sellisena siin terviklik ja meeldivalt loetav, klassikalisel kombel siiras aga siiski oma väikese vimkaga. Tõesti hea.
Hinnang: 8/10