Võimas kogumik, kus neli lühiromaani. Juba antoloogias Eesti nõid kuulus Mahkra lühiromaan Aafrika nõiad kolme-nelja parema hulka. Nüüd siis paisati lugejale korraga neli uut, samaväärset maiuspala.
Millegipärast mõnulesin kõige rohkem kriidiajastus toimuvat seiklust lugedes (Hõimu toitja). Oscar ja dinosaurus, inimene ja temast sada korda raskem Deemon: kes jääb selles võitluses peale? Matildas uurib Henrik Pärn koos vanema teaduri, dr Elise Schmidtiga Aafrika džunglis šimpanse – ehtne õudusjutt võigaste detailidega, kus nõidus omal kohal. Alla ei jää ka üleloomulike elementidega Must vend: poeedist printsile ilmub tema armastatu vaim ja prints paneb kõik mängu, et röövitud armastatuga ühineda. Libahuntide ja nõidusega kohtume loos Hundid kütivad öösel, kus vapper sõjamees Devedor osutub ka teraseks detektiiviks. See jättis mulle siiski väheke nõrgema mulje. Eelkõige seetõttu, et kõik olulisemad sündmused toimuvad teose viimases neljandikus ning otse loomulikult paljastab seal Devedor kõigile, kes on mõrvar (a la Poirot, publiku ees). St. lõpp läheb tormamiseks.
See on raamat, mille peaks igaüks kohe kindlasti lugemiskavva võtma. On mida lugeda, on mida nautida!
“Udu” on klassikaline õudusromaan. Ameerika Ühendriikides, kuskil Maine’i osariigi väikelinnas toimub pärast pikka ja põuast suve tohutu äikesetorm. Nii kohalikud kui ka suvitajad hakkavad järgmisel hommikul purustusi korrastama ning tööde ja murede käigus ei pööra keegi suuremat tähelepanu tihedale udumüürile, mis on läinud liikvele just sealt piirkonnast, kus paiknes sõjaväe salajane uurimisbaas.
Pärst pikka ja väsitavalt töist hommikupoolikut lahkub oma suvilast järve ääres ka kunstnik David Drayton. Ta läheb koos oma viieaastase poja Billyga kohalikku supermarketisse varusid täiendama (kaasas on ka naabrimees, kelle auto murdunud puude alla jäi). Supermarketis veedetud aja jooksul aga on salapärane udu neile järele jõudnud - kuid nüüd kostub udust veidraid hääli ning need, kes sinna ekslema lähevad, ei tule enam tagasi.
Olin “Udu” lugenud kindlasti millalgi paari aasta jooksul pärast selle tõlkes ilmumist, kuid viimasest korrast on kindlasti juba aastaid. Kuna hiljuti loetud Roger Zelazny “Needuste allee” oma koletislike sisalike ja nahkhiirtega just seda romaani meelde tuletas, siis oli täitsa huvitav see uuesti ette võtta. Kindlasti näitab see Kingi idee meeldejäävust - kogu loo saab tegelikult liftikõne vormis hetkega kokku võtta, aga see jääb kuidagi siiski aastateks kummitama.
Lugedes oligi see kõik enam-vähem nagu idee põhjal arvata võiks, ei rohkem ega vähem. Samas jäi silma kaks huvitavat pisiasja, mille peale ma tagasivaates kunagi mõelnud ei olnud. Üks on asjaolu, et ainult koletistest koosnev ökosüsteem tundub natuke kunstlik (Harry Harrisoni romaanis “Surmailm” esitatakse näiteks taoline küsimus). Ma arvan küll, et Kingi jaoks ongi kõik need koletised ainult butafooria ja nende olemus teda ei huvita - ta tahab kirjutada inimestest.
Ning inimestest kirjutamise pool on selle teise huvitava asjaoluna kuidagi ootamatult nukker. Kogu hädas oleva seltskonna hulgas supermarketis valitseb minnalaskmise ja käegalöömise meeleolu. Ussitajatel lastakse ussitada, probleemidega inimesed jäetakse muredega omapäi, isegi tegusatele ei anta mõistlikku tegevust. Objektiivselt vaadates ei ole seis tegelikult üldse nii hull ja kui see vana ja karm algkooliõpetaja (parim kõrvaltegelane muuseas) oleks esimesel päeval kogu tegevust juhtima pandud, siis poleks vist keegi surma saanud.
Ma ei tea, kas see oligi Kingi eesmärk? Kas see on näiteks mõeldud ameerikaliku individualismi kriitikana või kas see on mingi parafraas mõtteterast, kus piisab heade inimeste tegevusetusest, et kõik käest läheks ja laiali laguneks? Sellele küsimusele pole muidugi võimalik vastata, aga kui kogu see koletiste pool on meeldejäävusest hoolimata kuidagi lihtsavõitu, siis uuel lugemisel oli just see aspekt midagi tõsisemat. Täitsa tore on üle lugemisel ühe õudusloo seest midagi sellist avastada.
Hinnang: 7/10
