Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Astrid Lindgren ·

Mio, min Mio

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Mio, mu Mio»
Tallinn «Kupar» 1993

Hinne
Hindajaid
8
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)

Hea lugu, kuigi kohati natuke lapsik, aga soovitaks kõigile fantaasiafännidele. Igal juhul positiivse nähtusena on siit puudu umbes pooltuhat lehekülge looduskirjeldusi ja muud säherdust vahtu. Seetõttu asi ka ei veni.

Film oli ka hea. Teate ju küll seda ETV-d külastanud "visuaalselt efektset pildirida" (ei mäleta, kes sedasi ütles, aga hästi kõlas sinder), mis suhteliselt hästi raamatu sisu edasi andis, mitte nii nagu enamasti nonde Hollywoodist (või kelle voodi see nüüd oligi) pärit filmidega juhtub. Nii et kõik lapsemeelsed seda buugikest lugema ja kui võimalust on siis ka filmi vaatama. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust parem kui "Röövlitütar Ronja". Oli igatepidi huvitav lugeda. Vaimustas just sellega kuidas neid pimeduse tegelasi sinna sisse oli pannud. Mõnus muinasjutt, kuid vaid üks ai mulle ei meeldinud sellel oli liiga hea lõpp kahjuks. Kuid jah see ongi nagu rohkem lastele mõeldud siis see vast nii olema pidigi. Huvitav oli sellegi poolest. Aeg ajalt lapsik kuid siiski. Üks suur pluss veel juurde nimelt siin ei olnud kasutatud mütoloogiat. Siin näitas kirjanik tõelist leidlikkust üles.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Lindgren on parim lastekirjanik. Raamat oli huvitav ja põnev. Film oli ka hea. Eriti jäi meelde paanimuusika.
Teksti loeti eesti keeles

Nukker alatoon oli sel lool minu meelest... Kõik oli liiga ilu, et tõsi olla, tegelased peaaegu viimse võimaluseni stiliriseeritud. Jäi kripeldama kahtlus, et järgmisel hetkel pärast viimase lehekülje viimast sõna ärkab poiss sellesama räämas linna vettinud pargi kõdunenud pingil üles, läheb koju ja saab kere peale, sest on paar tundi hiljaks jäänud... Minu meelest oli Ronja raudselt parem oma võimsa optimismi ja huumoriga. Käesolev sarnaneb pigem Lõvisüdamete loole, kuid selles oli see muinasjutumaa vastupanu anastajatele paremini kirja pandud IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

"Lõvisüdamed" ja "Mio" on minu silmis suhteliselt lähedased raamatud. Mitte et neil sisus midagi ühist oleks, kuid seesama nukker alatoon läbi kogu raamatu.... Riiulis on ta igatahes olemas ja leiab korduvat ülelugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Selle buugiga läks sedapidi, et k6igepealt juhtusin ma raamatut vene keeli lugema, siis filmi nägema ja alles siis t6lgiti ta maakeelde. Mis siin ikka rääkida, meeldis hästi. Just selle eelpoolminit stiliseerituse pärast eriti. Eks ma vist ise kipun kah olema pisut kahtlev ja ajuti melanhoolne, kyllap sellepärast asi peale läkski. Igas keeles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Keskmine hinne on kõrge. Näib, et rahvale meeldib. Ju ma siis pole rahvas, aga minule ei meeldinud. Juba poisina ei meeldinud.

See on pesuehtne kit$, 10-aastastele mõeldud kit$i musternäide. Atsil on õigus: nii võinuks Bo Vilhelm pargipingil istudes mõelda. Ja stiilipuhtus on ainus põhjus, miks ma üht ei pane. Olen ennegi ainuüksi stiilsuse eest hinnet tõstnud.

Head on äärmiselt head ja halvad äärmiselt halvad. Mingeid üleminekuvariante pole. Õnn on täielik ja õnnetus samuti.

Mio läheb Katot tapma ilma ainsagi sõjariistata, ilma mingi väljaõppeta, ühe abilisega, kes on samasugune kui ta ise. Vist isegi paljajalu, kui pilte vaadata. Nad ei tea, kus Kato on, kuidas ta välja näeb ja kuidas teda leida; nad teavad, et mingi relv peaks olema, aga kust seda saada, nad ei tea. Kilplaste legend.

Oletagem näiteks, et kaks poissi Iraagis võtavad pähe: tapame Saddam Husseini ära! Missugune on võimalus, et see õnnestub?

Arvasin, et üks asi on ideaalsest kit$ist puudu. Mõned head tegelased saavad surma. Aga ei saa. Kõik ärkavad jälle ellu. Lugu on absoluutselt, viimase võimaluseni ebausutav ja just see on tema väärtus.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kunagi selle raamatu näppude vahele sain, siis üsna pea võisid kõik näha, et riiulil on üks järjekordne kapsas -- hea Lindgreni raamat nagu ikka. Mio pani kaasa elama, kuid juba siis - väikse poisipõnnina -tundus mulle tundus et Lindgren oli oma utoopilise õnneliku lõpuga üle pingutanud. Samas on tegemist kõige kurvema jutuga, mida Lindgrenilt lugenud olen. 4 Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Ka üks minu lemmikutest. Olen eluaeg muinasjutuarmastaja olnud ja jään selleks alati. Selles loos köidab mind tegelaste puhtus ja siirus - see on midagi, mis tänapäeva maailmast, ka laste keskelt nukra kiirusega kadumas on. Loodan siiralt, et veel mitmed põlvkonnad suudavad seda samamoodi nautida ja ei lähe "sina-lased-ja-mina-lasen-vastu-nii-et-veri-lendab" teed, nagu paljudes ka lastele mõeldud raamatutes ja eriti TVs näha võib.
Teksti loeti eesti keeles
x
Enn Hunt
21.05.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

kaheldamatult üks mannetumaid raamatuid, mida asimovilt lugenud olen. sisult kuidagi õõnes ja vormilt visandlik. ega ma midagi ei kaotanud lugemisega, aga ega midagi ei võitnud kah!
Teksti loeti eesti keeles

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles

hää ja loetav raamat! inimkond on jõudnud (taas?) teatavas mõttes umbteele, millest väljapääsu toob sõda "sitikatega" (siseprobleeme on lihtsaim leevendada välisvaenlase vastu võideldes!), mille käigus mõistuslik võõrkultuur praktiliselt hävitatakase (kes ei ole meiega, see on meie vastu!) teadmatute laste käte läbi (teavita teisi ainult niipalju kui hädapärast vaja!). eks see näita päris hästi inimkonna (õhtumaiseid) suhtumisi ja väärtushinnanguid. loo lõpp annab siiski ka pisut lootust, et isegi inimesed - vähemalt tulevased põlved - on ehk võimelised muutuma. soovitav!
Teksti loeti eesti keeles