Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lloyd Alexander ·

The Black Cauldron

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Must pada»
Tallinn «Tiritamm» 2000 (10 pluss)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
6
2
0
Keskmine hinne
3.462
Arvustused (13)
Laur Salundi

Seesama karvaste ja suleliste kamp, kes eelmises osas ("Kolme raamat") sehkendas, saab sedapuhku ülesandeks leida üles pealkirjas märgitud tume kolakas. Abiks antakse ka paar muud mehikest kaasa ja läheb lahti järjekordne seiklus...

Parem ta on kui eelmine osa (pisut), kuid viieni ei küüni ka parema tahtmise juures, olgugi et must potike on mõnusalt sünge ja teine pool raamatut üpriski huvitav, tekkis esimesel poolel küsimus, et kas jälle seesama jama???

Paistab, et igasugused seiklusfantaasiad hakkavad ennast minu jaoks jälle ammendama, ei jää vist muud üle kui nendega vahet pidada mõni aeg...
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Oli selle algusega nüüd siis kuidas oli, lõpp oli sel piisavalt segane, keerukas ja huvitav, et asja vastu huvi tunda. Juba alates robot Marvini hingesugulasest vahimehest tekkis tunne, et kui sealugu oli nii noorema-keskmisema kooliea vahel, siis see pakub ehk midagi ka mulle endale - ja pakkuski.

Kui esimeses loos aeti taga siga, siis nüüd pada - ja paraku mitte selleks, et siga nüüd ilusasti patta pista. Keegi pistetakse sinna patta lausa vältimatult, aga kes?

Selle teose suurimaks plussiks on aga kindlasti kolm lõbusat nõiamoori soode ja rabade vahelt, kellede hobiks on isetehtud kärnkonnade kollektsioneerimine.

See pajalugu tundub olevat lisaks sellele, et on tõsisem, süngem ja mitmeplaanilisem, ka lõbusam - sest siinsed naljad olid mulle palju loetavamad, kui esimese osa omad.

Kes nüüd esimest osa lugedes väga ära kohkus, sel tasub siiski seda raamatut lugeda - arvamus sellest maailmast paraneb kindlasti!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Suhteliselt kole näide fantaasiakirjandusest kui vaid infantiilidele mõeldud sisutust lobast, kus helges võtmes, möödaminnes lahendatakse röögatult üledimensioneeritud muinasjutusaladusi. Niisiis - pseudoajaloolisel taustal hakatakse lahendama pseudoprobleemi - et miski pott vaja kätte saada. Loomulikult manööverdab autor lahendust leidma veidra pundi ebausutavaid peletisi ja noori, kes igasuguse loogika järgi selleks väga halvasti sobivad. Aga autorile ei ole ju miski võimatu... Ja nii laotab end lehekülgedel ebaasjakohaselt käituvate tegelaste loogikavaba jant, mis meenutab natuke malemängu, mida mängivad kaks arvutit ühekäigulise ettemõtlemisega - peale iga käiku sa tead, mis järgmiseks tuleb... Lugege, kui tõesti mitte midagi targemat teha pole.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Kuna sarja esimene osa oli ysna piinlikusttekitav, vajasin teise kättevõtmiseks soovitust, et see pidi eelmisest parem olema. Yllatuseks mingil määral lõppkokkuvõttes isegi oligi. Hoobilt pealevajuvad klisheed panid muidugi hambaid kiristama, kuid eelkõige tänu soos elavale nõiale tundus, et ma polegi kahte tundi oma elust mõttetult maha kandnud. Soonõid oli ehe - väga ohtlik isegi oma sõbralikkuses, käitus täiesti ettearvamatult ja tegi sarmikaid sigadusi, mis oleksid vabalt võinud suvalise tuju ajel ohvritele väga fataalseteks osutuda. Nõia tegelaskujus ei olnud kyll järeleandmisi tehtud ja tulemus oli tase.

Yrgpositiivsete kangelaste ette seatud lõppvalik oli irooniline ja igasugune positiivsus sai seeläbi puhtalt seljatatud. Kangelane ei suutnud ennast ohverdada ja hakkas pada mööda ilma vedama, et teist lolli leida, kes sinna sisse roniks ja seeläbi maailma (kyll oma elu hinnaga, eksole) kurjusest vabastaks or something. Tegelikult toimus sel hetkel reaktiivkiire õilsa hinge degeneratsioon. Autor seda muidugi ei sõnastanud ja vältis võimalikult selle piinliku olukorra analyysimist, kuid asjad on, nagu nad on. Mistõttu oli raamatul kokkuvõtvalt enesekyyniline maik man.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Prydaini kroonikate teises osas ajab seakarjuse abi Taran koos oma sõpradega taga musta pada. See raamatule nime andnud asi omab võluväge, mille abil saab soovi korral tekitada terve surnute sõjaväe. Selge, et pada tuleb leida ja hävitada.

Muus osas ei oska seda esimesest osast ei paremaks ega halvemaks seada, aga soonõiad olid küll värvikad tegelased ja üsna hirmuäratavad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Enn Hunt
21.05.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Enn Hunt

kaheldamatult üks mannetumaid raamatuid, mida asimovilt lugenud olen. sisult kuidagi õõnes ja vormilt visandlik. ega ma midagi ei kaotanud lugemisega, aga ega midagi ei võitnud kah!
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hää ja loetav raamat! inimkond on jõudnud (taas?) teatavas mõttes umbteele, millest väljapääsu toob sõda "sitikatega" (siseprobleeme on lihtsaim leevendada välisvaenlase vastu võideldes!), mille käigus mõistuslik võõrkultuur praktiliselt hävitatakase (kes ei ole meiega, see on meie vastu!) teadmatute laste käte läbi (teavita teisi ainult niipalju kui hädapärast vaja!). eks see näita päris hästi inimkonna (õhtumaiseid) suhtumisi ja väärtushinnanguid. loo lõpp annab siiski ka pisut lootust, et isegi inimesed - vähemalt tulevased põlved - on ehk võimelised muutuma. soovitav!
Teksti loeti eesti keeles