Taas üks raamat, mis mu meelest täiuslik.
Ei hakka pikemalt kirjutama täiuslik olemise erilisest zelasnilikust viisist. Eelnevaid arvustusi lugedes võin nentida, et samamoodi (täiuslik olemisest) arvajaid on terve hulk.
Ülejäänud ... Täiuslikkus mu jaoks on sõltumatu eeskujuteoste täpsest tundmisest. Kõik need Larry Talbotid on mulle suht tundmatud. Ja mulle ei tundu, et „Üksildase oktoobriöö“ nautimiseks peaks tingimata lahendama ära kõik ristsõnamõistatused, mis siin pakutud. Kohati isegi vastupidi, iga kivi alla vaatamine ja leitu kaalumine kaotaks terviku taju.
Mõned ääremärkused.
Kujundusesest.
Graham Wilsoni pildid on väga head ja sobivad imehästi raamatu väändunud õhustikuga.Kaas näeb rõve välja, aga see pole ulme juures ebatavaline. Ebatavaline oleks hea kaanekujundus. Viimase kahekümne aasta konkurentsitult viletsaim Eestis välja antud raamatu kaanekujundus kuulub ulmesse – „Aphra“, milles Nikkarev on üritanud kõike ise teha: koostanud, tõlkinud, toimetanud, ... esimest pilditegemise katset ei tasuks kohe trükki anda. Panin otsingusse – (Uups!) Alar Raudoja on teinud selle pildi. Häbi!
Raamatu mõttest.
Jutt on kontaktist inimeste vahel, selle võimalikkusest ja vajadusest. Pärast tormilist esimest kolmandikku läheb õhustik järjest soemaks, nii nagu sõlmuvad suhted. Seda vaatamata välise halbaendelisuse kasvule. Lugejal ei ole hirm mitte abstraktse maailma pärast, vaid ikka konkreetsete inimeste või loomade pärast. Kellest lugeja on õppinud hoolima. Kõik ei saa ellu jääda, sümpaatseid ja kalleid on mõlemal poolel. Inimlik austus ja hoolimine on olulised ka vaatamata ideoloogilistele eriarvamustele.
Lõpuski hoolitakse väga töistest vastastest. Paremad hoolivad.
Läheduse tunde tekkimise ilus märk on minategelase naeratamisese ja naeruga seotu, vaikselt toimub muutus – algul ei saa keegi aru kui ma naeran, siis ei saa enamus aru ja mõnikord on see naermisest arusaamise lausejupp sõpruse deklaratsiooni asendav.
Või võõras olemise deklaratsiooni.
Ideoloogiast.
• Jaotust avajad/sulgejad nimetatakse korduvalt poliitilisteks eelistusteks.
• Platoni nimetamine. Platon oli (ja on) teatavasti marksistide/sotsialistide/revolutsionääride riigikujutluse (eliidi diktatuur, kus teisitimõtlemine on karmilt karistatav) filosoofiliseks õigustuseks.
Tsitaat (lk 124, 125): „... ja ma jäin mõtlema Iidsetele jumalatele, püüdes oletada, kuidas nad võiksid asju muuta, kui neile tagasitulekuks värav avataks. Maailm võis olla mõnus koht või vastik koht ilma üleloomuliku sekkumisetaga; me olime õppinud ise oma asju ajama, määratlenud ise, mis on hea ja mis on kuri. Mõned jumalad võisid suurepäraselt sobida selleks küll, et seada neid endale järgimisväärivaks ideaaliks, mitte aga konkreetseks eesmärgiks, mille poole siin ja praegu pürgida. Mis Iidsetesse puutub, siis ei näinud mina küll, mis kasu võiks tulla suhtlemisest nendega, kelle jõud meie omast nii lootusetult üle käis. Ma eelistaksin pidada kõik sellised asjad abstraktses Platoni maailmas, mitte aga muretseda nende füüsilise kohaloleku pärast.“
Allajoonimine on minu oma (AT). Kõlab nagu autori selgelt mõeldud ja sõnastatud poliitiline deklaratsioon!
• Marksismis on küllalt tähtsal kohal ürgkommunism, mis seondub (minu mõtlemises) Iidsete väljakutsumisega...
• Rastovtsevit peetakse venelane olemise pärast sobilikuks avajate hulka värvata. „ ... püüdis veenda Rastovit poolt vahetama – liberaalsed vaated ja vene sentimentaalsus võinuks ajendada teda revolutsiooni toetama.“ (lk 193)
•
Mis tunne võiks olla,
inimene olla,
revolutsiooni puhkedes –
Iidsete vallale pääsedes,
ei ole vist vaja,
tsitaate otsida.
Aga kujutlusvõimega lugeja võiks vaadata lehekülgedele 139 kuni 146, kuigi ka mujal on viiteid piisavalt.
•
Avajad on olemasoleva maailmakorra vihkajad, hävituse ihkajad (lootuses, et endale kah miskit võimu pudeneb).
Avajad on siis marksistlikud revolutsionäärid ja sulgejad konservatiivid. Pole kahtlust, kellele kuulub autori sümpaatia.
Veelkord – vaatamata ideoloogiate erinevusele on veel tähtsamad inimeste (inimlikustatud loomade) vahelised suhted ja inimiste inimlik kvaliteet.
Selle inimliku kvaliteedi juures võiks vaadata ka Vikaari isikut – avajate liidri koha hõivanud isik, kes revolutsioonilist lõppeesmärki lakkamatult silmas pidades ei hooli (ka kirjutamata) seadustest ja püüab kõiki teisi – konkurente, vastaseid – hävitada (ka enne õiget aega). Vikaarile meeldivad inimohvrid – kõigepealt juhuslik võimuesinda ja siis süüta lapsuke.
...
Mõte välisele kujule ja ebamäärased mälestused ideoloogilistest iseärasustest – Vikaar = Trotski?!?
Mõtte-eksperiment ideoloogia ümber.
Kas maailm on planeet Maa või maailm on näiteks üks maa (riik). Juhul kui maailm on üks maa (nagu näiteks Strugatskitel), siis võib ka avajate hulgas olla neid, kes mitmendat korda osalevad mängus...
Ma vaatasin natuke neid, kellele ei raamat ei meeldinud (väga). On roosasid, punaseid, punamustigi.
Poliitiline sümpaatia avajate suhtes tingib kriitilisema suhtumise raamatusse?!
Kuigi, on vähemalt üks avalikult roosa, kelle sulest on tulnud superlatiive. Ikka inimlik kvaliteet?