Minu jaoks rikkus lugemisrõõmu ära tõlkijaga- toimetajaga- (autoriga?!) ilmselgelt väga erinev keeletunnetus. Kui ma teksti tehnilistel põhjustel lihtsalt "kinni jään", ei oska ma parimagi tahte korral pilti elama panna.
Mõned näited:
lk 5: "kaupmehed võistlevad tarbijaskonna pärast" - tarbija kõlab nii üheselt kaasaegse majandusmaailma terminina. Fantaasiamaailma kaupmeestel olid ehk ostjad lihtsalt, kelle pärast võidelda?
lk 5: mees pani käe pistodale ja "tõstis oma õlgu kõrgemale" - möhh? kas ta tõmbus kössi? Ajas end puhevile? Või lihtsalt kehitas õlgu? või tõstis oma õlad kuhugi kõrgemale ära? 8-) Vatteva, nõiduslik maa ikkagi. Äkki oli tegemist mingi silmamoondajast sortsiga.
lk 6: "nad vajasid kedagi, kes saaks hakkama nii nõiakunsti kui kasuliku relvaga".
Kuidas täpsustada, kas kasutatav relv on kasulik? Kas mõõk on kasulikum kui kirves? Julgen oletada, et autor on silmas pidanud seda, et keegi "oskab ühtviisi hästi kasutada nii nõiakunsti kui relva?"
Sageli jooksin umbe ka lausetesse, mille ehitust julgen ametlikult valeks pidada. Näiteks: "ta hoidis mõõka käes, mille metall helkis... " või umbes nii. St. umbes nii = et ma ei mäleta, mida see metall tegi, aga mäletan see-eest väga hästi lause isikupärast ehitust - üheselt selge oli, et lause raamatus kirjasoleva konstruktsiooni tõttu oli peategelane korraga omandanud metallkäe. Njah. Sama konstruktsiooniveidrust kohtasin väga mitmes kohas. Kes huvi tunneb, võib statistika pärast kokku lugeda.
Anyway, võtsin näiteid ainult yhe-kahe lehekylje pealt, loodetavasti suutsin selgeks teha, miks minu ja tõlkija tekstitunnetus omavahel erinevad.
Eraldi võiks esile tuua ühe tõsiveidra kirjelduse, mis pärines vist teise episoodi algusest: "Elric ratsutas nagu lõksust pääsenud kihvuline hunt."
Mõelgem selle peale. Hundid on teadupärast erakordselt kesised ratsutajad. Kuigi siin on meil tegemist äsja lõksust pääsenud hundiga - vangipõlv võib ju muidu omal jalal ysna käbedalt joosta suutva looma kyll peast lolliks ajada, nii et see kiirema edasiliikumise nimel on nõus sadulasse hyppama. Nii, et on alati mitmeid erijuhtumeid, ei saa ju olla ainult stereotyypses mõtteviisis kinni. Järelikult, mõeldes out-of-the-box, tahtis tõlk (või autor) meile teada anda yhte järgnevast:
1. Elric oli silmatorkavalt kehv ratsutaja, yritades kuidagi läbi häda sadulas tasakaalu säilitada (neljakäpakil, kyynte kribinal, abitu ilme näol...);
2. Elric oli otsustanud hobuse maha murda, oli jooksu pealt talle selga hypanud ja rippus hammastega elaja kuklas kinni;
3. Elric oli kinni pyytud, talle oli toigas hammaste vahele surutud ning ta oli köitega sadula kylge kinnitatud, ilmselt kaksiratsa yle - nagu jahisaak ikka.
4. Nojah, see on juba natuke kaugele ulatuv järeldus, aga - Elricu nahast oli tehtud uhke sadulavaip.
Kindlasti on veel muid viise, kuidas hunt ratsutada võiks, see ongi üks hea kirjanduse mõõdupuudest, et iga lugeja saab toimuvat erinevalt ette kujutada. Minul seostub näiteks "kihvuline hunt", ykskõik, kas siis ratsutav või kihutav, ysna otseselt mootorratturi naeratusega. Mida muud need kihvad suure kiiruse pealt ikka teevad...
Peale mõningast järelemõtlemist loodan, et autor oli tahtnud öelda: "Elric KIHUTAS nagu lõksust pääsenud kihvuline hunt"?
Hmm... mõned lemmikumad väljendid veel: "õnnetuseks polnud tal õnne" (lk 6); "kõledat ilma tunnetama" (lk 13); "plaan võtab ajus kuju" (lk 7); "ta vajab abi, kui tahab vallutada kindlust, mis on täiesti vallutamatu" (lk 11) - selles lauses on "vajab abi" veel eriti kahemõtteline... ;) Mulle ka tundus, - lause sellise rõhuasetuse juures - see mees vajab abi, aga pigem kyll psyhhiaatrilist.
Ma pole Moorcocki inglise keeles lugenud, aga juhul, kui algtekst on sama veidra sõnakasutusega, siis vabandan tõlgi ja toimetaja ees, kes on andnud parima, et s*** saia teha.
Sest sisuliselt on lugu ju samuti primitiivne - see annab alust oletada, et autor on tõepoolest paras lingvistiline veidrik, kes juhuse läbi yhe suhteliselt isikupärase tegelase suutis välja mõelda. Kui peategelane toimib skeemis: mats-ja kättemats - ja kättematsust tekkinud matsude eest kättemats - ja kättematsu eest kättematsust tekkinud matsude eest kättemats ja... saate aru kyll, siis väga nutikas ta ju ei ole.
Lisaks tundus abitult puberteetilisena stseen, kus demonstratiivselt sarkastiline tegelane muutus heaks ja armsaks ja idealistlikuks ja armunuks, kui kohtus metsas kena neiuga and got laid samal õhtul ning juba järgmisel lehekyljel väitis õnnelik noorpaar veendunult, et neist saavad mees ja naine. Nii vähe oligi õnneks vaja. Nii lihtne oligi selle komplitseeritud isiksuse psyhholoogiline pundar. Sellest järeldasin, et peategelane jõudis murde-east ilmselt välja selle laagriplatsil aset leidnud ajaloolise syndmuse abil.
Tjah, väga tõsiseltvõetavaks see mõte peategelast ju muuta ei saanud, eks.
Muuseas - usun, et näiteks Liisi Ojamaa suudaks isegi kohmaka (?) algteksti kõvasti loetavamaks kirjutada. Vähemalt meeldib mulle tema stiil palju rohkem.
