Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

P. C. Jersild

14.03.1935-

Teosed

· Anne McCaffrey ·

Dragonsong

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Lohelaul»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
2
13
4
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (20)
Ats Miller

Suurel määral jääb eelmise arvustusega nõustuda. Ka selles osas, et arvustuse pikkusega on hulga mõistlikumalt ringi käidud - põhimõttel: kuidas raamat, nii arvustus. Perni maailma vaadeldakse teise nurga alt, lisades sinna uue tahu. Seekord on tegemist (loomulikult!) teismelise tüdrukuga, keda kaluritest vanemad üritavad mitte just viisakate võtetega muusikukarjääri eest hoida, kuigi neiu on (loomulikult!) pööraselt andekas. Juttu on sisse toodud tulisisalikud - lohe imepisike variant, tore koduloom, midagi lendava kassi sarnast ;-) Kenasti, nauditavalt ja sujuvalt kirja pandud mitte eriti tõsiseltvõetav ja sellele ka mitte pretendeeriv ulmeline muinasjutt, mis (loomulikult!) lõpeb hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Lugu hirmandeka ja allasurutud teismelise tydruku raskest, kuid l6ppkokkuv6ttes hästi minevast elust. Vastik ja imal muinasjutt, kus tegelikult puudub m6istlik konflikt ja sisu. Mina ei oska pidada sisuks seda, et mingi plikatirts viiskiesi veeretab ja sellega päeva palju paremaks muudab. Asja ei teinud kaugeltki paremaks tulisisalikud. Laus vastupidi: minu m6istmist pidi oli inimsugu Pernil juba vähemalt sadu aastaid elutsenud ja sel juhul jätab nende ignorantsus seosev ymbritsevaga kuidagi masendava mulje. Laadna, m6istetav on see, et kui Niite sajab, siis eriti väljas ei kakerda, aga just oli ju olnud periood, kus neid vanu vaenlasi yldse kiputi unustama... Ei sympatiseeri mulle vanaproua, ei mitte. Huvitav, mis juhtuks kui ta krimkasid kirjutaks? Mul tuleb ette yks (praeguseks kyll juba kahjuks meie hulgast lahkunud) vanem daam, kellel see zhanr ylihästi välja kukkus. Ehk on see naisisikutele sobivam?
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Raamat jääb mul nelja ja kolme vahepeale. Selle asemel oleks võind eesti keelde dragonquest-i ära tõlkida aga hea küll. Lohelennust on halvem aga siiski loetav raamat. Mulle selle tüdruku hingepiinad küll südamesse ei läinud parimad kohad raamatus olid vist need kus oli paraleere lohelennu ja veel tõlkimata/ilmumata dragonquesti vahel. Armas muinasjutt happy endiga. Siiski liiga lääge minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Jäi nagu parem mulje kui lohelennust. Tundus kuidagi reaalsemalt võetav. Ses mõttes, et kui oleks selline maailm, siis oleks tõenäoline, et nii käitutaks. "Lend" oli nagu vähe ebausutavam.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ütleks, et nii mõneski kohas on minu silmis liialdatud. Kui just mitte inimeste elu ja kannatustega siis just teksti pikkusega. Pärast seda, kui piiga Weyri viidi kippus asi kiiresti allamäge minema. Munade jaotamine, ok, see veel võis, kuid Ruatha noore isanda munast lohe välja ärgitamine lisas mingi hetk küll põnevust, et "miks küll ta ei tohtinud seda teha?", kuid üldiselt oma täieliku tekstist kõrvalekaldumise tõttu mõjus mõtetuna(pikal teel kindlasti tähtis, kuid selle tekstis sobimatu). Lõpp on imo liiga õnnelik. Neiu suudab ületada kõik saatuse heidetud katsumused ja siis mõne hetkega muutub tähtsusetust tüdrukust, kellele muusikat meeldib teha, suur ja uhke laulik, keda toetavad Lessa, Weyr ja isand Robinton(ja muidugi läheb õnnelikult ka daamil, kes kaotas oma lohe, hoolimata sellest, kui väga kirjanik oli seletanud, et üks ei suuda teiseta elada. Ei ole truudust päriselus - küll saab ka sellest raamatutes mööda hiilida). Mingi hetk hakkasin kahtlustama, et kas see tüdruk äkki ingel pole, kuna ausalt öeldes ei leidnud temas ühtegi halba külge - suurepärane muusik, heasüdamlik, häbelik(pidevalt üritas paremini käituda, kuna arvas, et kõiges on tema süüdi) jne. Ahjaa, Vanapapit kohtles ta halvasti, kuid samas - mis ajast hoolidakse vanades? Nagu ei hoolita invaliididest, kodututest, loomadest, kaevuritest, kes üritavad head olla, kuid on nati rohmakad ja mudu halva saatusega olenditest, ei vaja ju nemad kah sellises maailmas hoolt ega armastust(appike, käed saavad ju mustaks - pean kindlasti peast segi olema, kui loodan, et keegi vana inimestga hästi käituks ja nende vastu hea oleks ilma käsuta).

Noh, muidu on siuke tavaline seiklusjutt. Alles teine McCaffrey raamat, mida lugend olen, kuid nii paljukest oskan öelda nende kahe põhjal, et neid on meeldiv lugeda rahulikult tugitoolis istudes teed juues heas tujus, kuid mingit kurva lõpu taolist asja või läbikukkumise ei tasu otsida. Peategelasel tuleb vast paar õnnetust, kuid kõik juhib õnne poole. Tõepoolest vaid ilus laste muinasjutt. Kas tõesti vaid? Tegelikult tore muinasjutt, mida kõlbab ka täiskasvanutel lugeda. Ühesõnaga meeldis(meeldiv on lugeda mõnusat seiklusjuttu, mis tekitab oma olekus koduse tunde), kuigi ütlen, et kui oleks veel edasi kestnud ja peategelasel veelgi rohkem positiivseid jooni juurde ilmund oleks ma röökides üles karand ja raamatu vastu maad puruks peksnud. Õnneks nii kaugele ei jõudnud ja saab rõõmsalt 4 panna. Hea ajaviiteks.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Raamat oli põnev, vahva lastemuinasjutt. Pern ise üks põnev planeet, aga koht, kus tegevus toimus oli üpris mannetu. See munade jagamine oli just kuidagi üle kirjutatud, liiga pingutatud koht, et kuidas lohelapsed ja inimlapsed kohtuvad. Lihtsalt tobe.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Teine loheratsurite-sarja eesti keeles ilmunud raamat, kuid mitte esimese osa otsene järg, vaid uue alamsarja avaosa. Keskseks tegelaseks on üliandekas plikatirts nimega Menolly, kes üritab läbi raskuste tähtede poole ronida. Ei ole vist eriline paljastus, kui lisada, et lõpuks see tal ka õnnestub. Lihtne ja loogiline. Kui eelmine raamat mulle pigem meeldis, siis käesolev teos pigem mitte. Tegu on ilmselgelt noorsookirjandusega ja mitte kõige parema. Autor on unustanud ühe tähtsa asja seda raamatut kirjutades - lapsed pole lollid. Aga see on ainult minu subjektiivne arvamus, sest 1999. aastal pälvis proua McCaffrey Margaret E. Edwardsi nimelise auhinna oma panuse eest teismeliste kirjandusse. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
x
Enn Hunt
21.05.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Enn Hunt

kaheldamatult üks mannetumaid raamatuid, mida asimovilt lugenud olen. sisult kuidagi õõnes ja vormilt visandlik. ega ma midagi ei kaotanud lugemisega, aga ega midagi ei võitnud kah!
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hää ja loetav raamat! inimkond on jõudnud (taas?) teatavas mõttes umbteele, millest väljapääsu toob sõda "sitikatega" (siseprobleeme on lihtsaim leevendada välisvaenlase vastu võideldes!), mille käigus mõistuslik võõrkultuur praktiliselt hävitatakase (kes ei ole meiega, see on meie vastu!) teadmatute laste käte läbi (teavita teisi ainult niipalju kui hädapärast vaja!). eks see näita päris hästi inimkonna (õhtumaiseid) suhtumisi ja väärtushinnanguid. loo lõpp annab siiski ka pisut lootust, et isegi inimesed - vähemalt tulevased põlved - on ehk võimelised muutuma. soovitav!
Teksti loeti eesti keeles