Romaani peategelane Frank suudab lõpus üllatada nii oma venda kui ka lugejaid. Toon mõningaid uitmõtteid teosest, mida peetakse kõigi aegade 100 parima õudusraamatu hulka kuuluvaks ("Horror 100 Best Books" by Stephen Jones ja Kim Newman).
1) M. Edwards võrdleb Ballardit ja Banksi ning leiab, et nii Ballardi "Crash" kui ka Banksi "Herilase vabrik" näitavad kinnismõtte jõudu maailma vormimisel oma moonutatud kujutluse kohaseks.
2) Temaatika poolest võiks "Herilase vabrikut" võrrelda ka Goldingi "Kärbeste jumalaga". Mõlemad näitavad sedasama – inimeses peituvat kurjust.
3) Briti lugejaid olevat eelkõige shokeerinud teoses kujutatud julmus loomade vastu, mitte aga kolm lapsemõrva. Ka see räägib midagi tänapäeva inimestest.
4) Raamat pakkus võimsa lugemiselamuse. Üks väike ebatäpsus on autoril või tõlkijal sisse tulnud: ragulka laskemoonaks on kuullaagri kuulid (mitte kuullaagrid).
Lugege kindlasti, häid õudukaid ei ilmu maakeeles just sageli!

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

1.06.2000, kell 16:01

Kohati läks minu horroriga (?) harjumatu maitse jaoks vähe liiga jälgiks kätte.. Aga elamuse sai sellest teosest tõesti vägeva. Lõpp võttis ikka pikaks ajaks muhelema.

Teksti loeti inglise keeles

Chris

1.09.2000, kell 11:28

Tõsi ta on, sellist lõppu küll ei oodanud nagu autor selle praegusel kujul välja nuputanud on. Päris kobe raamat, kas just horror, aga väga omapärane kindlasti. Üks tuttav kasutas teose iseloomustamiseks sõna "haige", võibolla tõesti, kuid lugemist väärib sellegi poolest :)

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

18.10.2000, kell 10:37

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

1.01.2001, kell 15:12

Haarav ja huvitav ekskurss noore, khm, inimese psühhopatoloogia radadel. Sümpatiseerisid nii peategelane kui jutu humoorikas lõpp(lahendus).

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

4.01.2001, kell 04:20

Liiga jälk. Sobib psühholoogiahuvilisele või närvide treenimiseks

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

8.01.2001, kell 12:38

Ilge raamat! Kui see oleks mul esimene Banks olnud, poleks ma iial teisi lugenud, sõltumata sellest, mis keegi nende kohta räägiks. Pigem tõstaksin üles küsimuse - mis seal nii väga ulmelist on? Noh, üks nägemus ja siis see lõpp, mis peaks nagu asjadele teise vaate andma. Muidu on tegu katsega rabada - terve raamat on üles ehitatud paranoilise maailmapildi üledoosile. Ei vaidle vastu, et ladusalt kirjutatud, ei vaidle vastu - lummav. Aga sellest "3", mitte "1". Nii et kui on soov lugeda midagi haaravat ja ebameeldivat, siis siin ta on!

Ainuke, mis annab tõsisemaid plusspunkte, oli raamatu üldine sõnum - katse inimlikkust suvaliselt ümber teha lõppeb hävinguga. Peamine värd jäi küll ellu, aga ilma reaalse tulevikuta, rääkigu ta ise, mida tahes. Võib-olla on teosel oma koht lakmuspaberina inimeste kaardistamise osas, näidates peidetud hälbeid? Vabandust, see oli maitsetu nali, aga sellist maailmanägemist võib leida kasvõi politseikroonikast - hüljatud vastsündinud avalikus tualetis, koerte poolt koduteel lõhki rebitud inimesed, seltskond umbjoobes ümber kolm päeva surnud kaaslase - autor on vaid peategelasele kapaga intelligentsust jaganud, et ta kohe vahele ei jääks ja oma eemaletõukavas maailmas edasi saaks kesta.

Ma ei kahetse lugemisele kulunud aega, sest inimese mõistmisele ta siiski ühe tahu, mis sest et ebareaalse, lisab. Niisamuti kui tuleb lugeda inkvisitsioonist, Dachaust ja Gulagist, selgemalt hindamaks turvavanglat, mida tavapärane ühiskond oma reeglite ja kõikjaloluga endast kujutab. Hea, et selline raamat on nüüd ka maakeeli olemas, pärl omas žanris on ta kindlasti. Ainult et mul oli lõpetades natuke pettasaanud tunne - mida Banks mulle siis ütles? Midagi - esitas vaid ühe konstruktsiooni, hoides pinget üleval, serveerides ebatavaliselt palju jälkust.

Teksti loeti eesti keeles

Maria Perner

19.01.2001, kell 12:01

Üks omapärasemaid ja meeldejäävamaid õudukaid, mida eales lugenud olen. Algul võib ju tunduda, et mis see siis ära ei ole: poiss kimbutab putukaid ja teeb oma nõost tuulelohe... nagu politseiuudiste kirjanduslik ümbertöötlus. Eelarvamused oleks siiski parem kõrvale jätta. Lõpus ei ole miski selline, nagu algul paistis. Vot.

Teksti loeti eesti keeles

hullu

15.02.2001, kell 23:35

lihtsalt hiilgav(ja muid ülivõrdes sõnu)Nii head lõppu ei ole vist kunagi enne lugenud

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

8.03.2001, kell 17:00

Üks sõna, mis minul selle raamatuga seostub, on maalähedus. Ja kui algusosa sarnaneb Gerald Durrelli romaaniga "Minu pere ja muud loomad", siis on see sellest tulenev paratamatus. Ma usun et paljude oma lapsepõlve looduse keskel veetnud inimeste päevi on täitnud mängud ning eksperimendid loomade ja taimedega, mis muidugi enamikul juhtudel Franki "tasemele" ei arene. Ja samas ei tegele Frank elusate koerte põlemapistmisega nagu ta vend, et ka tema jaoks eksisteerivad mingid piirid.

Üldiselt liigitaks ma teose ideeromaaniks, et lugu on alguse saanud ideest - "mis oleks kui..." - ning seejärel on välja mõeldud nn. psühholoogiline portree, taust ning eellugu, esitades seda tagasivaateliselt - romaani olevikuliinis peale Franki igapäevaste toimetuste ning Ericu telefonikõnede midagi märkimisväärset ei juhtugi. Tulemus on hea, kuid ei saa jätta mainimata, et romaani puänt ei ole minu meelest eelnevaga samal tasemel.

Igal juhul pean romaani põhitoonilt üsna positiivseks. Mitte et ma kellegi Franki-sugusega sõbruneda tahaksin, kuid Heinleini stiilis ideelised kangelased võivad teinekord suuremat iiveldustunnet tekitada. Minu meelest on kirjanduse rolliks jutustada lugusid (pakkudes sealsamas ümberkehastumisvõimalust) soovitatavalt sellistest sündmustest, mida inimesega kas võimaluse või tahtmise/kutsumuse puudumise tõttu reaalselt juhtuda ei saa ning antud vahepala eest hallis argipäevas olen kirjanikule tänulik.

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

23.03.2001, kell 15:48

Raamat on tõesti väga veider, kuid mingiks maailma jubedaimaks/ilgeimaks teoseks ei tahaks pidada. Mõned stseenid on küll parajalt rõvedad, eriti mõjuvana tunduvad need seetõttu, et kõik toimub suhteliselt loomulikult. Aset leidvaid sündmusi kirjeldatakse nii tavalistena.

Hindeks panen ma 4, sest hoolimata oma lummusest ning autori heast sõnaseadmisoskusest, ei ole see siiski midagi eriti lõbusat ega meeldivat.

Teksti loeti eesti keeles

Killu

26.03.2001, kell 13:02

Idee oli väga hea, rõveduste konstentratsioon ehk veidi suur... Kuid kuni keskpaigani mõjuv (ei, ausõna, paari päeva jooksul, kui mõni mu tuttav jäi pikemaks ajaks tasaselt naeratama, tekkis soov küsida, "kas sul on tõugud peas" brrr). Ent lõpp tuli kuidagi tortsi, pärast filmilikku keerutamist, puänt läks selles pisut kaduma. Raamatu viimane kolmandik oli kuidagi väga "kokkusoditud", oleks oodanud senise rahuliku tooni ja arengu jätkumist. Sellepärast raamat nelja saabki. Loetav. Üle keskmise.

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

11.09.2001, kell 02:11

Võrreldes "Mõtle Phlebasega" päris korralik romaan. Kirjutatud suht realistlikult, kuigi jah, rõveduste kontsentratsioon on suht kõrge.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

12.02.2002, kell 19:42

Ilmselt ei olnudki ta mõeldud mingi meeldiv raamat olema ja ega ei olnudki. Kõigi nende soodsate arvustuste ja tolle top 100 põhjal ootasin igatahes, et on vihane ja õudne asi, aga no ei olnud. Minu jaoks jäi ta lahjaks ja nonde haiglaste telefonikõnede ajal tuli kohati isegi mõte, et see asi tuleks ehk riiulisse paremaid aegu ootama panna. Ei istu mulle säherdused problemaatiliste isikute elulookirjeldused. Pauer oli puudu ja kohati tundusid lahendused liiga otsitud ja ebaloogilised olevat. Eelneva reklaami põhjal osutus ilmseks pettumuseks.

Teksti loeti eesti keeles

Orcus K.

21.03.2002, kell 01:37

Uhhh! Väga tõetruu raamat kastratsioonihirmus tegelase jälkidest tegudest. Lugemiselamus paraku erilist esteetilist naudingut ei pakkunud, aga raamatu psühhoanalüütiline lõpp koos vinge puändiga kompenseeris kogu lugemise vaeva.Loodetavasti ei sisalda raamat endas autobiograafilisi sugemeid! ;-)

Pole inglise keelset varianti küll näinud, aga tõlge tundus kohutavana. Kaldun arvama, et algupärand kõlab veidi paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Alo Jõekalda

26.06.2002, kell 15:53

Teksti loeti eesti keeles

Madis Veskimeister

19.10.2002, kell 02:45

Ma arvan, et parimaks soovituseks on mu sõbra, kellele olin "herilasi" soovitanud, sõnad paari esimese peatükki läbimise järel: "Ära seda raamatut enam iial kellelegi soovita!"

Teksti loeti eesti keeles