Karel Michal

Harrison on mulle väga sümpaatne kirjanik ning ma ei saa talle teha etteheiteid, et selles romaanis ta ei teostanud, mida soovis. Kindlasti oli kõik oluline ja vajalik. Ja käsitletavad teemadki ehk globaalsemad kui varem. Kui eelmiste osade hinne kõlkus minulgi 4-5 vahel, siis hinnaku nüüdne "kolm" ka eelmiste pisipuudusi.

Mis mind sarja varasemates osades võlus oli sündmuste mastaapsus. Need leidsid aset pika aja jooksul, erinevaid paigus. Lisaks täiendasid kõike toimuvat suurepäraselt etnograafilised ja ajaloolised seigad ja detailid (heimnar, holmgang näiteks). Selles romaanid need detailid paraku puuduvad. Harrison kujundas uut Euroopat ja tegi seda klassikalise ajaloromaani võtmes... edukalt tegi. Viikingite ja Inglismaa ajalugu oli rohkem läbitunnetatud autorite poolt.

"King and Emperor" on ajaliselt kõige kokkusurutum. Tegevus toimub Ibeeria poolsaarel ja Vahemere basseinis lühikese aja jooksul. Shefi liitlassuhe Kalifaadiga hääbub, Imperaator Bruno tungib peale. leitakse Püha Graal (mis pole teps mitte karikas) ja lahendatakse Jeesuse saladus. Tuleb välja, et tema enda käega kirja pandud viimane raamat Püreneedes oli õnneliku abielu käsiraamat. Sündmused kulmineeruvad Roomas.

Shefi ja tema armukese Svandise (Ivari tütar!) eestvedamisel avaneb Tee (the Way) preestritele ka lõpuks religiooni ja jumalate saladus. Üldiselt selline kuldne kesktee, mis ometi muudab kogu Euroopa ajalugu. Avastustest: Kreeka tuli, trükikunst, deltaplaan, alkohol, ballistika.

Romaani sündmustik polnud aga nii hoogne kui varasemalt. Mulle jäi küll mulje, et lahingustseenide ja ballistade tööprintsiipide kirjeldusega pakkus Harrsion üle - nii umbes 100 leheküljega. Kohati oli romaan väga igav, toimus lokaalne sehkendamine Püreneedes või merel. Kadunud oli muistse Põhjala hõngus ja intriigid; dramaatikat oli vähem; liialt konstrueeritud. Ja intriige vähem. "King ja Emperor" on samuti quest nagu eelmised osad, ent quest, mis järgib skeemi: lahing, mahaistumine ja järelemõtlemine, uus avastus, uus lahing. Sündmustik oli eelmistes osades rohkem pikitud kummastavate seikade ja põnevate detailidega. Kõik religiooni puutuv ja Jeesusega seotu oli huvitav ja omapärane - ja tõesti saaga lõpplahendust silmas pidades ka ainuvõimalik - ent minu jaoks surmasid romaani võlu ülipikad ja detailsed lahingustseenid ning kirjeldused alternatiivse sõjaajaloo õpiku lehekülgedelt. Viimaste tõttu sündmustik venis ja muutus kohati üsna sumbuurseks.

Kokkuvõttes. Romaani lõppu tuleb aga igati kiita! Kuigi mitte väga üllatav, oli ta siiski meisterlikult ja emotsioonirikkalt edasi antud: mõttekäik, kuidas trükikunst võimalikuks osutus, näit. Kreeka tule saladus on minu teada tänini lahendamata, ainult arvatakse, et sel miskit naftaga pistmist oli. Monopoolne kristlus saab kõva põntsu. Kindlasti tasub seda triloogiat lugeda ja kindlasti on ta 90-ndate alt.ajaloos äärmiselt kõva sõna. Lihtsalt minu meelest pingutas Harrison viimases köites oma vana hea valemiga - "igaühele midagi" - veidi üle.

Tehnilise taibuga õnnistatud ja muidu aruka ja nutika Shefi ponnistused ilma valedele ja vägivallale põhineva kristluseta maailma luua ei vii päris just sinna suunda, kuhu kaks eelmist osa andsid lootust. Tegemist on muidugi üliandeka alternatiivajalooga, ja lõpus välja kukkuv maailmakord see meie oma küll ei ole. Igal inimesel on vaba valik luua omale selline jumal, nagu meeldib; ja kui indiviid tunneb, et saab suurepäraselt hakkama ilma jumalata, siis selle eest keegi teda hukkama ei hakka.

Eelmised osad heitsid küllalt autentsena tunduva pilgu keskaegsesse olustikku, eelkõige viikingite ja Põhjamaade omasse, kuigi ka Inglismaa, Friisi saarte ja Saksamaa elu-oli näidati küllalt põhjalikult. Selles kolmandas osas siin pole tegevus enam kaugeltki nii huvitav, põhiliselt seilatakse Vahemerel või ronitakse kuskil Püreneedes. Välja ilmub püha graal, mis osutub redeliks, leiutatakse ballistika ja trükikunst, taasavastatakse matemaatika. Viimane osa on siiski tunduvalt nõrgem kui eelmised. Minu arust ainuke põhjus seda lugeda on ainult nendel, kes ei saa edasi elada, ilma, et teada saaks, mis siis Shef Sighvartssonist ja tema tehniliste taibude meeskonnast saab.

"Kuningas ja keiser" on tõesti veidi nõrgem kui triloogia kaks esimest osa, mis jätsid oma detailselt kirjapandud põhjamaise õhustikuga veidi karmima-kargema mulje, ent saab mult sellest hoolimata maksimumhinde. Ma ei ütleks, et triloogias kirjeldatud sündmuste lõpptulemusena mingi meie mõistes väga vabameelne ühiskond loodaks, lihtsalt nurjatakse ühtse ladinakristliku Euroopa teke, nagu see reaalses ajaloos kõrgkeskajaks välja kujunes. Lääne-Euroopa jääb lihtsalt tükeldatuks paljudeks pisiriikideks ilma ühtse katoliku kirikuta ja islamimaid ega õigeusklikku Bütsantsi ei mõjuta need sündmused mitte kuidagi.

Ajaloohuvilisele lugejale pakub see romaan oma rohkete temaatiliste vihjete tõttu ilmselt suuremat naudingut kui teistele. Nii näiteks ilmnevad Bruno ja Erkenberti meeleheitlikkus võitluses "Asgardi Tee" järgijate vastu mitmed jooned, mis kõrgkeskaegses katoliku kirikus sajandeid hiljem tõesti tekkisid-luuakse inkvisitsioon ja vaimulikud rüütliordud, võideldakse ketserite vastu Püreneedes (ilmselge vihje kataritele ja ka reaalses ajaloos kataritevastase ristisõjaga seostatud fraas "Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb!" esineb ühes kohas veidi muudetud kujul). Samas leiutavad mõlemad pooled järjest vingemaid uusi relvi ja ajalugu oleks üldse nagu kiirkorras käima tõmmatud.

Tegelikult võiks seda romaanitriloogiat kohati žanriliselt defineerida keskaja pungi ehk middlepunkina-mõtleme hetkeks aurupungist ja asendame siis mõttes 19. sajandi keskajaga. Sarnaselt aurupungile on siingi pandud väga suurt rõhku anakronistlikele tehnilistele leiutistele ja näiteks ülitäpsete kiviheitemasinatega varustatud kahemastilised sõjalaevad 9. sajandil on küll nii middlepunkilikud kui vähegi olla saavad.