Hinne ei peegelda mu arvamust autori kirjutamistehnikast vaid minu kui lugeja emotsiooni.
Poole raamatu peal hakkasin lõppu vaatama. Kolmveerandi raamatu peal vaatasin lõppu pikalt, igatsevalt ja närviliselt, sest kui kõik juba pekki läheb, kas ta ei võiks seda väheke KIIREMINI teha? Kas see aeglane lohisemine häda ja õnnetuse suunas on kuidagi millekski vajalik?
Ma saan aru, et Fitz, kui lapsest saati salatsema õpetatud laps, kasvabki pisut kiiva. Ma saan aru, et 15-aastane ongi loll nagu lauajalg. Ma saan Fitzi puhul aru igasugu asjadest, aga millest ma ei suuda aru saada, on, miks TEISTEL tegelastel ei ole oidu peas? Kui Fitz läks Chade`i kambrisse oma Regali-teooriatest rääkima, peksin mina ammu juba pead vastu seina ja ulusin taeva poole: "Kaua võib ilmselge ees silmi sulgeda?!"
Aga ei, ikka keegi midagi ei mõika ega tee. Ikka lastakse noorema poja plaanidel järjest suuremaks ja koledamaks kasvada. Ja ikka on igav ja nõme edasi.
See Regal ja tema tegevus on kogu raamatu õnnetus. Ma saan aru, et idee järgi ongi juttu sellest, kuidas väike okas ihus võib vägeva riikliku organismi välja suretada, kui seda õigel ajal ei eemaldata, eriti kui too vägev organism peab samal ajal ka välisvaenlasega võitlema. Aga minu kui lugeja jaoks oli Regal lihtsalt kohutavalt igav. Ta kõlbas hirmutavaks pahaks laps-Fitzu ja esimese raamatu puhul, aga teise ajaks oli ta mul juba jalus nagu tüütu nõudepesu. Ta on igav, ta on tühine ja ma hästi ei saa aru, kuidas saaks reaalelus niivõrd ajudeta ja ettenägelikkuseta olevus, nagu teda on kirjeldatud, olla mingi tõsine oht tervele trobikonnale tugevatele, arukatele ja tugeva tahtega persoonidele. Aga Regal on siuke autori _ehitatud_ pahalase sort - ta ei meenuta üldse päris inimesi. Tal on nutti ja tahet küll, kui on vaja õel ja ilge olla, need puuduvad tal lihtsalt igal muul ajal. Aga mu meelest peaks ta siis olema skisofreenik, sest nii tugevalt lõhestatud ei saa isiksus muidu olla.
Sellisena, nagu ta on, ei mõju Regal inimlikuna vaid on lihtsalt plot device - ja seejuures tapvalt tüütu plot device. Igasuguses normaalse loogikaga maailmas oleks ta ammu vaikselt teelt koristatud ja me saaksime rahus jälgida sõda punalaevnikega ega peaks tema surmigavate plaanide ja karikatuursete vandenõulastega tegelema. Kahjuks tundus autorile ilmselt, et muidu läheksid asjad teiste tegelaste jaoks liiga lihtsalt.
Miks ikkagi positiivne hinne: mulle meeldis selles raamatus enam-vähem hästi kõik, mis ei olnud selle paganama Regaliga seotud. Natuke õrn-naiseliku fooniga jutt ju oli - mind lugedes veidi häirib, kui naiskirjanik püüab oma meestegelasi mehelikumaks teha sel viisil, et ajab nende paarilistest naistegelased ikka kohe hästi hästi hästi naiselikuks. (See nimelt tegelt ei aita mehelikkuse usutavuse osas kaasa, vaid muudab kogu loo kuidagi veidralt ühte suunda kallutatuks.) Ent üldiselt oli teos ju köitev, meeldivalt kirja pandud ja kohati ka põnev. Tugevad emotsioonid on toredad, vaist ja taid samuti. Punalaevnikud, loomtegelane, kohusetunde ja isikliku õnne konflikt - sellest kõigest saanuks jumalasta hea loo!
Kui vaid seda Regalit ees ei oleks olnud!
