(romaan aastast 1987)
eesti keeles: «Hääled öös»
Tallinn «Travon» 1998 (Bestseller)
Palgamõrtsukas, kelle eluunistus on kägistada rase naine ja kes on õnne tipul, kuna saab päeva jooksul kolm tööotsa, sobib minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt parimal juhul keskpärasesse paroodiasse. Ahvi näoga peletis jäi pigem alla kui ületas Howardi Conani–lugude kolle.
Samas Nora ja eriti koer olid alguses lahedad. Mingil hetkel läks aga see mehe, naise ja neljajalgse intellektuaali suhe ikka ilgelt imalaks.
Samas peab tunnistama, et 400 lehekülge sai loetud ühe õhtuga ning tahtmist raamatut käest visata ei tekkinud.
Koer oli armas jah, kui välja arvata see, et nagu enamiku (pseudo/päris) tulnukate puhul, ületas ta intelligent inimese oma määratult, olles samas lõpmata sarnane. Ei olnud teine eluvorm, kuigi autor seda mitu korda rõhutas, ikka oli tegemist koeranahka topitud heatahtliku metsinimesega, täpsemalt ameeriklase kujutlusega metsinimest, mis põhineb Defoe ääretult usutaval kirjeldusel Reedest. Alla kaheaastane koer - sai aru inimkõnest… oskas kasutada enamikku inimeste seadmetest… õppis poole aastaga lugema… omas huumorimeelt ja tegi filosoofilisi üldistusi… räme naer lugejate ridades - olgu, kui Prachett või Adams seda mõnes oma pilas kirjutavad, aga Tarzanilugudel võiks olla ikka oma aeg ja koht - möödunud sajandi algus ja lastekirjandus.
Kokkuvõtlikult - oli ka õnnestumisi, ei olnud väga silmariivavaid apsakaid ja lugu selline helge ja elurõõmus. Ühesõnaga talutava ajaviide.