Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

Three Hearts and Three Lions

(romaan aastast 1961)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1953; september – oktoober [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolm südant ja kolm lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
7
4
0
0
Keskmine hinne
4.348
Arvustused (23)

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Selline süzheearendus, et meie maailmas tavaline kodanik osutub mingis maagia reeglite järgi toimivas alternatiivmaailmas võtmefiguuriks, on fantasy zhanris võrdlemisi tavaline - võtkem kasvõi Nortoni Witch World või Zelazny Amberi sari - aga toimib jätkuvalt. Zelazny ja tema looming ongi esimene, mis loetud raamatuga assotsiatsioone tekitas. Tolkieniga tekivad pigem antiassotsiatsioonid. Meeldis kuidas Holger Danske ratsionaalselt täbaraid olukordi lahendas, haldjamaa tegelaste rikutuse iseloom ja aste, tegelaste seotus reaalse ajaloo ja müütidega jpm. Raamat on väga lahe lugemine, kuigi mitte täiuslik. S.o. mingi kerge rahuldamatuse tunne jääb hinge. Mis täiusest puudu jääb, on raske teadvustada, lihtsaim tee on kahetseda lehekülgede vähesust või järgede puudumist, kuid ausalt öeldes on neid puuduvaid lehekülgi või järgmisi osi ka väga raske ette kujutada. Tore raamat, tore kirjastus, mis kuulu järgi olevat välja andnud juba neljanda raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugemine, kuid siiski alla ta"iuslikkuse (ehk seeto~ttu, et eelnevaks loetud asjaks oli sa"a"rane briljant, nagu "Murtud mo~o~k), aga sellegipoolest asi, mida vo~ib uuesti lugeda. Tegelikult vist isegi tean neid po~hjuseid, miks raamatust ja"i selline... veidi kahtlane mulje. Selleks on teose antitolkienilikkus, selles esinev haldjate kujutamine paha poole esindajana hea ja kurja vo~itluses, sella kui inimkond peaaegu tervikuna headust esindas. No lihtsalt ei usu midagi sellist. So~rmuste Isandas oli see veel mo~istetav, seal seletai tagapo~hja veidi rohkem a"ra, aga Andersen esitas maailma, o"eldes, et vo~ta vastu. Tegelikult pole mul ju hea ja kurja vo~itluse vastu midagi. Eriti mitte siis, kui asi on ha"sti kujutatud. Ma tahan aga tajuda teise poole motiive, tegelikult isegi mo~lema poole omi. Kui ma"ekoll on na"ljane ja inimene ta selle eest maha lo"o"b, siis on see usutav isegi primitiivseimas kirjutises. Aga selline maailmade, Kaose ja Korra kokkupo~rge, nagu antud teoses on, tahab nagu veidi ka minusugusele raudkivipeale selgeks tegemist. Miski aga hoidis neid nii erinevaid Kaose pooldajaid koos. See oli oht saada Korra poolt a"ra ha"vitatud. Nii et kumb pool siis oli hea ja kumb halb? Ja ahldjate eluro~o~m, mis nii kaootiline yhes paadis koos Surmaratsuga... noh, jaha, Jutustamislaad oli muidu ladus ja teos oli kena. Ja see na"rimine... need olid vaid pisiasjad, vo~rreldes teose juba eespool a"ra ma"rgitud heade kylgedega. On u raamat ikkagi vii va"a"riv teos, mille lugemist pole vo~imalik kahetseda. Oh, ja kindlasti oli teose lahedaim tegelane troll. Ei ma"letagi, kus midagi taolist oli ennem ette tulnud, midagi sarnast oli nagu kahes teoses veel, aga et s22rane elukas kannaks trolli nime... See on kindlasti Andersoni sihilik torge Po~hjala myytide pihta. P.S. Neli Andersoni, neli viit. Yllatus mulle endalegi. Ju sisi on tegemist millegi heaga ka yldisemas mo~ttes... vo~i on mul seni olnud tema teostega tutvumisel va"ga hea o~nn.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi tüüpiline varane Anderson, sarnanused Jänkiga muidugi taotluslikult olemas. Meenutab mõneti hokasid ja Operation Chaos’t ja muid neid asju, kus tegelane peab mingi probleemiga hakkama saama, sellised toimetuleku lood siis. Mingid viis novelli kuidas rakendusliku inseneerlusega legendimaailma kolle võita, libahundi jutt neist vast kõige õnnestunum, ülejäänute “püändid” kippusid minu jaoks liiga reaalainete kallakuga olema, keemilis-füüsilisi teadmisi nõudma.

Andersoni isa võiks mingil moel olla Holgeri prototüübiks, temagi kunagi Taanist USA-sse rännanud insener.

Raamat on selline keskmine… On palju küsitavusi. Mulle ei taha kuidagi istuda see andersonlik võte, millega ta kristlusele kollivastase võlujõu külge poogib. Kohati kipub tekst liiga halleluujalik olema. Samas, oli tegu experimendiga, et mis siis, kui üks tänapäeva inimene rüütliromaanide legendimaailma satub, seal ju sellised asjad mõeldavad. Nagu mina välja loen, ongi rohkem tegu konkreetsesse müüdimaailma paigutatud looga, milles kehtivad omad legendide seadused. Ja nende kallal inseneritaibuga Holger ka siis mässab; rakendades reaalseid teadmisi muinasjutumaailmas. Seega üks lugu siis sellest, kuidas keskaegses kristlike legendide maailmas hakkama saada. Miks ka mitte?

Karl Suurt kuidagi ülistada või idealiseerida aga ei maksaks. Tema oli see, kes alustas drang nach Osteni; pühkis etniliselt kaardilt hulga rahvaid ning genotsideeris teisi – kõik ikka frankide kristliku saapatalla alla.

Ka ülesehituse poolest pole tegu teabmis meistritööga – kasvõi saratseeni liin jääb kuidagi ähmaseks ja väheütlevaks. Tundub, et kirjutamist alustades ei teadnud Anderson kuhu täpselt välja tahab jõuda. Aga võibolla ma eksin. Igatahes, “Murtud Mõõk” oli parem ja “neli” on sellele raamatule täiesti sobilik ja paras hinne. Üldiselt raamat muidugi meeldis. Tolkieniga pole siin aga jällegi mingit pistmist. Õnneks.

Tõlkes on muidugi apsakaid, kõige karjuvam neist aga see, et aadlipreili toas seisab spinniguratas... Spinninguratas!!! Isegi Silvet ütleb, et spinning-wheel on eesti keeli vokk! Kuidas aga mingit keemilist elementi tõlkida pole ju tegelilkult tähtis, nii et selles osas etteheiteid teha poleks vajalik. Silikoon või räni - mis vahet seal on?

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi fantasy ja science fantasy alaliiki kuuluvad teosed moodustavad P. Andersoni romaanitoodangust vaevalt kümnendiku, jäävad just need meisterlike juttude kõrval elama veel kaua pärast kirjaniku surma. Toon näitena ’The High Crusade’i (science fantasy) ja mõlemad tänavu eesti keeles ilmunud romaanid.

’Kolmes südames...’ tuleb Andersoni füüsikutaust kõige ilmekamalt esile Holgeri viisist võita lohe. Termodünaamika abil! Fantasykirjanduses üsnagi tavatu.

Kuigi mulle meeldib miskipärast ’Murtud mõõk’ rohkem, on ka ’Kolm südant...’ igati väärt lugu, mis pälvib hindeks üksnes viit. Mitmete allikate põhjal on heaks ulmekaks ka ’Kolme südame...’ järg ’Midsummer Tempest’ (1974).
NB! Ja mõni tõlke apsakas ei tee olematuks ladusat ning heas keeles tõlget.
Teksti loeti eesti keeles

Tore oli just see üleloomulikele asjadele teaduslikult lähenemine (lohele vee kurku viskamine, magneesiuminuga, kivistumisel tekkinud radiatsioon jne jne). Tore ei olnud kristlikule elemendile nii suure rõhu panek... ja raamatu liig-äkiline lõpp. Mõistatamismäng seostus (paratamatult) Tolkieniga ning mõned muud kohad Zelazny Amberi-sarjaga. Aga muidu... tore lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et pean enamikule eelkõnelejaist vastu vaidlema. Minu meelest oli hoopis see jutt parem kui "Murtud mõõk". Ehk küll kriipsuvõrra, kuid siiski.
Kõik see tegevus tundus ehk mõnevõrra usutavam, just seetõttu, et poldud seletatud liiga palju ning samas näidati ära, kuidas Holger sinna teise maailma sai. Zelaznyga tekkis tõesti mõningaid assotsiatsioone, kuid see ei muutunud häirivaks.
Mulle tundus, et PA pakkus tiba üle Jumala, pühakute, kristlaste, palvete ja muu säärase uskliku elemendi sisse toomisega. Ei tea, miks inimeste jumal haldjate, trollide või muude omadest vägevam peaks olema?
Hindeks panen ikkagi 5, sest suurepärane sujuv ja põnev lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene Andersoni fantasy ja ei jätnud autorist head muljet. Kuna ma hakkan kohe "Murtud mõõka" lugema, siis loodan, et minu esialgne arusaamine sugavalt ekslik on. Milles siis asi? Kindlasti mitte kirjutamisoskuses, selles vanahärrat kindlasti süüdistada ei saa. Ja samuti mitte syzhee puudumises. Kyll aga saab teda materdada äärmises tendentslikuses ja kristlukus propagandas. Et on kirjutatud keskaegsete ryytliromaanide stiilis? On jah ja neid ei seedi ma kah mitte kudagi. Minu meelest yx räigemaid kiidulaule kristlusele ja j6hkramaid teiste mahamaterdamisi, mida ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid raamatuid, mis paneb mu endale tõotama, et ma iial enam fantasy`t ei loe... Ei ole halvasti kirjutatud, aga mingi jura... Mind ei häiri eriti, kes parasjagu on head või halvad, natuke nördimapanev ju on, et alati kotitakse ühtesid ja samu, aga pole sügavamat vahet, kes heaks, kes pahaks on kuulutatud, kui sellele pole vähimatki seletust ega õlikile jagugi filosoofilist sügavust. Võetakse üks tüüp, antakse sihuke kolakas mööda pead, et leiab end kusagil mujal; seal ta peab midagi tegema, teel sooritab hulga kangelastegusid, ja 100% guaranteed saab hakkama - nüri eskapistlik kirjandus. Raamat, mis lühendab teie eluiga poolteist tundi.

PS. Tõlkest - kogu lugupidamise juures! EL, nii ei tohi tõlkida! Võtame kasvõi pärli: "...Rutherfordi katsed, raadiumi põlemine. Kui karboon muutub silikoniks, tekib radioaktiivne isotoop..." Võin kihla vedada, et kõigepealt oli originaalis "radium burnings" või midagi taolist, juttu pole mitte raadiumi põlemisest, vaid põletustest, radioaktiivsete elementidega kokkupuutumisel saadud kiirguskahjustustest. Ja, kurat, kui ise ei tea, tuleks sõnaraamatust vaadata - selleks nad ongi! - carbon on eesti keeles süsinik ja silicon on räni.

Teksti loeti eesti keeles

Jep, ainuke asi mis raamatus häiris, oligi ebatäpne tõlge, mis minule, kui keemiaüliõpilasele väga silma torkas. Ka iga keemiaga mitte väga kursis olev inimene peaks teadma, et carbon on süsinik ja silicon on räni. Aga "viie" saab see raamat sellest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe ropsuga loetav ajaviitekirjandus. Aga teist korda kätte ei võta, autori teisi lugusid lugema ei ärgita. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust polnud see nii hea kui teised tema raamatud, mis on Eesti keeles ilmunud. Kahju, et temalt on Eestis ilmunud vaid käputäis raamatuid, mis on siiski head. Mulle meeldivad tema jutud. Need on karmidest meestest karmis maailmas. ;) Lahedad. Loodan, et varsti tõlgitakse veel tema raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Taani kapp peab elu ja surma peale võitlust fašistlike sigadega, kaotab pildi silme eest ja kui uuesti meelemärkusele tuleb, on kusagil imelises metsas, kõrval keskaegne sõjarüü, mõõk ja uhke ratsu. Mis siis ikka, ajab riided selga, paneb mõõga vööle ja läheb saatusele vastu. Saatus tähendab imelisi olendeid ja rohkelt kangelastegusid.

Tegevus areneb kiiresti, seiklusest seikluseni, mis tekitas ADD mängimise tunde. Kõrvaltegelased tulevad ja kaovad, peategelane vajab kaaslaste abi ja nutikust. Iga asi proovitakse järele, iga väljakutse võetakse vastu.

Andersoni võlumaailm on tänapäeva fantasy kontekstis veidi ebaharilik, aga mitte midagi väga erakordset. Ühel pool valgus ja kord, mida seal esindavad inimesed ja kristlus, tänapäevas liitlasväed. Teisel pool hämarus, kaos, haldjad (meie ajas natsid). Haldjatega saab peategelane siiski üsna hasti läbi ja mitu korda peab tõsiselt aru, kas mitte kaose poole üle minna.

Ega see ei ole tõsine teos, pigem paras poistekas. Aga mul on väike nõrkus kaasajast fantaasiamaailma “kukkunud” tegelaste vastu, annan visandlikkuse andeks. Omamoodi lahe on lugeda fantasyt, milles autor ei viitsi isegi kaose ja korra vägevat Suurt Lõpulahingut kirjeldada, ainult vilksamisi laseb mainida, et jah, siis tuli suur lahing, mis lõppes nii.

Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub kahes maailmas. Haldjate-lohede maailma sattunud Holger arvab esiti et 2. maailmasõja aegne Taani on tema pärismaailm. Mees ei tea kes ta on. Ajapikku hakkab siiski üht-teist selguma. Toimumas on Korra ja Kaose vaheline sõda, mis mingitmoodi on seotud mõlema maailmaga. Natuke sarnaneb Holgeri olukord Zelazny Amberi lugude Corwiniga, kes saab teadlikuks oma võimetest ja seisusest pisitasa. Amberlikkus.

Spinninguratas aadlipreili kambris (lk 88) tundus naljakana. Vokk oleks tõesti parem tõlge olnud, nagu eelarvustaja Hargla juba mainis. Iseenesest "Kolm lõvi" oli mõnus lugemine, ehkki "Midsummer Tempest" meeldis rohkem.

Teksti loeti eesti keeles
x
Dope
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Esimene kord kui "Baas" ist minu jaoks kasu oli. Aitäh!Raamat oli võrratu. Kusjuures meeldis rohkem kui lääne autorite analoogsed lood. Ja muidugi see pagana "Doom" - midagi pole teha - kui ikka oled mänginud siis tunned ja tead!
Teksti loeti vene keeles

Üks sõrmustest oli muuseas mingi eestlase käes , ja üks saadi Tallinnast kätte. Lõpp oli mulle igatahes ootamatu tegelikult.Aga põnevust polnud siin küll kusagil.
Teksti loeti vene keeles

Tulnukad tulevad kuhugi musta mere äärsesse kuurorti mingit ärikat tapma , sest on vaja.sest üks tulnukas on ennem ära tapetud ja see surma saanud tulnukas oli loomulikult vaatleja. lugedes tekkis tunne , et siit saax ilmselt kuradi hea B-movie meisterdada.
Teksti loeti vene keeles

Sõidavad kaks meest rallit , tükk aega sõidavad ja varsti taipavad , et midagi on valesti , et tee tükimat aega ühes suunas ja ära pöörata ka ei saa , sõidavad veel edasi ja satuvad meeletu ( pea lõpmatusse) linna . Linnas kisutakse mehed kohe kahe jõugu vahelisse sõtta ka veel. Ja siis läheb hulluks tagaajamiseks ja madistamiseks.No nelja saab. Kuna minuarust toimus tegevus põhiliselt nn. "lasnamäe, annelinna " tüüpi mikrorajoonides. Mis on äge!
Teksti loeti vene keeles

Meeldisid peatükkide pealkirjad mis olid filmide omad. Terminaator, Tuulest Viidud, Tagasi tulevikku jne. Idee iseenesest oli kah nagu oli. Kohati jäi segaseks kui seal 17 sajandis ka mingid meremiinid ja lennukid ringi sõelusid.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin , peamiselt seepärast , et olin eelnevalt lugenud Lukjanenko virtual reality diloogiat ja selles loos pidi olema koht kus kaks maailma lõikuvad. Pettusin , sest Lukjanenko maailmaga ei anna kuidagi võrrelda. Pealegi see paljuoodatud koht oli nii umb. pool lehekülge. kolme saab. meldisid peatükkide algused , sihuke mõnus cyber-style. Aga jah õlut joodi palju ja taieldi pea et niisama.
Teksti loeti vene keeles

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt nii see lugemine oligi - alguses ei saanud vedama aga siiski lõpus see viimane kolmveerandik on jälle huvitav. Tagantärele hinnates ikkagi 4 pluss. Kuigi nii mõnedki ideed mida käsitleti väärisid kindlat viite.
Teksti loeti vene keeles

Mõnus kosmoseteemaline , vene hinge lähedane. Progressorid, regressorid , kujumuundajad jms. Igavaks ei läinud ja kohe kui raamat läbi tasub järg kätte võtta. Vahepeal näiteks elas peategelase sees veel kaks tegelast. Mõnus paranoiline värk. Väga meeldiv tutvus eesti ulmelugejate seas esmapilgul ülehaibitud autoriga.
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis , et oli kirjeldatud 90-ndate venemaa elu. Aga samas oli ikkagi veits ulmet ka sees. Oli põnev.
Teksti loeti vene keeles

Libainimesed ja Härjapõlvlaste kaitseala on eestikeeles ühiste kaante vahel. Eksole. Noh ja kuna seetsinane raamat kuulub mul sihukeste hulka mida aastas korra loen (nn.kohustuslik kirjandus). Saab ka libainimesed läbi loetud. Neli punkti igatahes. Ma ei tea kas see tekst on raadios järjejutt olnud aga igatahes audiovariant tundub nagu paremini sobivat. ( Eks vihjatakse ka Wellsi "Maailmade sõjale" seal ühes kohas.)
Teksti loeti eesti keeles

Roboti elulugu jah. Ei tea , see teema sobib ikkagi rohkem lühijutu vormi. Kuulsad nimed valmistasid pettumuse. Aga et nii päris igav oleks olnud seda küll mitte. Kusjuures minu arust oli see robot Andrew loll. Ja filmi ma ka vaatama ei läinud sest Robin Williams on ilge näitleja.P.S. Huvitav mida tähesõdade kaks robotit mõtlevad? Tahvad ka inimesteks saada - vaevalt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Igati hull raamat. Sisu selles et on olemas küborgid kes täidavad prostituutide rolli.Ja inimeste ja nendesamaste sex- nukkude vahekorrast on tekkinud uus liik "Meta" kes on kuidagi Marsi nimelise planeediga seotud.Strange sex - seda on seal kapaga ja päris sihuke kobe hardcore võtmes kirjutat 8-).Kahju , et mu inglise keel on igavesti nõrk , et suurem osa raamatust segaseks jäi . Igatahes William Gibson seda soovitab ja eks ta üks küberpunk olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Algul oli nagu veidi kummaline lugeda - ikka ootaks midagi sihukest a la tolkieni või siis Andersoni no aga peale seda kohta kus Elric laseb inimliha serveerida tollele halvale tegelasele oli kõik ok ja mis ma oskangi muud üelda. Lühe ta ju oli aga õnneks lubatakse järge ka ning tsekkasin vähe infot Moorcocki kohta juurde ( sest järelsõna oli mannetu küll) - selgus , et tegu on päris mitmekülgse autoriga. Igatahes tellin paar koomiksiraamatut kus Michael Moorcocki nimi peal on.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas kangesti Stephen Kingi.Noh - sihuke vaese mehe King ta oligi.Hea lobe ajaviitekirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles

Hommikul ärgates ei viitsinudki kohe üles tulla - võtsin huupi riiulilt ühe ulmeka ja mõtlesin alustada päeva mõne kobeda jutuga. Sattus siis "Pi - man" nagu ette . Lugesin läbi ja veendusin järjekordselt , et Bester on eduline . Kurat , kusjuures kui nüüd järele mõelda siis seda autorit olengi vaid voodis lugenud : ). Sisu jah sihuke küllaltki paranoiline - mees kes austab naksitralli Sammalhabeme põhimõtet - " Loodusespeab valitsema tasakaal" . Kusjuures selleks tasakaalu säilitamiseks tuleb tal teha päris hulle tükke. Igatahes kindel viis vanameistrile.
Teksti loeti vene keeles

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.
Teksti loeti eesti keeles

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles