Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Philosopher`s Stone

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Harry Potter ja Tarkade Kivi»
Tallinn «Varrak» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
22
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (38)

Noor britt Joanne Rowling tegi mõned aastad tagasi pika rongisõidu ajal üksikasjaliku plaani avaldada terve sari teismelistele mõeldud fantasy-romaane. Tegevus toimuks kinnises nõiakoolis ja peategelasteks oleksid 11-13 aastased õpilased. Sari sai kohe väga populaarseks nii siin kui ka sealpool Lompi. Tõsi küll, nii mõneski USA osariigis on Harry Potteri raamatud keelustatud. Nimelt ei mõisteta teostes nõidust sugugi hukka, kuigi peaks, sest nõiausk on ju ristiusu suurim vaenlane! Harry Potteri sarja menu saladus on lihtne: hoogne tegevus ja teismeliste elus ettetulevate probleemide ning olukordade käsitlemine. Kogenud fantasy-fänn sealt uusi ideid ei leia, aga paar meeldivalt veedetud õhtupoolikut on ka midagi väärt. Soome keeles on ilmunud vist neli Harry Potteri romaani, vaadeldav on esimene. Kuna raamat on miljoneid teismelisi meelitanud ulmekirjanduse juurde, siis hindeks 5.

Selle köite alguses selgub, et Harry Potter on orb, kelle vanemad olid head võlurid, kes hukkusid ühe kurja võluri käe läbi. Imekombel pääseb väikelaps Harry. Poisike paigutatakse tädi perekonda, mille liikmed on ebatavaliselt igavad ja vastikud inimesed. Raamatu esimesed poolsada lehekülge kujutavadki Harry kannatusterohket ja haledat elu selles peres. Keskmiselt igav kohustuslik osa. Möödus kümme aastat ja siis läheb Harry tädi ja onu vastuseisust hoolimata nõidade kooli ja raamat saab hoo sisse. See on internaatkooli tüüpi asutus, kust õppeaasta jooksul käiakse kaks korda kodus (jõuluvaheaeg ja suvevaheaeg). Teades Harry tausta, on ütlematagi selge, et jõuluvaheaja veedab Harry koolis. Nagu kõik poisid, leiab Harry endale sõpru (Ron ja metsnik või jääger Hagrid) ning vaenlasi (Draco Malfoy), mõned õpetajad on head (McGarmiva, kes on VÄGA range aga õiglane), mõned halvad (Kalkaros). Nagu juba pealkirjast selgub, on selles köites tähtis roll tarkade kivil.
Teksti loeti soome keeles

Mulle meeldis. Hea lahe lugemine oli ja väga ladus pealekauba. Ilmselt loen varsti veel ja soovitan teistelegi. Ei tasu lasta ennast petta kui "teismelistele mõeldud raamatust".
Teksti loeti eesti keeles

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles

Ee.. mulle ka meeldis. Samas, võimalik et tegemist on nostalgiast tulenevate mälumoonutustega kuid minu lapsepõlve top kymnesse see teos siiski ei satuks. Vähe sellest et Lindgren, isegi Aino Perviku "Arabella" oli vähemasti mälu järgi parem. Niiet viite käsi panema ei tõuse.

Loodetavasti on selle Potter sarja haipimisel vähemasti see kõrvaleffekt, et laseb lapsukestel meie juurde tulla..

Teksti loeti eesti keeles

Ostsin oma lugupeetud järelkasvule sünnipäevaks nimetet teose ja selle järje. Efekt oli suht hea: poisiuss, kellel muidu peab kaikaga järel käima, et ta miskit loeks, sai esimese ööga (sic!) raamatu läbi. Järg on millegipärast venima jäänd (ehk on asi selles, et rõõmus issi lapsukesele tubli töö eest arvuti koju vedas ;)) ). Nojah, mis pattu salata, lugesin raamatu isegi läbi ja krt, minul läks tuntavalt kauem aega. IMHO elab lugupeet pr kirjanik piiratud inimest ekeskel, kellest selles raamatus kirjutabki. Ei saa ma öelda, et mul kummagi maailma vastu (ei mugude ega võlurite) erilist sümpaatiat oleks tekkind. Peale selle kumas pea igalt leheküljelt läbi Terry Pratchett.Hää kyll, mis ma ikka kurdan, pidi ju tegu olema lasteraamtuga ja selleks on ta ju kena kyll. Neli.P.S minu meelest Pioneeris ilmunud "Sarvepilli loo" autor oli Oskar Tanner, aga m võin asjaga väga puusse panna, mis teha, skleroos ;)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli hea.Meeldis väga.Alguses enne lugema hakkamist arvasin ma et raamat on üle reklaamitudja ei vasta mu ootustele.Aga (Vau) kuidas ma eksisin!!!!!!!He lugu noortele! (Mida ma olen 15a.)Arvan et täiskasvanutele see võib isegi meeldida.Ainuke miinus raamatus oli slytherni majamaha tegemine.Ma saan aru et iga maja arvas et on teistest parem. Ja ega Potteri maja palju parem ei olnud.Kaks tegelast tundusid sümpaatsed.Väga suur, aga heasüdamlik Hagrid. Keskahjuks koolist välja visati.(Mida ma loodanet ta tagasi saab) ja professor Dumbledore.Kes oli õiglane ja tark.Raamatut soovitan kõigile.Ained olid koolis huvitavad.Öökulli post originaalne.Kaardid mida koguti toredad (Pildil olev isik sai liikuda) jne.Väga hea ajaviide
Teksti loeti eesti keeles

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin siis ka selle kogu maailmas laineid löönud teose, et vaadata mis tas siis nii erilist on - ja ei olnudki. Oli täpselt selline raamat nagu ma juba enne arvasin olevat - selge süzeega, rohke butafooriaga raamat, millest mingit sügavamat ideed peale ühtlaselt läbikumavate üldinimlike polegi mõtet otsida. Häbiasi oleks kui ta saaks mulle enim meeldinutega võrdse hinde, samas pole kirjanik üle pingutanud, ega proovinud kirjutada midagi sellist millest tema mõistus üle ei käiks - oma eesmärgi kirjutada loetav raamat on ta igal juhul täitnud. Seega jääb hindeks neli.

Igati hea teos lapsevanematele, kes tahaksid avardada oma laste silmaringi ja juhtida neid ulmekirjanduse mõtlema panevaid ideid sisaldava maailma juurde. Ise võib muidugi kah lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Umbes 70. lehekülje juures olin kindel, et ka "Ashinari kroonikad" võiks vabalt Briti Raamatuauhinna Lastekirjanduse preemia ning Smartise auhinna võita. Eks ta ole umbes samamoodi sirgjooneline, alguses konarlik ja pärast ladusam. Siiski HP on originaalsem, kuid näiteks "Kääbikule" või Astrid Lindgreni raamatutele jääb kõvasti alla. Eks see alla või peale jäämine tuleneb muidugi ka sellest, kes mida esimesena ja millal loeb, kas "Harry Pottereid", "Võlur Ozi" või "Röövlitütar Ronjat". Kuid taolist nõmedust nagu lendluuapall nendes teistes siiski ei olnud. Muidu siuke südamlik lugu, "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Ja taas saab ühe suurepärase hinde üks suurepärane raamat! Muinasjutu ja ulmearmastaja Eilish kiindus sellesse raamatusse veel enne, kui see Eestis ilmus - kaanepilt oli nii ahvatlev, et ta pikemalt mõtlemata otsustas, et kui see kord ka meil ilmub, ostab ta selle ära. Ja see oli väga õige otsus, sest just sellisesse müstilisse maailma pageb ta kõige meelsamini. Rowlingu fenomen on taas ühe lugeja õnnelikuks teinud!!!
Teksti loeti eesti keeles

Põhimõtteliselt sama tekst mis ellmisel. Neli aga sellepärast, et olen parematki lugenud. Iseenesest aga kõvasti üle keskmise raamat.
Teksti loeti eesti keeles

ei ole kahtlustki, et sari on üle reklaamitud - midagi "maailma alustugesid raputavat" välja ei lugenud, üsna palju oli klisheesid, aga... samas - hää ja ladusalt loetav raamat, milles nii õpetusterakesi kui ka kohati päris mõnusat huumorit (mingitel hetkedel tekkis isegi õrn paralleel terry pratchettiga...). raamat küll eeskätt noortele ja noortest, kuid ka vanainimesele üsna kosutav. parafraseerides andrus kivirähki arvustust mingis ajalehes (kuigi tundus, et tema küll potterit lugenud ei olnud - paralleelid j.r.r.tolkieniga!) - jumal õnnistagu koduperenaisi, kellel on piisavalt aega raamatuid kirjutada ja see ei tee üldse paha, kui tal on seejuures ka hää fantaasia, hää huumorimeel ja hää kirjutamisoskus!
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et üsna raske on ainult tekstile endale, mitte saatvale azhiotaazhile keskenduda. Kui see siiski õnnestub, siis erilist naudingut ka ei saa. Tegu on üheselt lastekirjandusega, mille BAASikuuluvus osalt ka hinnet madaldab. Aga kui ta siin on, siis ei saa ka ainult lastekirjanduse kaanonitest lähtuda, eks? Lastele, kusjuures, kindlasti meeldib.

Mis meeldis, oli romaani esimene ja viimane kolmandik. Alguses mängis autor oma kaardid kontseptsioonid üsna osavalt välja. Ka sotsiaalne pila (Briti) ühiskonna tarbimismaaniast ja klassistruktuurist oli mõnusalt välja peetud. Keskel saabus aga jahmerdamine ja jant. Võiksin siinkohal nimetada kümmetkonda nooruses loetud raamatut, kus seikluslik osa oli põnevam, usutavam, dramaatilisem. Meelde tulid (halvemad) pioneerifilmid... Lõpus aga selgus, et oli küll tädi Rowlingul veel mõned trumbid varuks.

Meetodilt oli aga nende väljamängimine lugeja petmine. Kõik olulised võtmed seletati lahti - kohe ja pealetükkivalt Harry Potteri vaatenurgast - aga et veel mingi muu lahendusvariant võimalik oleks, sellele üldse ei viidatud. Autor teadis, aga hoidis enda teada. Ja siis, kui midagi muud enam üle jäänud, lasti kurikaelal endal seletusi anda, milline teguviis oli täiesti motiveerimata. Siiski see lõpuosa pakkus üllatuse, mis lubab hindele plussi taha kirjutada.

Ilmselgelt oli raamat kirjutatud Hollywoodi lastekomöödiaid silmas pidades; täpselt samasugused mallid ja ülesehitus. See oli üsna tülgastav. Lendluudpallist ei saanud ma ka aru, kas tegu oli tõsiselt võetud asjaga või pilaga briti erakoolides nii fetisheeritud kriketimängu aadressil. Üldiselt see sportmängu süzheeliin nagu väga peale ei läinud. Tegelaskujud, nagu arvata võis, olid lihtsustatud ka karikeeritud; Hagrid siiski õnnestus autoril sümpaatseks kirjutada. Pedagoogika koha pealt aga... kas ei paku see raamat nõrgematele lastele mitte liigpalju võltslohutusi?

Hinne märgib köitvusastet, millega romaan mind enda küljes hoidis.

Teksti loeti eesti keeles

Esimese romaani kohta koduperenaiselt üllatavalt hea. Nagu juba öeldud - lihtsalt hea ajaviide, ei enamat. Kohati muutus asi sellepärast igavaks, et lihtsalt olin tegevustikuga oma peas paar lehekülge ees - niivõrd etteennustatav oli nende tegelaste tegutsemine.
Tundub, et Rowling on suure osa oma teose süþeest ja võluesemetest teistelt autoritelt "laenanud". Isegi minu suhteliselt väikese lugemuse juures oli tuttavate kohtade "avastamisrõõmu" suhteliselt palju. Kaks kohta, kust autor on eriti palju üle võtnud on: Kettamaailm ja Enderi mäng.
Teksti loeti eesti keeles

"Veni, Vidi, Vici": ütles kord Julius Caesar. Sama saatis ka Rowling korda. Ta lihtsalt istus kohvitassi taga ja kirjutas... 10 aastaga kogus suurel hulgal materjale. Nüüd vaikselt puhkab loorbveritel. Rowling tegutses kui rooma keiser, töötas kui ameerika karjasepoiss, kuid mõtleb kui inglane.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jõekaldaga on mul suht sama saatus, kuid kuna lugemisest on tükk aega möödas siis panen nelja.Olen ka paremaid lugenud...
Teksti loeti eesti keeles

Minuga oli nõnda, et nägin kõigepealt filmi, siis lugesin raamatut. Film oli vaadatav, raamat aga suisa meeldis.

Võiks nüüd ju siinkohal pikalt ja laialt sisu seletama hakata, kuid pole põhjust. Kes on lugenud, see teab niigi ... kes aga lugenud pole, see kirub ikka lugemata edasi.

Meeldis loo lahe olek, see mille puudumine enamuse kohalikku kirjandust nii tüütuks teeb ... teisisõnu puudus raamatust see umbne vaim, mis lehvib enamuse eesti kirjanduse (sh. ka lastekirjanduse) kohal. Tegelased on sümpaatsed ning autoril on rohkelt fantaasiat jagunud ka maailma jaoks. Romaan on kindlasti ehtne žanrifantasy, mitte mingi moodne muinasjutt.

Meeldis ning loen romaani ka tulevikus, kohe kindlasti loen!

Ilmselt tuleks siin rääkida ka Harry Potteriga seotud foonist. Jah, ka minul hakkas see mõõdutundetu promokampaania vastu, aga sellest ei muutunud see raamat ei paremaks, ei halvemaks. Kui J. K. Rowling kuulsaks sai, siis ilmus välja üks Ameerika naisautor, kes süüdistas Rowlingut plagiaadis. Seni on Rowling kõik kohtuprotsessid võitnud. Ka siinmail on otsitud Harry Potteri juuri maakeelde tõlgitud ulmest. Jõudu tööle! Lugege rohkem erinevaid raamatuid, siis saate aru, et plagiaat pole nii lihtne, kui teile tundub. Sealjuures näib mulle endale, et J. K. Rowlingu lugemus ulme alal on suhteliselt olematu.

Eraldi tahaks rääkida sellest, mis kõikvõimalikke kohalikke «analüütikuid» häirib. Ehk siis lastekirjanduse ja ulme vahekorrast. Jah, romaan on kirjutatud lastele (jätan vanusepiiride määramise kõikvõimalike tädide/onude hooleks), aga keegi võiks mulle ära seletada, et miks ei võiks ulmekirjandus laiemalt ja fantasy kitsamalt sisaldada endas ka lasteraamatuid. Lastekirjandus ei eksisteeri ju mingis omaette maailmas. Tõsi, lastekirjanduses on teatavad piirangud (vähemasti oleks nomraalne, kui need seal oleks), aga need paar piirangut ei muuda ju lasteulmet mingiks vaimseks värdjaks, mida iga «kõva mees» peaks tormama ummisjalu tümitama?

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et seda raamatut on suisa võimatu hinnata objektiivselt, laskmata end mõjutada sinna ümber kedratud süüdimatust haibist. Teisalt olen hoidunud avaldamast arvamust mõtlematult ja põhjalikult sõnu kaalumata. Olen 2 osa noore Potteri seiklustest läbi lugenud, ühe kiiresti, omaette, teise mõne nädala jooksul lastele ette lugedes. Selleks viimaseks teos kõlbab. Kõlbas tegelikult ka kiiresti lugemiseks ja sellest see hinne "3" - tugev keskmine, lugemisele kulutatud aega mahavisatuks ei loe. Kõik muu aga on Golikov eelpool ära öelnud - tegemist on sihukese värvilise natuke debiilse barbie-maailmaga, mida on lihtne tarbida - ja nimetet tõdemusest ilmselt tulebki otsida teose meeletu populaarsuse juuri.
Teksti loeti eesti keeles

Polnudki nii paha, kartsin ausalt öeldes hullemat. Täitsa loetav kraam, natuke lapsik küll, aga kuuldavasti pidi see järgmistes osades paranema. Kiirelt loetav, veel kiiremini unustatav. Millestki nii tobedast kui lendluudpall pole ma varem kuulnud, mulle jäi selle mängu mõte täiesti arusaamatuks, ja kahtlustan , et see poleks mingi eriti populaarne ja kõigile arusaadav mäng, nagu jalgpall näiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Potteri esimene seiklus, mida algul ei kavatsenud üldse lugeda just selle suure haibi tõttu, kuid lõpuks otsustasin siiski käsile võtta mingitel mälestustest kadunud põhjustel ja haaras see mind siis, kui ka nüüd, aastaid hiljem (2007) ning pani alguse suhteliselt tahtmatule (kuid täitsa meeldiva) Potteri-fänluse.

Esimest osa lugedes oli tegelikult tunne nagu Rowling kirjutaks mingit peent paroodiat. Alles järgmiste osade kallale asudes, kus Rowling surmtõsiselt oma maailma edasi raius, hakkas nagu ilmnema, et tal on tegelikult midagi suuremat ja kenamat plaanis kui vaid paroodia. :)

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Ma poleks eales uskunud, et ma neid sõnu ütlen, kuid täitsa hea oli. Meeletu haip, mis selle Potteri ümber koondunud oli, sundis mind sellest raamatust kaua kaarega ringi käima, kuid lõpuks otsustasin asjale siiski võimaluse anda. Ei kahetse, ladusalt loetav ja lihtne, täiesti sobilik ajaviitekirjandus nii vanale kui noorele. Aga midagi jäi nagu puudu. Uudsus vist, kõik oli enne juba nähtud ja kuuldud ja loetud, ei midagi üllatavat. Sellepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Dope
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Esimene kord kui "Baas" ist minu jaoks kasu oli. Aitäh!Raamat oli võrratu. Kusjuures meeldis rohkem kui lääne autorite analoogsed lood. Ja muidugi see pagana "Doom" - midagi pole teha - kui ikka oled mänginud siis tunned ja tead!
Teksti loeti vene keeles

Üks sõrmustest oli muuseas mingi eestlase käes , ja üks saadi Tallinnast kätte. Lõpp oli mulle igatahes ootamatu tegelikult.Aga põnevust polnud siin küll kusagil.
Teksti loeti vene keeles

Tulnukad tulevad kuhugi musta mere äärsesse kuurorti mingit ärikat tapma , sest on vaja.sest üks tulnukas on ennem ära tapetud ja see surma saanud tulnukas oli loomulikult vaatleja. lugedes tekkis tunne , et siit saax ilmselt kuradi hea B-movie meisterdada.
Teksti loeti vene keeles

Sõidavad kaks meest rallit , tükk aega sõidavad ja varsti taipavad , et midagi on valesti , et tee tükimat aega ühes suunas ja ära pöörata ka ei saa , sõidavad veel edasi ja satuvad meeletu ( pea lõpmatusse) linna . Linnas kisutakse mehed kohe kahe jõugu vahelisse sõtta ka veel. Ja siis läheb hulluks tagaajamiseks ja madistamiseks.No nelja saab. Kuna minuarust toimus tegevus põhiliselt nn. "lasnamäe, annelinna " tüüpi mikrorajoonides. Mis on äge!
Teksti loeti vene keeles

Meeldisid peatükkide pealkirjad mis olid filmide omad. Terminaator, Tuulest Viidud, Tagasi tulevikku jne. Idee iseenesest oli kah nagu oli. Kohati jäi segaseks kui seal 17 sajandis ka mingid meremiinid ja lennukid ringi sõelusid.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin , peamiselt seepärast , et olin eelnevalt lugenud Lukjanenko virtual reality diloogiat ja selles loos pidi olema koht kus kaks maailma lõikuvad. Pettusin , sest Lukjanenko maailmaga ei anna kuidagi võrrelda. Pealegi see paljuoodatud koht oli nii umb. pool lehekülge. kolme saab. meldisid peatükkide algused , sihuke mõnus cyber-style. Aga jah õlut joodi palju ja taieldi pea et niisama.
Teksti loeti vene keeles

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt nii see lugemine oligi - alguses ei saanud vedama aga siiski lõpus see viimane kolmveerandik on jälle huvitav. Tagantärele hinnates ikkagi 4 pluss. Kuigi nii mõnedki ideed mida käsitleti väärisid kindlat viite.
Teksti loeti vene keeles

Mõnus kosmoseteemaline , vene hinge lähedane. Progressorid, regressorid , kujumuundajad jms. Igavaks ei läinud ja kohe kui raamat läbi tasub järg kätte võtta. Vahepeal näiteks elas peategelase sees veel kaks tegelast. Mõnus paranoiline värk. Väga meeldiv tutvus eesti ulmelugejate seas esmapilgul ülehaibitud autoriga.
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis , et oli kirjeldatud 90-ndate venemaa elu. Aga samas oli ikkagi veits ulmet ka sees. Oli põnev.
Teksti loeti vene keeles

Libainimesed ja Härjapõlvlaste kaitseala on eestikeeles ühiste kaante vahel. Eksole. Noh ja kuna seetsinane raamat kuulub mul sihukeste hulka mida aastas korra loen (nn.kohustuslik kirjandus). Saab ka libainimesed läbi loetud. Neli punkti igatahes. Ma ei tea kas see tekst on raadios järjejutt olnud aga igatahes audiovariant tundub nagu paremini sobivat. ( Eks vihjatakse ka Wellsi "Maailmade sõjale" seal ühes kohas.)
Teksti loeti eesti keeles

Roboti elulugu jah. Ei tea , see teema sobib ikkagi rohkem lühijutu vormi. Kuulsad nimed valmistasid pettumuse. Aga et nii päris igav oleks olnud seda küll mitte. Kusjuures minu arust oli see robot Andrew loll. Ja filmi ma ka vaatama ei läinud sest Robin Williams on ilge näitleja.P.S. Huvitav mida tähesõdade kaks robotit mõtlevad? Tahvad ka inimesteks saada - vaevalt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Igati hull raamat. Sisu selles et on olemas küborgid kes täidavad prostituutide rolli.Ja inimeste ja nendesamaste sex- nukkude vahekorrast on tekkinud uus liik "Meta" kes on kuidagi Marsi nimelise planeediga seotud.Strange sex - seda on seal kapaga ja päris sihuke kobe hardcore võtmes kirjutat 8-).Kahju , et mu inglise keel on igavesti nõrk , et suurem osa raamatust segaseks jäi . Igatahes William Gibson seda soovitab ja eks ta üks küberpunk olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Algul oli nagu veidi kummaline lugeda - ikka ootaks midagi sihukest a la tolkieni või siis Andersoni no aga peale seda kohta kus Elric laseb inimliha serveerida tollele halvale tegelasele oli kõik ok ja mis ma oskangi muud üelda. Lühe ta ju oli aga õnneks lubatakse järge ka ning tsekkasin vähe infot Moorcocki kohta juurde ( sest järelsõna oli mannetu küll) - selgus , et tegu on päris mitmekülgse autoriga. Igatahes tellin paar koomiksiraamatut kus Michael Moorcocki nimi peal on.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas kangesti Stephen Kingi.Noh - sihuke vaese mehe King ta oligi.Hea lobe ajaviitekirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles

Hommikul ärgates ei viitsinudki kohe üles tulla - võtsin huupi riiulilt ühe ulmeka ja mõtlesin alustada päeva mõne kobeda jutuga. Sattus siis "Pi - man" nagu ette . Lugesin läbi ja veendusin järjekordselt , et Bester on eduline . Kurat , kusjuures kui nüüd järele mõelda siis seda autorit olengi vaid voodis lugenud : ). Sisu jah sihuke küllaltki paranoiline - mees kes austab naksitralli Sammalhabeme põhimõtet - " Loodusespeab valitsema tasakaal" . Kusjuures selleks tasakaalu säilitamiseks tuleb tal teha päris hulle tükke. Igatahes kindel viis vanameistrile.
Teksti loeti vene keeles

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.
Teksti loeti eesti keeles

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles