Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Zvjozdõ – holodnõje igruški

(romaan aastast 1997)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.889
Arvustused (9)

Romaani tegevus leiab aset järgmise sajandi esimesel poolel. Mingid poolnäljas vene teadurid on maha saanud igavese kavala ruumihyppeaparaadiga. See myydi loomulikult jänkidele maha, nood monteerisid aparaadi oma shuttle’i kylge ja põrutasid Alfa Centaurile. Ja avastasid et seal yhed tyybid juba elavad.

Nagu selgub, on Galaktika võrdlemisi tihedasti asustatud. See piirkond, kus paikneb meie tillukene kollane päike, kuulub ennast Konklaaviks nimetava rasside yhenduse jurisdiktsiooni alla. Rassid Konklaavis jagunevad kahte kategooriasse - nõrgad ja tygevad.

Too ruumihyppeaparaat millest eelnevalt juba juttu oli, on Konklaavis senitundmatu tehnoloogia - nonde tähelaevad liiguvad kosmoses teiste printsiipide alusel. Ainus rass kes ruumihypet hulluks minemata taluda suudab on inimesed. Yhtlasi on säärane ruumihype kiireim seni teada olev tähtedevahelise transpordi meetod.

Kõik see dikteerib ka inimrassi edasise saatuse - meist saavad voorimehed. Kogu Maa majandus ja tehniline potentsiaal suunatakse kõikvõimaliku träni vedamisele Konklaavi planeetide vahel. Kõik ylejäänud arengusuunad on jäänud unarusse. Nagu omaaegsetes Nõukogude Liidu monokultuursetes põllumajanduspiirkondades..

"Mõ shto, za _eto_ vojevali?!" - kysivad kunagised kosmonautika fanaatikud.

Fantastiliselt hea raamat. Ainus mis mind pisut häiris oli raamatu algus. Mitte et tal midagi viga oleks olnud.. aga teose ylejäänud osaga ei kippunud ta stiili poolest eriti kokku minema. Habarovski lähistel maanteele hädamaandumist sooritava igivana kosmosesystiku võidusõit veel vanema oranzi Ikarusbussiga on ju igati vahva.. Aga kui sadakond lehekylge edasi lennutavad mingid tyybid mängelva kergusega terveid päikesesysteeme Galaktika yhest otsast teise.. siis tekib tunne nagu oleks yhtede kaante vahel mitut erinevat teost lugenud.

Teksti loeti vene keeles

Inimkond on tsivilisatsioonide Konklaavi liige, hüpped tähelt tähele on igapäevane nähtus. Kuid inimkond on Konklaavis nõrga rassi esindaja, ja inimesed (osa neist) on tavalised kosmose voorimehed ning sellele on suunatud kogu Maa tegevus. Argielu näib sama, mis praegugi. Kontrast on suur, aga tundub vägagi loomulik. Eks Maakeral endalgi jagub sarnaseid kontraste, kui võrrelda industriaal- ja arenguriike.

Analoogiline saatus paistab olevat ka tesitel nõrkadel Konklaavi liikmetel, kes täidava vaid mingeid kitsaid, väga spetsialiseeritud ülesandeid. Kuid mitte kõik pole selle olukorraga rahul ja peagi algavad peadpööritavad seiklused kosmoses. Aga mitte ainult.

Suur kontrast on ka raamatu erinevate osade vahel, kus sündmustesse sekkuvad järjest uued ja uued rassid, ja igaühega kasneb pööre sündmustikus ja ka üldpilt toimuvast. Väga vahva on "regressorite" idee, kes on ühteaegu ka "progressorid". Vägisi tulid Strugatskid meelde, ja raamatu teise poole lugemisel jäidki millegipärast alateadvusse torkima.

Endale tundub see arvustus praegu veidi segane, ju siis vajab raamat mõne aja pärast ülelugemist. Aga lugemist tasub ta igal juhul, järjekordne kindel "viis" Lukjanenkole.

Teksti loeti vene keeles

Pidu oli selle raamatu lugemine...

Universum on tasakaalust väljas ning pole mingit võrdsust rasside ja tsivilisatsioonide vahel. Tuntud universumis laiutab Konklaav. Konklaav jaguneb kaheks: tugevad tsivilisatsioonid, kel kõik on lubatud; ning nõrgad tsivilisatsioonid, kes vaid seetõttu olemas ja Konklaavis on, et neil on või nad oskavad midagi, mille tõttu nad on vajalikud tugevatele...

Maalastel on kosmiliste voorimeeste roll... sest jumperi tekitatud kaifi ükski teine rass välja ei kannata...

Romaan läheb kohe uljalt käima. Maalane Pjotr Hrumov stardib mingilt võõralt planeedilt, vahetult enne jumpi ähvardab teda kokkupõrge alari`de ristlejaga, pisut aega hiljem avastab ta oma laevast «jänese»...

Väga hea kosmoseooper, sellise klassikalise jõnksuga... Kusagil kolmanda osa alguses tekkis tunne, et nüüd läheb küll Lukjanenko omadega rappa, aga ei – romaan võttis hoopis peenemad tuurid peale ning muutus selliseks küüniliseks poleemikaks vendade Strugatskite Tulevikusarjaga ning iseäranis romaaniga «Polden, XXII vek» (ek. osaliselt pealkirjaga «Tagasitulek»).

Kindel viis!!!

Olen tahtnud seda romaani juba ammu lugeda... oli ka juba peaaegu aasta aega riiulis olemas, aga et mul puudus diloogia teine osa, siis hoidsin end vaos. Hiljuti kinkis üks tuttav mulle diloogia teise osa ning esimesel unetul hommikul võtsin ma romaani kohe ette... lehekülg lendas lehekülje järel ning kui kolmandal hommikul lõpetasin, siis haarasin automaatselt kohe voodi kõrvalt teise köite... Soovitangi lugeda koos, sest praktiliselt on tegu ühe pika romaaniga, mis on avaldatud kahes köites.

Teksti loeti vene keeles

Oli küll hea raamat, mida seda teost enne mind arvustanud juba üsna veenvalt tõestada on jõudnud. Sisust niipalju, et pärast seda, kui rahapuuduses siplevad Vene teadurid raskuste kiuste ruumihüppeaparaadi leiutavad (pärast mida ameeriklased nii aparaadi kui teadlased enese poole üle ostavad), avaneb inimkonnale tee kaugete tähtede juurde ja sinna jõudes avastavad nad, et on hiljaks jäänud. Galaktika on juba Tugevate poolt ära jagatud ning Noored rassid võivad üldises olelusvõitluses tegeleda vaid sellega, mis neil teistest paremini välja tuleb. Inimesed juhtuvad olema ainsad, kes enese poolt leiutatud ruumihüppega hakkama saavad ja nii saavad inimesed kosmilisteks pakikandjateks. Enamus on selle rolliga rahul, ent ettenägelikumad näevad, et see viib inimkonna mandumiseni, mis juba vääramatu jõuga alanud on. Jah, see on väga hea raamat ja kui sellele midagi üldse ette heita, siis üritust lähitulevikku paigutada selliseid sündmusi, mis nüüd (3 aastat hiljem) enam eriti reaalsed ei tundu (relvastatud konflikt Krimmis, näiteks) ja tõsiasja, et enne lugema asumist tuleks hankida ka sarja teine osa (mida mina loomulikult ei teinud), kuna vastasel juhul lõpeb kõik, nagu öeldakse, kõige huvitavamas kohas. Soovitan raamatut soojalt ka neile, kes muud kosmoseooperlust lugedes alati nõutult õlgu kehitavad, saamata aru, kuidas ülitihe kosmoseliiklus Maa ökoloogia puutumata jätab. Siin raamatus on sellest lollusest hoidutud. Ja põneva sündmustiku kõrvale on autor suutnud konstrueerida vähemalt samal tasemel dialooge ning probleemiasetusi. Rasvane on see viis, mis Lukjanenko minult seekord saab. Paks ja rasvane...Üks inimene on maailma muutmiseks juba liiga palju. /.../ Maailm on juba liialt väike, et see rahule jätta...
Teksti loeti vene keeles

Jah, ühinen eelkõnelejatega, tasub lugemist. Algus oli minu meelest hea - kontrastne maailm, kus tähtedevahelised kosmoseaparaadid ja robustsed Kamaz-id sõbralikult koos eksisteerivad. Rassidevahelised tehnilised erinevused lisasid asjale veel jumet ning ainus asi mis nagu ei sobinud, oli hoolimata tohutust kaubavahetuses siiski väga väike uudisleiutiste kasutamine. Enim meeldis ülihüvanguliste tulevikuühiskondade eluterve kriitika. Ammu oleks aeg olnud.
Teksti loeti vene keeles

Mõnus kosmoseteemaline , vene hinge lähedane. Progressorid, regressorid , kujumuundajad jms. Igavaks ei läinud ja kohe kui raamat läbi tasub järg kätte võtta. Vahepeal näiteks elas peategelase sees veel kaks tegelast. Mõnus paranoiline värk. Väga meeldiv tutvus eesti ulmelugejate seas esmapilgul ülehaibitud autoriga.
Teksti loeti vene keeles

sisu eespool juba ära räägitud... no üsna ohtrasti oli neid moraalseid di(tri)lemmasid, aga eks see ole (hea) vene ulme eripära.
sümbioos miski muu olendiga pole ju uus võte, vahel tekib autoritel tehnilisi raskusi "partneri" - üleinimlike - võimete piiride määratlemisel. Lukjanenko lahendus mulle meeldis: suudab kõike, kuni see talle huvi pakub...
konklaavi kaubanduseeskirjad tõid paratamatult meelde euroliidu... alguse venemaa oma äratuntavuses oli isegi toredam kui pisut skemaatilised kauged paigad, aga väikesi üllatusi jätkus lõpuni. imho mitte nii hea kui "peeglid", viieväärt siiski.
Teksti loeti vene keeles

Mis mul muudki üle jääb kui ainult oma kiidusõnad lisada. Väga hästi kirjutatud kosmoseooper. Mis mulle kõige rohkem meeldis oli ilmselt see, et kõigi nende seikluste ja uue tehnika hulgas on Lukjanenko rõhu asetanud hoopis teisele temaatikale, inimlikkuse säilitamisele. Sellest küll pole nii palju juttu sellest teoses, kui tema järjes, kui tegelikult moodustavad need kaks osa ühe terviku ja eraldi neid eriti vaadelda ei saa.

Olles varem lugenud teiste autorite (Brin, Foster) teoseid sarnastest imperiumitest, kus mitmed rassid kooselutsevad tundus Lukjanenko versioon siiski suhteliselt uudsena. Kui välja arvata mõningad ebaloogilisused, mis on lahti seletatud teises osas, siis võib rahulikult teosele anda maksimum punktid.

Teksti loeti vene keeles

Raamat on hea, aga minu arvates ei erakordne ega ülieriline. Ma olen erinevate vene autorite poolt hiljem kirjutatud üsna analoogilisi romaane lugenud – sellest siin sugugi mitte halvemaid.

Minu jaoks kisub hinnet alla see ülepingutatud eetikaprobleemidesse-dilemmadesse ja moraaliküsimustesse sukeldumine. Liiga palju oli neid küsimusi ühe inimese jaoks, isegi sel juhul, kui temas veel teine (kolmas) isik asus. Minu jaoks liiga positiivne ja õigesti mõtlev-käituv oli see romaani peategelane. No lausa mingi ideaalne kommunismiehitaja võrdkuju kusagilt 60ndate aastate nõukogude propagandateosest (ma mäletan neid aegu ja olusid...). Minu jaoks oli peategelane liiga „õige” isegi ulmeraamatu jaoks, ehk siis lõpptulemusena ebausutav.

Ehk on küsimus selles, et kommenteerin raamatut 10 aastat peale eelarvustajaid, olen 10 aastat rohkem reaalselt maailmas (ja meil) toimuvat näinud ja sellevõrra kalestunum, ei tea...

Raamatu otsesele ulmepoolele annan viie miinusega, ideaalinimesest peategelane (ja tema ülikõrgetele moraali- ning eetikanormidele vastava käitumise pidev rõhutamine ja esiletoomine) oma teatud naiivsusega - seda kõike oli lihtsalt veidi liiga palju - kisub hinde neljale. Muide huvitav, et peaaegu 10 aasta jooksul pole keegi eespool nii palju kiidetud teost arvustanud (lugenud)? Kõik eelöeldu ei takista aga mind muidugi kohe selle raamatu järje kallale asumast.

Teksti loeti vene keeles
x
Dope
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Esimene kord kui "Baas" ist minu jaoks kasu oli. Aitäh!Raamat oli võrratu. Kusjuures meeldis rohkem kui lääne autorite analoogsed lood. Ja muidugi see pagana "Doom" - midagi pole teha - kui ikka oled mänginud siis tunned ja tead!
Teksti loeti vene keeles

Üks sõrmustest oli muuseas mingi eestlase käes , ja üks saadi Tallinnast kätte. Lõpp oli mulle igatahes ootamatu tegelikult.Aga põnevust polnud siin küll kusagil.
Teksti loeti vene keeles

Tulnukad tulevad kuhugi musta mere äärsesse kuurorti mingit ärikat tapma , sest on vaja.sest üks tulnukas on ennem ära tapetud ja see surma saanud tulnukas oli loomulikult vaatleja. lugedes tekkis tunne , et siit saax ilmselt kuradi hea B-movie meisterdada.
Teksti loeti vene keeles

Sõidavad kaks meest rallit , tükk aega sõidavad ja varsti taipavad , et midagi on valesti , et tee tükimat aega ühes suunas ja ära pöörata ka ei saa , sõidavad veel edasi ja satuvad meeletu ( pea lõpmatusse) linna . Linnas kisutakse mehed kohe kahe jõugu vahelisse sõtta ka veel. Ja siis läheb hulluks tagaajamiseks ja madistamiseks.No nelja saab. Kuna minuarust toimus tegevus põhiliselt nn. "lasnamäe, annelinna " tüüpi mikrorajoonides. Mis on äge!
Teksti loeti vene keeles

Meeldisid peatükkide pealkirjad mis olid filmide omad. Terminaator, Tuulest Viidud, Tagasi tulevikku jne. Idee iseenesest oli kah nagu oli. Kohati jäi segaseks kui seal 17 sajandis ka mingid meremiinid ja lennukid ringi sõelusid.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin , peamiselt seepärast , et olin eelnevalt lugenud Lukjanenko virtual reality diloogiat ja selles loos pidi olema koht kus kaks maailma lõikuvad. Pettusin , sest Lukjanenko maailmaga ei anna kuidagi võrrelda. Pealegi see paljuoodatud koht oli nii umb. pool lehekülge. kolme saab. meldisid peatükkide algused , sihuke mõnus cyber-style. Aga jah õlut joodi palju ja taieldi pea et niisama.
Teksti loeti vene keeles

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt nii see lugemine oligi - alguses ei saanud vedama aga siiski lõpus see viimane kolmveerandik on jälle huvitav. Tagantärele hinnates ikkagi 4 pluss. Kuigi nii mõnedki ideed mida käsitleti väärisid kindlat viite.
Teksti loeti vene keeles

Mõnus kosmoseteemaline , vene hinge lähedane. Progressorid, regressorid , kujumuundajad jms. Igavaks ei läinud ja kohe kui raamat läbi tasub järg kätte võtta. Vahepeal näiteks elas peategelase sees veel kaks tegelast. Mõnus paranoiline värk. Väga meeldiv tutvus eesti ulmelugejate seas esmapilgul ülehaibitud autoriga.
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis , et oli kirjeldatud 90-ndate venemaa elu. Aga samas oli ikkagi veits ulmet ka sees. Oli põnev.
Teksti loeti vene keeles

Libainimesed ja Härjapõlvlaste kaitseala on eestikeeles ühiste kaante vahel. Eksole. Noh ja kuna seetsinane raamat kuulub mul sihukeste hulka mida aastas korra loen (nn.kohustuslik kirjandus). Saab ka libainimesed läbi loetud. Neli punkti igatahes. Ma ei tea kas see tekst on raadios järjejutt olnud aga igatahes audiovariant tundub nagu paremini sobivat. ( Eks vihjatakse ka Wellsi "Maailmade sõjale" seal ühes kohas.)
Teksti loeti eesti keeles

Roboti elulugu jah. Ei tea , see teema sobib ikkagi rohkem lühijutu vormi. Kuulsad nimed valmistasid pettumuse. Aga et nii päris igav oleks olnud seda küll mitte. Kusjuures minu arust oli see robot Andrew loll. Ja filmi ma ka vaatama ei läinud sest Robin Williams on ilge näitleja.P.S. Huvitav mida tähesõdade kaks robotit mõtlevad? Tahvad ka inimesteks saada - vaevalt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Igati hull raamat. Sisu selles et on olemas küborgid kes täidavad prostituutide rolli.Ja inimeste ja nendesamaste sex- nukkude vahekorrast on tekkinud uus liik "Meta" kes on kuidagi Marsi nimelise planeediga seotud.Strange sex - seda on seal kapaga ja päris sihuke kobe hardcore võtmes kirjutat 8-).Kahju , et mu inglise keel on igavesti nõrk , et suurem osa raamatust segaseks jäi . Igatahes William Gibson seda soovitab ja eks ta üks küberpunk olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Algul oli nagu veidi kummaline lugeda - ikka ootaks midagi sihukest a la tolkieni või siis Andersoni no aga peale seda kohta kus Elric laseb inimliha serveerida tollele halvale tegelasele oli kõik ok ja mis ma oskangi muud üelda. Lühe ta ju oli aga õnneks lubatakse järge ka ning tsekkasin vähe infot Moorcocki kohta juurde ( sest järelsõna oli mannetu küll) - selgus , et tegu on päris mitmekülgse autoriga. Igatahes tellin paar koomiksiraamatut kus Michael Moorcocki nimi peal on.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas kangesti Stephen Kingi.Noh - sihuke vaese mehe King ta oligi.Hea lobe ajaviitekirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles

Hommikul ärgates ei viitsinudki kohe üles tulla - võtsin huupi riiulilt ühe ulmeka ja mõtlesin alustada päeva mõne kobeda jutuga. Sattus siis "Pi - man" nagu ette . Lugesin läbi ja veendusin järjekordselt , et Bester on eduline . Kurat , kusjuures kui nüüd järele mõelda siis seda autorit olengi vaid voodis lugenud : ). Sisu jah sihuke küllaltki paranoiline - mees kes austab naksitralli Sammalhabeme põhimõtet - " Loodusespeab valitsema tasakaal" . Kusjuures selleks tasakaalu säilitamiseks tuleb tal teha päris hulle tükke. Igatahes kindel viis vanameistrile.
Teksti loeti vene keeles

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.
Teksti loeti eesti keeles

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles