Kasutajainfo

Robert Asprin

28.06.1946–22.05.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Double Star

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; veebruar – aprill
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
9
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.438
Arvustused (16)

Töötu näitleja palgatakse tuntud poliitiku asendajaks. Asendatav on ise röövitud ning näitleja peab oma rolli täie pingega suhtuma, sest keegi ei tohi vahetusest aimu saada. Mida enam näitleja oma rolliga tegeleb, seda enam saab elu üsna kergelt võtvast tegelasest kodanik. Meeldiv ja inimlik romaan, millele on üsna raske mingit analoogi leida. Ka on ideloogilis poliitiline osa ilusasti tasakaalus inimliku materjaliga. Huvitav on ka marslaste tarulaadne ühiskond.Tõtt öelda ei saa ma aru miks allpool heidetakse romaanile ette lapsikust ja ebausutavust... kui on olemas ebausutavaid ja inimmõistusele mittevastuvõetavaid ühiskondi, siis on seda praegune EW (loomulikult oli seda ka kunagine Nõukogude Liit)... kas me oleme tõesti sedavõrd värdjastunud, et iga vähegi normaalne ühiskond tundub meile tobe ja usutamatu!?!
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Teos, mida spetsialistid peavad Heinleini 50-ndate aastate "täiskasvanuromaanidest" parimaks. Järjest enam tundub mulle aga Heinleini suurema osa teoste otseseks sihttarbijaks olevat mõeldud siiski alaealine. Kuigi tegelasteks on täiskasvanud, kaalukausil on planeedisüsteemi saatus ja rahu, on intriig umbes samal tasemel nagu üleannetu õpilase heitluses miilitsa lastetoaga. Vältimatu on muidugi, et romaani lõpuks on õpilasest inimene saanud. Tahes-tahtmata tulevad meelde Holger Puki kunagi väga populaarsed didaktilise suunitlusega noorsooraamatud ("Rein ja Riina" jms). Hinne kajastab lihtsalt seda, et raamat ei suutnud absoluutselt köita.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini neljast Hugost. Minuarvates oleks nii mõnigi tema teistest teostest toda Hogot rohkem väärinud aga see ei tähenda sugugi seda, et raamat halb oleks. Hea, lihtne lugeda. Ainuke mis natuke järele mõtlema pani on kohalik poliitiline systeem - sisuliselt konstitutsiooniline monarhia. Täpsemalt pööbli vajadus kulla ja karraga pärjatud kuninga järele. Yhest kyljest meeliylendav vaatepilt telekaekraanil, teisest kyljest keegi, kelle *ametikohustus* on linte läbi lõigata ja tribyynilt rahvale lehvitada, kolmandast kyljest poliitilise järjepidevuse illusioon kriiside ja valitsusevahetuste korral. Niiet sisutyhjaks seda raamatut nimetada ei anna. Peale kõige muu oli too kuningas (vahva nimega - Willem) tõeliselt andekalt kujutatud - vaatab 8 tundi oma troonilt kõrgi näoga ringi sebivaid ylikuid ja siis läheb tegeleb rahus ja vaikuses oma hobiga - mängurongidega ;)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates on selle raamatu nimi küllaltki hästi valitud. Topeltstaar ("Double Star") iseloomustabki sundpalgatud näitleja rolli. Nimelt oli näitleja ise andekas ning kahtlemata staar (kellega aga keegi ei tahtnud koostööd teha üsnagi ilmselt tema kõrgi ja ääretult erapooliku suhtumise tõttu maailmaasjadesse) ning roll, mida ta pidi kehastama (tuntud poliitik ning ekspansionistide liider) oli samuti staar - tegemist oli tõelise tähtpoliitikuga. Ma ise olen kahe käega nõus sellele raamatule antud Hugoga, sest ma ise ootan raamatult alati mingit mõtlemisainet ning ei viitsi lugeda ainult ajaviiteks (mulle ei meeldi eriti inimesed, kes kalduvad aega lihtsalt surnuks lööma). See raamat iseenesest on küllalt eba-Heinelinilik: ei ole tormakat actionit, kuna karakter ise peab olema erinev meie peakangelase tegelikus karakterist, siis on RAH suurt vaeva näinud uut tüüpi isiku loomisega (ning ma ise arvan, et poliitiku kuju, mille ta lõi on tunduvalt parem tema tüüpkangelastest). Enamus raamatust räägib näitleja valmistumisest oma rolliks (antud juhul röövitud poliitiku duublina töötamiseks), tema elamist sisse oma uute rolli ning seoses järjest esile kerkivate viitustega ajapikku tegelikult muutumisega inimeseks, keda ta kehastas. Raamatu tippmoment on tegelikult see, et pärast tipp-poliitiku surma tekib olukord, kus ta ise tegelikult ongi originaal, isegi parem ning isik, kes ta tegelikult kunagi oli lakkas olemast. Ma hakkasin seda raamatut õhtul lugema, mõteldes, et loen paar peatükki ja heidan siis magama aga ei suutnud kuidagi lõpetada ning viimase lehe keerasin varahommikul.
Teksti loeti inglise keeles

Teoses esineb üks paremini kujutatud Heinleini karaktereid- töötu näitleja Lawrence Smith. Viimane palgatakse esitama röövitud poliitiku Joe Bonforte’i osa. Raamatu algul Smith räägib nagu näitleja ja tegutseb nagu näitleja, ta ei hooli poliitikast ja mõtleb vaid enesest. Vastupidiselt Bonforte’ile jälestab ta marslasi. Smithi iseloom saab mõistetavaks tema lapsepõlvemeenutuste kaudu ning just see teeb peategelasest elava. Aja jooksul näitleja muutub ning kui Smith astub lõplikult Bonforte’i saabastesse, on transmutatsioon lõppenud. Smith kõneleb nagu poliitik, mõtleb nagu poliitik. Seda muutust on autor kujutanud väga kindlakäeliselt. Teose teiseks tugevaks küljeks on sündmuste otstarbekohasus. Romaanis ei ole midagi liigset- kõik sündmused on hädavajalikud teose arengule. Hästi on kujutatud ka marslased. Paljudes Heinleini teostes on võõrad rassid ebameeldivad ning agressiivsed. Siin mitte. Kuigi kirjutamisest on möödunud üle 40 aasta, on raamatut lahe lugeda.
Teksti loeti soome keeles

Voldemar Panso.HuvitavMitte just see Heinlain keda ootasin ( a. la Starship Troopers või Nukkude isand ) Aga haarab - tõepoolest sihuke ühe hingetõmbega läbiloetav teos. Nobe.
Teksti loeti vene keeles

Suuepärane raamat, kuigi ehk mitte nii haaravalt terav ja kaugelenägelik kui paljud teised autori teosed. Vaidlustamata tema Hugo-väärilisust, on teoses muidugi palju asju, mis häirivalt mõjusid, eelkõige muidugi lõpp, mida oli haista juba esimesest kolmandikust ja ei tahaks hästi uskuda, et mees nii väljapaistev oli, et isegi imitaator veerand sajandit esikohal püsiks (?) Samas on tegemist usutava karakteriga ja väga hästi teostatud nign tasakaalustatud jutuga. Väikse etteheitena veel võib-olla, et kohati läheb seletamine üsna deklaratiivseks ja on lõike, mille vajadusest on raske aru saada (võib-olla pole nad siin ja nüüd lihtsalt enam päevakajalised, aga 50-ndate USA-s olid?). Igal juhul teos, mille lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Haarav teos, mida on raske käest ära panna.

Lisaks veel seda, et näitleja ja tema poolt mängitava rolli teemal on hiljemgi toeseid kirjutatud. Näiteks S.R.Greeni "Blood and Honour". Greeni teos käsitleb asendamist siiski hoopis teisest aspektist ja väga erineva rõhuasetusega.

Tõenäoliselt on sarnaseid teoseid kirjutatud rohkemgi, nii enne kui ka pärast Heinleini, mis aga sugugi ei vähenda Heinleini teose väärtust.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani lõpplahendus oli juba pea poole pealt ette aimatav, oli lugu hea. Ka lõpplahenduse teostus oli hästi kirja pandud, kuna ma juba poole peal arvasin, et õige mr. Bonforte on juba ammu terroristide poolt tapetud. Lool endal on hea ideestik, mis on hästi välja kirjutatud. Lugu on hoogne, sai see ühe jutiga läbi loetud. Kokkuvõttes midagi eriti negatiivset meelde ei tule, seega tugev viis.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles

Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
 
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
 
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
 
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
 
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
 
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
 
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Dope
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Esimene kord kui "Baas" ist minu jaoks kasu oli. Aitäh!Raamat oli võrratu. Kusjuures meeldis rohkem kui lääne autorite analoogsed lood. Ja muidugi see pagana "Doom" - midagi pole teha - kui ikka oled mänginud siis tunned ja tead!
Teksti loeti vene keeles

Üks sõrmustest oli muuseas mingi eestlase käes , ja üks saadi Tallinnast kätte. Lõpp oli mulle igatahes ootamatu tegelikult.Aga põnevust polnud siin küll kusagil.
Teksti loeti vene keeles

Tulnukad tulevad kuhugi musta mere äärsesse kuurorti mingit ärikat tapma , sest on vaja.sest üks tulnukas on ennem ära tapetud ja see surma saanud tulnukas oli loomulikult vaatleja. lugedes tekkis tunne , et siit saax ilmselt kuradi hea B-movie meisterdada.
Teksti loeti vene keeles

Sõidavad kaks meest rallit , tükk aega sõidavad ja varsti taipavad , et midagi on valesti , et tee tükimat aega ühes suunas ja ära pöörata ka ei saa , sõidavad veel edasi ja satuvad meeletu ( pea lõpmatusse) linna . Linnas kisutakse mehed kohe kahe jõugu vahelisse sõtta ka veel. Ja siis läheb hulluks tagaajamiseks ja madistamiseks.No nelja saab. Kuna minuarust toimus tegevus põhiliselt nn. "lasnamäe, annelinna " tüüpi mikrorajoonides. Mis on äge!
Teksti loeti vene keeles

Meeldisid peatükkide pealkirjad mis olid filmide omad. Terminaator, Tuulest Viidud, Tagasi tulevikku jne. Idee iseenesest oli kah nagu oli. Kohati jäi segaseks kui seal 17 sajandis ka mingid meremiinid ja lennukid ringi sõelusid.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin , peamiselt seepärast , et olin eelnevalt lugenud Lukjanenko virtual reality diloogiat ja selles loos pidi olema koht kus kaks maailma lõikuvad. Pettusin , sest Lukjanenko maailmaga ei anna kuidagi võrrelda. Pealegi see paljuoodatud koht oli nii umb. pool lehekülge. kolme saab. meldisid peatükkide algused , sihuke mõnus cyber-style. Aga jah õlut joodi palju ja taieldi pea et niisama.
Teksti loeti vene keeles

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt nii see lugemine oligi - alguses ei saanud vedama aga siiski lõpus see viimane kolmveerandik on jälle huvitav. Tagantärele hinnates ikkagi 4 pluss. Kuigi nii mõnedki ideed mida käsitleti väärisid kindlat viite.
Teksti loeti vene keeles

Mõnus kosmoseteemaline , vene hinge lähedane. Progressorid, regressorid , kujumuundajad jms. Igavaks ei läinud ja kohe kui raamat läbi tasub järg kätte võtta. Vahepeal näiteks elas peategelase sees veel kaks tegelast. Mõnus paranoiline värk. Väga meeldiv tutvus eesti ulmelugejate seas esmapilgul ülehaibitud autoriga.
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis , et oli kirjeldatud 90-ndate venemaa elu. Aga samas oli ikkagi veits ulmet ka sees. Oli põnev.
Teksti loeti vene keeles

Libainimesed ja Härjapõlvlaste kaitseala on eestikeeles ühiste kaante vahel. Eksole. Noh ja kuna seetsinane raamat kuulub mul sihukeste hulka mida aastas korra loen (nn.kohustuslik kirjandus). Saab ka libainimesed läbi loetud. Neli punkti igatahes. Ma ei tea kas see tekst on raadios järjejutt olnud aga igatahes audiovariant tundub nagu paremini sobivat. ( Eks vihjatakse ka Wellsi "Maailmade sõjale" seal ühes kohas.)
Teksti loeti eesti keeles

Roboti elulugu jah. Ei tea , see teema sobib ikkagi rohkem lühijutu vormi. Kuulsad nimed valmistasid pettumuse. Aga et nii päris igav oleks olnud seda küll mitte. Kusjuures minu arust oli see robot Andrew loll. Ja filmi ma ka vaatama ei läinud sest Robin Williams on ilge näitleja.P.S. Huvitav mida tähesõdade kaks robotit mõtlevad? Tahvad ka inimesteks saada - vaevalt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Igati hull raamat. Sisu selles et on olemas küborgid kes täidavad prostituutide rolli.Ja inimeste ja nendesamaste sex- nukkude vahekorrast on tekkinud uus liik "Meta" kes on kuidagi Marsi nimelise planeediga seotud.Strange sex - seda on seal kapaga ja päris sihuke kobe hardcore võtmes kirjutat 8-).Kahju , et mu inglise keel on igavesti nõrk , et suurem osa raamatust segaseks jäi . Igatahes William Gibson seda soovitab ja eks ta üks küberpunk olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Algul oli nagu veidi kummaline lugeda - ikka ootaks midagi sihukest a la tolkieni või siis Andersoni no aga peale seda kohta kus Elric laseb inimliha serveerida tollele halvale tegelasele oli kõik ok ja mis ma oskangi muud üelda. Lühe ta ju oli aga õnneks lubatakse järge ka ning tsekkasin vähe infot Moorcocki kohta juurde ( sest järelsõna oli mannetu küll) - selgus , et tegu on päris mitmekülgse autoriga. Igatahes tellin paar koomiksiraamatut kus Michael Moorcocki nimi peal on.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas kangesti Stephen Kingi.Noh - sihuke vaese mehe King ta oligi.Hea lobe ajaviitekirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles

Hommikul ärgates ei viitsinudki kohe üles tulla - võtsin huupi riiulilt ühe ulmeka ja mõtlesin alustada päeva mõne kobeda jutuga. Sattus siis "Pi - man" nagu ette . Lugesin läbi ja veendusin järjekordselt , et Bester on eduline . Kurat , kusjuures kui nüüd järele mõelda siis seda autorit olengi vaid voodis lugenud : ). Sisu jah sihuke küllaltki paranoiline - mees kes austab naksitralli Sammalhabeme põhimõtet - " Loodusespeab valitsema tasakaal" . Kusjuures selleks tasakaalu säilitamiseks tuleb tal teha päris hulle tükke. Igatahes kindel viis vanameistrile.
Teksti loeti vene keeles

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.
Teksti loeti eesti keeles

Lü-hi-ke. Tegelikult oli see peale proffessor Tolkieni minu esimene fantasy raamat kui selline. Ja meeldis , ja veel tahaks.Sisu on sihuke , et mingi taanlane saab nii umbes kolmandal leheküljel teise maailmasõja ajal kuuli pähe ja - hopsti maandub kusagil vabtshee haldjamaal. No ja siis hakkab pihta - päkapikud , haldjad ja trollid ja rüütlid ja üldse oli kõik pagana huvitav ja voh sihuke hoogne ning põnev. Mul on siiralt hea meel , et on olemas sihuke kirjastus nagu seda on "Fantaasia". Olge tublid!
Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles