Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
1.
51
4.608
2.
53
4.434
3.
9
4.778
4.
32
4.188
5.
2
4.5
9.
1
4.0
11.
1
4.0
1.
1
5.0
1.
1
3.0
2.
1
5.0
4.
16
4.875
5.
15
4.667
6.
4
4.25
7.
1
4.0
8.
1
4.0
10.
1
3.0
12.
1
3.0
13.
4
4.75
14.
2
4.5
19.
1
3.0
20.
17
4.235
21.
1
3.0
22.
2
5.0
24.
1
5.0
28.
3
4.333
29.
3
4.0
30.
2
4.0
31.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
1
5.0
36.
1
5.0
37.
1
3.0
43.
15
4.067
44.
1
2.0
45.
2
3.0
46.
21
4.19
47.
3
4.0
48.
2
4.0
49.
3
4.0
50.
3
4.0
51.
10
3.5
52.
1
4.0
57.
14
4.0
58.
5
3.8
59.
1
3.0
60.
1
2.0
61.
14
3.571
62.
21
3.619
64.
2
5.0
65.
8
3.125
67.
1
5.0
71.
1
4.0
72.
2
3.5
73.
1
4.0
75.
19
3.947
76.
22
4.545
77.
1
4.0
78.
4
5.0
79.
1
4.0
80.
9
3.444
81.
2
3.0
82.
15
4.533
83.
7
4.571
89.
1
5.0
90.
16
4.438
91.
4
4.0
92.
11
3.727
94.
13
4.615
95.
15
4.667
96.
3
4.333
97.
6
5.0
98.
13
4.462
99.
2
5.0
107.
1
5.0
112.
1
5.0
114.
12
3.417
115.
8
3.875
116.
1
5.0
118.
3
3.333
120.
1
5.0
121.
1
4.0
124.
4
5.0
126.
2
5.0
129.
12
4.583
130.
2
3.5
131.
2
4.5
132.
12
4.417
133.
1
5.0
136.
2
4.5
137.
1
2.0
139.
1
4.0
140.
3
5.0
141.
2
3.0
142.
25
4.6
143.
1
4.0
144.
4
4.0
145.
2
2.5
146.
1
5.0
147.
1
2.0
149.
12
4.083
151.
4
4.5
152.
3
4.667
153.
1
3.0
154.
1
4.0
155.
1
5.0
156.
6
4.333
157.
1
5.0
158.
3
3.667
159.
2
4.0
162.
1
4.0
164.
26
4.692
166.
2
4.5
167.
3
4.0
168.
2
2.0
169.
2
3.5
172.
1
5.0
173.
1
3.0
175.
17
4.647
177.
2
2.0
180.
2
4.0
182.
2
3.0
184.
1
3.0
186.
10
4.1
187.
1
3.0
188.
2
3.5
195.
2
5.0
196.
1
3.0
197.
1
2.0
199.
1
4.0
200.
11
3.818
201.
1
4.0
202.
2
3.0
203.
1
3.0
204.
1
2.0
205.
2
3.0
206.
1
5.0
207.
1
2.0
208.
1
5.0
209.
1
3.0
210.
5
4.0
212.
2
3.0
214.
17
4.647
216.
1
4.0
218.
11
3.909
222.
1
5.0
223.
3
3.0
224.
2
4.0
225.
2
5.0
226.
1
4.0
227.
1
4.0
228.
1
5.0
229.
1
5.0
230.
1
4.0
231.
1
5.0
232.
2
2.5
233.
1
4.0
234.
2
5.0
235.
3
3.0
238.
1
5.0
239.
2
4.5
240.
1
4.0
241.
1
2.0
244.
1
5.0
245.
1
4.0
246.
2
3.5
247.
2
3.0
252.
1
5.0
257.
1
5.0
258.
1
5.0
262.
1
5.0
266.
1
3.0
267.
1
5.0
269.
1
5.0
271.
1
3.0
275.
1
4.0
278.
1
3.0
280.
1
2.0
283.
1
3.0
285.
1
3.0
286.
2
3.0
292.
1
4.0
293.
9
4.0
294.
1
3.0
297.
1
3.0
298.
1
4.0
303.
1
4.0
304.
1
4.0
305.
1
4.0
306.
1
3.0
307.
1
3.0
308.
1
4.0
309.
1
5.0
310.
1
4.0
312.
1
3.0
317.
1
5.0
318.
1
3.0
320.
1
3.0
322.
1
4.0
325.
1
3.0
326.
1
4.0
327.
1
2.0
328.
1
3.0
329.
1
3.0
330.
1
3.0
331.
1
2.0
332.
1
3.0
333.
1
3.0
334.
1
3.0
336.
1
3.0
338.
1
4.0
340.
1
3.0
353.
1
5.0
386.
1
4.0
387.
1
5.0
388.
1
4.0
389.
1
4.0
390.
1
3.0
391.
1
3.0
392.
1
4.0
393.
1
3.0
394.
1
5.0
395.
1
4.0
396.
1
2.0
397.
1
5.0
398.
1
5.0
399.
1
5.0
3.
8
4.875
6.
3
4.667
10.
4
4.75
11.
2
4.0
15.
2
5.0
18.
4
4.0
20.
1
5.0
23.
1
4.0
26.
1
5.0
29.
1
4.0
30.
1
3.0
38.
1
5.0
41.
2
4.0
47.
1
4.0
48.
1
4.0
50.
19
4.737
51.
1
3.0
52.
1
5.0
(jutt aastast 1947)
eesti keeles: «Emissar»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
(Hakkasin taas mõtisklema Bradbury stiili üle ja millegipärast kasvab minus veendumus, et kui keegi Eesti autoritest nt Algernonis midagi Ray stiilis kirjutaks -- pean silmas just väga põhjalikke, väga detailseid kirjeldusi -- siis tehtaks ta maatasa. Öeldaks lihtsalt, et: ballast; jutu seisukohalt ebaoluline; mõte kaob kirjeldustesse ära; mis iganes. Aga see on järjekordne uitmõte, mis siia ilmselt ei sobi).
Üks mulle "The October Country" kogumikust enim meeldinud jutte.
Kirjutatud on hästi (ega Bradbury vist teisiti oskagi)... sisu on kah kena ja inimlik ning õõvane... kuid pärast jutu lugemist tekib rahulolematus.
Jah, just see rahulolematus segab «viiega» hindamist! Kuid neli on ju kah hea hinne?
Kusjuures juhin tähelepanu peni käitmuisele enne seda, kui ta ära kadus. Nimelt "Ta seisis iga päev tundide kaupa värisedes nagu ketti pandult ja tormas siis otsejoones minema, nagu oleks keegi teda hüüdnud." Sellest järeldub, et selle külalise ülestunhimine polnud peni initsiatiiv, vaid surnu ise tahtis veel korraks tagasi tulla ning pani koera ennast välja kaevama. See, et loomad tunnevad igasuguste üleloomulike elukate lähedust või kutset palju paremini kui inimesed, on väga levinud motiiv. Seda, et needsinased üleloomulikud ise endaga hakkama ei saa ja kutsa abi vajavad, pole varem kohanud. Pigem kipuvad millegi poolest avevatud surnud ikka inimestele ennast ilmutama ja abi paluma (näiteks kui nende haua peale miski maja ehitatud, mis nende säilmetele rõhku avaldab), aga selline asi on küll suhteliselt kummaline, et kodukäija muidu hauast välja ei saa, kui et keegi peab teda välja kaevamas käima.
Lihtsalt nõiduslikult mõnusa ja veidi õõvase tunde tekitas see ühtpidi kole südamlik, emotsionaalne, lähedusest rääkiv ja teisalt nii ehedate loodus- ja miljöömaalingutega õudusjutt!
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.
Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas
Selline on minu mulje sellest raamatust.