Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Adams ·

Life, the Universe, and Everything

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Elu, Universum ja kõik»
Tallinn «Olion» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
8
1
4
1
Keskmine hinne
3.762
Arvustused (21)
Targo Tennisberg

Adams hakkab ennast kordama. Ei jää enam sihukest värsket ja intrigeerivat tunnet, mis oli sarja esimest osa lugedes. Kuidagi väga pingutatud paistab see osa olevat.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Yldiselt nõustun eelkõnelejaga - tegemist on "triloogia" suhteliselt kõige nõrgema raamatuga. Mis iseenesest ei tähenda, et ta hea ai oleks. Ja sarja edasist lugemist selle raamatu pärast kahtluse alla seada ka ei maksa - neljas ja viies raamat on paremad.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Võrreldes eelmiste osadega on kolmas raamat väga kehv, et mitte öelda rohkem. Kui eelmises kahes oli nalja nabani, siis praegu ei tule mulle küll meelde ühtegi eredamat kohta. Maalasest peategelane oli pidevalt kokku kukkumas või midagi sellist ja tegevus oli nii jampsiks ja syrriks ära läinud, et ma loobusin poole pealt lugemast. Igaks juhuks sundisin hiljem küll lõpuni lugema aga paremaks ei läinud. Kahetsen, et selle raamatu ostsin.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Nüüd, peale väikest ajalist distantsi kahe esimese osaga ja peale kolmanda jao läbilugemist, tundub mulle, et kõige parem oleks esimene, siis kolmas ja alles siis teine. Kolmas osa tundus kuidagi sügavmõttelisem kui kaks esimest, see kompentseerib naljade stiili liigset kulumist.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Noh, kui esimeses ja teises osas sai väga head kildu visatud, siis nüüd tundub, et see on ennast ammendanud. Loomulikult mõned küllalt eredad kohad olid. Igatahes mingit head tunnet raamatu lugemise järel ei tekkinud. Kui esimene osa lõi oma naljarebimisega tummaks, siis II ja III osas hakatakse lihtsalt teksti nämmutama. Hindeks panen "kahe".
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Täiesti korralik Adams. Ikka viis. Sellises maailmas elamine oleks kindlasti huvitavam, kui sellest lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Nojah, kahju, et Adams selle osa kirjutas. Vale-Dimitri teeb ka paremini nalja. Igav, kordus, tyytu - mo~ttetus! Maailm on selline, et universumile on tekkinud suur probleem - ja selle probleemiga tuttavad tegelased tegelema hakkavadki. Mis on ju täiesti usutamatu, kui neid esimestest osadest tunda. Et kriketti tapjarobotid? Selle peale nad vaid haigutaks ja läheks kuhugi, kus nina täis saab to~mmata. Isegi seltskonnast aatelisim maalasest peategelane teeks seda juba. Ja see on siis... probleem? Hmm... Ja kui muudes osades sai naerda ka siis, kui tausta ei tundnud, jääb selle osa huumor kesiseks. Isegi kriketimängust teades ei läinud mu lo~uad naermiseks piuksugi laiemale. Sellest on aga kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Antti Helemets

No ei ole enam nii hea kui eelmised. Kui mõelda sisule, siis on see lihtsalt igav (mingi hulk inimesi üritab universumi hävingust päästa) ja ka lõpplahendus pole Adamsile omaselt absurdne. Siiski on piisavalt absurdi peatükke eraldi lugedes, seega "hea".
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Kellele eelmised osad on meeldinud, meeldib ilmselt see ka, kellele Adams mitte peale ei lähe, arvab ilmselt, et see on ka rämps.
Teksti loeti eesti keeles
CyberRax

Täitsa loetav oli (ah mis ma räägin, VÄÄRT raamat!) Päris viite enam panna ei saa, aga ilusti võiks sellele neljale 3 või rohkem plussi taha toppida.
Teksti loeti Eesti ja inglise keeles
Madis Veskimeister

Peale päris mitmeaastast kursitiku, mis lahutamas kahe eelneva (vales järjekorras) lugemisest, tundus ikka väga-väga hää!!!
Varasematest veidi paremini meelde jääv sündmustik vast. Mul on tõsiseid raskusi nende sisu mäluriiulitel asetsevate arheoloogiliste leidude abil rekonstrueerimisega - peaks vist zipid lahti pakkima ja inglisekeeles kah ringi peale tegema.

Igatahes, suurepärane!!!

Adams on mees, kes tegi sci-figa seda, mis Pratchett fantasy`iga. Kuna sci-fi sobib mulle rohkem, siis ütleks, et ta tegi seda ka kaks korda paremini!
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Selle raamatuga on selline kurb lugu, et ma TEAN, et ma olen seda lugenud. Ma mäletan täpselt, kuidas istusin köögis tugitoolis, raamatu eestikeelne eksemplar näpus ja lugesin seda. Kaanepilti mäletan. Aga sisust ei tulnud meelde mitte midagi, ei ühtegi nalja, ei uut tegelast ega sündmustikku. Hakka või oma terves mõistuses kahtlema. Nüüd võtsin uuesti kätte ja kui esimesed kaks osa olid ka pika aja tagant üle lugedes meeltmööda, siis see kolmas on tõesti halb. Uimane, null nalja. Pole ime, et kõik mälestused prügikasti on läinud. Selle osa juures jäi mul 1990-ndatel Pöidlaküüdimehe sari vist ka pooleli.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pärtel Riit

Kohe algusest peale ei saanud sellise huumoriga sina peale, mis on iseenesest kummaline, kuna hindan iseenesest väga naljategemist ja tavaliselt annab see raamatule tohutult juurde. Siinne Adamsi huumor tundus mulle selline ameerikalik punnitatud nali, vägisi üritatud teravmeelsus. Lõpuni ma selle lugesin, tahtejõuga, aga tervikuna mõjus teos kaootilise, ajuvaba ja tobedana.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Life, the Universe and Everything on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab umbes samast kohast, kus lõppes sarja teine raamat, The Restaurant at the End of the Universe. Eelajaloolisele Maale lõksu jäänud Arthur Dent ja Ford Prefect põgenevad sohvakujulise aja-anomaalia abil.
 
Nad jõuavad kriketimatšile Inglismaa ja Austraalia vahel - kuid kohe ilmub ka esimesest raamatust tuttav Slartibartfast, kes teatab, et nad peavad päästma universumi Krikkiti planeedi elanike käest, kes lukustati miljardeid aastaid tagasi pärast kohutavat sõda oma koduplaneedile...
 
Ma pean ütlema, et teoreetiliselt oli see raamat üks väga hea mõte. Eelmised kaks osa tõmbasid ühe jutu kokku, seega sai see lugu alustada üsna puhtalt lehelt. Siin on ka lugu üsna selgelt ära planeeritud - kohe alguses antakse otsad kätte ning väikeste keerdkäikudega viiakse see lõpuks korraliku finaalini.
 
See paneb aga küsima, et miks see hea mõte siis lihtsalt... ei töötanud? Olles ise kunagi viis osa järjest läbi lugenud, võib nüüd uuesti sarja vaadates näidata näpuga just selle raamatu peale kui kohale, kus kogu see esimese kahe osa tabamata ime kaduma läks.
 
Vahest tuleb asi sellest, et osad naljad hakkavad end kordama (bistromaatika on kõige silmatorkavam näide). Või selles, et tegelastega ei juhtu eriti midagi huvitavat. Või selles, et aardejaht mingi imeasja laialipuistatud tükkidele on täiesti igivana võte. Või neljandas või viiendas põhjuses.
 
Ma ei taha tegelikult, et see nii hullusti kõlaks. Tegu on siiski üsna ladusa ja arvestatavalt lõbusa looga - Kellegi Teise Probleem näiteks on tänu sellele raamatule mul väljendina püsivas kasutuses. Või see väga inglaslik nali Fahrenheiti kraadide Celsiuseks ümber arvutamisest tulekahju ajal.
 
Kuid kui eelmistes raamatutes oli selliseid momente väga tihedalt, siis siin on need nagu üksikud rosinad, mida tuimavõitu saia seest noaotsaga taga peab ajama.
 
Mingis mõttes võibki seda raamatut võtta nagu lakmustesti. Kui see rõõmu teeb, võib julgelt edasi kihutada ning lugeda kohe neljanda ja viienda osa lisaks (ning miks mitte ka muud Adamsi kirjutatut). Kui ei, siis on see väga sobiv koht, kus veel hea tujuga lõpetada.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.
Teksti loeti eesti keeles