Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Adams ·

The Restaurant at the End of the Universe

(romaan aastast 1980)

eesti keeles: «Universumi lõpu restoran»
Tallinn «Olion» 1998

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.677
Arvustused (31)
Henrik Aavik

Võib-olla on asi selles, et olen sarja esimest raamatut lugenud umbes 10 korda ja seda teist ainult 9, et järgi mõeldes tundub restoran mulle sarja parima raamatuna. Muuseas on minuteada selle raamatu järgi kirjutataud Vennaskonna lugu ''Maailma lõpus on kohvik...''
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Kas ta nyyd sarja parim raamat on.. Minule meeldis esimene ikka rohkem. Aga lugeda soovitan kyll kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Päris hea. Natuke parem isegi, kui esimene osa. Et miks? Näiteks selliste lahedate asjade pärast, nagu Kakrafooni mürabänd, inimeste päritolu selginemine ja küsimus teatud Tähtsale Vastusele. Igati tore lugemine, kuid põhimõtted ei luba paraku maksimumhinnet panna. Teiste sõnadega: mu Adamsi-skaala maksimumhinne ongi "4".
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Sama pudru, mis esimene osa. Esimene veerand raamatut on nauditav, siis hakkab tüütama. Kolmandat vist enam ei osta - "seen one, seen them all"
Teksti loeti eesti keeles
nore

Normaalne raamat , ka mulle tundub, et paremkui esimene osa.Saab nalja ja puha, agaon ka paremaid ulmekaid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ära hakkab juba tüütama - kaua võib jama ajada. Paistab õige olema eelkõneleja arvamus - see one, see them all. Esimesest osast piisanuks täiesti, mina ei näe ühtegi kirjanduslikku (kommertslikke on küll) põhjust sellele järje tegemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Punktipealt sama tasemega raamat, kui ka HHGTTG, sama stiil, sama tüüpi naljad, niisiis ka sama hinne. Lugeda küll aitab, aga fännima küll eriti ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles
Ray D. Noper

Tugev jätk HHGTTG-le. Olgu, naljad on sarnased, aga mis siis ? Sõnamängudest üle ei saa ja need on alati uued. Vaadake HHGTTG iseloomustust. Viis ikka.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Maailm, kus enamik inimesi püüab käituda igapidi järjekindlalt ning mõtestatult ning kus suurem osa produtseeritud tekstidest taotlevad samuti loogilisust ning järjekindlust, tüütab vahetevahel ära. Sellistel hetkedel pole midagi paremat Adamsi-laadsest pilast. Ning see universumi lõpu restoran oli ikka väga hea, niisamuti ka alati vinguv roostes robot (kui see just selles osas oli). Jama ei ole see küll kohe kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles
Ott

Lugesin ja naersin.. Lugesin ja nutsin.. Kuld ei ole ju tõepoolest mitte materiaalsed väärtused..Kuld on Adamsi teosed!
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Kindlasi hea, hea juba sellepärast et ta oli järg eelmisele. Ma lihtsalt ei suudnud juba poole peal kuidagi olla ja järgmist osa lugema hakata. Paljud ütlevad, et pole nii hea kui esimene. Aeg-ajalt ju kiskus kiiva, aga sedagi võib lugeda omapäraks, annab ruumi fantaasiale.Kipub venitama, samas on raamat isegi õhuke, tegevus kipub ruttu edasi minema ja on tunne, et tahaks veidike rohkem olukorrast teada.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Najah. Raamat oli pea sama tugev kui esimene osa (ehk siis enamik tugevam, aga päris algust ei yletanud), ja lo~pp kippus ära hajuma. No ei usu, et maalane suure ja laia universumi peale nii alatihti just oma koduplaneedile komistab. Muidu huumor ju ei tapa, olgu ta nii absurdne siis, kui tahes. Seda muidugi senikaua, kuni ta oma taseme säilitab, naljakas on ja ei muutu maitsetuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Annaliisa

Oli väga humoorikas.Teisi osi pole lugenud.Meeldis absurdsus.Lemmik tegelane oli masenduses olev robot.Lahe mis muud ikka öelda!
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Adamsile alla viie ei oskakski anda. Meeldiv lõõgastus, ei pea liigselt ajusid vaevama, sest sügavus siiski asjal puudub.
Teksti loeti eesti keeles
CyberRax

Vastuse idee oli parem :) Aga tõsiselt hea raamat oli, naersin isegi rohkem kui esimest osa lugedes.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Janek H.

Võrreldes esimese osaga on Adams kaotanud kas oma uudsuse võlu või on see lihtsalt degradatsiooni/ degradeerumise tulemus.
Inimkonna päritolu oli igatahes üpris vaimukalt ära seletatud, aga see Suur Küsimus oli lihtsalt lame ja pealegi veel vale. Esimeses osas oli küllaga lahedaid ideid. Kui nüüd aga midagi huvitavat välja mõeldakse, siis aga hakatakse seda mõttetult venitama. Lugeda siiski kõlbab. Ainult tuleks pidada väike vahe teiste Adamsi raamatutega.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Restoran universumi lõpus. Hea idee. Adams meenutab natuke Pratchetti. Kuid mitte väga. Pratchett on ikkagi parem. Adamsi raamat on ka lahe ja ka nalja sai, kuid vahel hakkas tõepoolest tüütama. Aga kuna on parim neist raamatutest, mis on eesti keeles ilmunud, saab viie.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

“Universumi lõpu restoran” jätkab ilma igasuguse pausita sealt, kus esimene osa lõppes. Enne ülelugemist kartsin, et see on juba lahjem osa. Mõnes mõttes oligi, kuulsate naljade kontsentratsioon oli lahjem. Samas see toidu pakkumine restoranis, kannatava robot Marvini isiksuse avaldumine kogu oma eheduses ja inimkonna päritolu lugu on ehk paremadki kui esimese raamatu tükid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

The Restaurant at the End of the Universe on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab täpselt samast kohast, kus jäi pooleli sarja esimene raamat, The Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Hävitatud Maalt põgenenud Arthur Dent, tema tulnukast sõber Ford Prefect, galaktika eks-president Zaphod Beeblebrox ja tema kaaslane Trillian on sattunud Vogonite rünnaku alla.
 
Sellest alguspunktist hargneb tegevus kaheks. Zaphod ja Trillian peavad välja selgitama, kes on salapärane universumi valitseja, niiditõmbaja erinevate galaktika presidentide selja taga. Arthur ja Ford aga suunatakse taas otsima küsimust, mis seletaks vastust "elu, universumi ja kõige" osas (mis on 42) - vastust, mis läks Maa hävitamisega traagiliselt kaduma...
 
Ma pean ütlema, et selle sarja erinevatest osadest on just esimesed kaks kõige tugevamini seotud. Esimene raamat jääb ju tegelikult ilma mingi lahenduseta pooleli, samas kui teine sõlmib otsad väga selgelt ja tugevalt kokku. Edasised järjed seisavad pigem rohkem eraldi (mis on ka loogiline, kui vaadata, et esimesed kaks osa moodustasid ühtse raadio/telesarja).
 
Teise osa teeb esimesest tugevamaks see, et tegemist on natuke vähem sketšipõhise naljaviskamisega ja natuke rohkem päris looga. Huvitav on ka see, et Zaphod tõuseb siin Arthuri kõrvale teiseks peategelaseks (ning kipub viimast veidi varjutamagi). See aga tähendab kahjuks, et Ford ja Trillian langevad varasemast veel rohkem kõrvalosadesse.
 
Rohkem loole keskendumine tähendab küll ka seda, et siin pole päris sellist huumori tulevärki, nagu esimeses osas. Pärleid muidugi leiab - näiteks see, kuidas Arthur õpetab arvutit korralikku Inglise teed tegema või kogu see osa, mis toimub universumi lõpu restoranis (milline vaimustav kontseptsioon!).
 
Armas on ka see, et nii universumi valitseja kui ka "elu, universumi ja kõige" küsimuse otsimine lõpeb lugeja jaoks täpselt samal noodil. See on natuke nagu "Monty Python's Flying Circus" filmi "Life of Brian" lõpp, kus Eric Idle vaatab otse kaamerasse ja laulab: "Just remember that the last laugh is on you".
 
Ma arvangi, et seda seeriat tasuks lugeda eelkõige kui ühte raamatut kahes osas. Kuigi need osad on tundelt erinevad, kuuluvad nad siiski nii täpselt kokku, et üks ilma teiseta jääks poolikuks. Nõnda tasakaalustavad nad ka üksteise nõrkusi üsna kenasti - esimene osa annab vägevama huumoripoole aga teine osa kirjutab valmis ka loo ja tõmbab lõpus sellele korralikult lehvi peale.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.
Teksti loeti eesti keeles