Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ira Levin ·

Rosemary`s Baby

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Rosemary laps»
Tallinn «Katherine» 1992

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (19)

Lugu sedapuhku kuradikummardajatest. Satub mingi abielupaar kokku ühe toreda vanainimeste paariga ja ülejäänu keerleb juba igasugu suhete ja muu sellise ümber. Ehk üldiselt öeldes selline mõnusalt salapärane lugu otsast otsani. Seda nii olustiku kui ka tegelaste poolest.

Võib öelda, et esimene kord, kui lugesin, tundus ta kuidagi igav olevat, aga no tegelikult oli see ammu ka juba. Nüüd enam ei olnud, kui teist korda lugesin... tundus ikka kohe tükk maad parem kui enne. Tegelikult võib ta mõnele igav küll tunduda sest ega seal mingit koletut veristamist või muud actionit tegelikult ju ette ei tule, aga see ei vähenda käesoleva teose väärtust. Olgu teistega kuidas on, aga mulle küll meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Selline vaikne raamat, kus nagu suurt miskit ei toimu, kuid pinget kruvitakse järjest üles. Igav ei ole kohe kindlasti mitte. Kristlased taoksid pärast selle lugemist küll risti nii ette kui taha, aga sellist jäledust nad muidugi ei loe... Kellel aga religioossed eelarvamusi pole, nende jaoks mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline küll, aga see romaan (nagu ka üldse kogu müstika) oli endises Nõukogude Liidus põlu all. Samas ostsin ma selle romaani originaalväljaande juba kusagil 1986. aastal Tartus, Riia mäe antikvariaadist. Ning enne seda olin veel ka korduvalt lugenud, seda Linnaraamatukogu eksemplari?

Vormilt on see romaan üsna tavaline olmeproosa, aga sisu kisub üsna müstiliseks. Kolib kuhugi suurde üürimajja üks noorpaar. Maja on pisut kõhedavõitu, aga muidu üsna normaalne. Noorte naaberkorteris elab miski kummaline vanaldane abielupaar. Vanakeste juures käib koos üsna kummaline seltskond. Mingil hetkel hakkab Rosemary mees vanakestega tihedamalt läbi käima. Mõne aja pärast selgub võigas tõde: Rosemary peab Saatanale poja sünnitama...

Ega rohkem seda sisu ümber ei jutustagi: lugege ise ning see vähene, millest ma rääkisin, ei võta ka lugemismõnu ära. Teadsin ise lugema asudes umbes samapalju. Ning seda, kuidas Rosemary romaani lõpus sellele teadasaamisele reageerib ma ka ei ütle. Puänt oli üsna ootamatu!

Romaanist on Roman Polanski ka samanimelise filmi teinud. Võrratu film, peaosas Woody Alleni eksabikaasa Mia Farrow, kes sellega üleöö kuulsaks sai. Lugege raamatut, vaadake filmi ning mõelge pisut selle kõige üle...

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tõeliselt hästi kirjutatud raamat, kuigi lugemise nautimisest oli asi minu jaoks kyllalt kaugel, sest loo ehe sugestiivsus mõjus ahistavalt. Praktiliselt kogu pinge kruvimine, mis muidugi hästi õnnestus, käis kirjelduse kaudu, kuidas õnnetu peategelane yha rohkem yksinda jääb, yha paanilisemalt abi otsib, selle leidmise asemel end aga yha enam võrku mässib. Sõbrad osutuvad kas salavaenlasteks või surevad hoopis kätte ära, ykskõik kes, kelle poole abi saamiseks pöörduda, on osaline vastikus vandenõus... nagu painajaunenägu. Ebameeldiv jälgida sellist syvenevat abitust ning allaandmise paratamatust. Raamat siiani sagedasti riiulil silma riivab, aga uuestilugemine, mida kirjutise meisterlikkus muidu vääriks, nõuaks parajat eneseyletamist.
Teksti loeti eesti keeles

Siin täiesti nõus Katariina arvustusega, lugu oli hea, aga liiga painav. Selline masohisti lemmikraamat...
Meenutab Alan Parkeri filme - teostus zhanrireegleid, võtteid, vahendeid ja meetodeid arvestades suurepärane, ainult, et lugejast-vaatajast - tema tunnetest ja läbielamistest ei hoolita.

Jube raamat, lugejas, nagu Rosemary`ski tekib halvav jõuetuste ja väljapääsmatuse tunne. Abi pole kuskilt tulemas, üksik naisterahvas oma imikuga silmitsi Saatane enda ja tema teenritega. Üsna kuulus ja õuduskirjanduse ajaloos olulisel kohal seisev romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle pinge ülekruvimine just meeldiski. Mingit leiget jutukest, kus pinget ei ole ja tegelasi veristatakse ilma suuremate süümepiinadeta nagu sõstramarju mahlapressis, ka lugeda ei viitsiks. Kuid painama see pinge mind ka ei jäänud, lihtsalt tegi jutu huvitavamaks. Ka teema on selline, mis on hiljem korduvalt meelde tulnud ning on tõepoolest mõtlemapanev. Millist ülesannet peaks täitma Kurivaimu enda poeg?
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, kahtlemata. Kui ma nii 10-aastane olin, lugesin tavaliselt ainult viimast 20-30 lehekülge, muu tundus igav :-) Praegu aga täitsa asjalik tundub... kuigi mitte 5-vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani painav miljöö on mõneti sarnane Stephen Kingi "Misery"-le, ehkki viimane on veel muljetavaldavam ja naturalistlikum. Olin juba ammu raamatu eestikeelse väljaande omanik, kui nägin raamatupoes inglisekeelset versiooni. Et see saatan maksis umbes 150 krooni, jätsin ostmata, ehkki kaanekujundus oli vägagi külgetõmbav. Asi jäi kipitama ja järgmisel päeval läksin rahaga poodi tagasi, aga võta näpust - oli ära ostetud. Tähelepanuväärne!

"Rosemary`s Baby" ekraniseeringu juures oli muuseas konsultandina ka Saatanakiriku rajaja Anton Szandor Lavey, kes väidetavalt esines filmis ka Saatana rollis (minu mäletamist mööda näidati seal küll sellist tegelast ei olnud). Filmi rezhissööri Roman Polanski abikaasa pussitas aga surnuks üks prosatanistlik sekt (nn. Charles Mansoni juhtum). Ei ole küll põhjust arvata, et sellel juhtumil oli mingi seos filmi tegemisega Roman Polanski poolt, aga intrigeeriv ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Nii kole raamat, et tuleks ära keelata. Või siis kohustuslikuks kirjanduseks kuulutada.

Igal juhul elamus oli super, eriti veel kui lugeda pimedas toas, teki all ja taskulambiga! (ehee!)

Teksti loeti eesti keeles

Kymne ja enama aasta tagune lugemiskogemus. Ei tekitanud ei siis ega ka praegu mingeid emotsioone. Ehk on rohkem minu viga, aga ei saa hinnata hästi raamatut, mis sisaldab endas head ajaviidet ja mitte enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Oma pika karjääri jooksul ei kirjutanud Ira Levin just väga palju raamatuid, kuid sellest hoolimata oli ta väga menukas ja populaarne autor. Oma edule pani ta aluse romaaniga "Rosemary laps", mis õige varsti peale ilmumist ka filmiks tehti. Linateost olen kunagi ammu näinud, see jättis väga sünge ja masendava mulje, kuid raamatut polnud kummalisel kombel lugenud. Nüüd sai see viga siis parandatud. Tegu on kindlasti väga hea romaaniga. Mitte sisulisest küljest, see on tänapäeva mõistes üsna süütukene, vaid ülesehituse ja stiili poolest. Lugu algab väga rahulikult, kuid muutub järjest pingelisemaks. Autor suudab väga hästi luua õhustikku ning seda enda kasuks toimima panna, jättes kõik siiski üsna reaalsuse piiridesse. Mulle meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....

Teksti loeti eesti keeles

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.

Teksti loeti inglise keeles

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.

Teksti loeti eesti keeles

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.

Teksti loeti inglise keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles