(romaan aastast 1952)
eesti keeles: «Polaarunistus»
Tallinn, ERK 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
Puuduste esimene liik on võimatute olukordade kirjeldamine: aatomireaktoriga merd ei saa kütta, Põhja-Jäämere lahvaveeriba ei tekita sobilikke tuuli jne.
Teine liik on looduskaitse täielik eiramine. Autori meelest LK ongi vist tarbetu.
Kolmas liik on kõige tõsisem: kogu maa kliimat muutvate ehituste kallale asutakse ilma majandusliku põhjenduseta; pole kuluhinnangut ega tasuvusaja arvestust.
Neljas puudus: kõik tegelased on staatilised, isegi Aleksei ja Viktor, keda autor vist dünaamilistena tahtis kujutada.
Muidu on see korralik idee teostamise jutt, kus realiseerimine tekitas raskusi, mida alguses ei nähtud, ja teostus erines märgatavalt ideest. Ma ei olegi vist varem lugenud nii head Ühe Idee Lugu.
Ka pole ma varem kohanud, et kirjanik oleks võtnud salga lapsi ja kujutanud neid kümne aasta pärast ulmelises tulevikus.
Jürka! Ameeriklane polnud kommunist ega neeger, punapea küll. Ja tema nimi oli Nixon, mis veidraid assotsiatsioone tekitas.
Kandubat sai huumoriga võtta, sa igat pidi võtta... see oli aga selline limusk, mille tarbimisreegleid mina välja mõelda lihtsalt ei SUUTNUD! Ehk korruta nulli millega tahad ja kust nurga alt tahad, nulliks jääb ta ikka. Lõputu õudus - ainult et horrori alla ei liigitu.
P.S Võimalik, et punapäine neeger oleks loo veidikenegi etemaks teinud. Aga seda ei olnud. P.P.S Hea, et nii paljudel inimestel see raamat olemas, see on valedesse kätesse sattudes ulmele väga ohtlik!
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.
Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas
Selline on minu mulje sellest raamatust.