Nu i metshta! AK, üks tuntumaid ja enimavaldatud nõukogude ulmekirjanike, kehastab minu silmis viimase halvimaid jooni. Millest on see lugu? Ikka sellest va progressismusest, progressiusust (Norbert Wiener). Sedapuhku virutab "looduse kuningas" ja "evolutsiooni tipp" oma teras(või peaks siin ütlema jää?)lõuad Emakese Maasse nagu näljane statist lavalt näpatud vahast õuna. Kogu Euraasia kontinendi põhjaranniku tuhandete kilomeetrite ulatuses. Milleks? Et oleks maailma suurim. Ja et saaks laevaga aastaringselt Arhangelskist Vladivostoki sõita. Ja et jänkidele näidata. Ja-jaa, sedasamust, kolme sõrmega. Viimased on muide väga pahad, aga progress jõuab ka ameerika mandrile ja Senatisse valitakse esimene rahvaesindaja ja Nõukogude Liidu sõber. Vot tak im! Üldiselt läheb kõik hästi. Golfi hoovus jääb Gröönimaa rannikule suunamata (projekt, mille tulemusena Liidu ja Põhja-Euroopa elanikud sattuksid nö "siberisse" - ja paras neile!) "loodusseadused püüavad küll osutada viimast vastupanu kolleeg Hillari sõbrale - ega neilgi kerge ole!"(Harri Lehiste, "Kodanik Männikese lood") aga kus sa sellega. Osutub, et asjast on kasu ka: igikelts sulab ja muutub kohe kõlvikuks, kõrbetes hakkab vihma sadama ja need lihtsalt kaovad jne. Pole olemas kindlusi, mida bolshevikud võtta ei suudaks! Õudusjutt igale rohelise maailmavaatega ja lihtsalt terve mõistusega inimesele.