Ja ongi retsenseerimata! Uskumatu. Mida selle kogumiku kohta tarka ütelda? Kõva keskmine. Kuid paraku ainult keskmine. Kui nüüd meenutada, siis esimese hooga meenuvad "Meditsiini triumf", õelavõitu lugu siirdamiste-doonorluse teemadel. Tõepoolest, kas seadused lubavad võtta vastutusele skeletti, eriti kui see on ilma vasaku käe sõrmedeta? Järgmine võiks olla "Kosmonaut Valeri Gussevi odüsseia" hea ja omapärane lähenemine kosmoses mässama hakanud kompuutri teemale. Need kaks lugu oleksid vast "viie" väärilised. Siia võiksid kuuluda ka "Pimeduse mere taga" ja "Intelligentsi proov", kui need ei tunduks (mulle) nii stamplikud, tugev "neli". Sama hinde saab ka "Simpson XIII", mis võinuks olla hea ligu, kui ei tunduks nii lamedana. Kogumikus on veel lugusid mis minu silmis kõlguvad kuskil 3-4 vahemikus. Kokkuvõttes tugev "neli"

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

22.11.1997, kell 20:23

See et too raamat siin nii kaua puudu oli, on uskumatu tõesti. Ma kyll ei mäleta kui mitu korda ma seda lugenud olen aga arvestades seda millises auväärselt kapsastunud seisundis ta mul on, võib arvata et palju.

Mis seal sisalduvatesse headesse lugudesse puutub, siis eelkõneleja poolt mainitutele lisaks veel sellised nagu "Tagasihodlik geenius" ja "Vaeseke". Ja ega "Krabide saarel" ka viga polnud.

Esimene neist on tõsiselt andekas satiir. Nohikust leidur on sunnitud endale ehitama antigravitatsiooniaparaadi, kuna korter on nii väike, et ainus koht kuhu laborit saab paigutada on lagi. Mille peale majavalitsuse ametnikud tal operatiivselt yyri tahavad tõsta. Tema märksa kuulsam kolleeg aga leiutab samal ajal konserviavamistehase - yle kogu linna tulevad inimesed oma purkidega sinna kokku, annavad luugist sisse ja vaatavad siis paar tunnikest poliitiliselt harivaid ringvaateid pika sammuga edasi ryhkivast teaduslik-tehnilisest progressist.

"Vaeseke" on lugu kuskil siberi järves elutsevast kurbade silmadega Loch Nessi koletisest, kellele turistid ja teadurid kuidagi asu ei anna ja keda kohalikud salaja toitmas käivad.

"Krabide saar" on natuke rohkem "actionlik", aga millegipärast kuidagi eriti hästi meelde jäänud. Kokkuvõtteks: yks paremaid nõukogudeaegseid eesti keelde tõlgitud kogumikke.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

24.11.1997, kell 11:00

Tegelikult jah. Tõesti üks paremaid nõukogude ulme kogumikke. Tunduvalt etem kui oli ''Põgenemiskatse''. Vähemalt isiklikult tundus küll sedasi. Aga mis sellest ikka rääkida. Selline suht lahe kogumik oli. Ei olnud mingisuguseid nõukogude ulmele omaseid nõkse sees (vähemalt silma küll ei torganud). Suurelt osalt küllaltki sügavad lood (kohe mõnus kratsida). Sisaldas nii kosmoseteemalisi, teaduslikke kui ka pseudoajaloolisi ja filosoofilisemaid jutukesi. Tegelikult oleks vist kòige parem neid jutte eraldi hinnata, kuna neist igaühes oli midagi erilist. Selline hea kogumik, kus on esindatud peaaegu kõik ulmekirjanduse võtted. Ja seda heal tasemel. Kogumiku koostajal on hea maitse, seda võib küll öelda (váhemalt isiklikust seisukohast lähtudes). Asjaolu, millepárast varem pole sellele raamatule arvustust kirjutanud, tulenes lihtsalt sellest, et ei olnud meeles. Olin niiiii ammu seda lugenud. Meeldetuletuseks vaatasin uuesti ja imestasin, miks ma sellele kogumile nii pagana vähe tähelepanu olen pööranud. Ta on kuhjaga väärt, et teda lugeda. Paremaid lugusid ei ole vist vaja ka tegelikult hakata välja tooma. Enamus olid head. Nii et lugege.

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisberg

24.11.1997, kell 13:42

Ma pruugiksin selle kogumiku kohta epiteeti sädelev, sest seda ta tõesti oli. Peaaegu kõigis lugudes on olemas mingi kaval tera, aga samas ei lähe kogu kompositsioon kunagi liiga tõsiseks, alati on midagi, mille üle muiata.
Teine mulle meeldinud põhijoon antud kogu puhul on see, et ei ole seda paksult punaseks võõpamist, mida muidu iga nõukogude korra ajal üllitatud teose puhul karta võib. Ainsad märgid tollal kehtinud riigikorrast on mõned olustikupildid ja killukesed Lääne ühiskonna pihta sihitud satiiri.
Lugeda tasub kindlasti, eelkõige neil, kes muudki tol ajal kirjapandut tarbinud (kuigi nendel on niikuinii loetud juba).

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

3.03.1998, kell 13:09

Kaks eriti meeldejäävat lugu olid "Krabide saar" ja see lugu kus teisel pool mingit piiri arvutid nö oma elu alustavad. Sellest tuli välja, et masinad ei tahagi inimesi ära tappa kui neile selline võimalus antakse. Nad on humaansed.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

16.03.1998, kell 10:47

Ei viitsi nüüd neid jutukesi kahjuks üks haaval küll arvustama hakata. Täitsa kena kogumik omanäolisi jutte, mõned neist tuletavad intensiivselt meelde meie kunagist suurt kodumaad, mõned oleks võinud sama hästi lääne autorite omad olla. Minu meelest on kogumiku väljapaistvaim lugu Krabisaar. See on ikka niivõrd geniaalse ideega, et lausa nauding oli lugeda. Analoogilisest ideest oleks ehk ainult mõni teine mees terve paksu raamatu kokku kirjutanud. Või ehk keegi on?

Teksti loeti eesti keeles

kuits

17.03.1998, kell 08:36

"Lilled Algernonile" järel teine antoloogia, mida sai loetud, ja mis siin salata, on hiljemgi korduvalt seda tehtud. Jutte on sees igasuguseid ja ei oska öelda, mis tuleks hinnete aritmeetiline keskmine, aga raamatule juba ainuüksi olemasolu eest panen viie.

Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev

11.09.1998, kell 00:28

Olin raamatu kohe ilmudes läbi lugenud, aga alalises kiirustamises jäid korduslugemised millegipärast tegemata. Seda meeldivam oli neid jutte nüüd uuesti avastada. Vaid Kolpakovi “Pimeduse mere taha” ja mõned Podolnõi jutud meenusid esmapilgul kohe. Podolnõi lood on suurepärased, aga mitte kuidagi ulme. Siis oleks ju kogu ajalooline belletristika ulme! Suurepäraste juttude seast meeldisid mulle enim “Krabisaar”, “Meditsiini triumf” ja “Tagasihoidlik geenius”. Kuna suurem osa jutte on viite väärt, on ka kogumik seda väärt. Peaaegu võrdne koguga “Lilled Algernonile”.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

22.09.1998, kell 00:54

Lummav antoloogia!!! «Lilled Algernonile» puhul on kõik selge - maailmakuulsad autorid ning nende auhinnatud jutud. Vene nõukogude ulmest on valiku tegemine siiski märksa keerulisem... nõukogudemaal oli ulmes (ja ka mujal) suht skisofreeniline olukord. Olid autorid, keda hinnati ametlikult ning olid tegelikud favoriidid. «Diogenesed latern» on sihuke mõnus kirik keset nõukogude küla. On ametlikult tunnustatud autoreid - Andrei Dmitruk, Igor Rossohhovatski ja Anatoli Dneprov. On autoreid, kes polnud just võimu lemmikud... kuid kes siiski olid hästi avaldatud: Kir(ill) Bulõtshov, Dmitri Bilenkin, Ilja Varshavski, Vadim Shefner ja Aleksandr Shalimov. On autoreid, keda küll avaldati, aga mitte eriti hoogsalt: Vladimir Mihhailov ja Juri Nikitin. On kaks mõjukat vene ulmetoimetajat: Sergei Zhemaitis ja Roman Podolnõi, kes samas on jätnud siiski ka jälje omaenda loominguga. On paar ulmejuttu ilmutanud, aga sajad ulmeraamatud kujundanud ja illustreerinud Kiira Soshinskaja, vajalik juhuautor. Ning veel on kaks suht väheviljakat loojat - Vjatsheslav Morotshko ja Aleksandr Kolpakov. Kokku sihuke ilus ülevaade zhanri sellest perioodist, mil esimese sputniku lend ja «Andromeeda udukogu» ilmumine on juba lähiajalugu... ära on hingatud see vabadusesõõm, mis «sulaga» tuli ning juba keeratakse kraane kinni, aga 80ndate marasm on veel kaugel. Nõukogude ulme kogu oma hiilguses ja viletsuses. Ükski jutt pole suisa nõrk ning samas on kogus ikka hulk shedöövreid - «Intelligentsi proov», «Valik», «Valeri Gussevi odüsseia», «Kannike», «Vaeseke», «Tagasihoidlik geenius», «Meditsiini triumf» ning «Pimeduse mere taga». Lummab ka see, et suht keskpärastelt loojatelt (Kolpakov, Rossohhovatski, Dmitruk) on leitud tugevad lood. Ka autoritutvustused on tasemel! Ning kui tahta viriseda, siis heidaks ette vaid Sever Gansovski puudumist valikust. Aga see on siiski ilmne virisemine.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

29.10.1998, kell 02:14

Vist esimene ulmeraamat, mida väiksena üldse lugesin ... Üldiselt kõrge tase ja hea valik, ka kolmega hinnatud lood on siiski plussi ära teeninud hinde kõrvale.

Teksti loeti eesti keeles