(romaan aastast 1988)
Teine peategelane, detektiiv Dirk Gently magab sisse kohtumisele kliendiga. Kui ta ükskord kohale jõuab, on kliendi majas politsei, tüüp ise aga ilma peata.
Värk käib jumalate ümber, kes on põhiliselt Skandinaavia päritolu. Probleem on laias laastus sama, mis Kettamaailma jumalatel. Mida vähem neisse usutakse, seda äbarikumad nad on. Jah, nad on end tänapäeva maailma sisse seadnud, kes paremini, kes halvemini, aga ega nad siin hästi hakkama ei saa.
Ah, mis ma siin seletan. Dirk Gently lugude konks ongi selles, et neid ei saa ümber jutustada. Gently detektiivimeetod on ju holistiline - kuna kõik maailma asjad on omavahel vastastikku seotud ja mõjutavad üksteist, siis pole üldse mõtet mingi deduktsiooniga jännata, sest ükskõik, mida sa teed, kuidagi on see su uurimisega seotud ja viib lahendusele lähemale. Romaani mõttes on tulemus esmapilgul seosetu kompott, kuid iga viimne kui asi paigutub lõpuks oma kohale loos, olgu see roiskumisest elumärke andev külmkapp või poplaul, mis mängib mõrvapaigas.
Raamat ei ole naljakas selles mõttes, et loed ja röögid naerda, vaid pigem veider. Adamsi moodi veider. Samas mulle tundub, et tulemus ei ole täiuslik, see mees selle ideega võinuks tugevama tüki valmis kirjutada.
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.
Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas
Selline on minu mulje sellest raamatust.
