"20 000 ljööd" "po sovetski". Ilmselt siiski rohkem plagiaat kui paroodia. Aga seiklusjuttude armastaja võiks siiski lugeda. Kunagi kirjutati ka nii. "2" sellepärast, et kirjutada saanuks ka hullemini.
(romaan aastast 1939)
eesti keeles: «Kahe ookeani saladus», Tallinn, ERK, 1957 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
Minu jaoks oli romaani peategelaseks reetur. Tema oli ainus, kelle juures oli nähtav isiksuse areng. Eks reeturitega ole ikka nii: annad vanapaganale sõrme, võtab terve käe. Reeturit ei jäeta enam kunagi rahule.
Poliitilise korrektsuse juures (meeskonna rahvuslik koossseis) ei pööranud Adamov tähelepanu naistele: ainus naine laevas oli koristaja. Ja laeva jõuallikas sarnanes kahtlaselt igiliikuriga.
Mõlemas on enam-vähem superomadustega allveelaev. Mõlema laeva pardal on alaline teadlaskollektiiv. Mõlemad laevad täidavad ka sõjalisi ülesandeid. Mõlemal juhul vaenlane ei maga - olgu selleks siis Jaapan, Hiina, Ühinenud Okeaania või lihtsalt terroristid (vaenlaste leidmisega ei ole kunagi probleeme). Mõlemad laevad on (ainuõige) maailmakorra kaitsmise tehnoloogilised tippsaavutused. Mõlemal laeval on (ajastu mõistes) poliitiliselt korrektne meeskond (sinna sisse arvatakse ka jumbud, keda sellisel laeval tegelikult ei tohiks üldse olla).
Erinevused - Tehnoloogilised vidinad? See ju loomulik, 60 aastat ette näha ei suuda geeniuski. Delfiin meeskonnaliikmeks? See käib ka tehnoloogia alla. Propaganda? Ega sellest ju ei pääse - eks iga autor promob oma riigikorda, Hollywoodi toodang ju veel eriti. Reetur pardal? Kirjutamise aeg ju selline (1939), neid põrgulisi leiti igalt poolt. Seiklused? On needki ajastu märk, ei olnud varemalt tulnukaid nii palju ega ookeanireostust...
Võtame otsad kokku: Ons Spielberg raha tuulde loopinud ja saasta tootnud? Vaevalt küll. Ðedööver seriaal muidugi pole, aga ajaviitena sobib küll. Ons seriaal ja raamat sisuliselt erinevad? Mitte eriti. Kas keegi nuriseb seriaali näitamise üle? Ei ole nagu kuulnud (võib-olla ei vaatagi keegi). Ja miks siis raamat nii vilets on? Aegunud? Loomulikult, homset päeva kirjeldav ulme vananeb eriti kiiresti, mitte nii nagu sadu ja tuhandeid aastaid tulevikku visioneeriv kirjandus. Võõras ideoloogia? Selle ma olen osanud alati kahe silma vahele jätta.
Igatahes aja surnukslöömine antud tellisega andis soovitud resultaadi. Seiklusjuttude sarjas on muideks ka märksa mõttetuimaid asju.
Ausalt öeldes ei paigutanud ma seda raamatut lugemise ajal ulme alla. Lihtsalt nagu seiklusjutt Nõukogude Liidu ja ülejäänud maailma konfliktist. Muidugi oli allveelaev ise ulmevaldkonnast, aga täitsa võimalik, et ajal, kui Venemaa uhkustas iga päev oma tohutute edusammudega teaduse ja tööstuse vallas esitas autor selle näitena nõukogude tehnoloogia tipptasemest.
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.
Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas
Selline on minu mulje sellest raamatust.